Laps (tüdruk, 12-aastane) on viimaselajal kurb, ei söö eriti, ei taha koolis käia. On tihti haige, kergesti ärrituv ja lausa hüsteeriline. Juba paar aastat on tal olnud probleeme ühe õpetajaga. Teiste õpetajatega kõik korras ja hinded head. Olen sellepärast ka kooli poole pöördunud. Lisaks on tema klassis ka seltskond lapsi, kellega ta eriti hästi läbi ei saa. Mõned kuud tagasi avastasin, et laps on enda käsi lõikunud. Rääkisime pikalt, aga eriti targemaks ma ei saanud, sest ta ei tahtnud mulle rääkida eriti mis teda vaevab. Ta on öelnud, et tapab ennast ära. Olen leidnud tema kirjutatud tekste ja luuletusi enesetapu ja surma teemadel. Eile siis jäi laps vahele trenni ajast linnapeal hulkumisega. Põhjendas seda sellega, et seal käib üks poiss, kes teda kiusab ja tuli lihtsalt ära. Rääkisime jälle ja lõpuks õhtul hilja ta veidi avas end mulle. Rääkis kui jube on koolis käia ja ta ei taha enam uuel õppeaastal sama klassiga jätkata. Talle lähevad väga hinge osade klassikaaslaste solvangud ja selle õpetaja teema. Et see on kestnud juba 3 aastat ja kõik vihkavad teda. Et kui keegi talle midagi halvasti ütleb, siis ta kaitseb end ja ärritub ning ütleb vastu ja ta ei suuda enam kontrollida oma käitumist. Ta oli väga endast väljas ja ei söönud ka täna hommikul enne kooli minekut.
Olen viimasel õppeaastal palju koolis käinud suhteid klaarimas ja õpetajatega rääkimas. Kasu pole midagi. Ma ise ka ei jaksa enam ja kooli lõpuni on tegelikult veel nii palju aastaid.
Mida teha…kuhu pöörduda? Psühholoogi või psühhiaatri poole? Mõne nõustaja poole, kes on kooliajal sama läbi elanud ja annab nüüd nõu teistele noortele?
Kooli vahetusest pole kasu. Selleks peaksime kolima, aga hetkel pole see võimalik. Elame väikeses linnas ja siin rohkem koole pole. Võimalik oleks veel paralleel klassi üle viia, aga kas sellest oleks kasu, ma ei tea. Koolis puutuvad ikka kokku endiste klassikaaslastega ja õpetajad ka samad.
Teema: Lapsel enesetapumõtted-probleemid koolis
No aga alusta siis kõige lihtsamalt teostatavast võimalusest.
Uuri lapse käest, mis ta klassivahetusest arvab. Äkki on tal paralleelklassis sõpru? Mu tütre viiendas klassis on tüdrukud koondunud nö kampadesse ja suhtlevad ainult oma kambas olevate inimestega. Samas käib mu tütre väga hea sõbranna paralleelklassis ja ükspäev tütar just seletas mulle, et “tead, seal A-klassis KÕIK tüdrukud suhtlevad omavahel”. Tema jaoks oli uskumatu, et nii saab ka olla. Ehk siis sama kooli klasside sisekliima võib olla täiesti erinev.
Õpetajad on muidugi tähtsad, aga mulle tundub, et teismelise vaimsele tervisele on olulisemad siiski suhted sõprade ja klassikaaslastega.
Mis puudutab kooli vahetamist, siis äkki on seda võimalik teha ka kolimata. Olen ise väikses linnas kasvanud. Meie linnast 20 km raadiusesse jäi vähemalt 3 põhikooli. Võimalik, et annab bussiaegu klapitada ja laps mujale kooli panna. Logistika läheks muidugi keerulisemaks, aga ehk on asi seda väärt.
Kui laps juba ennast lõigub ja ähvardab enesetapuga, ei söö jne, on viimane aeg pöörduda spetsialisti poole.
Kui vana laps on? Äkki on võimlik, et hakkab teises linnas koolis käima. Minu tuttaval last hakati kiusama ja laps viidi nii kaugele, et hakkas lööma – kohe süüdistati last, et on vägivaldne. Keegi selles koolis ei süvenenud, miks laps nii käitub. Kuna oli juba 7ndas klassis, siis läks teise linna kooli, elas isa õe juures ning käis nädalavahetusel kodus.
Kui laps juba ennast lõigub ja ähvardab enesetapuga, ei söö jne, on viimane aeg pöörduda spetsialisti poole.
Ja MIS spetsialist see täpsemalt olema peaks? Äkki pakud välja mõne konkreetse nime, kes oskab selliseid probleeme lahendada.
Olen ise põhikooli ajal koolikiusamist kogenud ja ma ausalt ei kujuta ette, millise spetsialisti poole MINA oleks pidanud pöörduma, et TEISED mind enam ei mõnitaks. Ilmselt räägiks see spetsialist enesekehtestamisest jms ja tema nõuanded oleks täiskasvanute maailmas täiesti omal kohal. Kuid kahjuks ei toimi see kõik teismeliste puhul, kellel puudub EQ, empaatiavõime ning filter aju ja suu vahel.
Teemaalgataja võib oma last viia mistahes spetsialisti juurde. Kabinetivaikuses võib kõik tore olla ja võimalik, et laps isegi avaneb ja räägib, mis täpselt toimub. Aga kehv lugu on see, et sellest pole pikemas perspektiivis olulist kasu. Lapse tuju võib hetkeks paraneda, aga nii kui ta kooli uksest sisse läheb ja loomakari ründab, hakkab kõik uuesti peale ja boostitud enesehinnang kukub jälle kolinal.
Mina arvan, et kui teemaalgataja on juba püüdnud kooliga suhelda, aga midagi muutu, siis ei jää kahjuks muud üle kui vahetada klassi või kooli. Kui lähedal kooli pole, siis mida arvab laps õpilaskoduga koolist? Nimekirja õpilaskoduga koolidest leiab siit: https://www.riigiteataja.ee/akt/129032018035
Väga-väga kurb lugu, kui kool nii leigelt suhtub kiusamise probleemi. Igal aastal tulevad uudised mõne teismelise enesetapust, nii et kui lapsel juba sellised mõtted peas, siis ongi asi ikka väga tõsine. Psühhiaatri poole võib muidugi pöörduda, et kui lapsel on depressioon, siis saaks seda siiski ka ravida. Kuid kui probleemide juured on koolikiusamises, siis ei saa ka psühhiaater nende kiusajatega midagi ette võtta. Konkreetsete juhtumite korral võiks rääkida ka noorsoopolitseinikuga.
Soovitan ka kaaluda koolivahetust teise linna – igapäevane bussisõit ei ole suurel lapsel nii keeruline, et seda peljata, kui kaalul on lapse vaimne tervis (ja isegi elu). Samas on tõenäoliselt juba praegu saanud lapse psüühika nii palju kannatada, et nii või teisiti oleks vaja ka spetsialistide abi, muidu võivad uues koolis hakata samad mustrid korduma. Laos, kellele on nii palju liiga tehtud, on ka uues olukorras kogu aeg valmis ennast kaitsma ja võtab iga süütut nalja rünnakuna – see võib olla ajendiks uuele kiusamisele.
Kui laps juba ennast lõigub ja ähvardab enesetapuga, ei söö jne, on viimane aeg pöörduda spetsialisti poole.
Ja MIS spetsialist see täpsemalt olema peaks? Äkki pakud välja mõne konkreetse nime, kes oskab selliseid probleeme lahendada.
Olen ise põhikooli ajal koolikiusamist kogenud ja ma ausalt ei kujuta ette, millise spetsialisti poole MINA oleks pidanud pöörduma, et TEISED mind enam ei mõnitaks. Ilmselt räägiks see spetsialist enesekehtestamisest jms ja tema nõuanded oleks täiskasvanute maailmas täiesti omal kohal. Kuid kahjuks ei toimi see kõik teismeliste puhul, kellel puudub EQ, empaatiavõime ning filter aju ja suu vahel.
Teemaalgataja võib oma last viia mistahes spetsialisti juurde. Kabinetivaikuses võib kõik tore olla ja võimalik, et laps isegi avaneb ja räägib, mis täpselt toimub. Aga kehv lugu on see, et sellest pole pikemas perspektiivis olulist kasu. Lapse tuju võib hetkeks paraneda, aga nii kui ta kooli uksest sisse läheb ja loomakari ründab, hakkab kõik uuesti peale ja boostitud enesehinnang kukub jälle kolinal.
Mina arvan, et kui teemaalgataja on juba püüdnud kooliga suhelda, aga midagi muutu, siis ei jää kahjuks muud üle kui vahetada klassi või kooli. Kui lähedal kooli pole, siis mida arvab laps õpilaskoduga koolist? Nimekirja õpilaskoduga koolidest leiab siit: https://www.riigiteataja.ee/akt/129032018035
Minul endal on kodus nö probleemne laps. Lõikunud ennast ei ole. Õpib hetkel 3.klassis. On kogenud kiusamist kodus ja koduhoovis. Sügisel lubas ennast ära tappa, joosta õues auto alla. Nii et olen väheke sellise teemaga kokku puutunud. 1.-2.klassis käis koolis 1x nädalas koolipsühholoogi juures. Kiusamised, norimised olid siiski ennekõike seotud minu lapse enesehinnaguga, tema sotsiaalsete oskustega jne. Loomulikult on koolis õelaid ja pahatahtlikke lapsi jne. Mina või minu laps neid muuta ei saa, kuid me saame muuta oma suhtumist, käitumist jne.
Olen käinud lapsega ka psühhiaatri juures ning 3.klassis käis 1x nädalas psühholoogi juures väljas pool kooli. Mina ise käisin sama psühholoogi juures 1x kuus. Koos psühhiaatri ja psühholoogiga oleme jõudnud nii kaugele, et mu laps on taas rõõmsameelne, impulsiivust ikka vahel esineb, kuid ta toimetulek iseenda emotsioonidega on tunduvalt paranenud.
Sotsiaalsed oskused suhtlemisel on paranenud, kuid seal on veel suur töö teha.
Täitsa saan aru mida tunned, aga aidata ma kahjuks ei oska ja ega siis head lahendust polegi. Mina nägin juba lasteaias, et minu laps võib langeda koolikiusamise ohvriks, mõtlesin et ma pean last aitama, kui mina teda ei aita, siis kes teda aitab, aga mismoodi mina teda aitan, panin lapse erakooli ja olen selle otsusega väga rahul. Igasugune kiusamine puudub, klass on ühtne, ega tal seal erilisi sõpru pole, aga ka probleeme pole.
Oleneb kus linnas Te elate kui Taru lähedal oskaksin soovitada ka arsti võimalust. Aga on olemas selline koht nagu Peaasi.ee. Sealt saab palju infot. http://peaasi.ee/enesevigastamine-ja-selle-pohjused/
Saab ka lugeda enesevigastamise kohta ja muudest vaimse tervise muredest.
Veel on tore noorte seltskond: Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine. Neil on ka FB lehekülg. Põhimõtteliselt tegu kogemusnõustamisega ja noored saavad omavahel rääkida, kuulata ja üksteist toetada.
Kindlasti on vaja jõuda ka arsti juurde ja võibolla läbida ka väike haiglaepisood. Koolivahetus on võimalus aga elu on näidanud, et kui laps endaga ei tegele ja probleemi sügavusest ja põhjustest aru ei saa, läheb probleem uude kooli kaasa.
Võimalus on veel ka koduõpe.Lisaks on vajalik pöörduda psühholoogi poole, kes õpetaks lapsele sotsiaalseid oskusi. Ja loomuliult peab olema teiepoolne mõistmine ja tugi.
On ka veel õpilaskodusega koole näiteks Nõva või Noarootsi. Neid on Eesti peale veelgi. Kuigi sellise lapse kodust ärasaatmine oleks väga raske.
Kuigi sellise lapse kodust ärasaatmine oleks väga raske.
Mingil juhul ei saadaks kodust ära! Laps tunneb, et ka vanemad ei taha teda, ei ole tema poolt.
Väga tuttav jutt! Minu tütrega samad asjad olnud. Ta saab alles 12, kuid on olnud väga suuri madalseise. Kuna laps on väga emotsionaalne ja veidi labiilne, ärritub kergelt, siis koolis ka keeb kergelt üle. Sõpru eriti ei ole klassis, sest ta leiab, et need sõbrad valetavad ja ei ole temaga ausad. ta peab väga aususest lugu. Mingil hetkel hakkas rääkima, et soovib kooli vahetada. Püüdsin selgitada, et sellist kiusamist leidub igas koolis ja pigem tuleks praeguses klassis suhted korda saada. Olen temaga hästi palju avameelselt rääkinud. Olen võitnud tema usalduse ja ta helistab mulle sageli ka koolipäeva ajal, kui meel on kurb, midagi juhtub või keegi kiusab. Olen teda korduvalt koolist ära lubanud ja teinud vabastuse, et ta end paremini tunneks.
Nüüd panin ta kunstikooli ja seal on ta leidnud endale mõttekaaslaseid. Ta ongi väga andekas ja eriline laps ja seda pidi lihtsalt märkama. tegeleb nüüd oma hobiga ka vabadel hetkedel ja näen, et ka koolis on asjad paremaks muutunud. Enam ei riietu ta “ainult musta” ja ei kanna tukka silma ees nagu mingi Aadamiste perekonnaliige. Võimalik, et tegu oli eelpuberteediga. laps ei oskanud enda emotsioone ohjata ja seda pahameelt, mis maailma vastu tekkis, kuskile suunata. Kõik tundusid jobud, kõik kiusasid.
Õnneks aeg annab arutust ja paistab, et hakkame sellest august välja ronima.
Lõikumine on muidugi jupp maad tõsisem teema. Soovitan igatahes laste psühhoerapeudi poole pöörduda.
Minu tuttaval last hakati kiusama ja laps viidi nii kaugele, et hakkas lööma – kohe süüdistati last, et on vägivaldne. Keegi selles koolis ei süvenenud, miks laps nii käitub.
No aga vägivallale ei olegi ju õigustust. Lüüa ei tohi!
Meil tüdrukuga oli sarnane teema, lõikus 12-aastaselt, hakkas ainult musta riietuma, klassis ei kuulunud põhigruppi, sõpru õieti polnudki, sotsiaalsed oskused ebapiisavad, üks õpetaja kiusas, ähvardas ennast ära tappa jne Kunagisest rõõmurullist sai depresiivne kuju, keda miski ei rõõmusta ja kes ei näe elul mõtet.
Täna ta sul veel räägib, mis mured on, aga mida aeg edasi, seda hullemaks läheb. Hinded lähevad järjest halvemaks ja ühel päeval ta ei lähe sul lihtsalt enam kooli, hakkab poppi panema. Sest ta ei näe muud väljapääsu. Põhikooli ta sul selles koolis lihtsalt ei lõpeta.
Me vahetasime 13-aastaselt kooli (läks Waldorfisse). Kahetsen, et aasta või paar varem seda otsust ära ei teinud. Ei ole mõtet tundlikku hinge piinata, minu laps ei ole tehtud raudnaeltest nagu meil omal ajal nõukogude kasvatus oli.
Kindlasti on praegu sul viimane aeg reageerida, säilita lapsega usalduslik suhe ja esimese sammuna korralik psühholoog või psühholterapeut vms (kellelgi siin eespool oli sellest imekombel abi), aga pigem siiski aitaks koolivahetus (väikekool, erakool), st koli sealt ära või tõesti koduõppele mõneks ajaks (vt FB grupp Koduõpe). Kui ta sul juba praegu teatab, et sügisel sinna kooli minema ei ole nõus, siis sa ei jõua pärast ära kahetseda kui teda õigel ajal ei aidanud. Meie venitasime liiga kaua, et äkki ikka läheb üle, asi kuidagi iseenesest laheneb kui kasvab suuremaks vms. Sellega tuleb tegeleda kohe! Juba praegu ta sul laseb trennist jalga ja jõlgub linna peal….see on ainult aja küsimus kui ta leiab linna pealt kaaslased, kellega salaja jooma, suitsetama ja narkot panema hakata. See toimub kiiremini kui sa arvata oskad, eriti kui suvi on ees. Aita teda! Ja see koolis õpetajatega rääkimas käimine teda ei aita.
Muide Tallinnas on psühhiaatriahaigla alaealiseid täis, kohti ei ole. Enesetapukatse sooritanud 13-aastased lapsed visatakse järgmine päev juba ukse taha, sest ruumi pole. See on niivõrd massiline täna. Internet muidugi ka mõjutab kõvasti, tänapäeva noored on katki.
Kokkuvõttes saime abi koolivahetusest ning oluline on lapsele nii sõnades kui tegudes välja näidata, et sa armastad teda üle kõige maailmas. See tähendab vajadusel ka kolimist, töökohavahetust ning kõige olulisem – äärmiselt rahulikku ja mõistvat kodust õhkkonda.
Koos psühhiaatri ja psühholoogiga oleme jõudnud nii kaugele, et mu laps on taas rõõmsameelne, impulsiivust ikka vahel esineb, kuid ta toimetulek iseenda emotsioonidega on tunduvalt paranenud.
Sotsiaalsed oskused suhtlemisel on paranenud, kuid seal on veel suur töö teha.
Ausalt öelda on sinu kiri küll üks paras imelugu – ega neid ikka palju ei ole, keda psühholoogid päriselt ka aidata oleksid osanud. Oma tutvuskonnas on neid psühholoogi juures käijaid üsna omajagu, isegi aastaid käiakse – aga paranenud pole küll mitte midagi. Samas, no proovida ju võib, äkki mõni tõesti suudabki aidata?
Normaalne oleks siiski, et tegeletaks mõlema osapoolega, mitte ainult ühega nagu praegu. Psühholoogi abi vajavad ju tegelikult ka kiusajad – et mis kiiks see niisugune on, mis paneb noore inimese teise elu põrguks tegema, tal endal peab ju olema kusagil veelgi suurem puudujääk seega…
mulle jäi silma see, et vanem on korduvalt käinud koolis “suhteid klaarimas”. see on täiskasvanu poolt väga ebaküps käitumine, laps tõenäoliselt kannatab lisaks kaaslastele ka vanema käitumise pärast ning tunneb ennast häbistatuna. mul on kolm igas vanuses koolilast ja olen märganud, et sotsiaalselt ebaküpsetel “koolis käivatel” vanematel on ka väheste sotsiaalsete oskustega lapsed.
minu arvates tuleks praeguses olukorras kooli vahetada, et laps saaks alustada nö puhtalt lehelt. kooli vahetatakse ka palju väiksematel põhjusel. mis võiks veel mõjuvam põhjus olla, kui lapse enesetapumõtted. kui kooli vahetate, siis ehk oleks lapsel parem, kui vanem ei käiks koolis tema suhteid klaarimas.
Ausalt öelda on sinu kiri küll üks paras imelugu – ega neid ikka palju ei ole, keda psühholoogid päriselt ka aidata oleksid osanud. Oma tutvuskonnas on neid psühholoogi juures käijaid üsna omajagu, isegi aastaid käiakse – aga paranenud pole küll mitte midagi. Samas, no proovida ju võib, äkki mõni tõesti suudabki aidata?
Normaalne oleks siiski, et tegeletaks mõlema osapoolega, mitte ainult ühega nagu praegu. Psühholoogi abi vajavad ju tegelikult ka kiusajad – et mis kiiks see niisugune on, mis paneb noore inimese teise elu põr
Olen nõus, et psühholoogi vajavad ka kiusajad. Ei ole nõus, et psühholoogist pole abi. See, et aastaid käiakse, ei näita, et abi pole, sest sa ei tea, kui hullud oleks lood, kui see inimene seal ei käiks. Vahel muidugi ei sobi psühholoog sellele patsiendile või teebki oma tööd halvasti, vahel on psühholoogi asemel psühhiaatrit vaja, aga sel juhul ütleb professionaalne psühholoog inimesele loomulikult seda.
Senise põhjal – katsuks võimaluse leida kooli vahetada. Kui ise ei saa kolida, siis äkki saaks mõne sugulase juures elada.
Kui asi on nii rappa läinud, siis seal pidev klaarimine nagunii ei paranda midagi.
Olen oma lapsel palju leebema asja pärast kooli vahetanud. Väga hea otsus oli. Mingeid psühholooge ei olnudki vaja, lihtsalt kaks klassi olid omavahel nii erinevad. Ühes oli nt terve teadus, et kes millises lauas tohib söögivahetunni ajal istuda, aga teises võetakse rohkemate soovijate korral kõrvallauast toole juurde ja süüakse suuremas kambas.
Minu tuttaval last hakati kiusama ja laps viidi nii kaugele, et hakkas lööma – kohe süüdistati last, et on vägivaldne. Keegi selles koolis ei süvenenud, miks laps nii käitub.
No aga vägivallale ei olegi ju õigustust. Lüüa ei tohi!
Loomulikult lumehelbeke, lase aga ennast klobida, sest vastu hakkata pole ilus 🙂 Umbes nagu heaoluriikide tòllakad, kes annast neegritel klobida lasevad.
Kui laps juba ennast lõigub ja ähvardab enesetapuga, ei söö jne, on viimane aeg pöörduda spetsialisti poole.
Ja MIS spetsialist see täpsemalt olema peaks? Äkki pakud välja mõne konkreetse nime, kes oskab selliseid probleeme lahendada.
Olen ise põhikooli ajal koolikiusamist kogenud ja ma ausalt ei kujuta ette, millise spetsialisti poole MINA oleks pidanud pöörduma, et TEISED mind enam ei mõnitaks. Ilmselt räägiks see spetsialist enesekehtestamisest jms ja tema nõuanded oleks täiskasvanute maailmas täiesti omal kohal. Kuid kahjuks ei toimi see kõik teismeliste puhul, kellel puudub EQ, empaatiavõime ning filter aju ja suu vahel.
Teemaalgataja võib oma last viia mistahes spetsialisti juurde. Kabinetivaikuses võib kõik tore olla ja võimalik, et laps isegi avaneb ja räägib, mis täpselt toimub. Aga kehv lugu on see, et sellest pole pikemas perspektiivis olulist kasu. Lapse tuju võib hetkeks paraneda, aga nii kui ta kooli uksest sisse läheb ja loomakari ründab, hakkab kõik uuesti peale ja boostitud enesehinnang kukub jälle kolinal.
Mina arvan, et kui teemaalgataja on juba püüdnud kooliga suhelda, aga midagi muutu, siis ei jää kahjuks muud üle kui vahetada klassi või kooli. Kui lähedal kooli pole, siis mida arvab laps õpilaskoduga koolist? Nimekirja õpilaskoduga koolidest leiab siit: https://www.riigiteataja.ee/akt/129032018035
Sa ei ole kõige peamisest aru saanud- muuta ei saa kedagi teist, ainult iseennast. Kiusajad jäävad muidugi alles ja täpselt samasugusteks, kui just nende vanemad neid psühholoogi poole ei suuna.
Ainus ja kõige tähtsam kasu ongi see, et psühholoog aitab muuta lapse enda suhtumist ja enesehinnangut.
Lõputult ei ole võimalik koole vahetada, ka teises koolis on tõenäoliselt kiusajaid, samuti kolmandas ja neljandas koolis. Seepärast ongi vaja muuta last, mitte kogu maailma tema ümber. Viimase muutmine ei ole nagunii võimalik.
Tallinnas oskaksin spetsialisti soovitada, mujal mitte.
Minu tuttaval last hakati kiusama ja laps viidi nii kaugele, et hakkas lööma – kohe süüdistati last, et on vägivaldne. Keegi selles koolis ei süvenenud, miks laps nii käitub.
No aga vägivallale ei olegi ju õigustust. Lüüa ei tohi!
Loomulikult lumehelbeke, lase aga ennast klobida, sest vastu hakkata pole ilus ???? Umbes nagu heaoluriikide tòllakad, kes annast neegritel klobida lasevad.
Ekre- natside, vägivaldurite ja osside teemad on Ajaviitejuttudes, koli sinna peksmist õigustama.
Selliste teemade juures paneb mind imestama soovitus, et kiusatav peab muutma oma suhtumist. Võin suhtuda nii või teisiti fakti, et mees jätab sokid vedelema või laps saab koolis kolmesid. Võin näägutada või olla tänulik, et tegelikult on nii mees kui laps ikka tublid ja mulle kallid. Koolikiusamine on paraku palju tõsisem teema. Äkki tooks mõne hea näite, kuidas näiteks oleks õige suhtuda olukorda, et klassikaaslane sülitas mu koolikotti?
Ekre- natside, vägivaldurite ja osside teemad on Ajaviitejuttudes, koli sinna peksmist õigustama.
hea mõte sulle endale. Sul oleks seal suur tööpõld ees- teha inimestele selgeks, et ennast kaitsta on kuritegu, sellel pole mingit õigustust 🙂 Sa oled kuskilt tolerastide- liberalistide kambast?
Minu tütart kiusati ja vahetas klassi,läks paralleeli ja kõik muutus, sai rahulikult õppida, leidis sõbrad ja probleemid kadusid. See toimus 7. klassis. Soovitan klassi vahetada.
Asja lahendab AINULT probleemi likvideerimine. Psühholoog ja psühhiaater on toredad asjapulgad küll, kes oskavad leevendada depressiooni, aga algpõhjuseid nad ei likvideeri ja kuni need pole likvideeritud, ei muutu midagi. Võib anda ad-sid, käia teraapias, aga see ei aita.
Kui kool ei saa lapsi muuta, kui klassi ja koolivahetus ei aita, siis jääb koduõpe. Saate need mõned aastad kooli lõpuni ehk hakkama.
Mu onutütre lapsel oli koolis raskusi. Elasid Võrus, aga paar viimast aastat käis laps hoopis Sõmerpalus põhikoolis. Uuri maakonna koole, helista, vaata bussigraafikuid. Ära jäta oma väikest lapsekest abita. Ükski kool pole nii oluline, et lapse psüühikat rikkuda.
Mind kiusati gümnaasiumis. Tegin poppi, hinded läksid alla, arvasin, et olen lootusetult loll ja saamatu. Lõpuks alustasin uuelt lehelt täiskasvanute gümnaasiumis. Milline stressi langus ja kõik loksus rööbastesse tagasi.
Asja lahendab AINULT probleemi likvideerimine. Psühholoog ja psühhiaater on toredad asjapulgad küll, kes oskavad leevendada depressiooni, aga algpõhjuseid nad ei likvideeri ja kuni need pole likvideeritud, ei muutu midagi. Võib anda ad-sid, käia teraapias, aga see ei aita.
Kui kool ei saa lapsi muuta, kui klassi ja koolivahetus ei aita, siis jääb koduõpe. Saate need mõned aastad kooli lõpuni ehk hakkama.
Mu onutütre lapsel oli koolis raskusi. Elasid Võrus, aga paar viimast aastat käis laps hoopis Sõmerpalus põhikoolis. Uuri maakonna koole, helista, vaata bussigraafikuid. Ära jäta oma väikest lapsekest abita. Ükski kool pole nii oluline, et lapse psüühikat rikkuda.
Mind kiusati gümnaasiumis. Tegin poppi, hinded läksid alla, arvasin, et olen lootusetult loll ja saamatu. Lõpuks alustasin uuelt lehelt täiskasvanute gümnaasiumis. Milline stressi langus ja kõik loksus rööbastesse tagasi.
Sellises vanuses lastel ei ole probleemilahenduse oskusi. Nad ei näe tulevikku, asjad on üsna must-valged.
Mõtteviisil, et kiusatav peab muutma end pole väga vigagi. Seejuures ei tähenda see kiusamise õigustamist.
Teemaalgataja lapsel on probleem – õpetaja kiusab, klassikaaslased kiusavad, trennis kiusatakse. Igal pool kiusatakse. Sa ei jõua emana käia igal pool suhteid klaarimas. Su tütar ütleb, et KÕIK vihkavad teda. Aga ilmselgelt paljud teda ei vihka, isegi ilmselt ei mõtle ta peale. Lihtsalt eksisteerivad koos.
Miks laps igal pool kiusatava rolli satub? Ja kuidas teha nii, et kui kooli vahetab, siis enam pole kiusatav. Oletame hüpoteetiliselt, et koolist lüüakse minema see õpetaja, need klassikaaslased, trennist see poiss. Kas lapse probleem laheneb või tekivad uued kiusajad?
Olen nõus, et kiusata ei tohi. Aga arvan miskipärast, et teemaalgataja lapsele tekiksid peagi “uued vihkajad”. Kuidas tal üldse sõprussidemete hoidmisega?
mulle jäi silma see, et vanem on korduvalt käinud koolis “suhteid klaarimas”. see on täiskasvanu poolt väga ebaküps käitumine, laps tõenäoliselt kannatab lisaks kaaslastele ka vanema käitumise pärast ning tunneb ennast häbistatuna. mul on kolm igas vanuses koolilast ja olen märganud, et sotsiaalselt ebaküpsetel “koolis käivatel” vanematel on ka väheste sotsiaalsete oskustega lapsed.
minu arvates tuleks praeguses olukorras kooli vahetada, et laps saaks alustada nö puhtalt lehelt. kooli vahetatakse ka palju väiksematel põhjusel. mis võiks veel mõjuvam põhjus olla, kui lapse enesetapumõtted. kui kooli vahetate, siis ehk oleks lapsel parem, kui vanem ei käiks koolis tema suhteid klaarimas.
Ebaküps oled sina, aga mitte teemaalgataja. Iga laps kahjuks ei tule kiusamisega toime ja kes teda siis peaks aitama kui mitte ema, sina ju seda ei tee vaid õigustad igati oma kiusajat las, et kiusatav on mingi lumehelbeke.
Sellepärast ongi erakoolid samuti nii ülerahvastatud, et keegi ei viitsi sinusugusega kembelda, aga erakoolis läheks sul raskeks ja ega seal sinu last ei peeta.
Kuidas sa saad soovitada teisel kooli vahetada, kui teemaalgataja just ju väitis et see polegi tal väikeses kohas nii lihtne.
Minu tuttavate laps pani sarnases olukorras endale 15-aastaselt nööri kaela. Kiusamine oli teemaks kogu põhikooli. Mis lõpuks viimaseks õlekõrreks sai, ei tea keegi (või noh, kiusajad võivad ilmselt aimata, aga nemad ju ei räägi).
Teemaalgataja, vahet pole, mis sa täpselt teed. Laps peab tundma, et tema mure on ka sinu jaoks tõsine. Paku lahendusi ja küsi, mis laps ise arvab. Mis ta arvab kaugemal koolis käimisest (ükskõik kas siis igapäevaselt kaugemale maakonda, suuremas linnas mõne sugulase juures elades, õpilaskoduga koolist)? Minu tuttava laps valis lahenduse, et kannatab selle aastakese veel ära, aga ei kannatanud… Seda viimast mina ei soovitaks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
