Teema: Lapseisu kui oled 40+

#4167262:

Peab olema suur ego, et mehe soovi vastu last saadakse või talle seda peale surutakse.

Aga mees oma egoga, et ei mingeid lapsi enam, on ok?

#4167614:

#4167262:

Peab olema suur ego, et mehe soovi vastu last saadakse või talle seda peale surutakse.

Aga mees oma egoga, et ei mingeid lapsi enam, on ok?

Kle, neil on 3 last. Mees oma egoga, mida sa selle all mõtled? Kui palju neid lapsi siis peab tegema või mida see vaene mees peab ütlema?

Tänu sellistele sarisigijatele ongi eestlaste rahvus veel säilinud, kuid meie rahvuse  kvaliteet langeb üha, istun lõputult kodus ja naudin muudkui hüvesid

#4167273:

Mulle on jäänud mulje, et üsna laialt levinud arvamuse kohaselt kestab lapse kasvatamine ainult üks-kaks aastat ja ongi kõik. Edasi tulevat “ainult lust ja lillepidu”. Ma ei saa sellest hästi aru.

Minu lapsed on praegu teismelised ja tõtt öelda ei ole küll üldse sellist tunnet, et vaat kus nüüd saan puhata ja endale elada. Ikka hoiad silma peal ja aitad, muretsed kuidas ta põhikooli eksamid tehtud saab, toetad gümnaasiumikatsete tegemisel, loed nende loovtöid ja kirjandeid ning istud murelikult oodates üleval, kui laps on läinud õhtul klassiõe sünnipäevale.

Ning lugedes, et teemaalgatajal on neli last, noorim alles seitsmene, tundub, et tal on tegelikult ju suur töö alles ees, kuidagi ei saa väita, et nüüd on juba alanud mingi vägev puhkus! Kunagi ei tea, missugune laps sünnib, samuti ei tea, milliseks kujuneb ta teismeiga. Selle nn tite-energia võiks suunata pigem oma olemasolevate lastega heade suhete hoidmisesse. Et ei tekiks olukorda, kus teismelised oma hormoonidemöllus tunnevad, et neid on tähelepanust ilma jäetud, kuna emps on beebiga rakkes.

Reaalselt sebid põhikooli lõpetavate laste loovtööde ja kirjanditega ja osaled protsessis, et eksamid edukalt tehtud saaks ja gümnaasiumi uksed valla?

Milleks? Sinu elu on pigem erand.

Minu peres pole mitte midagi sellist, alates 5. klassist ma isegi ei jälgi nende õppimisi. Lase neil ometi iseseisvuda!

#4167808:

Tänu sellistele sarisigijatele ongi eestlaste rahvus veel säilinud, kuid meie rahvuse kvaliteet langeb üha, istun lõputult kodus ja naudin muudkui hüvesid

Kuigi lõpp kiskus irooniliseks nende hüvede osas (ilmselt pole need hüved piisavalt suured, et selliseid “sarisigijaid” on siiski vähem kui vaja), ütlesid sa praegu välja suure tõe.

Huvi pärast küsin, et kas sa nautisid esimese kolme lapse beebiaega? Minu enda jaoks olid need perioodid väga rasked, mingit oma elu ei olnud, magada sai vähe, kaalu oli raske kontrolli all pidada. Mina tundsin kergendust kui lapsed juba kahe-kolmeseks said, nendega reisida andis, juttu ajada sai.

Ja teine küsimus oleks, et kas sa naudid suuremate laste seltskonda, on teil omavahel hea suhe? Võib-olla ongi asi selles, et sulle meeldib beebiiga, aga ei saa nii hästi hakkama suuremate lastega, kel on omad mõtted ja arusaamad, kes vastu vaidlevad. Samas – beebi kasvab ju samuti suureks?

#4167884:

Ei saa aru naiste vajadusest sünnitada, peab siis kogu aeg pampersilõhn majas olema we. Olen 44 a. vanaema. Vaatan liivakastis 40+ värskeid emasi, näost kahvatud jooksevad tittedele järele kõhud veel eeski järgmist ootamas. Ma viin oma pisikese õhtul noorele emale tagasi ning elan oma elu.

Vaata inimesed ongi erinevad. Sina oled rahul, et oled 44 aastane vanaema, mõni jälle ei tahaks selles vanuses vanaema olla. Mõnele meeldib sünnitada 20 aastaselt, mõnele 30 aastaselt ja mõnele veel 40 aastaselt. Las iga inimene elab nii nagu oskab ja soovib. Ei ole tänapäeval mingi hirmus asi olla 40 aastaselt lasteaias käiva lapse ema või isa.

#4168961:

ema puhul on suht võimatu, aga selline isa on küll hirmus olla, kellel on korraga 40 üheaastast last, kes on juba lasteaias käivad 😀 mõtle kasvõi juba sellele elatise summale, mida neile maksma peab

Ma pidasin silmas neljakümne aasta vanuseid lapsevanemaid, kellel laps käb lasteaias. See on tänapäeval normaalne nähtus.

Minu psühhiaater ütles, et igat mõtet ei pea tõsiselt võtma ja igale isule ei pea järgi andma.

#4167808:

Tänu sellistele sarisigijatele ongi eestlaste rahvus veel säilinud, kuid meie rahvuse  kvaliteet langeb üha, istun lõputult kodus ja naudin muudkui hüvesid

#4167880:

Kuigi lõpp kiskus irooniliseks nende hüvede osas (ilmselt pole need hüved piisavalt suured, et selliseid “sarisigijaid” on siiski vähem kui vaja), ütlesid sa praegu välja suure tõe.

#4167827:

Minul tekkis hoopis see mõte, et kas sa tööl käid? On sul eriala, mida naudid? Võib-olla on asi selles, et oled väga pikalt kodune olnud ja nüüd, mil kolmas on juba koolis, ei ole enam rakendust ja uus beebi annaks selle rakenduse.

Minevikus enamuse naiste elu sisu oligi emaroll ja kodused askeldused. Ja huvitav- huvitav, laste kvaliteedis ei kahelnud keegi.

Tänapäeval, kui kellegi kutsumus on kodu ja lapsed, st. ta ei tahakski niiväga käia palgatööl, vaid just teostada ennast selles klassikalises ema ja perenaise rollis, siis hakatakse sõrme viibutama, et ei tohi ju nii, lapsed ei tulevat kvaliteetsed…

Et tänapäeva läänelikus ühiskonnas inimeste (sh. naiste) keskmine haridustase on hoopis kõrgem kui minevikus ja valikuid eneseteostuseks on ka rohkem – see kõik on väga tore.

Kuid kui  minevikus häbistati vahel tööalase eneseteostusega naisi ja kupatati neid “koju ja pliidi juurde”…

…siis nüüd tundub mulle kohati, et asjad on sõitnud teise äärmusesse ära ja on hakatud häbistama naisi, kes on hingelt “vanamoodsad” perenaised ja lastekantseldajad, st kes ei võta (väikeste) lastega tegelemist kui ajutist, peale sunnitud paratamatust, millest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada  ja nö. tõelise eneseteostuse ehk siis töö juurde tagasi kiirustada. Vaid on valmis täiesti rahulikult ja rõõmsalt täitma perenaiserolli ja ära kantseldama – üles kasvatama rohkmem lapsi kui nö. keskmine naine. Aga nüüd peame me seda mingipärast maru imelikuks ja kahtleme üles kasvatatud laste kvaliteedis? Hmm.

Teemaalgataja “klubiga” enam ei liitu. Isiklik soovitud laste arv oli kolm, see sai täis. Aga mõistan neid, kelles on seda kodukesksust ja lapselembust rohkem – kes on valmis olema rohkem kodus, üles kasvatama rohkem lapsi jne.  Ma ei näe selles iseenesest midagi halba. Ma ei lahterda neid automaatselt lollimateks, vähem arukateks, valesti elavateks vms.

Inimesed on ikka nii erinevad. Ma ilmselt teemaalgatajaga umbes ühevanune. Viimane kolmest lapsest sündis kui olin 37 ja ta on hetkel 7-aastane.

Ilmselt on teemaalgatajale lihtne ja hea iseloomuga noorim laps sattunud. Minul on õnneks või õnnetuseks üsna klammerduv, aga samas isepäine eksemplar. Hetkel muretsen, kuidas teda lugema õpetada, kuhu kooli panna, kuidas kooli ja kodu vahelist logistikat korraldada ja kuidas laps, kellele ei meeldi üksi olla, koolipäevade pärastlõunaid hakkab sisustama.

Ühesõnaga, mõtteid ja probleeme noorima lapsega on nii palju, et beebi saamisele pole üldse aega mõelda.

#4169113:

Lapseisu erineb siin selle poolest, et isutaja kõrval puudutab lapse saamine veel kaht isikut – lapse isa ja last.

Tegelikult puudutab see ka olemasolevat kolme last. Kas nemad tahavad veel üht õde-venda?

Kas kodus on piisavalt ruumi, et keegi oma toast ei peaks loobuma neljanda lapse saabudes? Kas on piisavalt rahalisi ressursse, et kellegi elukvaliteet ei lange pereliikme lisandudes? Kas on võimalik osta suurem auto? Viiekesi mahub veel kuidagi ükskõik millisesse autosse, kuuekesi ei mahu.

#4169336:

Jube hea oleks, kui see lapseisu oleks nakkav, nakatatav. Poleks vaja mingeid toetusi vaid kohustuslikus korras pookimine ja iibeprobleem oleks lahendatud nagu võluväel.

Sina olid ühtlasi ka see, kes tahtis lastetusmaksu kehtestada

#4169336:

Jube hea oleks, kui see lapseisu oleks nakkav, nakatatav. Poleks vaja mingeid toetusi vaid kohustuslikus korras pookimine ja iibeprobleem oleks lahendatud nagu võluväel.

Need poogitud lapsed tuleks suureks ka kasvatada. Tite tegemine ei ole ju kunst. Kasvata ta selliseks et ta ise elus hakkama saaks mitte ei oleks järjekordne abivajaja ühiskonnas. Vot seda tuleks tunnustada, aga mitte tegemist ja sünnitamist.

Teemaalgataja, tead, mõtle ühele aspektile. Lapsesoov, isegi kui mehe ümber suudad veenda, ei tähenda seda, et täna soovid ja homme oled rase. 40+ on igasugused riskid tunduvalt suuremad. Nii et mõtle, kas sinu psüühika taluks kõigepealt igakuist loodad-muretsed-pettud, kui rasestumine kohe ei õnnestu? Osadel naistel juhtub see, et nutavad iga kord päevade alates silmad peast, leinavad nädala-kaks ja suudavad enam-vähem normaalselt funktsioneerida ainult ovulatsioonist menstruatsioonini, kui loodavad, et nüüd õnnestus. Ja nii kuude viisi. Kas sinu psüühika taluks seda igakuist leina, võib-olla kuni sinu fertiilse ea lõpuni? Kas su psüühika taluks, kui rasedus lõpuks tuleb, kuid katkeb või peetub (see tõenäosus samuti suurenenud 40+)? Kas su psüühika talub, kui lootevee uuringus või anatoomia ultrahelis lapsel eluks sobimatu viga tuvastatakse ja sa pead valiku tegema, mis edasi – teades, et uue lapse jaoks on ajaliselt juba hilja? Rääkimata kõigist neist juhtudest, kui vaatamata korras uuringutele lapsel siiski midagi viga on. Beebi on muidugi igal juhul nunnu, kuid kas oleksid valmis autistliku või ATHga lapse inimeseks kasvatama? Kui mees sinu kõrvale jääb, oled sa sellisel juhul tema elu põhjalikult nässu keeranud. Ta ei taha tavalist lastki, mis ta erilise kohta ütleks?

Kuhu energia suunata? Võtke lemmikloom – kutsikas on sulle ligi aasta aega beebi eest, äratab öösiti üles, nutab, kui üksi jätad, rikub teie asju, reisimine on raskendatud jne. Asuta kennel, siis saad aeg-ajalt tervet pesakonda beebisid oma kodus nautida. Ei pea just koer olema, võta kass või küülik või merisiga. Oleneb muidugi, kus elate – maapiirkonnas selleks muidugi rohkem võimalusi. Juba igakevadine tibude koorumine peaks nunnulaksu kätte andma 🙂