Koos psühhiaatri ja psühholoogiga oleme jõudnud nii kaugele, et mu laps on taas rõõmsameelne, impulsiivust ikka vahel esineb, kuid ta toimetulek iseenda emotsioonidega on tunduvalt paranenud.
Sotsiaalsed oskused suhtlemisel on paranenud, kuid seal on veel suur töö teha.
Ausalt öelda on sinu kiri küll üks paras imelugu – ega neid ikka palju ei ole, keda psühholoogid päriselt ka aidata oleksid osanud. Oma tutvuskonnas on neid psühholoogi juures käijaid üsna omajagu, isegi aastaid käiakse – aga paranenud pole küll mitte midagi. Samas, no proovida ju võib, äkki mõni tõesti suudabki aidata?
Normaalne oleks siiski, et tegeletaks mõlema osapoolega, mitte ainult ühega nagu praegu. Psühholoogi abi vajavad ju tegelikult ka kiusajad – et mis kiiks see niisugune on, mis paneb noore inimese teise elu põrguks tegema, tal endal peab ju olema kusagil veelgi suurem puudujääk seega…
Inimesed kipuvad arvama, et psühholoogist, terapeudist pole abi. Et ma käisin seal korra ja midagi pole muutunud. See on pikk protsess. Minu laps käis 1.-2.klassis psühholoogi juures koolis 1x nädalas ja nüüd 3.klassis käib väljaspool kooli psühholoogi juures 1x nädalas. Meil on pikk tee veel minna. Ma näen, et see on andnud tulemust. Kui alguses ka lapse jaoks kõik vihkasid teda ja kiusasid jne, siis nüüd on talle tekkinud sõpru.
Suureks abiks on ka see, et ma ise käin sama psühholoogi juures.
Mina oma lapse puhul võin küll öelda, et kiusamised said alguse lapse enda puudulikest sotsiaalsetest oskustest. Ta ei oska olla taktitundeline, ei saa alati aru naljast ja võtab kõike väga isiklikult, ärritub kergesti jne. Ja kui midagi on juba halvasti, siis kütab ise ennast ülesse, ei saa sellest mustast ringist välja jne. Psühholoog on õpetanud teda oma tundeid märkama, sõnastama, on õpetanud emotsioone juhtimist jne. Nad tegid koos psühholoogiga “heade mõtete” purgi. Laps kirjutas sinna kõik need olukorrad, kui ta on tundnud ennast õnnelikuna, pani kirja asjad, mis ta elus hästi on ja siis kui jälle mustas augus on, olen lasknud tal seda lugeda. Paaril korral olen põhimõtteliselt käskinud tal selle purgi kätte võtta ja lipikud läbi lugeda. Nad tegid koos psühholoogiga ka päeviku, kuhu laps paneb kirja suuremad, tugevamad tunded. Mis nendele eelnes, mis ta mõtles, mis pärast sai jne.
See kõik ei ole ühe-kahe korraga lahendatav. See on protsess. Ja päriselt ma näen selle tulemust. Kui sügisel mul oli päriselt hirm, et mu laps teeb enesetapu ning jookseb auto alla nagu ta lubas, siis nüüd kevadel, suve hakul seda hirmu enam ei ole. Uskumatu tundub ka see, et kiusamised on koolis ära jäänud. Laps on leidnud oma koha klassis.
Kuid see teekond ei ole meil kindlasti läbi, puberteet on tal alles ees.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 01.06 12:09; 01.06 13:57; 03.06 21:52;