Esileht Koolilaps Lapsel enesetapumõtted-probleemid koolis

Näitan 12 postitust - vahemik 31 kuni 42 (kokku 42 )

Teema: Lapsel enesetapumõtted-probleemid koolis

Postitas:

Minu tuttavate laps pani sarnases olukorras endale 15-aastaselt nööri kaela. Kiusamine oli teemaks kogu põhikooli. Mis lõpuks viimaseks õlekõrreks sai, ei tea keegi (või noh, kiusajad võivad ilmselt aimata, aga nemad ju ei räägi).

Teemaalgataja, vahet pole, mis sa täpselt teed. Laps peab tundma, et tema mure on ka sinu jaoks tõsine. Paku lahendusi ja küsi, mis laps ise arvab. Mis ta arvab kaugemal koolis käimisest (ükskõik kas siis igapäevaselt kaugemale maakonda, suuremas linnas mõne sugulase juures elades, õpilaskoduga koolist)? Minu tuttava laps valis lahenduse, et kannatab selle aastakese veel ära, aga ei kannatanud… Seda viimast mina ei soovitaks.

Viimaseks piisaks, tahtsid öelda? Sellises teemas ei maksa kõnekäändudega mööda panna.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.06 20:13; 07.06 09:31;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma saan aru, et teil on raske aga kus sina, lapse ema, olid 3.aastat tagasi kui see kõik alguse sai? Sa oleksid siis juba pidanud ju lapsega psühholoogile/psühhiaatrile minema. Loodan, et saate abi, sest kui laps end juba lõigub on asi väga käest ära ikka ja sellega tuleb otsekohe tegeleda.
Võibolla oleks parem kui laps paralleelklassi lasta viia. Kui ta seda ise muidugi soovib ja kui tal seal sõpru on.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Koos psühhiaatri ja psühholoogiga oleme jõudnud nii kaugele, et mu laps on taas rõõmsameelne, impulsiivust ikka vahel esineb, kuid ta toimetulek iseenda emotsioonidega on tunduvalt paranenud.

Sotsiaalsed oskused suhtlemisel on paranenud, kuid seal on veel suur töö teha.

Ausalt öelda on sinu kiri küll üks paras imelugu – ega neid ikka palju ei ole, keda psühholoogid päriselt ka aidata oleksid osanud. Oma tutvuskonnas on neid psühholoogi juures käijaid üsna omajagu, isegi aastaid käiakse – aga paranenud pole küll mitte midagi. Samas, no proovida ju võib, äkki mõni tõesti suudabki aidata?

Normaalne oleks siiski, et tegeletaks mõlema osapoolega, mitte ainult ühega nagu praegu. Psühholoogi abi vajavad ju tegelikult ka kiusajad – et mis kiiks see niisugune on, mis paneb noore inimese teise elu põrguks tegema, tal endal peab ju olema kusagil veelgi suurem puudujääk seega…

Inimesed kipuvad arvama, et psühholoogist, terapeudist pole abi. Et ma käisin seal korra ja midagi pole muutunud. See on pikk protsess. Minu laps käis 1.-2.klassis psühholoogi juures koolis 1x nädalas ja nüüd 3.klassis käib väljaspool kooli psühholoogi juures 1x nädalas. Meil on pikk tee veel minna. Ma näen, et see on andnud tulemust. Kui alguses ka lapse jaoks kõik vihkasid teda ja kiusasid jne, siis nüüd on talle tekkinud sõpru.
Suureks abiks on ka see, et ma ise käin sama psühholoogi juures.
Mina oma lapse puhul võin küll öelda, et kiusamised said alguse lapse enda puudulikest sotsiaalsetest oskustest. Ta ei oska olla taktitundeline, ei saa alati aru naljast ja võtab kõike väga isiklikult, ärritub kergesti jne. Ja kui midagi on juba halvasti, siis kütab ise ennast ülesse, ei saa sellest mustast ringist välja jne. Psühholoog on õpetanud teda oma tundeid märkama, sõnastama, on õpetanud emotsioone juhtimist jne. Nad tegid koos psühholoogiga “heade mõtete” purgi. Laps kirjutas sinna kõik need olukorrad, kui ta on tundnud ennast õnnelikuna, pani kirja asjad, mis ta elus hästi on ja siis kui jälle mustas augus on, olen lasknud tal seda lugeda. Paaril korral olen põhimõtteliselt käskinud tal selle purgi kätte võtta ja lipikud läbi lugeda. Nad tegid koos psühholoogiga ka päeviku, kuhu laps paneb kirja suuremad, tugevamad tunded. Mis nendele eelnes, mis ta mõtles, mis pärast sai jne.
See kõik ei ole ühe-kahe korraga lahendatav. See on protsess. Ja päriselt ma näen selle tulemust. Kui sügisel mul oli päriselt hirm, et mu laps teeb enesetapu ning jookseb auto alla nagu ta lubas, siis nüüd kevadel, suve hakul seda hirmu enam ei ole. Uskumatu tundub ka see, et kiusamised on koolis ära jäänud. Laps on leidnud oma koha klassis.
Kuid see teekond ei ole meil kindlasti läbi, puberteet on tal alles ees.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 01.06 12:09; 01.06 13:57; 03.06 21:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Igal juhul on koolivahetus parem lahendus kui last matta. Psühholoogiga rääkimine on ka hea, aga vahel on vaja ka keskkonda vahetada. Eks see vahetus ole ka omamoodi raske, aga võib tuua positiivse muutuse. Kui just laps ise vastu pole, siis tasuks proovida. Võib ka vahetada klassi. Jääda Koduõppele. Isegi koolist lihtsalt kojujäämine on parem kui enesetapp. Tõsiselt, kui laps mõtleb kiusamise tõttu enesetapule, siis mina prooviks küll kõike, mitte ei ütleks ainult, et sa pead ennast muutma, sest teisi muuta ei saa. Ta võib tundagi, et kuna ta ennast muuta ei oska, sellisena aga ühiskonda ei sobi, siis tuleb lihtsalt olemast lakata. Lapsel on õigus elule.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 02.06 06:07; 03.06 23:39;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mõtteviisil, et kiusatav peab muutma end pole väga vigagi. Seejuures ei tähenda see kiusamise õigustamist.

Teemaalgataja lapsel on probleem – õpetaja kiusab, klassikaaslased kiusavad, trennis kiusatakse. Igal pool kiusatakse. Sa ei jõua emana käia igal pool suhteid klaarimas. Su tütar ütleb, et KÕIK vihkavad teda. Aga ilmselgelt paljud teda ei vihka, isegi ilmselt ei mõtle ta peale. Lihtsalt eksisteerivad koos.

Miks laps igal pool kiusatava rolli satub? Ja kuidas teha nii, et kui kooli vahetab, siis enam pole kiusatav. Oletame hüpoteetiliselt, et koolist lüüakse minema see õpetaja, need klassikaaslased, trennist see poiss. Kas lapse probleem laheneb või tekivad uued kiusajad?

Olen nõus, et kiusata ei tohi. Aga arvan miskipärast, et teemaalgataja lapsele tekiksid peagi “uued vihkajad”. Kuidas tal üldse sõprussidemete hoidmisega?

Sul on selles mõttes õigus, et on olemas väga konfliktseid inimesi, kelle jaoks ongi kõik lollid ja kiusavad teda. Mu kolleegi kiusavad jutu järgi näiteks eksmees, lapse õpetaja, vallavalitsus, ülemus, ämm, äi, lasteaia kasvataja, naaber, kaasliiklejad, Selveri kassapidaja jne. Seda tüüpi alati rahulolematud inimesed (vähemalt need keda mina olen kohanud) on suure egoga, väga enesekindlad ja teavad täpselt kuidas on õige elada. Nad kiruvad eeltoodud “kiusajaid”, kuid ei hakkaks end iial nende pärast tapma ega vigastama. Kui asi on nii kaugel nagu teemaalgatuses räägitud, siis kardan, et tegemist on teistsuguse teemaga ja lapsel tõesti ON probleem (mitte välja mõeldud pseudoprobleemid).
Ning see, et kiustakse nii koolis kui trennis pole väikeses kohas üldse ebatavaline. Võimalik, et kiusav trennikaaslane on mõne klassikaaslase vend või sõber või naaber. Ja kui väikses kohas juba kiusatavaks saad, siis arvab igaüks, et võib end sinu peal välja elada.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 01.06 11:36; 01.06 12:53; 02.06 15:35; 04.06 11:37;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui veider! 21. sajand Eesti väikelinnas. Õpetajad, koolipsühholoog, tegutsev lapsevanem ning tulemus ikka 0 ehk soovitus kolida? Mis teil toimub seal Eesti koolis, et kamp haritud täiskasvanuid last aidata ei oska? Täiskasvanud käpardite peale kaebus ning lugu meediasse. Iga päev vestlus klassijuhataja ja koolipsühholoogiga. “Kiusata” vastutavaid täiskasvanuid oma visiitidega kooli järjepidevalt igapäevaselt, kuni nad ameti maha panevad või tulemuslikult tegutsema hakkavad.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mõtteviisil, et kiusatav peab muutma end pole väga vigagi. Seejuures ei tähenda see kiusamise õigustamist.

Teemaalgataja lapsel on probleem – õpetaja kiusab, klassikaaslased kiusavad, trennis kiusatakse. Igal pool kiusatakse. Sa ei jõua emana käia igal pool suhteid klaarimas. Su tütar ütleb, et KÕIK vihkavad teda. Aga ilmselgelt paljud teda ei vihka, isegi ilmselt ei mõtle ta peale. Lihtsalt eksisteerivad koos.

Miks laps igal pool kiusatava rolli satub? Ja kuidas teha nii, et kui kooli vahetab, siis enam pole kiusatav. Oletame hüpoteetiliselt, et koolist lüüakse minema see õpetaja, need klassikaaslased, trennist see poiss. Kas lapse probleem laheneb või tekivad uued kiusajad?

Olen nõus, et kiusata ei tohi. Aga arvan miskipärast, et teemaalgataja lapsele tekiksid peagi “uued vihkajad”. Kuidas tal üldse sõprussidemete hoidmisega?

Sul on selles mõttes õigus, et on olemas väga konfliktseid inimesi, kelle jaoks ongi kõik lollid ja kiusavad teda. Mu kolleegi kiusavad jutu järgi näiteks eksmees, lapse õpetaja, vallavalitsus, ülemus, ämm, äi, lasteaia kasvataja, naaber, kaasliiklejad, Selveri kassapidaja jne. Seda tüüpi alati rahulolematud inimesed (vähemalt need keda mina olen kohanud) on suure egoga, väga enesekindlad ja teavad täpselt kuidas on õige elada. Nad kiruvad eeltoodud “kiusajaid”, kuid ei hakkaks end iial nende pärast tapma ega vigastama. Kui asi on nii kaugel nagu teemaalgatuses räägitud, siis kardan, et tegemist on teistsuguse teemaga ja lapsel tõesti ON probleem (mitte välja mõeldud pseudoprobleemid).

Ning see, et kiustakse nii koolis kui trennis pole väikeses kohas üldse ebatavaline. Võimalik, et kiusav trennikaaslane on mõne klassikaaslase vend või sõber või naaber. Ja kui väikses kohas juba kiusatavaks saad, siis arvab igaüks, et võib end sinu peal välja elada.

Ilmselt väikeses kohas on ju koolis ja trennis ühed ja samad lapsed, arvata on et kui laps on kiusatav ühes kohas siis on ta väikeses kohas kiusatav kõikjal ja lapse enesehinnang on nii madal, et tal ongi selline tunne et teda kiusab terve maailm. Kui lapse enesehinnang nii maas, siis ega see õppimine samuti ju ei edene kuigi hästi ja me ju ei tea kuidas see kiusamine alati väljendub võib olla mõni võtab ja peidab ta asjad ära, jälle tal pole tunnis õppevahendeid ja õpetaja kindlasti ei viitsi tegeleda klassis olmeliste asjadega ja fikseeribki, et jälle puudus tal see või teine õppevahend. sellest nõiaringist raske välja murda kui kool asja tõsiselt ei võta ja kiusajaid korrale ei kutsu, aga ega see väga lihtne ju pole, kui kodu õigustab last, siis koolil samuti käed lühikesed.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 01.06 14:42; 03.06 13:11; 04.06 15:45;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui laps ennast lõigub ja mõtleb enesetapu mõtteid, siis on asi väga tõsine ja pöörduda tuleks psühhiaatri poole. Ma ei taha isegi ette kujutada seda valu, mille matmiseks noor inimene ennast lõikuma hakkab. Pöörduda saab innove kaudu või ilmselt ka otse. Tallinna laste vaimse tervise keskus http://www.lastehaigla.ee/psuhhiaatriakliinik/ või Tartu laste ja noorukite vaimse tervise keskus https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/index.php/patsiendile/patsiendile/laste-ja-noorukite-vaimse-tervise-keskus

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu tuttavate laps pani sarnases olukorras endale 15-aastaselt nööri kaela. Kiusamine oli teemaks kogu põhikooli. Mis lõpuks viimaseks õlekõrreks sai, ei tea keegi (või noh, kiusajad võivad ilmselt aimata, aga nemad ju ei räägi).

Viimaseks piisaks, tahtsid öelda? Sellises teemas ei maksa kõnekäändudega mööda panna.

Lihtsalt teadmiseks, et kõnekäänd “viimane õlekõrs, mis murdis kaameli selgroo” on täiesti olemas ja tähendab umbes sama asja kui viimne piisk karikas. See, mida sina mõtled, on “uppuja haarab õlekõrrestki” ja seal pole viimsest õlekõrrest juttu.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Minu tuttavate laps pani sarnases olukorras endale 15-aastaselt nööri kaela. Kiusamine oli teemaks kogu põhikooli. Mis lõpuks viimaseks õlekõrreks sai, ei tea keegi (või noh, kiusajad võivad ilmselt aimata, aga nemad ju ei räägi).

Viimaseks piisaks, tahtsid öelda? Sellises teemas ei maksa kõnekäändudega mööda panna.

Lihtsalt teadmiseks, et kõnekäänd “viimane õlekõrs, mis murdis kaameli selgroo” on täiesti olemas ja tähendab umbes sama asja kui viimne piisk karikas. See, mida sina mõtled, on “uppuja haarab õlekõrrestki” ja seal pole viimsest õlekõrrest juttu.

Selge. See kaameli asi ilmselt pole eesti keelest pärit.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 03.06 20:13; 07.06 09:31;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lihtsalt teadmiseks, et kõnekäänd “viimane õlekõrs, mis murdis kaameli selgroo” on täiesti olemas ja tähendab umbes sama asja kui viimne piisk karikas. See, mida sina mõtled, on “uppuja haarab õlekõrrestki” ja seal pole viimsest õlekõrrest juttu.

???
Viimane koormale lisatud udusulg, mis murdis kaameli selgroo. Selline on see ütlemine.
Õlekõrs on siiski pääsemislootus positiivses mõttes. Enesetapp seda kindlasti pole.

Kui kõnekäände ei tea ja nende kasutamine käib üle jõu, siis võiks ennast teisiti väljendada.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.

Lihtsalt teadmiseks, et kõnekäänd “viimane õlekõrs, mis murdis kaameli selgroo” on täiesti olemas ja tähendab umbes sama asja kui viimne piisk karikas. See, mida sina mõtled, on “uppuja haarab õlekõrrestki” ja seal pole viimsest õlekõrrest juttu.

???

Viimane koormale lisatud udusulg, mis murdis kaameli selgroo. Selline on see ütlemine.

Õlekõrs on siiski pääsemislootus positiivses mõttes. Enesetapp seda kindlasti pole.

Kui kõnekäände ei tea ja nende kasutamine käib üle jõu, siis võiks ennast teisiti väljendada.

Üks variant sellest ütlusest on siiski justnimelt “The last straw/final straw that broke the camel’s back”, nii et ei maksa seda kommentaatorit nüüd päris mutta ka tallata. Ehkki jah, eesti keelde see tõepoolest hästi ei sobi – just selle teise, uppuja õlekõrre väljendi tõttu -, seega tasuks kasutada pigem teisi variante. “Viimane piisk karikas” on igati tabav ja konteksti sobiv.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 12 postitust - vahemik 31 kuni 42 (kokku 42 )


Esileht Koolilaps Lapsel enesetapumõtted-probleemid koolis

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.