Esileht Väikelaps Lapsele ei maitse

Näitan 29 postitust - vahemik 31 kuni 59 (kokku 59 )

Teema: Lapsele ei maitse

Postitas:
malle1

Mul on 2 väikest last ja ma olen aru saanud, et lapsed saab sööma siis, kui 1) neil on kindlad toidukorrad 2) ei lase neil toidukordade vahel näksida ja 3) ei tee söömisest suurt teemat. Kui ma lasen lapsel süüa suvalisel ajal puuvilju, krõbinaid jms, siis süüakse sellest kõht täis ja õigel söögiajal enam ei süüa ei soovita. Lisaks on tal juba teadmine, et kui ta praegu ei söö, siis varsti võtab õuna vms. Muidugi ma annan oma lastele puuvilju ja näkse ka, aga mitte sooja toidu asemel.

Olen järginud ka nõuannet, et vanem otsustab, mida lauale panna ja laps otsustab, kas ja kui palju ta sööb. Kui ei soovi, siis ütlen täiesti muuseas, et ära siis söö. Oleme proovinud seda, et võta 3 ampsu veel või kui sööd veel, siis saad midagi magusat, aga pikemas perspektiivis see ei toimi ja ei tekita lapsel toiduga head suhet. See eelnev kehtib siis väikelaste puhul peamiselt. Väike laps ei ole veel valmis otsustama, mida süüa, isegi juba sellepärast, et liiga suur valik ajab väikesed lapsed segadusse. Et jätta lapsele otsustusõigus, piisab täiesti kahest-kolmest valikust, mille vahel ta valida saab.

Inimeste maitseeelistused kujunevad peamiselt väikelapseeas ja et tal saaksid need välja kujuneda, peabki erinevaid toite proovima ja peab kujunema harjumus neid süüa. Kui sel ajal lapsele järgi anda ja ainult makarone ketšupiga pakkuda, siis ei anna vanem lapsele eluks häid toitumisharjumusi kaasa. Öeldakse et uut asja peab kuni 15 korda pakkuma, et saaks kindlalt väita, et laps seda ei soovi, aga kui paljud vanemad on nii järjekindlad?

+12
-2
Please wait...

Postitas:
ingenue

Natuke üleolev teemaalgatus, jah.

Meie alustasime 6-kuuselt oma lastega uhkelt näputoidu ja mitmekülgse menüüga, olime uhked oma laste hea isu üle… aga umbes 3-aastaselt tekkis täielik tagasiminek: no tõesti midagi ei söödud peale pasta. Ükskõik kui palju erinevaid toite proovisime pakkuda. Olid kindlad toiduajad jne. Aga alles nüüd, 6aastaselt on laps hakanud jälle uusi asju proovima. Teeme kodus head maitsvat toitu – aga mis sa teed, kui laps ei söö? Ükskõik kas meelitad, jätad nälga, võtad magustoidu ära, lähened positiivselt, pedagoogiliselt. Ju siis ongi lastel selline faas. Minu mees ei söönud lapsena ka eriti midagi, aga nüüd on väga hea kokk ja sööja.

Tihti teemegi endale midagi peent ja lastele – kui nad ei soovi – midagi lihtsamat.

Kunagi tundus mulle see ka ehk laste ärahellitamisena, aga siis hakkasin mõtlema, et kas see nõukaaegne Söö-või-läbi-pisarate! on kellelegi tegelikult kasuks tulnud. Vähemasti ei teki niimoodi toiduga seoses äärmuslikke tundeid.

Kui külas oleme ja lapsed ei söö pererahva toitu, siis näksivadki a la leiba ja magustoitu. Lapsed võivad täiesti õhtu vähese söömaga veeta. Ma ise tahan alati kõik einekorrad korralikult süüa.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
paula38

Ääretult rumal teemaalgatus. Inimeste teadmised laste söögiteemade kohta on ikka lihtsalt olematud, aga suukene muudkui muliseb teistele elamist õpetada.

Üldse kummaline, mis kontingent siin viimasel ajal nii agaralt sõna võtab, mingid imelikud, kellel on kinnisideeks võõraste inimeste söömisharjumused ja -eelistused. Koolilapse foorumis oli vahepeal üks mammut-teema, kus mingi “meisterpagar” ahastas, et võõrad lapsed ei söö tema küpsisetorti, sest seal on banaanid peal. Kodunurgas praegu üks ei jõua ära imestada, et miks ameeriklased ei söö kalasuppi. Ja nüüd siin üks jälle kraaksub võõraste inimeste söömise kallal.

Jeerum küll, kedagi ei huvita, mida Teie Kõrgeausus Kõiketeadja lapsena sõi või mida su ema süüa tegi.

Minu laps, tahan võimlen, tahan ei võimle, tahan ostan talle burgeri või tahan teen kodus foie gras’d. MIS SEE SINU ASI ON? See on ikka mingi psüühiline häire vahtida ja arutleda, mida teised kodus süüa teevad ja mitu ampsu kellegi laps kusagil suhu pistis. Mine ravile.

Oeh, küll sinuga võib raske olla koos elada või sõbrustada.

+3
-10
Please wait...

Postitas:
tellis

Inimeste maitseeelistused kujunevad peamiselt väikelapseeas ja et tal saaksid need välja kujuneda, peabki erinevaid toite proovima ja peab kujunema harjumus neid süüa. Kui sel ajal lapsele järgi anda ja ainult makarone ketšupiga pakkuda, siis ei anna vanem lapsele eluks häid toitumisharjumusi kaasa. Öeldakse et uut asja peab kuni 15 korda pakkuma, et saaks kindlalt väita, et laps seda ei soovi, aga kui paljud vanemad on nii järjekindlad?

Täiesti nõus. Kui vaadata näiteks ameerika kaalulangetussaadete tegelasi, siis seal on ahhetamist ja ohhetamist, kui kotitäis mitmekesist toitu kööki tuuakse. Kohe nagu mitte midagi ei tule tuttav ette. Ilmselgelt tegu harjumuse puudumisega.

Niipalju kui võimalik, ei tahaks küll sellist asja soodustada (megaraske võib olla järgnevas elus). Seetõttu olengi väikelaste väidetesse toidu kohta suhtunud skeptiliselt ja püüdnud vahet teha, kummaga siis tegu on, kas tõsise ja sügava vastumeelsusega või lihtsalt pähevõtmise/tujuga. Näiteks järgi jäetud eelmise söögikorra toitu 3-4 tundi hiljem järgmise söögikorra alguses uuesti pakkuda on selline kaval nipp. Kui laps natuke tühjema kõhuga asub enne järgijäetud toidu kallale ilma mingi vastikustunde ja traumata, siis tõsist maitsemeelele sobimatust ilmselgelt pole. Oli mõtte pähe võtmine, et ei taha, jonnituur vms.

Need minu seisukohad on eelkõige enda jaoks, et mul oleks millelegi toetuda selles mõttes, kuidas ma oma kodus asjadesse suhtun ja käitun. Teiste perede laste söömisi/mittesöömisi kullipilgul ei jälgi. Võibolla mõned kasutavad teadlikult teistsuguseid põhimõtteid. Näit. lasevadki väikelapsel menüü kitsaks minna (kasvõi ainult makaronid ketšupiga). Ja siis, kui laps natuke suurem-arukam on, püüavad toite ükshaaval tagasi lülitada ehk lapse menüüd jälle laiendada, ning on selles ka edukad. Ise nii julgenud ei ole, kuna tean, kui suur jõud on harjumusel ja olen kartnud just seda harjumuse kadumist.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Agathe

Öeldakse et uut asja peab kuni 15 korda pakkuma, et saaks kindlalt väita, et laps seda ei soovi, aga kui paljud vanemad on nii järjekindlad?

Eks vaadates oma suguvõsa rohkearvulisi lapsi ole ka näha, et väiksemale lapsele maitseb see, mis maitseb autoriteedile. See autoriteet ei pruugi aga sugugi olla ema, sest emadel on pidevalt midagi söömise kohta niikuinii öelda 🙂 Pigem on söögi asjus arvamusliider kas mõni vanem laps või näiteks lemmiktädi. Sel puhul on ka minu kogemuses oluline see, et lapsele üldse seda toitu enam pärast üht korda ei pakutagi, isegi poole sõnaga ei mainita, aga autoriteet sööb ja kiidab. Mõne aja pärast saab hooletul toonil küsida, et sulle ka või mis. Pigem isegi siis, kui autoriteet on silmapiirilt kadunud ja lapsel tema järgi teatud igatsus. Kui see ei innusta rooga armastama, siis proovima innustab last ikka sageli.

Ei arva, et see on mingi universaalne tõde, lihtsalt sellist mustrit on õnnestunud endal palju näha.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
meri2

Koolis on tavaline, et klassi liider otsustab mitte süüa ja siis ei söö enamik klassist.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Udjat

Koolis on tavaline, et klassi liider otsustab mitte süüa ja siis ei söö enamik klassist.

Tegelikult on arvamusliidrid juba lasteaias. Mu laps sõi kõike enne lasteaeda minekut, aga lasteaiast hakkas tulema koju teadmisega, et ta ei söö tegelikult kala ega seeni ega piimasuppi jne. Värvide ja mänguasjadega läks samamoodi. Enne julgelt roosat ja lillat kandnud poiss keeldus seda värvi riideid selga panemast ning mänguköögi poole ta enam kodus ei vaadanudki.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Amatöör

Selles teemas ei saa mööda vaadata ka laste ülekaalulisusest,  Eestis on juba 1/3 lapsi ülekaalus. Kui uuritakse, kas tasub osta kuumaõhu fritüüri – siis õhinal kiidetakse, et küll on hea teha pelmeene, friikaid, nagitsaid ning lapsed saavad sellega ise hakkama(vt. kodunurgast). Kui siin on teemaks, et lapsed valivad sööki, siis õigustatakse, et laps ei peagi sööma, seda mida lauale pannakse – samas sobib sellisele lapsele burks ja friikas suurepäraselt.   Et kui söögikoha menüüs ei ole friikaid ja vinkusid, siis laps jääbki nälga, sest muu söök ei sobi.   Lapsele oleks tervislikum isegi pekitükkidega supp, kui õlis kärsatud ka eelnevalt sügavkülmutatud friikartulid, millele lisatakse soola.

+5
-14
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Montserrat

Et kui söögikoha menüüs ei ole friikaid ja vinkusid, siis laps jääbki nälga, sest muu söök ei sobi. Lapsele oleks tervislikum isegi pekitükkidega supp, kui õlis kärsatud ka eelnevalt sügavkülmutatud friikartulid, millele lisatakse soola.

Jah, ma muidu olen küll igati nõus nendega, kes pigem lubavad lastel toitu valida ja sätivad menüüd nende soovi järgi. Ei ole vaja lapsi toiduga piinata nagu nõukaajal. Aga friikaid, valget saia jmt ebatervislikku toitu hoiaks küll lapsest eemale nii kaua kui võimalik.

Praktilist kogemust on mul küll vähe, kõigest ühe lapsega. Ja praegu on ta paraku selline, kes pigem ei maitse tundmatut toitu ja keeldub päris paljudest asjadest. Millest on kahju, sest muidu viitsiks ma palju sagedamini perele huvitavamaid sööke teha. Aga igal juhul on tema mittesöödavate toitude nimekirjas ka friikad ja burgerid, sellest mul küll kahju ei ole. Kas see on täielikult tingitud sellest, et enne 4. või 5. eluaastat polnud ta neid lähedalt näinudki (ka meie pere täiskasvanud ei telli väljas söömas käies friikaid, kodus tegemisest rääkimata), ei oska muidugi öelda.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
karmauhh

Ääretult rumal teemaalgatus. Inimeste teadmised laste söögiteemade kohta on ikka lihtsalt olematud, aga suukene muudkui muliseb teistele elamist õpetada.

Üldse kummaline, mis kontingent siin viimasel ajal nii agaralt sõna võtab, mingid imelikud, kellel on kinnisideeks võõraste inimeste söömisharjumused ja -eelistused. Koolilapse foorumis oli vahepeal üks mammut-teema, kus mingi “meisterpagar” ahastas, et võõrad lapsed ei söö tema küpsisetorti, sest seal on banaanid peal. Kodunurgas praegu üks ei jõua ära imestada, et miks ameeriklased ei söö kalasuppi. Ja nüüd siin üks jälle kraaksub võõraste inimeste söömise kallal.

Jeerum küll, kedagi ei huvita, mida Teie Kõrgeausus Kõiketeadja lapsena sõi või mida su ema süüa tegi.

Minu laps, tahan võimlen, tahan ei võimle, tahan ostan talle burgeri või tahan teen kodus foie gras’d. MIS SEE SINU ASI ON? See on ikka mingi psüühiline häire vahtida ja arutleda, mida teised kodus süüa teevad ja mitu ampsu kellegi laps kusagil suhu pistis. Mine ravile.

Oeh, küll sinuga võib raske olla koos elada või sõbrustada.

Arvad jah? Ära pabista, ega ma sind endale sõbraks ega kodakondseks ei kutsu.
Sa sõbrusta siis nt teemaalgatajaga. Too peab täpset arvet, kuidas ja mida sa oma kodus teed, kuidas lapsi kasvatad, mida neile süüa pakud, mis sul kapis süüa on, mida su lapsed söövad jms. Pärast teeb internetis anonüümselt teema, kuidas sa võimled ja väänled ja oled oma elu põrguks teinud.
Võimalik, et sobite ülihästi.

+4
-9
Please wait...

Postitas:
ageta

Millest on kahju, sest muidu viitsiks ma palju sagedamini perele huvitavamaid sööke teha.

Aga miks jätta ühe pirtsutaja pärast ülejäänud pere ilma huvitavamatest söökidest? Jah, kui on tõesti mõned üksikud asjad, mida pereliige ei söö, siis sellega saab arvestada aga kui ta lihtsalt ei maitsegi, siis see on tema valik ju? Tee lapsega kokkulepe, et nt 10 ampsu (nii mitmega peaks maitsemeel harjuma uue maitsega) peab proovima uut asja ning kui siis ikka ei maitse, võib selle kõrvale jätta ja muu ära süüa. Aga mitte seda, et ta saab eraldi sööki või teised tema pärast kannatama peavad. Küll tühi kõht lõpuks sööma õpetab.

+3
-5
Please wait...

Postitas:
suur lind

Muidugi oleksin üliõnnelik, kui saaksin teha pajatäie tervislikku ja maitsvat toitu ning  kõik sööksid, paraku on mul ka pirtsakad lapsed ja igaühel on pikk rida toite, mille nad pigem söömata jätavad. Nad on küll nii suured juba, et saavad ise ka võileiva, banaani vms kätte ja nälga ei jää. Korra proovisin ka seda, et ei lubanud muud toitu asenduseks süüa, lapsed kehitasid siis õlgu ja sõidki 2 päeva järjest ainult hommikuputru. Neil lihtsalt ei tekigi sellist näljatunnet, et nende jaoks ebameeldiv toit söödav hakkaks tunduma (ja ma saan sellest tegelikult hästi aru, sest ise olen samasugune). Muuseas, nad pirtsutavad ka kiirtoidu ja magusaga, näit. üks ei söö hamburgerit, teine friikaid, mõlemal on teatud kommi- ja krõpsusordid, mida nad ei puutu, enamik tortidest jätab täiesti külmaks jne.

 

+3
-3
Please wait...

Postitas:
nätakas

Arvad jah? Ära pabista, ega ma sind endale sõbraks ega kodakondseks ei kutsu. Sa sõbrusta siis nt teemaalgatajaga. Too peab täpset arvet, kuidas ja mida sa oma kodus teed, kuidas lapsi kasvatad, mida neile süüa pakud, mis sul kapis süüa on, mida su lapsed söövad jms. Pärast teeb internetis anonüümselt teema, kuidas sa võimled ja väänled ja oled oma elu põrguks teinud. Võimalik, et sobite ülihästi.

Sul ongi selline laps või lapsed, kes toiduga pirtsutavad?

+1
-2
Please wait...

Postitas:
Alfa

nt sibulat, hakklihatoite, borši ja seljankat ei söö ma siiani ka kõige suurema näljaga.

Mis on sinu jaoks ‘kõige suurem nälg’ olnud?

+4
-4
Please wait...

Postitas:
tuti helve

Ääretult rumal teemaalgatus. Inimeste teadmised laste söögiteemade kohta on ikka lihtsalt olematud, aga suukene muudkui muliseb teistele elamist õpetada.

Üldse kummaline, mis kontingent siin viimasel ajal nii agaralt sõna võtab, mingid imelikud, kellel on kinnisideeks võõraste inimeste söömisharjumused ja -eelistused. Koolilapse foorumis oli vahepeal üks mammut-teema, kus mingi “meisterpagar” ahastas, et võõrad lapsed ei söö tema küpsisetorti, sest seal on banaanid peal. Kodunurgas praegu üks ei jõua ära imestada, et miks ameeriklased ei söö kalasuppi. Ja nüüd siin üks jälle kraaksub võõraste inimeste söömise kallal.

Jeerum küll, kedagi ei huvita, mida Teie Kõrgeausus Kõiketeadja lapsena sõi või mida su ema süüa tegi.

Minu laps, tahan võimlen, tahan ei võimle, tahan ostan talle burgeri või tahan teen kodus foie gras’d. MIS SEE SINU ASI ON? See on ikka mingi psüühiline häire vahtida ja arutleda, mida teised kodus süüa teevad ja mitu ampsu kellegi laps kusagil suhu pistis. Mine ravile.

Ainuke mingi häirega oled siin sina

0
-4
Please wait...

Postitas:
tuti helve

Toon näite enda ja oma 12a lapse liha söömise harjumustest.

Mina olen liha suhtes väga valiv, söön seda ainult siis, kui see on väga pehme ja väga hästi tehtud. Mulle ei meeldi hakkliha (arusaamatu kõva ja kare pudi) ja vintske või kuiv liha (siga või kanafilee tehakse tihti kahjuks nii). Aga mis siis, kui ma külas söön pigem salateid, riisi-kartulit, marineeritud köögivilju ja liha võtan ainult väikse tüki? Ega ma sellepärast näljas ei ole ega kokka kiru. Liha söömine ei ole ju kohustuslik. Kui mõni kokk seda isiklikilt võtab, siis ei ole midagi teha. Me ei ela enam ajastul, kus külas end oimetuks sööma pidi.

Minu laps, vastupidi, sööb liha igas variandis, anna ainult ette. Temale pole jällegi lisandid olulised. Vahel, jah, külas talle öeldakse, et võta kartulit ka, aga kui ta see hetk seda ei soovi, mis siis? Liha ja kartul polegi tänapäeval muide eriliselt soovitatud kombo, nii et ei tasu solvuda.

Ehk et lapse söögieelistused pole alati ka ainult vanemate suunata. Kui minu laps minult šnitti võtaks, liiguks ta pigem taimetoitluse suunas.

Miks peaks keegi seda isiklikult võtma, kas sa sööd liha või mitte? Usu mind, keegi ei pane tähelegi ja kedagi ei huvitagi sinu söömisharjumused.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
karmauhh

Sul ongi selline laps või lapsed, kes toiduga pirtsutavad?

Ainuke mingi häirega oled siin sina

Kanäe, nuuskmõmmikud juba hädas. Tahaks nii nuhkida ja arvustada ja klatšida, aga infot on ikka vähevõitu. Proovime, äkki õnnestub provotseerimise abil juurde õngitseda. Ja oi-oi, kui pahaseks ajab, et ta meie hälvele vastu ei tule, milline häbematus! Mul on õigus teada, kuidas ta oma lapsi toidab ja kasvatab ja mitu ampsu nad söövad ja ma pean saama kinnitust, et ta on nendega hädas ja kasvatab valesti ja rikub nende tulevase elu ära! Kuidas ta küll aru ei saa, et mul on vaja peesiskleda selles mõnusas teadmises, et ainult mina elan õigesti ja kõik teised valesti!

Sorry, ei näkanud. Nihelege edasi.

+1
-10
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
tuti helve

Sul ongi selline laps või lapsed, kes toiduga pirtsutavad?

Ainuke mingi häirega oled siin sina

Kanäe, nuuskmõmmikud juba hädas. Tahaks nii nuhkida ja arvustada ja klatšida, aga infot on ikka vähevõitu. Proovime, äkki õnnestub provotseerimise abil juurde õngitseda. Ja oi-oi, kui pahaseks ajab, et ta meie hälvele vastu ei tule, milline häbematus! Mul on õigus teada, kuidas ta oma lapsi toidab ja kasvatab ja mitu ampsu nad söövad ja ma pean saama kinnitust, et ta on nendega hädas ja kasvatab valesti ja rikub nende tulevase elu ära! Kuidas ta küll aru ei saa, et mul on vaja peesiskleda selles mõnusas teadmises, et ainult mina elan õigesti ja kõik teised valesti!

Sorry, ei näkanud. Nihelege edasi.

Sa oled ikka päris haige mõttemaailmaga, ausalt! Või valutab sul kuskilt, äkki saame abiks olla, kahju kohe kui inimene vaevleb niimoodi

+2
-1
Please wait...

Postitas:
märtsijänku

Minu omad ka ei söö kõike, mida ma ise teen ja söön. Üks sööb ainult punast suppi, teine ainult kanasuppi. Üks ainult kana, teine ainult kana, kolmas vegan. Teengi mitu erinevat asja õhtuks ja kui mõni päev ei viitsi teha, siis söövad kõik snäkki v kräppi. Puuviljad-juurviljad-pähklid on kogu aeg olemas, rösti-juust-müslid ka. Kusjuures mida vanem laps, seda rohkem sööb ja seda rohkem asju valikusse tuleb. Olen ise lapsepõlves oksendanud nurka, kuna sunniti pekikastet sööma külaliste ees. Never-ever ei tee sellist asja oma lastele. Kui ei söö, siis haaravad mingi puuvilja või kurgiviilu dipikaga ja elavad edasi. Küll aeg aitab.

+11
-4
Please wait...

Postitas:
karmauhh

Sa oled ikka päris haige mõttemaailmaga, ausalt! Või valutab sul kuskilt, äkki saame abiks olla, kahju kohe kui inimene vaevleb niimoodi

Oo, kirjutasid siia transkriptsiooni oma monoloogist peegliga. Kui põnev!

0
-7
Please wait...

Postitas:
naine00

Ma olen kusjuures selline, kes sööb pm kõike. Küll aga kui rasedaks jäin siis paljas mõte kanast ajas lihtsalt südame pahaks, laps on praegu 4 ja no mitte mingi ime läbi sa talle kana sisse ei saa.

0
0
Please wait...

Postitas:
katkatkat

Hea heitimise teema, et lolle vanemaid ja ärahellitatud lapsi maha teha ja ennast selle najal hästi tunda. Täpselt – ela oma elu! Mis sulle tundub mõttetu laste hellitamine ja pähe istumine – sa ei tea, mis seal taga on. Sa arvad, et tead, aga sa ei tea

 

 

Üldises plaanis nõustun, kuid minule tundub küll, et julgelt 50-60% nendest nn ülitundlikest või nn söömishäiretega lastest on lihtsalt suutnud oma vanemad kenasti ümber sõrme keerata (ja miks mitte, kui neil lastakse seda teha). Või on tegemist olukorraga, kus lapsevanem polegi hakanud last tervisliku ja mitmekülgse toiduga harjutama. Vähemalt selline pilt joonistub mu enda tuttavate seas, kui nn tundlikkuse või “ma seda ja seda ja toda üldse ei söö”-kohta kaks-kolm lisaküsimust küsida. Loogiline, et kui annad ikka pidevalt lapse soovidele järgi ja hommikupudru asemel magusaid krõbinaid pakud, ei tekigi lapsel harjumust putru süüa ja olukord päädib sellega, et “minu laps on küll priske ja terviseprobleemidega, aga ta lihtsalt keeldub söömast putrusid, juurvilju, köögivilju, hakklihakastet, ahjupraadi, kisselli, suppe, salatit – seega paluks neid friikartuleid ketšupiga….”. Või et inetule pirtsutamisele ja väkkväkitamisele külas toidulauas ei järgne mitte hukkamõistev reaktsioon ja elementaarsete viisakusreeglite selgitamine (a la kui praadi ei söö, siis oma valik, aga pole ilus väkk öelda) , vaid lohutav ja premeeriv reaktsioon “no tõstame siis sulle selle arvelt rohkem torti”. Või et terve tee sõidu ajal 3h omavahel kakelnud ja jonninud lastele ostetakse tuju parandamiseks tallinnas McDonaldsi lasteeined. Korduvalt nähtud stsenaarium.

Seega pikas perspektiivis ei ole tegu mitte superhooliva lapsevanemaga, vaid vastutustundetusega ja karuteene osutamisega. Nii kasvavadki need nn ülitundlikud lapsed, kelle käitumine ja hilisemad võimalikud probleemid on tegelikult hoopis vanemate süü. Aga jube lihtne on ju kõik ülitundlikkuse kaela ajada , eksole. Hiljem ei jõuta end ära kiruda, kui lapse päevarutiin on arvutis istumine, koola joomine ja friikate söömine, ning kehakaal on tugevalt üle normi. Siis on juba väga raske puberteediealise nooruki eelistusi muuta. Ka see on nähtud stsenaarium

Nb, ma ei räägi siinkohal ei diagnoosiga lastest ega ka üksikutest toiduainetest, ilmselgelt on igaühel midagi, mis on vastukarva. Olgu see sibul, paprika, seened, maks, leivasupp. Jutt käib laiahaardelisemast tendentsist ja ilmselgelt põhjendamatust ärahellitamisest, mis hiljem valusalt kätte maksab. Ma julgen sügavalt kahelda, et iga restoranis pirtsutav laps tõesti psühholoogilise häire all kannatab. Ilus vabandus tõesti

+7
-2
Please wait...

Postitas:
mii

Eks need olegi heaoluühiskonna mured nagu ülitundlikkus, söömishäired, rikkalikus valikus vaimse tervise probleeme. Kui aga olla väga teaduspõhine ja uskuda teadlaste ennustusi, siis tuleb peagi kas sõda või kliimamuutustest tingitud sotsiaalne/ökoloogiline katastroof või siis mõlemad, nii sõda kui kliimakatastroof. Sel juhul kaovad kõik need ülitundlikkuse  ja vaimse tervise mured olematusse nagu poleks neid kunagi olnudki.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
treesi

Minu laps sõi beebina kõike. Täielik tõrge paljude toiduainetega tekkis kuskil 2-3 aastaselt. Oli rohkem toiduaineid mida ta ei söönud kui neid mida sõi. Proovisime nii ja naapidi. Lõpuks oli endale lihtsam tehagi erinevad toidud. Sai kurdetud ka perearstile, kes ütles et ei peagi sööma juurikaid ja köögivilju küpsetatult, sest kui neid toorena sööb, on see talle veel kasulikum. Kuigi soe toit oli tal üksluine, siis vajalikud ained sai kätte erinevates puu ja juurviljadest. Paksuks ei läinud ja terve on ka.

Tänaseks on laps 10 aastane ja sööb juba mõned aastad peaaegu kõike. Juurvilju sööb toorelt siiani igapäevaselt. Kindlasti rohkem kui paljud täiskasvanud. Pere toiduharjumisi oleme ka ise muutnud. Igasugused hakklihakastmed ja ahjupraed, praekartulid ja makaronid on menüüst suhteliselt välja jäänud. Hakkliha ei ole tervislikum kui poefriikad, kui neile ise õli juurde ei lisa. Seega tundub friikad ketšupiga tervislikum valik kui kartul hakklihakastmega. Mitte et meil ka friikad iganädalases menüüs oleksid.

 

0
-7
Please wait...

Postitas:
moorike

No ei tasu liialdada sellega, et lapsepõlves peab kõike järelproovima, muidu suurena ei söögi.

Mina omen 1980-1990ndate laps. Vaesem keskklass. Mis mitmekesisest toitumisest te räägite? Kartul ja kaste. Kaste ikka jahune, mitte rõõskkoorega. Kapsahautis. Klimbisupp või frikadellisupp. Praekartul. Kotletid. Makaronid lisandita (sest poes ei olnud midagi/ei teatud misagi pasra carbonarast) Heal päeval sai viinerit või sardelli. Köögiviljadest olid põhilised kartul, tomat, kurk, herned, oad, kapsas, porgand. Vahel ka kaalikas, peet. Talvel tomatit ei olnud, kurk oli purgis, herned-oead kuivatatud. Puuviljadest oli õun, pirn, ploom. Viimased 2 olid talvel ainult kompotina.

Toidulaud oli pigem üksluine, millest 50% ma jälestasin.

Mul on praegu tunduvalt mitmekesisem ja tervislikum, sh vährmrasvasem toidulaud. Mu ema sööb pika hambaga 50% minu toite, sest “liiga palju köögivilju”. Nõukaajal söödi ikka väga lihtsaid asju.

Millal mu toidulaud muutus? Siis, kui hakkasin ise igapäevaselt süüa tegema ehk kolisin omaette elama

Lisaks olen 30+ vanuses hakanud sööma asju, mida ma lapsena vihkasin – nt supid, aga ka hapukapsas. Mu ema vist ei teagi, et ma hapukapsast söön 😀

See muutub, aga alati mitte 10ndaks eluaastaks

 

+6
-1
Please wait...

Postitas:
FeedMe

Mul pakuti kodus lihtsaid vaeseinimese toite. Enamasti oli OK, harjus ära.

Aga vahepeal kui pudruteol piim kõrbema läks (terve tuba haises), siis ikka ei taha seda küll – maitseb nagu mürk. Või mitu päeva seisnud kartulipudru jne. Või mingid rasvad-margariinid, mis suu lakke kinni jäid. Või toidud, milles oli nii palju äädikat kasutatud, et süda hakkas valutama.

Pe*sse läinud toitu, mida ise süüa ei taha, ei pakuks teistele ka – olgu siis mehele, lapsele… Ja kui mõni toit põhjustab maomahla vms ülesviskamist jne – samuti, miks sundida inimest või guilt-trippida, kui ei taha.

Kaks head oskust eluks õppida – pantvangi läbirääkimised (kui laps jonnib lihtsalt sellepärast, et ta saab, testib vms) ja maitsvate toitude valmistamine…

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Ritabell

Sul ongi selline laps või lapsed, kes toiduga pirtsutavad?

Kanäe, nuuskmõmmikud juba hädas. Tahaks nii nuhkida ja arvustada ja klatšida, aga infot on ikka vähevõitu. Proovime, äkki õnnestub provotseerimise abil juurde õngitseda. Ja oi-oi, kui pahaseks ajab, et ta meie hälvele vastu ei tule, milline häbematus! Mul on õigus teada, kuidas ta oma lapsi toidab ja kasvatab ja mitu ampsu nad söövad ja ma pean saama kinnitust, et ta on nendega hädas ja kasvatab valesti ja rikub nende tulevase elu ära! Kuidas ta küll aru ei saa, et mul on vaja peesiskleda selles mõnusas teadmises, et ainult mina elan õigesti ja kõik teised valesti!

Sa ikka tead, mis tegelane on Nuuskmõmmik? Kuidas ta nüüd järsku sellisesse konteksti sattus?

+1
0
Please wait...

Postitas:
vapsik

Elu on lihtsalt paremaks läinud. Siberis ka söödi puulehti ja juurikaid, aga me ei pea ju seda ideaaliks.

Elus ei ole tegelikult kõik must-valge. Minu ema sündis Siberis, kui ta oli 12-aastane, kolis tema pere Kasahstani uudismaadele. Söögiga oli nagu oli, st eriti seda ei olnud, peres 6 last.

Ometigi, kui ta minu isaga abielludes Eestisse tuli, siis põgenes ta minu vanaisa eest, kui too talle pannkooke tõi – nääpsuke minia vajas ju kosumist. Ja miks ta ennast peitis? Sest pannkoogid olid maasikatega! Kuid  maasikad olid need, mida ta ei suutnud süüa. Samuti ei söönud ta maksa ja veel mõningaid asju.

Minu ema tegi väga hästi süüa, ometigi olin mina lasteaias nn “sariistuja”, sest enamusi toite ma ei suutnud süüa. Pea võis näljast ringi käia,  olen mõned korrad ka minestanud nälja tõttu, kuid süüa ei suutnud. Kodus ema tegigi mulle eraldi neid toite, mida ma suutsin süüa (keel, haug, õunapüree, kaalikas) ja kodus mind näljas ei hoitud. Ka täiskasvanuna ei söö ma väga paljusid asju – olen proovinud, jätkuvalt on väkk. Nt vahukoor, maks, kissellid, kreemid, melon, piima sisaldavad toidud – piimaga keedetud pudru lõhngi on ebameeldiv, lastele siiski hinge kinni hoides tegin putru, jms tavatoidud.

Meenutades enda lapsepõlve ja oma ema, siis oma lastega on mul samamoodi – kui laps ikka mõnda asja ei söö, siis ei söö – arvestan sellega ja tema saab miskit muud. Nt kolmest poisist 2 on totaalsed kalatoitude fännid, kuid ühel läheb juba kala lõhnast süda pahaks. Kõikidega on samamoodi alustatud – püreed tegin kõik ise, kuid nt just see 1 poiss juba titena keeldus söömast püreed, mis sisaldas kala.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
jaagular

No ei tasu liialdada sellega, et lapsepõlves peab kõike järelproovima, muidu suurena ei söögi.

Mina omen 1980-1990ndate laps. Vaesem keskklass. Mis mitmekesisest toitumisest te räägite? Kartul ja kaste. Kaste ikka jahune, mitte rõõskkoorega. Kapsahautis. Klimbisupp või frikadellisupp. Praekartul. Kotletid. Makaronid lisandita (sest poes ei olnud midagi/ei teatud misagi pasra carbonarast) Heal päeval sai viinerit või sardelli. Köögiviljadest olid põhilised kartul, tomat, kurk, herned, oad, kapsas, porgand. Vahel ka kaalikas, peet. Talvel tomatit ei olnud, kurk oli purgis, herned-oead kuivatatud. Puuviljadest oli õun, pirn, ploom. Viimased 2 olid talvel ainult kompotina.

Toidulaud oli pigem üksluine, millest 50% ma jälestasin.

Mul on praegu tunduvalt mitmekesisem ja tervislikum, sh vährmrasvasem toidulaud. Mu ema sööb pika hambaga 50% minu toite, sest “liiga palju köögivilju”. Nõukaajal söödi ikka väga lihtsaid asju.

Millal mu toidulaud muutus? Siis, kui hakkasin ise igapäevaselt süüa tegema ehk kolisin omaette elama

Lisaks olen 30+ vanuses hakanud sööma asju, mida ma lapsena vihkasin – nt supid, aga ka hapukapsas. Mu ema vist ei teagi, et ma hapukapsast söön 😀

See muutub, aga alati mitte 10ndaks eluaastaks

See, et mõnes peres süüa ei osatud teha, oli puhtalt teie pere probleem. Minu ema võlus ka tol hallil ajal kõige lihtsamatest toorainetest hea toidu välja. Minu ema oli salatiusku, iga toidu juurde söödi salatit. Meie peres söödi tihti ka kala. Tollal oli nt tursk odav ja seda oli palju.

0
0
Please wait...

Näitan 29 postitust - vahemik 31 kuni 59 (kokku 59 )


Esileht Väikelaps Lapsele ei maitse