Mingi nõuka aegne mõtlemine et laps peab kõike sööma. Nõuka aegsest lasteaedadest küllalt näiteid kui sunniti lapsi sööma ja karistati kui ei söönud. Ebanormaalne lihtsalt.
Lapsi on 3. Mina teen vahet 2 asjal.
1) sööma sundimisel – kus last sunnitakse sööma nii, et lapsel käib toit suus ringi ja “kohe mul hakkab paha” nägu ees. Aga seda ei arvestata, vaid lihtsalt kästakse edasi süüa. Seda tehti nõukogudeaegsetes lasteaasutustes ja see oli tõesti ebanormaalne. Loomulikult on inimlikum alternatiiv lasta lapsel toit söömata jätta (või sööb ainult toidu kõrvale pakutava leivatüki vms.). Järgmisel söögikorral siis vaatab uuesti, kas seekord sööb või ei.
2) kergel taganttorkimisel siis, kui maitse on lapsele pmst vastuvõetav ( ei tekita suhu sattudes vastikust, paha hakkamise tunnet), kuid last tabab äkki mingi meeletesegadus: kas on vaja äkki just sellel hetkel mängima minna (lapse arvates) või siis tuleb meelde mingi teine söödav asi, mis tundub huvitavam ja rohkem sööma motiveerivam kui taldrikul olev toit (näiteks komm, aga mõnikord ka mõni teine toit) – ja laps ei hakka sööma või jääb söömine poole taldriku peal toppama. Sageli väidavad meeltesegadusse sattunud väikelapsed: “Ma ei taha süüa!”, “Ma ei taha porgandit!”, “See on paha!” , “See ei maitse mulle!” “Ma ei taha seda kanaliha – ma tahan hoopis lihapalli!” vms.
Ja mulle tundub, et nö. tavalise lapse puhul (ma mõtlen, kes ei ole autist, ebatavaliselt madala söögiisuga vms.) paljud ei tee neil kahel asjal vahet. Et paljud ei julge näit. punkt 2 puhul lapsele vastu vaielda, teda tagant torkida jms. – et see taldrik ikkagi tühjaks saaks. Sest neile tundub, see oleks võrdne punkti 1 ehk nõukogudeaegse söömasundimisega. Kui meeletesegaduses last aga mitte tagant torkida (või koguni teha lahkelt valmis teine toit), siis kaob sageli mingi asja söömise harjumus. Laps võtabki pähe, et šnitslit ta enam üldse ei söö ja porgand ei maitse ning et kui ülejäänud pere sööb kanaliha – siis on täiskasvanu kohustatud temale pakkuma kindlasti eraldi tegama ja pakkuma lihapalli jne.
Kuna mina sellesse jamasse (et pärast laps on söömisel ülinõudlik) sattuda ei taha, siis olen väikelaste meeltesegadust ja hetkeemotsiooni ajelt tehtavat “toiduprotesti” püüdnud ohjes hoida. Esiteks sellega, et sean nende igasugu hetkelised väited (“See ei maitse!” “Seda ei taha!”) kahtluse alla. Siis on vahel lahe vaadata, kuidas laps sööb kahe suupoolega seda, mis talle alles äsja üldse ei kõlvanud. Kui nõutakse mingit teist toitu, siis väidan, et mõnel teisel päeval teen – täna tuleb ära süüa see, mis on juba valmis tehtud. Jah, saad mängima küll – aga enne söö taldrik tühjaks jne. Kui lapse meeltesegadus on põhjalikum (ei regeeri seletamsiele ja veenmisele, muutub jonnakaks) – siis ütlen, et hea küll, mine siis mängima. Aga see sinu söömata toit, seda pole mul mingit põhjust minema visata, vaid see jääb sinu taldrikule ja selle sööd järgmise söögikorra alguses kõigepealt ära, enne, kui midagi muud saad. Teise söögikorra alguses (eks kõht on siis tühjem ka) sööb laps lõpuni söömata jäänud toidu ära (üldse kõhu tühjaks jäämise alternatiivi võiks muidugi, ka valida, aga seda pole minu lapsed norm. tervislikus seisus kunagi valinud). Vahel aitab ka näit. lõuna ajal meelde tuletamisest: “Tahad sa siis õhtul, kui teised hakkavad midagi muud sööma, jälle oma söömata jäänud lõunatoitu lõpetada?” – ja laps leiab toidule keskendumise võime endas üles ja sööb taldriku ikkagi tühjaks. Praegu juhtub selles lõigus kirjeldatut ainult noorima lapse puhul veel. Kahe vanema lapsega seda ei enam ette ei tule (aga kui nad nooremad olid, siis mäletan,et oli küll neil ka).
Enamust toite/toiduaineid lapsed söövad. Kaks last ei söö üldse suvikõrvitsat (on mingi selline vastumeelsus kontsistentsi vastu või midagi, et kui tükk kasvõi kogemata suhu läheb, siis võtavad välja). Üks laps sööb. Paljusid toite kaldutakse sööma ketšupiga – luban, aga natuke suunan ketšupi kogusega piiri pidama (liiga suur kogus soola/äädikat korraga sisse pugida pole vast lapse puhul hea mõte). Üks laps ei söö köögivilju püree kujul – ei söö kodus, ei söö lasteias ka. Tükina köögivilju sööb (v.a see mainitud suvikõrvits). Põhimõtteliste mittemeeldimistega arvestan – suvikõrvitsa koguse arvestan ainult neile pereliikmetele, kes seda söövad, püreed mittesöövat last püreed sööma ei sunni jne.
Kuid lihtsalt tuju ajel virisemist mina ei arvesta – siis kas leiab endas viitsimise süüa üles ja sööb ära. Või lahkub lauast. Ja lõpetab poolelijäänud taldrikutäie järgmise söögikorra alguses. Selles mõttes ühinen teemaalgatajaga, et meeletut trili-tralli ja või erisoovil roogasid igale lapsele tehes “väänlema” mina ei hakka.
See eelnev kehtib siis kodus. Külas on nii, et kuna ma tean, et lastele on külaskäigu/ürituse puhul saadavad muud elamused (seltskond, mängud) olulisem kui toit, siis soovi korral võib laps külas üldse mitte süüa. Või siis süüa näit. soovi korral ainult ühte laual olevat asja oma valikul. Pererahvas midagi eraldi pakkuma ei pea. Kui laps pärast kodus hädaldama pistab, et kõht on tühi, saab võileiva pihku (nojah, see OLI nii, nüüd pole koroona tõttu enam eriti lastega külas käinud).