Teema: Lapseisu kui oled 40+

No mis valu see teil ometi on ennast pensionieani “vangis” hoida?

Mina sain oma lapsed vanusevahemikus 20-30 ja nüüd, 40+ vanuses olen üliõnnelik, et lapsed täiskasvanud ja mul vabadus teha mida tahan – ei pea enam kellegagi arvestama, lähen kuhu tahan ja tulen, millal tahan. Raha on palju rohkem kui varem, sest lastele enam ei kulu, nad teenivad ise. (Viimast õppijat veel natuke toetame)

Paar sõbrannat on vanas eas pesamunad sünnitanud, aga nüüd kahetsevad ise ka oma otsust. Vanemad lapsed kolivad kodust välja juba, elu nautimise asemel nemad peavad ikka titega rakkes olema..

Beebiiga kestab ju väga lühikest aega, lapse peab ka üles kasvatama. Lisaks on tihti beebiiga, sellele järgnev väikelapse periood suhteliselt kurnavad. 50ndate teise poolde/60ndatesse jääks lapse teismeiga – ei kõla just meelakkumisena.

Lisaks rahaline pool – lapse ülalpidamine on kallis.

Minu jaoks oleks need piisavad argumendid. Emotsionaalne ja bioloogiline tung võib ju olla, aga ratsionaalse ja vastutustundliku mõtlemise vastu ei saa.

Küsisid millega asendada? Tee lapsehoidjana tööampse, saad teiste beebisid hoida, tuleb meelde reaalne olukord ja ehk sellest esialgu piisab.

Oleks mul sinu probleemid! Mul on ainult 1 laps, olen alla 40, tahaks niiväga teist last, aga mees ei soovi. Argumendid samad, kus sinu mehel, TA. Samas, lapselastele ka ei tasu panust teha ja lootma jääda, kes teab, kas ja millal nad tulevad ja muidu hakkad alateadlikult noori survestama või vihjeid tegema, ei ole seda vaja.

Mina olen leidnud hobisid, käin rohkem kodust väljas, teatris. Ja mõtlen, et beebi kõrvalt olekski see kõik tõesti raske. Endal vaikselt tulevad ka terviseprobleeme juba, eks vanemana on väikelapsega raskem möllata.

Mina sünnitasin. Ma ei ole kunagi eriti lapsi tahtnud, esimene laps sündis rohkem mehe soovil ja olin täiesti kindel, et olen ühe-lapse-ema. Kuskil 37 hakkas hinges kripeldama, et tahaks teist last (olin ise ka üllatunud), mees oli ka päri, et miks mitte,  aga ikkagi – varsti 40, vanem laps juba suur ja asjalik. Ja lõpuks vandusin alla ning sündiski pesamuna. Elu parim otsus – täiega nautisin kodus olemist, hakkasin saama kopsakat emapalka, käsime perega reisimas, 2 aastat ei läinud töö ligigi. Nüüd on laps juba lõpetab põhikooli, vanusevahest hoolimata on lapsed suured sõbrad.

Mulle on jäänud mulje, et üsna laialt levinud arvamuse kohaselt kestab lapse kasvatamine ainult üks-kaks aastat ja ongi kõik. Edasi tulevat “ainult lust ja lillepidu”. Ma ei saa sellest hästi aru.

Minu lapsed on praegu  teismelised ja tõtt öelda ei ole küll üldse sellist tunnet, et vaat kus nüüd saan puhata ja endale elada. Ikka hoiad silma peal ja aitad, muretsed kuidas ta põhikooli  eksamid tehtud saab, toetad gümnaasiumikatsete tegemisel, loed nende loovtöid ja kirjandeid ning istud murelikult oodates üleval, kui laps on läinud õhtul klassiõe sünnipäevale.

Ning lugedes, et teemaalgatajal on neli last, noorim alles seitsmene, tundub, et tal on tegelikult ju suur töö alles ees, kuidagi ei saa väita, et nüüd on juba alanud mingi vägev puhkus! Kunagi ei tea, missugune laps sünnib, samuti ei tea, milliseks kujuneb ta teismeiga. Selle nn tite-energia võiks suunata pigem oma olemasolevate lastega heade suhete hoidmisesse. Et ei tekiks olukorda, kus teismelised oma hormoonidemöllus tunnevad, et neid on tähelepanust ilma jäetud, kuna emps on beebiga rakkes.

Kas teil koera on? Loomaga tegelemisse annab energiat suunata.

#4167273:

Mulle on jäänud mulje, et üsna laialt levinud arvamuse kohaselt kestab lapse kasvatamine ainult üks-kaks aastat ja ongi kõik. Edasi tulevat “ainult lust ja lillepidu”. Ma ei saa sellest hästi aru.

Minu lapsed on praegu teismelised ja tõtt öelda ei ole küll üldse sellist tunnet, et vaat kus nüüd saan puhata ja endale elada. Ikka hoiad silma peal ja aitad, muretsed kuidas ta põhikooli eksamid tehtud saab, toetad gümnaasiumikatsete tegemisel, loed nende loovtöid ja kirjandeid ning istud murelikult oodates üleval, kui laps on läinud õhtul klassiõe sünnipäevale.

Ning lugedes, et teemaalgatajal on neli last, noorim alles seitsmene, tundub, et tal on tegelikult ju suur töö alles ees, kuidagi ei saa väita, et nüüd on juba alanud mingi vägev puhkus! Kunagi ei tea, missugune laps sünnib, samuti ei tea, milliseks kujuneb ta teismeiga. Selle nn tite-energia võiks suunata pigem oma olemasolevate lastega heade suhete hoidmisesse. Et ei tekiks olukorda, kus teismelised oma hormoonidemöllus tunnevad, et neid on tähelepanust ilma jäetud, kuna emps on beebiga rakkes.

TA ütles ju selgelt-ta tahab beebit.

Minu arust just seitsmene vajab suurt tähelepanu, kooli alustamine, huvide arendamine ja hobiringid jne Aega ja tähelepanu kulub palju. Ja kui on veel 2 last ja mees…mulle tundub juba totaalne ajapuudus käes.

Ja sõpru pole üldse?

Olen 40+, kolm teismelist last, üks juba otsapidi täiskasvanu (lõpetab gümnaasiumi). Nautisin väga oma kõigi laste beebiiga, mulle loomu poolest väga sobib see nn titemajandus, mässamine, imetamine jne. Mõned aastad tagasi ka hiilis pähe kiuslik mõte, et mis oleks kui saaks veel ühe beebi… Aga mõistus siiski võitis, kuigi mees poleks ilmselt vastu olnud. Puhtalt ratsionaalselt surusingi selle emotsionaalse soovi maha. Igas valikus ja olukorras on oma head ja vead, muidugi oleks tore olnud veel aastake-paar beebimaailmas elada, kuid ma seadsin prioriteediks oma olemasolevad lapsed. Minu kogemuse põhjal peab siiski paika see ütlus, et väikestel lastel on väikesed ja suurtel suured mured, teismelised vajavad päris palju vanemate (emotsionaalset) kohalolekut, kuulamist, mõistmist ja toetust – isegi kui nad paljudes oma toimetustes on juba iseseisvad. Vaba aega aitavad sisustada hobid ja olen taasavastanud enda jaoks mitmed tegevused, mille jaoks väikeste laste kõrvalt nii palju mahti polnud. On veel palju-palju tegevusi peale trenni, kuhu oma energia suunata. Soovitan teemaalgatajal lisaks veel mõelda sellele, et tagantjärgi meenutades tundub elu beebiga siiski roosilisem kui see argipäev reaalselt on. Isegi mina tunnistan seda endale, kuigi tõesti nautisin beebiemme elu. Ikkagi oli ka palju väsimust mingitel aegadel ja mitmed tegevused ja vabadused, mis on märkamatult mu ellu tagasi tulnud, olid tol ajal pikalt välistatud. Kokkuvõttes mängib ka vanus mingit rolli, praegu oleks vähemalt minu jaoks küll juba raskem näiteks öösiti pidevalt ärgata, et last toita või haiget väikelast valvata jne.

Nii et rohkem kainet mõistust, lapse saamine ei peaks olema emotsionaalne otsus, veel vähem selliste oluliste “agadega”, kui ka mees ei ole nõus. Võõraste lastega tegelemist (hoidmist jne) mina esimese asjana pigem ei soovitaks, sest see võib ehk just lapseisu suurendada – kui pole 24/7 täit vastutust, siis näed ikka rohkem neid toredaid külgi. Pigem mõelda ikka endale ja nautida oma olemasolevaid lapsi.

On ikka mehed mõnel… uskumatu. Mul jälle vastupidi – meil on üks laps ja mees väga sooviks teist. Poiss on 7 ja elu juba nii mugav, et kohe üldse ei taha selle “titendusega” jälle alustada. Olen 35, aega veidi veel nagu on ka, aga no ei leia endas seda beebiisu. Kardan jällegi ka et üks hetk on liiga hilja ja äkki kahetsen, aga ega “vägisi” lapse tegemine tundub ka väga vale.

Nõustun ettepanekuga hakata lapsehoidjaks. Võid läbida koolituse ka näiteks sünnitusjärgseks doulaks — saad aidata noori emasid beebidega.

Teine variant oleks leida endale mõni uus ja hingelähedane hobi, samuti reisimine ehk aitaks.

Mehel on sul siin paraku õigus küll. Minu sugulase sõbrannal tuli ka kohutav titeisu (äkki see mingi menopausieelne sümptom?), ta elas ka üksi oma teismelise lapsega, ma sellises olukorras elu sees ei mõtlekski lapse peale. Aga tema näe mõtles ja lõpuks IVFiga sai kaks last 50 aastaselt. Praegu on 50ndate keskpaigas, endal energiat pole ja tervis halvenenud, abi leida väga raske (enda ema on ka juba liiga vana), tööd leida praktiliselt võimatu ja ega laste kasvatamisest ka jõud üle ei käi. Mu sugulane alguses käis abiks, aga nüüd on nad lahku kasvanud sisuliselt. Päris kehv olukord, peaks alati tooma näiteks kui selline soov tekib. Minu enda armas sõbranna hakkas 45 aastaselt rääkima, et varsti tuleks uus beebi (kolmas) teha, kuna enda lapsed juba suured. Õnneks loobus sellest mõttest.

Kui nii peaks juhtuma — no ju siis pidi juhtuma. Aga ise tahtlikult panna oma lapsed olukorda, kus neil on raske(m) lapsepõlv ja peavad noorelt oma ema hooldama või halvemal juhul matma? Milleks küll…

Siin on kirjutatud vanusega seotud riskidest. Üks argument on toomata. Kui on 3 last, siis kunagi peavad need 3 last kandma ema-isa hooldamise koormat. Kui on 4 last, peavad need 4 last koormat kandma ehk siis ühele langeb väiksem koormus keskmiselt. (Praktiliselt teeb elu korrektiive, mõni on ehk hoopis mingi aja välismaal jpm.) Psühholoogi külastamise, lemmiklooma võtmise, lapsehoidjaks või sünnitusjärgseks nõustajaks hakkamise kõrval on see küll liiga asine, aga vanaduses jällegi tõsine. Lastele on siis selline jutt “jah, te peate nüüd kolmekesi meiega pusima, aga selle eest ma aitasin võõraid lapsi raha eest hoida (või: meil oli koer) ja mul oli vahva”.

Loomulikult, enda tervis, laste isa arvamus ja muu säärane on kõik kaalukausil. Muide, laste isa arvamus võib ka muutuda.

#4167442:

Siin on kirjutatud vanusega seotud riskidest. Üks argument on toomata. Kui on 3 last, siis kunagi peavad need 3 last kandma ema-isa hooldamise koormat. Kui on 4 last, peavad need 4 last koormat kandma ehk siis ühele langeb väiksem koormus keskmiselt.

Jätsid sujuvalt mainimata, et ka pärand jaguneb siis kolme asemel nelja vahel! Inimesel peaks ju midagi ikka hinge taga olema, kui ta julgeb neli last sünnitada või mis?

Minu meelest just nüüd ongi sul aeg titemamma maailmast välja astuda ja (uuesti) hakata avastama, kes sa ise oled ja mida teha tahad, selmet 100% ja enam laste vajaduste täitmisele pühenduda. See mis sul on, on mingi ürgtung, mõned naised kohe vajavad ja tahavad, et kogu aeg oleks rase või väikelaps süles, aga kui kolm on teile küllalt, siis on. See 7aastane pole ju kaugeltki veel “ära kasvatatud”, et nüüd lastega midagi enam teha pole vaja, tal on 11 aastat veel lapseiga, teisedki veel koolilapsed arvatavasti. Lapsi teha oskab igaüks, aga vaja nad ka inimeseks kasvatada.

#4167417:

Nõustun ettepanekuga hakata lapsehoidjaks. Võid läbida koolituse ka näiteks sünnitusjärgseks doulaks — saad aidata noori emasid beebidega.

Teine variant oleks leida endale mõni uus ja hingelähedane hobi, samuti reisimine ehk aitaks.

Mehel on sul siin paraku õigus küll. Minu sugulase sõbrannal tuli ka kohutav titeisu (äkki see mingi menopausieelne sümptom?), ta elas ka üksi oma teismelise lapsega, ma sellises olukorras elu sees ei mõtlekski lapse peale. Aga tema näe mõtles ja lõpuks IVFiga sai kaks last 50 aastaselt. Praegu on 50ndate keskpaigas, endal energiat pole ja tervis halvenenud, abi leida väga raske (enda ema on ka juba liiga vana), tööd leida praktiliselt võimatu ja ega laste kasvatamisest ka jõud üle ei käi. Mu sugulane alguses käis abiks, aga nüüd on nad lahku kasvanud sisuliselt. Päris kehv olukord, peaks alati tooma näiteks kui selline soov tekib. Minu enda armas sõbranna hakkas 45 aastaselt rääkima, et varsti tuleks uus beebi (kolmas) teha, kuna enda lapsed juba suured. Õnneks loobus sellest mõttest.

Kui nii peaks juhtuma — no ju siis pidi juhtuma. Aga ise tahtlikult panna oma lapsed olukorda, kus neil on raske(m) lapsepõlv ja peavad noorelt oma ema hooldama või halvemal juhul matma? Milleks küll…

Mind ajab segadusse see mehe osa – et mismõttes pole osalenudki 7 aastat eriti noorima lapse kasvatamises?? Kas muidu siis naisel ja mehel suhe omavahel hea? Kas mehel soov selle pere juurest üldsegi pääseda mingi hetk?

Aga kuidas te reisite ja aega veedate? Meil näiteks see, et ma oma kahe teismelisega reisin enamasti üksi ja ma võiks muidu võtta ka kolmanda juurde, kes väiksem, me saaks hakkama ja oleks vahvagi, karja peale kantseldaks ära – aga rahaliselt…. osa reise jääks ära, kui ma peaks 3 tk kaasa võtma. Ja selle tõttu ma nagu käega löönud, et seda kolmandat pole, kuigi umbes 42aastaselt ka väga tahtsin. Naudin aega nende kahega siis. Mehega me suht eraldi oleme oma eludega praeguseks hetkeks  ja kui ma kedagi kohtaks, kellega surmani koos olla, siis ma valiks uue inimese. Ja selles suhtes on kergendus, et pole väikest kodus. Aga jah, kui 100% minu valik oleks, siis tahaks küll ühte väiksemat veel, aga no elu pole ideaalne, igal asjal ikka hind ja paljuga peab leppima. Ja ma juba 50 kohe. Ole tänulik, kui midagi pole halvasti praeguse perega. Sellesse “tahan beebit” mõttesse võib vastikult kinni jääda, tean omastkäest, aga sul ju 3 last ja noorem niiiii väike!!!

#4167489:

See mis sul on, on mingi ürgtung, mõned naised kohe vajavad ja tahavad, et kogu aeg oleks rase või väikelaps süles

Mul on ka üks selline tuttav naine, kellel on kogu aeg tarvis, et oleks rase või titt tissi otsas. Umbes viiesena kaotab laste vastu igasuguse huvi, need siis omapäi toimetavad, aega nende jaoks pole, sest emmel on ju tita. Viis last tal juba ja ma arvan, et tuleb veel.