Teema: lapsel kõht krooniliselt kinni seoses ühekülgse toitumisega – kust saan tegelikku abi?

Äkki suudad talle mõne ilusa pakendiga jogurti söödavaks rääkida. Endal kodus Aspergeri kalduvustega 8 a laps, kellel ka söömisega probleeme, aga tema õnneks sööb jogurtit ja \”juurikaid\”. Aeg-ajalt nõustub menüüsse mõne uue asja võtma, kui see talle maitsvaks rääkida.

Kiivi on jah üks tõhus abiline ses mures ning mustad ploomid samuti. Linaseemneid võib äkki proovida pudru sisse ära peita ning minumeelest peaks sama mõjuga olema ka linaseemnejahu, seda võib segada toidutegemisel nisujahuga või samuti pudru sisse panna.
Kuid mida ma tahtsin tegelikult kirjutada oli, et raud paneb paljudel kõhu kinni. Minu mees kes on palju tegelenud spordiga ja koormusrohkel perioodil söönud lisaks ka toidulisandeid kuna omab loomupärast kalduvust kehvveresusele ütleb, et ta ei võta kunagi rauda ilma magneesiumita. Raud teeb kõhu kinni aga magneesium teeb kõhu pehmeks. ning lisaks mõjub hästi südamele, närvisüsteemile ja jalakrampidele:). Proovi, ehk on abi.

kas blenderiga piimajooke teha ei anna? et purustad nt kiivit või ananassi sisse?

Minu lapsevanema karjäär algas esimese poja kroonilise kõhukinnisusega (dieedid, võimlemine, massaa¸id, kõhulahtistid, UHd, uuringud, analüüsid, veritsev pärak, haavandid jne jne). Kogu perioodi vältel olime arstide järelvalve all, mitte mingit abi ei leitud. Lapsevanemale on lisaks lapse rängale enesetundele kahjuks ka mittemõistvad vanavanemad (kes sokutavad ikka salaja küpsiseid/komme jms), kõrvalseisjad, kes arvavad, et kõhukinnisus on tühitähi ja õpetavad kuidas olema peab jne jne.
Lõpuks, kui laps oli ~3-aastane, leidis meile pääsetee Mustamäe LH arst Katrin Luts. Kord juhtus nii, et 2-aastasele tõsiselt valuliku ja hirmsa protseduuri ajal (olin küll juures, aga…) lihtsalt katkestasin selle, läksin raviarsti juurde (K. Luts) ja teatasin, et nüüd jooksis piir, ma võtan oma lapse ja lähen ära. Arst rahustas mu maha ja ütles, et olgu, teeme siis nii – proovige kodus olles sünteetilist vaseliinõli, korralikult ajakava järgides ja doose kontrollidesrikaate jms kerge-elu-asju), täpset dieeti pidades (ei mingeid üleliigseid süsivesikuid, poolfab. See oli täielik murrang, mu laps pääses jubedatest mikrolaxi panemistest, tema hirm seoses pepuga hakkas leebuma. See oli KOHUTAV aeg. Laps paranes, hakkas kakama, muutus rõõmsamaks, haavandid paranesid täiesti, nüüd on poiss 10-aastane ja probleem on kauges minevikus.
Küll aga oleme kokku puutunud ka (elame tegelikult jätkuvalt)kerge enureesiga. Arst ei diagnoosi enureesi, sest \”õnnetusi\” juhtub meil kord paari-kolme kuu jooksul, diagnoosiga lastel mitu korda nädala jooksul. Saame sellest ka jagu, tegeleme ja oleme teadlikud.
Soovitan leida laste gastroenteroloog ja suurele lapsele kõrvale ka psühholoog, kes aitab enesehinnanguga (isegi kui seda näha pole, on probleemid intiimsete toimingutega tõsiselt psüühikat augustavad)/väga head abi oleme meie saanud Tallinna Perekeskusest, Asula tänaval.
Te leiate sellest väljapääsu, aga alustage kohe.

Ka minu lapsel oli aastaid kõhukinnisus.Samuti lastehaiglast soovitati anda vaseliinõli enne sööki.See aitas meil.

Aspergeri sündroomi koha pealt võin sind lohutada, et raskeim iga oli meie lapse puhul just 6-8a, siis oli kõige enam vastuseisu, hüsteeritsemist ja kinnijooksmist. Praegu on poiss 11a ja väga mõistlik. Menüü osas on ta juba paar aastat nõus vähemalt proovima uusi maitseid. Värskete salatite söömise osas on ta isegi hämmastavalt edenenud (annab paljudele tavalastelegi silmad ette), alustas ühe riba maitsmisest, nüüd sööb vähemalt kaks supilusikatäit.
Ja siin ongi konks, mis kehtib kõigi toitumishäiretega laste puhul. Kui laps proovib mingit endale võõrats või mittemaitsvat toitu ca 10 korda, siis ta adopteerib ta selle maitse, kuju, värvi, ehk ta võtab selle omaks. See võib talle isegi meeldima hakata või vähemalt sööb ta seda, sest teab, et see on kasulik/vajalik Lihtne 🙂 Raske koht on selles, et kuidas last veenda.

Meie poisi puhul aitab veenmine, et kõike peab vähemalt proovima. Ja et sa ei tea kunagi, kas sa oled juba küllalt suureks kasvanud, et see miski on sulle maitsma hakanud. Kes ei proovi, see ei saa teada. (kõik täiskasvanud ja sugulased, tuttavad tuuakse eeskujuks) . Muidugi tuleb kuskilt piir ette ja mingid asjad ei hakkagi maitsema. Vältima peaks muretsevad vingumist. Huumor ja positiivne lootusrikas meeleolu saatku söömisega seonduvat.
Piimast ja raua preparaadist ilma magneesiumita tuleks loobuda. Aspergerid on kindlasti väga erinevad, aga nii nagu siin juba keegi ütles, on need lapsed reeglina üllatavalt TARGAD ja kui sa suudad selgitada talle miks ja kuidas, mis tagajärjed ja kuna…ja oled aidanud tal üles leida tema \”vaimujõu nupu\” siis peaks ta suutma paljut mõista ja oma kiiksudest üle saama.
Üks nipp on veel hommikune vee joomine
Loe \”Laste mõttejõu arendamine\”

Minu piiga ka väga kehva söögiga. Reegel, et iga nädal proovime midagi uut, kord töötab kord ei.
Kuni 4 aastaseni maadlesime ikka korralikult kõhukinnisusega.

Paar minu nippi:
Hämmastaval kombel maitseb talle kalamaksaõli. Seda siis kinnise kõhu korral sai igapäevaselt. Praegu harvem.

Linaseemne jahu panen nt kaerahelbepudru sisse. Ja just jahu, mitte seemneid. Neid ta näeks ja siis ei sööks.
Samas saab seda panna ka nt pannkookide sisse, saia/leiva (kui ise teed), kartulipudru vms sisse.

Peeti sain ta sööma nt peedikoogiga. Väike lisand shokolaadibrowniele. Õigemini, nüüd läheb peeti oma 600-700 g 24cm läbimõõduga koogi sisse (rohke peedi tõttu tuleb selline \”liistakas\” e mingi max 2cm kõrge). Ehk seal on peeti rohkem, kui kõike muud.
Samuti läheb porgand/peet/kartul riivituna kotletide sisse. Ükskõik kuhu annab midagi \”sisse peita\” siis peida:)

Minu piiga väga visuaalne. A la spagette sööb aga pennesid mitte. Pidavat olema imeliku välimusega. Ahjukartulied sööb kui need on lõigatus sektoriteks, kui on terved, siis ei söö. Kõikvõimalikud kastmed on EI.
Samas sööb punaseid ube, füüsalit ja mungoa idusid.

Piima koha pealt… Äkki saad seda kuidagi asendada – otsi poest kaerapiima. Sega nt lehmapiimaga. Alguses alusta väiksest kogusest, et maitsega harjuks.
Kui talle nt smuutid maitsevad, siis see on ka hea koht, kuhu erinevaid häid asju ära peita. Nt spinatit:) Mu piiga muidugi ise ütleb, et ta ei söö spinatit. Aga ega ta ise ei peagi teadma, mida ta kõike tegelikult sööb:D

Jõudu ja jaksu!