no mulle ei meeldi, kui perel on tohutult nõudmisi lapse aja sisustamise ja lapsega käitumise osas. jutt ei ole paaris nõuandest võid pidevast targutamisest, mis on tegelikult iseloomu omadus, aga no mulle ausalt ei sobi:)
ma tahaks, et igal õhtul aitäh öeldaks ja vahel miski lause a’la mis me ilma sinuta teeks(no mis teeks, mdagi ei teeks, kõik oleks hästi ju, aga see on lihtsalt väga armas ja kõik).
Kurvastab see, ku lapsega juhtub midagi. Kukub äärekivi vastiu ja verd jookseb. no nii paha tunne, et sure ära. Kuigi no ei saa ju midagi teha. Oma lpas kukuba ka, aga siis ei ole seda klompi kurgus. võõraga on ikka see vastutus teistsugune. Hea on, kui vanemad ei lähe sellistel hetkedel hüsteeriasse, aga no kui lähekski, siis tuleb neist ka aru saada.