Ma loodan, et düslektikute vanemad ei võta seda teemat hinge.
Mul on kolm last, kellest kahel on emakeele hinne alati väga hea olnud, nendega suheldes on ka selge, et probleemi pole. Mul endal ja laste isal ka mitte.
Aga 12-aastane tütar sai emakeeles kolme ja mul on nii raske sellega leppida.
Mu teiste laste puhul on õigekiri justkui iseenesest tulnud. Loomulikult käivad nad koolis ja üks loeb palju raamatuid ka, see ka abiks. Ei ole emakeele viie nimel midagi erilist teinud.
Hinne ei olnud üllatus, see oli sama ka eelmisel tunnistusel. Isegi lühikestes telefonisõnumites on tal vead sees, nii et asi pole ka ranges õpetajas.
Lapse parim sõbranna on düslektik. Sellise tõsiduskraadiga, et saab lugemise ja kirjutamisega hakkama, kuid kogu tekst on vigu täis. Ta on kohe ametlikult düslektik kui nii võib öelda, see ei ole vaid minu luul. See ei takista tal palju kirjutamast ja nagu tänapäeva lapsed ja noored ikka, käib suur osa suhtlusest internetis ja kirjalikult. Ja nii on mul tekkinud kahtlus, et selle sõbranna düsleksia on minu lapse kirjakeelt mõjutanud.
Seda ka keeruline välja selgitada, kas oskus läheks paremaks kui ta sõbrannaga ei kirjutaks, sest kuidas ma saan talle sellist suhtlust keelata. Võin ju öelda, et ei tohi, aga see tundub kuidagi ebaeetiline ja julm ning pealegi poleks keelust ilmselt kasu.
Hea on see, et teistes ainetes on lapse hinded korras, isegi väga head. Näiteks matemaatika ja inglise keel on läbi aastate viied olnud.
Mis te arvate, kas võib olla selline seos ja mida siis tegema peaks?
Võibolla on siin lugemas mõni õpetaja, kes teab jagada oma tähelepanekuid?