Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsele ei maitse

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )

Teema: Lapsele ei maitse

Postitas:
natakas

Meenutan hakatuseks oma lapseiga. Midagi mind sööma ei sunnitud, aga kui toit mulle ei sobinud, siis muud ka ei antud. Rääkimata sellest, et keegi oleks hakanud mulle eraldi süüa tegema. Pole vaja vist öeldagi, et täna pole mul probleemi ühegi toidu söömisega.

Nüüd kuulen järjest ja järjest vanemaid, kes on hädas sellega, et lapsele ei meeldi üks või teine toit – ja seega sööb laps vaid pastat ketšupiga või väänleb vanem eri toite serveerides, lootes, et ehk ikka midagi sobib.

Ma ei räägi siin sellest, et laps ei söö sibulat või pekist liha. See on jumala OK. Ma räägin neist väikestest tähtsatest tegelastest, kelle ümber vanemad võimlevad, et vähegi õnnestuks meelepärast suutäit pakkuda. Milleks ometi oma elust lapsevanemana selline põrgu teha?

+35
-31
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Pyret

Mul on kodus 8 aastane ja ikka on tulnud aeg ajalt ette, et miski ei maitse. Siis ongi 2 varianti – sööd või oled nälgas. See tähendabki, et hiljem mingit võikut, jäätist või muud ei saa kah.

+21
-14
Please wait...

Postitas:
amatoor

Nõus, sellist tantsu ja tralli söögi ümber ei olnud.  Kui vanem laps läks lasteaeda, siis hakkas just seal paremini sööma. Kui viisin 5  aastat hiljme teise lapse – siis käis söögilauas väkitamine ja pirtsutamine. Vanasti võeti lapse sündi tavapärast asja, peres oli 2-3 last, söödi seda, mida lauale ema pani, kanti vanema venna-õe riideid , jalgrattad-suusad-uisud käisid käesti kätte jne. Nüüd jääb mulje, et mõne jaoks lapse sünd midagi nii erakorralist, mida maailmas ei ole iial varem nähtud. Ja kui keegi julgeb teha märkuse kirikus kontserdil ajal ringisaalivatele lastele, siis on kohe tegemist lastevihkajatega.  Koolis ollakse hädas just selliste lastevanematega, kuna õpetajad ei saa aru, milline au on neil nende lapsi õpetada ja näed julgevad panna tundi segavale lapsele märkuse või hoidku taevas  – lausa 2 halva töö eest.  Kohe on vanem koolis ja nõuab aru!

+35
-13
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
sinaiida

Kui ei maitse siis ole nälgas?
Need, et AITULT ketšupiga pastat süüakse on pigem erand juhud. Mulle ja mu mehele nt absoluutselt ei maitse maks ja seened, ei kujuta ette, et keegi sunniks mind neid sööma ja mehele ma ka ei tee kukeseene kastet teades, et see talle ei maitse ja siis ütleks veel, et kui ei maitse ole nälgas. Ehk arutaks kõnevõimelise inimesega läbi, et mida süüa võiks teha ja kui juba teate, et miskit ei maitse lapsele siis miks üldse seda talle süüa teha. Kui endal on isu selle järgi, mida peres keegi teine ei söö siis peabki erinevaid sööke tegema, mitte inimesi näljutama.

+26
-14
Please wait...

Postitas:
varskekartul

Meenutan hakatuseks oma lapseiga. Midagi mind sööma ei sunnitud, aga kui toit mulle ei sobinud, siis muud ka ei antud. Rääkimata sellest, et keegi oleks hakanud mulle eraldi süüa tegema. Pole vaja vist öeldagi, et täna pole mul probleemi ühegi toidu söömisega.

Nüüd kuulen järjest ja järjest vanemaid, kes on hädas sellega, et lapsele ei meeldi üks või teine toit – ja seega sööb laps vaid pastat ketšupiga või väänleb vanem eri toite serveerides, lootes, et ehk ikka midagi sobib.

Ma ei räägi siin sellest, et laps ei söö sibulat või pekist liha. See on jumala OK. Ma räägin neist väikestest tähtsatest tegelastest, kelle ümber vanemad võimlevad, et vähegi õnnestuks meelepärast suutäit pakkuda. Milleks ometi oma elust lapsevanemana selline põrgu teha?

No kui sina oled(olid) normintellektiga ja ilma igasuguste  eripäradeta inimene, siis täiesti loogiline. Ja tavaliselt ka sellised lapsed väga toiduga ei pirtsuta, vbl aeg-ajalt ja teatud eas. Aga! Meie ümber on igasuguseid inimesi, näiteks autistid. Nemad tajuvad maailma hoopis teistmoodi kui sina või mina. See kuidas nemad maailma läbi erinevate meeleorganite tajuvad on väga teistmoodi. Lisaks sellele, et mõnda neist võib hulluks ajada tiksuv kell või köögis tilkuv kraan(helid, mis neurorüüpilise inimese puhul on nii tagaplaanil, et ei pane tähelegi), võib mõnel neist olla väga tundlik lõhnameel(ja teatavasti erinevad toiduained lõhnavad erinevalt) ja maitsemeel. Lisaks võib olla blokk teatud värvide eest. Suht tihti söövad sellised lapsed ainult teatud värvi toitu või hoopis välistavad teatud värvi toidu. Paljudel on keeruline süüa näiteks toite, mis sisaldavad erinevaid koostisosi. Näiteks eraldivõttes söövad küll juurvilju, kartulit, vorsti jms, aga supi või kartulisalati söömine on välistatud, sest toiduained on omavahel segamini.

Selliste laste vanematel on muidugi väga keeruline, eriti siis laps on veel väike. Väga palju oleneb sellest, milline laps on, kas ta on natukenegi koostöövalmis ja on nõus uusi asju proovima ning ka lapsevanema ja kooli vahelisest koostööst. Tasapisi ja pika aja jooksul on võimalik selliste laste toiduvalikut suurendada. See ei käi üleöö ja siis võibki kõrvalvaatajale jääda mulje, et laps sööbki ainult makarone ja ketšupit.

+17
-7
Please wait...

Postitas:
Seliiina

Üks asi on see, kui laps on lihtsalt pirts ja ei proovigi asju. Kuidas ta siis tegelikult teab, kas asi maitseb või mitte? Enamasti on ka lasteaias nii, et proovima peab ja kodus ka ütleme, et paar ampsu vähemaltproovima peab, kogemuse mõttes. Teine asi on see, kui lapsele siiralt ja ausalt asi on vastuvõetamatu, siis seda sööma ei sunni ja ei tee. Arvan, et ka lapsed väärivad oma arvamusega arvestamist, seega kui laps midagi ei söö, siis teen talle midagi muud (nt üks ei armasta tomatit, no lõikan kurki talle prae kõrvale). Mingeid eritoite me ei tee, ja mingit vigisemist ja väkitamist söögilauas ei luba, sest toitu peab ka austama. Kui ei taha, ära söö või söö midagi muud, aga sellest ei pea mingit hiigelnumbrit tegema.

Näiteks eraldi võttes söövad küll juurvilju, kartulit, vorsti jms, aga supi või kartulisalati söömine on välistatud.

Natuke sellised kalduvused on väikelapseeas paljudel, et lapsed ei armasta segisoditud asju ja eelistavad, et toit oleks taldrikul eraldi. Või osad lapsed ei armasta teatud tekstuure (üks mu laps ei salli tarretisi, pudingeid ja muid selliseid “libedaid, tatiseid” tekstuure, miks ma peaksin teda sundima sööma seda, kui see talle vastik tundub?), teisel on raskusi tükkide neelamisega (mingi hobusepilli mõõdus tableti neelamisega ei tule ta veel suurenagi toime) vms. Ja teine näiteks ei kannata karedaid riideid (mina lapsena vihkasin südamest karupükse, need “hammustasid”), valjusid helisid või teatud lõhnu, selliseid sensoorseid “kiikse” võib igaühel olla. On lihtsalt pirtsakamad lapsed ja “kõigesööjad” lapsed, kes ei tee toidust kunagi probleemi. Need “kõigesööjad” ei hakkagi teistest aru saama, sest neil polegi sellist probleemi, toit on lihtsalt toit. Nad võivad vabalt kasvada ühes peres, olla ühtede vanemate lapsed ja ühesuguse kasvatusega, aga lihtsalt nad on erinevad.

+15
-5
Please wait...

Postitas:
Vassikati

Meie peres on toidutegemisel ikka alati arvestatud sellega, mida keegi sööb ja mis kellelegi maitseb. Mulle ei maitse osad asjad, mehele ei maitse osad asjad ja lastele jälle kolmandad asjad ja nii ongi aastatega välja kujunenud menüü, mis kõigile suupärane on. Ei kujuta ette, et teeksin kalasuppi, kuigi tean, et lapsed seda ei söö või hernesuppi, sest tean, et mees seda ei söö ja siis jään õelalt vahtima, kuidas teised näljas on. Selliseid sööke, mida peres mõni ei söö, teeme siis, kui seda inimest kodus ei ole või on siis tõesti teine söök veel lisaks. Periood, kus lapsed osasid toite ei söö, kuulub normaalse arengu juurde ja on ju kuskil seal väikelapseeas. Ka sel perioodil tegin kompromisse ja katsusin jälgida, et lastele oleks midagi neile sobivat laual. Sellest nokkimise east nad kasvavad ju välja.

+22
-2
Please wait...

Postitas:
Agathe

Meenutan hakatuseks oma lapseiga. Midagi mind sööma ei sunnitud, aga kui toit mulle ei sobinud, siis muud ka ei antud. Rääkimata sellest, et keegi oleks hakanud mulle eraldi süüa tegema. Pole vaja vist öeldagi, et täna pole mul probleemi ühegi toidu söömisega.

Nüüd kuulen järjest ja järjest vanemaid, kes on hädas sellega, et lapsele ei meeldi üks või teine toit – ja seega sööb laps vaid pastat ketšupiga või väänleb vanem eri toite serveerides, lootes, et ehk ikka midagi sobib.

Ma ei räägi siin sellest, et laps ei söö sibulat või pekist liha. See on jumala OK. Ma räägin neist väikestest tähtsatest tegelastest, kelle ümber vanemad võimlevad, et vähegi õnnestuks meelepärast suutäit pakkuda. Milleks ometi oma elust lapsevanemana selline põrgu teha?

Olin lapsena allergiline meele ja see on ka elu ainus allergia. Maitses, süüa ei saanud. Kuigi meil oli mitme lapsega pere, siis kuni 12. eluaastani ma ei teadnudki, et osa inimesi ei söö midagi. Kodus mingit jubedat rokka või kuupdetsimeetriseid keedetud pekitükke ei tehtud, ka restoranikvaliteeti mitte. Ema armastas külmsuitsukala, mis mulle eriti ei maitsenud, aga selle 1-2 võileiba ikka ära sööd. Lasteaias-koolis oli söödav toit, piimasupi naha tõstsin kõrvale. Mulle lihtsalt ei räägitud, et üldse on võimalik, et ei söö. Kui maitseb, sööd rohkem. Kui ei maitse, sööd vähem. Kui on võimalik, valid. Ka proovid suure tõenäosusega sibulat, heeringat või kerge pekiservaga sinki, kuni keegi autoriteet (ema näiteks) pole öelnud, et see ju vastik.

Kõik mäletavad-on näinud juhuseid, mis sarnanevad olukorraga: väike laps võtab nurisemata lusikatäie kalamaksaõli. Ja nii nädalaid. Kord näeb seda pealt teine laps. Lasteaiakaaslane näiteks. “ÖÖÖK, see on ju nii vastik!”. Ja oma väikelapsele hakkab see kohe nii öök tunduma. Sama ka sellega “et friikad on niiiiiiii head”.

Seda imelikum on praegu näha lapsi, kes on end nii valedesse keerutanud, et ise ka ei mäleta, mille kohta nad on öelnud, et ei söö. Lastele omaselt usuvad ka ise siiralt lõpuks, et neil näiteks lambakarreest hakkab paha, viinerist hea. Vanematest ribisid, pastat või friikaid välja pressides on nad jõudnud nii kaugele, et olen kümneid kordi näinud…ausalt, kümneid kordi…kuidas allergiateta 5-9 aastane laps külas/restoranis vaatab mingit sööki ja oma valed ei tule enam meede. Siis ta küsib: “ema, kas ma muidu kodus seda söön?”. Suure suguvõsa rõõmud.

Muidugi on suur osa sellel, et paljud emad, kelle lapsed pirtsutavad söögiga, on nad ise Hesburgerisse või Mäkki tirimisega ära rikkunud. Või ise häälekalt fui-fui-fuitades lapsele selle pähe pannud. Lihtne ju mäkk võtta, et “laps nii tahab”. Olde Hansas olen näinud kaks korda vaatepilti, kus isa saadetakse Viru tn mäkki koola ja burksi järgi, sest 6-9 aastane ei söö enda sõnul mitte midagi sealsest menüüst. Kohe mitte midagi. Uskuge mind, ükski laps ei näljuta ennast surnuks ega vigaseks, kui ta ei saa viinereid ketšupiga, aga on laias valikus muid sööke, millest rahulikult valida. Okei, päris erijuhud kindlasti diagnoosiga on.

Mitme lapse emana on seda kummastav kõrvalt vaadata. Loomulikult lapsed sageli manipuleerivad ja valetavad, kes emadest muud väidab, on väga naiivne. Äh, me enamuses oleme isegi lapsepõlves kõhuvalu või palaviku all kannatanud, kui koolis vastik tund või ülesanne oli.
Kas meie pere lapsed söövad siis kõike. Ei. Üks hakkas 12-aastaselt veganiks ja teine on taimetoitlane. Ülejäänud söövad kõike, aga kui on valida, siis valivad rohkem maitsvad palad. Kuskil kokkutulekul või matkal või perereisil, kui on valikuid, valivad. Kui ei ole valikuid, söövad, mida antakse, aga võib-olla vähem.
Nagu kõik inimesed, kes ei kannata talumatuse või allergiate käes. Ei hakka ju juubelil jalgu kohe trampima, et kus on orgaaniline keedupeet, sest ei söö liha ega midagi ka juurikatest laualt. Sööd, mida antakse, valid võimalusel ja kui ei maitse, sööd vähem. Lastelegi taldriku tühjaks söömise sundimine on idiootne. Milleks.

+21
-8
Please wait...

Postitas:
Kaegu007

Elu on lihtsalt paremaks läinud. Siberis ka söödi puulehti ja juurikaid, aga me ei pea ju seda ideaaliks.

Mulle endale ka osad asjad ei maitse ja kui on võimalus valida, siis loomulikult valin, teen või ostan endale rohkem maitsva roa. Lapsega samamoodi. Kui poleks valikuvõimalust, siis muidugi lepiks sellega, mis saada on. Nälga ju ikka ei sureks, jah.

Osad asjad, mida ma ei söönud lapsena, siis täiskasvanuna on saanud lemmikuks. Maitsetunnetus areneb ja muutub ja eri inimestel on see erinev, nt nagu ka, mis värv või stiil inimesele meeldib.

 

+13
-1
Please wait...

Postitas:
natakas

TA olen. Ega ma ei räägi sellest, et teha teadvalt toitu, mida keegi pereliikmetest ei armasta. Ma ka ei teeks 6-aastasele lapsele hernesuppi,  kui ta seda ei armasta, hernesuppi sööma oleks pidanud oluliselt varem õpetama juba. Ma ei räägi ka allergikutest või muudest eripäradest. Täiesti normaalne on valida menüüsse see, mis enam-vähem kogu perel meele rõõmsaks teeb, enamustel peredel on omad eelistused. Ma räägin neist vanematest, kes on lasknud lastel toidu valimisega endale täiega pähe istuda, kellel laste toitmise ümber käibki pidev tsirkus. Ja see teema, et kui ei meeldi lapsele, kas ma jätan ta siis nälga… jah, mina jätakski. Ega sa ei tee 3 korda päevas toitu, mida laps süüa ei suuda. (Mis üldse tähendab ei suuda? Oksendab välja? Vaevalt küll.) Pigem arvan, et kui lapsel lõuna vahele jääb, sobib õhtusöögiks juba enamus toite. Selliste vanemate enda elu on ju topelt keeruline.

+15
-5
Please wait...

Postitas:
tsupsti

Mina küsin oma laste ja abikaasa käest, et mida soovivad täna süüa ja arvestan sellega. Vahel teen ka mitu toitu kui tean, et keegi seda või seda sooga üldse ei taha ja mina tahan, siis teengi omale. Maksakaste

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Agathe

Ma ka ei teeks 6-aastasele lapsele hernesuppi,  kui ta seda ei armasta, hernesuppi sööma oleks pidanud oluliselt varem õpetama juba. Ma ei räägi ka allergikutest või muudest eripäradest. Täiesti normaalne on valida menüüsse see, mis enam-vähem kogu perel meele rõõmsaks teeb, enamustel peredel on omad eelistused. Ma räägin neist vanematest, kes on lasknud lastel toidu valimisega endale täiega pähe istuda, kellel laste toitmise ümber käibki pidev tsirkus. Ja see teema, et kui ei meeldi lapsele, kas ma jätan ta siis nälga… jah, mina jätakski. Ega sa ei tee 3 korda päevas toitu, mida laps süüa ei suuda. (Mis üldse tähendab ei suuda? Oksendab välja? Vaevalt küll.) Pigem arvan, et kui lapsel lõuna vahele jääb, sobib õhtusöögiks juba enamus toite. Selliste vanemate enda elu on ju topelt keeruline.

Mul mees ei söö(nud) valget sibulat, sest ema ei söönud. Hakkas. Ei söönud aastakümneid pekikribalatki, sest kuigi ema sõi, siis pakkuda ta seda ei saanud, sest nendega koos elanud vanaema kiskus sõna otses mõttes lapse taldrikust väiksemagi peekoni või pekiriba ära, et “see on vastik, vuih, miks sa lapsele seda annad”. Hakkas väikeseid pekiservi sööma vanuses 35+.

Otsustasime mehega koos, et lastele pakume nii sibulat kui külmsuitsukala 🙂 jms sobivas vanuses, et mingeid omi imelikke eelistusi mitte tingimata edasi anda. Kui proovib ja ei taha, siis okei. Aga äkki saab sellest tema lemmik. Me hea meelega minimeeriksime oma mõju laste toiduvalikule, kui pidada silmas seda “vuih seda meie peres ei sööda” osa. Või restoranis seda, et “see ei ole laste toit, küsime lapsele spagette või friikartuleid”

Muidu väga nõus. Kui just oksele hakkab, on sundimisega väga liiale mindud. Kui aga niisama väkitab ja ökitab, siis esmalt peaks lapsele meenutama, et söögilauas nii ei tehta ning viidata, kus asub tualett. Kui me räägime lastest vanuses seal 5+. Ja siis mõtleme, millest see nii on ja jälgime veidi ka oma jutte toidust.

+10
0
Please wait...

Postitas:
macarena

Kui ei maitse siis ole nälgas?

Need, et AITULT ketšupiga pastat süüakse on pigem erand juhud. Mulle ja mu mehele nt absoluutselt ei maitse maks ja seened, ei kujuta ette, et keegi sunniks mind neid sööma ja mehele ma ka ei tee kukeseene kastet teades, et see talle ei maitse ja siis ütleks veel, et kui ei maitse ole nälgas. Ehk arutaks kõnevõimelise inimesega läbi, et mida süüa võiks teha ja kui juba teate, et miskit ei maitse lapsele siis miks üldse seda talle süüa teha. Kui endal on isu selle järgi, mida peres keegi teine ei söö siis peabki erinevaid sööke tegema, mitte inimesi näljutama.

Teemaalgataja point vist oli natuke muu.
No mu lapsele reaalselt ei maitse peaaegu mitte midgi. Asi pole paaris toidus, mida talle peale pressiks. Täiesti tavalised toidud nagu ahjukana, köögiviljad peale kurgi, leib, hakklihakaste, guljašš, sealiha, kartul, enamus supid.

Hea meelega söökski ainult makarone juustuga, aga see pole mõeldav.

+6
0
Please wait...

Postitas:
karmauhh

Ääretult rumal teemaalgatus. Inimeste teadmised laste söögiteemade kohta on ikka lihtsalt olematud, aga suukene muudkui muliseb teistele elamist õpetada.
Üldse kummaline, mis kontingent siin viimasel ajal nii agaralt sõna võtab, mingid imelikud, kellel on kinnisideeks võõraste inimeste söömisharjumused ja -eelistused. Koolilapse foorumis oli vahepeal üks mammut-teema, kus mingi “meisterpagar” ahastas, et võõrad lapsed ei söö tema küpsisetorti, sest seal on banaanid peal. Kodunurgas praegu üks ei jõua ära imestada, et miks ameeriklased ei söö kalasuppi. Ja nüüd siin üks jälle kraaksub võõraste inimeste söömise kallal.
Jeerum küll, kedagi ei huvita, mida Teie Kõrgeausus Kõiketeadja lapsena sõi või mida su ema süüa tegi.
Minu laps, tahan võimlen, tahan ei võimle, tahan ostan talle burgeri või tahan teen kodus foie gras’d. MIS SEE SINU ASI ON? See on ikka mingi psüühiline häire vahtida ja arutleda, mida teised kodus süüa teevad ja mitu ampsu kellegi laps kusagil suhu pistis. Mine ravile.

+10
-27
Please wait...

Postitas:
Kaegu007

Toon näite enda ja oma 12a lapse liha söömise harjumustest.

Mina olen liha suhtes väga valiv, söön seda ainult siis, kui see on väga pehme ja väga hästi tehtud. Mulle ei meeldi hakkliha (arusaamatu kõva ja kare pudi) ja vintske või kuiv liha (siga või kanafilee tehakse tihti kahjuks nii). Aga mis siis, kui ma külas söön pigem salateid, riisi-kartulit, marineeritud  köögivilju ja liha võtan ainult väikse tüki? Ega ma sellepärast näljas ei ole ega kokka kiru. Liha söömine ei ole ju kohustuslik. Kui mõni kokk seda isiklikilt võtab, siis ei ole midagi teha. Me ei ela enam ajastul, kus külas end oimetuks sööma pidi.

Minu laps, vastupidi, sööb liha igas variandis, anna ainult ette. Temale pole jällegi lisandid olulised. Vahel, jah, külas talle öeldakse, et võta kartulit ka, aga kui ta see hetk seda ei soovi, mis siis? Liha ja kartul polegi tänapäeval muide eriliselt soovitatud kombo, nii et ei tasu solvuda.

Ehk et lapse söögieelistused pole alati ka ainult vanemate suunata. Kui minu laps minult šnitti võtaks, liiguks ta pigem taimetoitluse suunas.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Lacrimosa

Hea heitimise teema, et lolle vanemaid ja ärahellitatud lapsi maha teha ja ennast selle najal hästi tunda. Täpselt – ela oma elu! Mis sulle tundub mõttetu laste hellitamine ja pähe istumine – sa ei tea, mis seal taga on. Sa arvad, et tead, aga sa ei tea.
Kes ei ole laste söömishäire teemaga kokku puutunud, hoidku endale jutt “Ega laps ennast nälga ei jäta”. Sa pole näinud, et jätab pisike laps ennast nälga, jõuab tilgutite allagi. On laste söömishäiretele keskendunud psühholoogid. Miks 3-aastane ei söö, ma ka ei tea, mind ka see häirib, sest MINA ju sõin väiksena kenasti, mina sõin pekitükkegi, kui kästi. Kas see aitab mind, kui minu laps on otsustanud mitte süüa? Ja soovitus, et küll näljast sööma hakkab, EI PÄDE. Järgmisel toidukorral sööb selline laps veelgi vähem, lisaks läheb katus sõitma madalast veresuhkrust. Seega, pilt on kirju ja ära vaeva pead sellega, kuidas keegi toimetab nii, nagu ideaalmaailmas ei peaks.

+17
-6
Please wait...

Postitas:
sokisahtel

Mingi nõuka aegne mõtlemine et laps peab kõike sööma. Nõuka aegsest lasteaedadest küllalt näiteid kui sunniti lapsi sööma ja karistati kui ei söönud. Ebanormaalne lihtsalt.

+11
-6
Please wait...

Postitas:
Lozerz

See kuidas ja mida teise inimese laps sööb on vaja iga külje alt lahata, aga see teile endile ei tundu imeliku käitumisena, et teiste elusid elada ja korraldada vajalikuks peate? Veidi silmakirjalik, ma ütleks.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
katikene24

Mina olen sellise nõuka aja kasvatuse ja sundimise ohver. Ma ei ole nõus sööma ühtegi pekiriba toidus, ükski äädikaga purki tehtud gemüüse mul suust alla ei lähe. Lapsena oleksin ma eelistanud süüa toiduaineid eraldi, ühepajatoit oli jube maitseelamus. Ja see leib, miks peab iga toidu kõrvale olema viil leiba või klaas piima, arusaamatu!

Leib on eraldi toidukord, mitte praelisand. Piim samuti.

Minu lapsed pirtsutavad vanema põlvkonna arvates juba väga palju, sest nad ei olegi harjunud sööma pekiga liha või segatud toite. Leiba ma üldse toidu kõrvale ei paku. Lisaks on üks lastest loobunud lihast kuna sellel on vere maitse, see eest sööb hea meelega kõike, mis tuleb aiast ja põllult- köögiviljad, aedviljad, puuviljad, marjad jne.

+4
-8
Please wait...

Postitas:
Carrimarri

Mina lapsena vihkasin mitmeid toite: odratanguputru, hernesuppi, lumepallisuppi, karamellikreemi, piima-klimbisuppi, piima-kartulisuppi, seapekki, sibulat, kaerahelbeputru, mulgiputru, ühepajatoitu, souste, kandlekomme jpm. Ime, et ma üldse söönuks sain, ega keegi mulle mingeid eritoite tegema ei hakanud. Suureks saades maitse muutus ja mulle maitseb odratangupuder, sibul, ühepajatoit, soustid ja söön ka vajadusel hernesuppi ja kaerahelbeputru. Lumepallisuppi ja karamellikreemi pole enam proovinud, aga seapeki, piima-klimbisupi ja piima-kartulisupi jätaks praegugi söömata.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
mmaliciouz

Või osad lapsed ei armasta teatud tekstuure (üks mu laps ei salli tarretisi, pudingeid ja muid selliseid “libedaid, tatiseid” tekstuure, miks ma peaksin teda sundima sööma seda, kui see talle vastik tundub?),

Mina olen ka üks nendest, kellele sellised nn tatised toidud ei istu. Mäletan, et lasteaias ja koolis sunniti sööma karamellkisselli jms, tekitab siiani judinaid ja praegu täiskasvanueas samamoodi selliseid asju ei söö.

Toiduga pirtsutamine on natuke teine asi küll, aga on tõesti vanemaid, kes lasevad lihtsalt lapsel kõigega pirtsutada. Mul nt endal tuttav kurdab kogu aeg, et 9-aastane laps ei söö mitte midagi ja on nii niru toitumisega. Välimuselt ka hästi kõhnake. Samas kui küsisin, kuidas laps Hesburgeris sööb (kuna ta on rääkinud, et laps käib sõpradega üsna tihti peale kooli Hesburgeris), siis ütles, et ainult sellist toitu iga päev söökski. Eks see on tõesti juba pigem vanema “teene”, et on lapsel võimaldatud rämpstoitu eelistada. Muidugi tundub maitsetugevdajatega ja rasvas praetud toit maitsvam kui kodune, eriti kui seda lastakse tihti süüa.

+4
0
Please wait...

Postitas:
tellis

Mingi nõuka aegne mõtlemine et laps peab kõike sööma. Nõuka aegsest lasteaedadest küllalt näiteid kui sunniti lapsi sööma ja karistati kui ei söönud. Ebanormaalne lihtsalt.

Lapsi on 3. Mina teen vahet 2 asjal.

1) sööma sundimisel – kus last sunnitakse sööma nii, et lapsel käib toit suus ringi ja “kohe mul hakkab paha” nägu ees. Aga seda ei arvestata, vaid lihtsalt kästakse edasi süüa. Seda tehti nõukogudeaegsetes lasteaasutustes ja see oli tõesti ebanormaalne. Loomulikult on inimlikum alternatiiv lasta lapsel toit söömata jätta (või sööb ainult toidu kõrvale pakutava leivatüki vms.). Järgmisel söögikorral siis vaatab uuesti, kas seekord sööb või ei.

2) kergel taganttorkimisel siis, kui maitse on lapsele pmst vastuvõetav ( ei tekita suhu sattudes vastikust, paha hakkamise tunnet), kuid last tabab äkki mingi meeletesegadus: kas on vaja äkki just sellel hetkel mängima minna (lapse arvates) või siis tuleb meelde mingi teine söödav asi, mis tundub huvitavam ja rohkem sööma motiveerivam kui taldrikul olev toit (näiteks komm, aga mõnikord ka mõni teine toit) – ja laps ei hakka sööma või jääb söömine poole taldriku peal toppama. Sageli väidavad meeltesegadusse sattunud väikelapsed:  “Ma ei taha süüa!”, “Ma ei taha porgandit!”, “See on paha!” ,  “See ei maitse mulle!” “Ma ei taha seda kanaliha  – ma tahan hoopis lihapalli!” vms.

Ja mulle tundub, et nö. tavalise lapse puhul (ma mõtlen, kes ei ole autist, ebatavaliselt madala söögiisuga vms.) paljud ei tee neil kahel asjal vahet. Et paljud ei julge näit. punkt 2 puhul lapsele vastu vaielda, teda tagant torkida jms.  – et see taldrik ikkagi tühjaks saaks. Sest neile tundub, see oleks võrdne punkti 1 ehk nõukogudeaegse söömasundimisega. Kui meeletesegaduses last aga mitte tagant torkida (või koguni teha lahkelt valmis teine toit),  siis kaob sageli mingi asja söömise harjumus. Laps võtabki pähe, et šnitslit ta enam üldse ei söö ja porgand ei maitse ning et kui ülejäänud pere sööb kanaliha – siis on täiskasvanu kohustatud temale pakkuma kindlasti eraldi tegama ja pakkuma lihapalli jne.

Kuna mina sellesse jamasse (et pärast laps on söömisel ülinõudlik) sattuda ei taha, siis olen väikelaste meeltesegadust ja hetkeemotsiooni ajelt tehtavat “toiduprotesti” püüdnud ohjes hoida. Esiteks sellega, et sean nende igasugu hetkelised väited (“See ei maitse!” “Seda ei taha!”) kahtluse alla. Siis on vahel lahe vaadata, kuidas laps sööb kahe suupoolega seda, mis talle alles äsja üldse ei kõlvanud. Kui nõutakse mingit teist toitu, siis väidan, et mõnel teisel päeval teen – täna tuleb ära süüa see, mis on juba valmis tehtud. Jah, saad mängima küll – aga enne söö taldrik tühjaks jne. Kui lapse meeltesegadus on põhjalikum (ei regeeri seletamsiele ja veenmisele, muutub jonnakaks) – siis ütlen, et hea küll, mine siis mängima. Aga see sinu söömata toit, seda pole mul mingit põhjust minema visata, vaid see jääb sinu taldrikule ja selle sööd järgmise söögikorra alguses kõigepealt ära, enne, kui midagi muud saad. Teise söögikorra alguses (eks kõht on siis tühjem ka) sööb laps lõpuni söömata jäänud toidu ära (üldse kõhu tühjaks jäämise alternatiivi võiks muidugi, ka valida, aga seda pole minu lapsed norm. tervislikus seisus kunagi valinud). Vahel aitab ka näit. lõuna ajal meelde tuletamisest: “Tahad sa siis õhtul, kui teised hakkavad midagi muud sööma, jälle oma söömata jäänud lõunatoitu lõpetada?” – ja laps leiab toidule keskendumise võime endas üles ja sööb taldriku ikkagi tühjaks. Praegu juhtub selles lõigus kirjeldatut ainult noorima lapse puhul veel. Kahe vanema lapsega seda ei enam ette ei tule (aga kui nad nooremad olid, siis mäletan,et oli küll neil ka).

Enamust toite/toiduaineid lapsed söövad. Kaks last ei söö üldse  suvikõrvitsat (on mingi selline vastumeelsus kontsistentsi vastu või midagi, et kui tükk kasvõi kogemata suhu läheb, siis võtavad välja). Üks laps sööb. Paljusid toite kaldutakse sööma ketšupiga – luban, aga natuke suunan ketšupi kogusega piiri pidama (liiga suur kogus soola/äädikat korraga sisse pugida pole vast lapse puhul hea mõte). Üks laps ei söö köögivilju püree kujul – ei söö kodus, ei söö lasteias ka. Tükina köögivilju sööb  (v.a see mainitud suvikõrvits). Põhimõtteliste mittemeeldimistega arvestan – suvikõrvitsa koguse arvestan ainult neile pereliikmetele, kes seda söövad, püreed mittesöövat last püreed sööma ei sunni jne.

Kuid lihtsalt tuju ajel virisemist mina ei arvesta – siis kas leiab endas viitsimise süüa üles ja sööb ära. Või lahkub lauast. Ja lõpetab poolelijäänud taldrikutäie järgmise söögikorra alguses. Selles mõttes ühinen teemaalgatajaga, et meeletut trili-tralli ja või erisoovil roogasid igale lapsele tehes “väänlema” mina ei hakka.

See eelnev kehtib siis kodus. Külas on nii, et kuna ma tean, et lastele on külaskäigu/ürituse puhul saadavad muud elamused (seltskond, mängud) olulisem kui toit, siis soovi korral võib laps külas üldse mitte süüa. Või siis süüa näit. soovi korral ainult ühte laual olevat asja oma valikul. Pererahvas midagi eraldi pakkuma ei pea. Kui laps pärast kodus hädaldama pistab, et kõht on tühi, saab võileiva pihku (nojah, see OLI nii, nüüd pole koroona tõttu enam eriti lastega külas käinud).

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kathryyne

Minu peres ei saa süüa gluteeni ja laktoosi, üks ei talu tomatit muul kujul kui vaid ketshupina, ühele ei sobi kuidagi nn segutoidud, teisel on vastuvôetamatu kastmed ja kastmes road, näiteks guljass. Paljud teiduained eraldi ka osadele ei sobi, seejuures mitte üksi puuvili.

Eriti muud nagu ei jäägi üle kôigi pereliikmete toitmiseks korraga, kui grillida liha, teha makarone ketshupiga vôi kartuliputru.

Väga varieeruv.

0
-5
Please wait...

Postitas:
MrsSmith

Eks on tõiskasvanute hulgaski palju neid, kes ei söö pikka nimekirja asju. Ilmselt on neil olnud halb kogemus või on sunnitud sööma lapsepõlves mõnda ebameeldivat asja. Ma ei mäleta, et mind oleks iialgi sööma sunnitud lasteaias, koolis või kodus ja seetõttu pole mul ka toiduga seoses ühtegi lapsepõlvetraumat. See võib olla muidugi ka sellest, et olin he isuga laps ja sundida polnudki vaja. Ema tegi toiduks ühe asja ja igaühe erisoovidega ei arvestanud, aga kui ei tahtnud, siis keegi ei sundinud ka. Oma lastega toimin samamoodi. Üks laps pole siiani hakanud armastama seeni ja suvikõrvitsat. Panen neid ikkagi toidu sisse, tema siis nokib välja kui ei taha. Olengi õpetanud talle, et ei oleks mingit paanikat ja virisemist kui taldrikul on midagi, mida ta ei soovi. Näidanud, et lahendus on lihtne, ära lihtsalt seda söö, söö teisi asju. Olen täheldanud, et ka järjepidev pakkumine viib sihile. Olen ikka ja jälle serveerinud laste taldrikutele asju, mida nad tavaliselt ei söö ning mõlemad on viimaks ikkagi proovinud ja mitmeid asju hakanud ka nii sööma. Näiteks suurem laps hakkas nii sööma tomatit, toorest porgandit, kurki, salatilehti ja teine laps hakkas selle meetodiga sööma muna. Maitsetega harjumiseks läheb aega ja peale esimest proovimist ei tasu kohe loobuda.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Chary

Ega sa ei tee 3 korda päevas toitu, mida laps süüa ei suuda. (Mis üldse tähendab ei suuda? Oksendab välja? Vaevalt küll.) Pigem arvan, et kui lapsel lõuna vahele jääb, sobib õhtusöögiks juba enamus toite. Selliste vanemate enda elu on ju topelt keeruline.

Minu laps oksendab välja. Ta konkreetselt oksendab, kui sööb asja, mida ei taha. Alati.

+5
-6
Please wait...

Postitas:
Vaenukagu

Ajastu ja heaolu paneb asjad paika – kui kõike on külluslikult ja toit odav, saab valida.

Kui toit on defitsiit, mida meist enamus tundnud ei ole, e nälga, siis on hoopis teised reeglid.

Keegi rääkis arusaamatusest leiva ja piima osas toidu kõrvale – kui põhitoit on napp, leib ja piim aga kättesaadavad ja taskukohased, siis on nad käigus.

Ilmselt siin foorumis mõnigi mäletab nõuka lagunemisega seotud talongiaega ning poe lette, mis olid tühjad, lihaletis laiutas heal juhul poolik seapea (pikad ripsmed olid neil…).  Sellistel aegadel kaovad ülearused lollid teemad ise ära, ongi söö või nälgi, sest midagi suupärasemat lihtsalt ei ole kusagilt võtta.
Tolle ajastu lapsed pidasid suureks rõõmuks ja luksuseks tavalist saia ja limonaadi.

Mina oma lapsepõlvest mäletan, et me nautisime leiba. Tavalist ja pigem halva kvaliteediga ja hapuka maitsega peenleiba või vormileiba – tuli mäluda, kuni suutäis muutus magusaks. Ja me olimegi selle palja leiva üle õnnelikud, see OLI hea.

+7
0
Please wait...

Postitas:
on-ce-c

Tavalist ja pigem halva kvaliteediga ja hapuka maitsega peenleiba või vormileiba – tuli mäluda, kuni suutäis muutus magusaks. Ja me olimegi selle palja leiva üle õnnelikud, see OLI hea.

Ja pidupäevadel sai seda leiba vürtsikilu soolvee sisse kasta ning naabri kanu vihmaussidega meelitatud oma aeda munema, et keedumuna ka saaks.

0
0
Please wait...

Postitas:
moorike

Meenutan hakatuseks oma lapseiga. Midagi mind sööma ei sunnitud, aga kui toit mulle ei sobinud, siis muud ka ei antud. Rääkimata sellest, et keegi oleks hakanud mulle eraldi süüa tegema. Pole vaja vist öeldagi, et täna pole mul probleemi ühegi toidu söömisega.

Nüüd kuulen järjest ja järjest vanemaid, kes on hädas sellega, et lapsele ei meeldi üks või teine toit – ja seega sööb laps vaid pastat ketšupiga või väänleb vanem eri toite serveerides, lootes, et ehk ikka midagi sobib.

Ma ei räägi siin sellest, et laps ei söö sibulat või pekist liha. See on jumala OK. Ma räägin neist väikestest tähtsatest tegelastest, kelle ümber vanemad võimlevad, et vähegi õnnestuks meelepärast suutäit pakkuda. Milleks ometi oma elust lapsevanemana selline põrgu teha?

Tead, mu meheõde oli täpselt sama suhtumisega kuni 3. lapse saamiseni. Nüüd aga sööb 3,5aastane hommikuti Põnni beebiputru purgist, et ta “midagifi sööks”. Ma ainult muigan kahjurõõmsalt kõrval ja tahaks kõiki tema märkusi meelde tuletada.

Ps, ei vaarita lastele eraldi, küll aga üritan arvestada, et nt kartuli ei haura otse kapsahautises vaid keedan eraldi – seda ma suudan. Või et kauboikartuleid, mida nad ei söö, teen siis, kui lihatoit kõrvale on selline, mida nad söövad hästi, nt kanasnitšel jne

0
0
Please wait...

Postitas:
Dubois

Ma arvan, et igaüks peaks kasvatama oma lapsi, mitte üksikute nähtud piltide põhjal teiste elule hinnanguid andma.

Nagu juba kirjutatud – kõik lapsed ei ole nn tavalapsed. Ja kõik lapsed ei ole ühesugused.

Mul on näiteks sõbranna, kelle laps sööbki vaid teatud asju ja neidki siis, kui teda selleks veendakse. Tal lihtsalt ei ole söömiseks aega. Ei aita “küll õhtul sööb”, ei aita miski muu.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Peggy_Bundy

Mina olen see ema, kellest teemaalgataja räägib. Kui kellelegi lastest midagi ei maitse,  siis teeme talle midagi muud (suuremad teevad küll ise) või sööbki juustuga leiba või makarone ketšupiga:)

Minu ema oli selline, et kui ma tema tehtud toitu ei söönud,  siis olingi söömata ja ema mossitas  ka veel (st vaikis minuga päevi), mõne korral karistas ka füüsiliselt.  Ja ei hakanud ma seepärast ikka sööma,  nt sibulat, hakklihatoite, borši ja seljankat ei söö ma siiani ka kõige suurema näljaga. Never ei hakka ma oma lastega samamoodi käituma.

+3
-4
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsele ei maitse