Tere, teema niisama arutlemiseks 🙂
Kuidas suhtute sellesse, kui lapse taskuraha suurus sõltub hinnetest. Nt hinde 5 eest 2 eurot, 4 eest 1 euro, 3 eest ei saa midagi ja 2 või märkuse eest -2 eurot vms. Kas kellelgi on sarnast süsteemi? Kui siin on õpetajaid, oleks huvitav ka teie arvamust lugeda. Minu tuttava pojal, kes muidu tubli, on loodusõpetus ja ühiskonnaõpetus kolmed, ülejäänud hinded neljad-viied. Klassijuhataja soovitas arenguvestlusel (sügisel, mitte praegu) premeerida last rahaliselt, kui nendes ainetes paremini õpiks. Peale seda hakkaski ainult viitesid saama, enne lihtsalt ei viitsinud pingutada. See õpetaja mainis, et nii mõnedki õpilased on peale sellist süsteemi hakanud paremaid hindeid saama. Tütre klassist saavad päris mitmed lapsed nn. preemiat hinnete eest. Üks poiss saab nii ema kui ka isa käest eraldi. Küsisin oma lapse arvamust. Ta on ka muidu selline, et eriti ei pinguta, teeb ära ja hinded neljad-viied. Õpetaja ütles, et oleks võimeline paremini – veidi lohakas ja ei pane tunnis tähele alati. Tütar ütles, et kui hinnete eest raha saaks, siis pingutaks ja püüaks rohkem. Meil otseselt taskuraha pole, saab nii kuidas juhtub ja kuidas vaja. Kui midagi osta soovib, arutame koos läbi. Hetkel muidugi poes ei käi ja taskuraha ei kulu. Ise saan ka tööl paremate tulemuste eest preemiat ja see on väga motiveeriv. Abikaasa samuti, kui pingutab ja jõuab rohkem, on ka palk suurem.
Jään teie arvamusi ootama 🙂 Aitäh!
Teema: Lapsele hinnete eest taskuraha (niisama arutamiseks)
Meil on niimoodi, et kui viis päeva käib järjest õues ja ainult ühe korra nakatub, siis saab viieka. Aga kui viie päeva sees juba kolm korda nakatub, siis saab ainult euro. Ostsin sealt alkolehelt hulgi antikehade kiirteste.
Minu last (12) raha ei huvita, seega ei ole ka mõtet pakkuda. Taskuraha saab, aga see koguneb arvele ja vahest ostab midagi suuremat selle eest.
Mina arvan, et süsteemi “Meil otseselt taskuraha pole, saab nii kuidas juhtub ja kuidas vaja. Kui midagi osta soovib, arutame koos läbi.” abil sa majandadaoskavat täiskasvanut ei kasvata. Aga ehk ongi plaan tütar rikkurile mehele panna, kes siis annab naisele raha nii nagu juhtub ja mees vajalikuks peab.
Mina olen paindlike lahenduste pooldaja. Tuleb lähtuda lapsest ja leida, milline hoob temale sobib.
Mitme lapsega peres oleks selline meetod keerulisem. Mul on kolm last. Üks on alati täsiviieline igas aines. Teisel läheb paar ainet üle kivide ja känduda, kolmas saaba alles märke Kiidan, Õpitud jne. Kuidas seda võrdselt jagada? Kui täpselt hinnete järgi, siis saaks viieline laps alati teistest suurema taskuraha lihtsalt seetõttu, et ta on sündinud võimekana (mitte seetõttu, et ta kuidagi rohkem pingutaks). Teine laps võibolla näeb poole rohkem vaeva ja saab ikka nelja, mitte viie.
Otseselt ja igapäeva heade hinnete eest raha andmist ei tea kellelgi ja ise ilmselt ei kasutaks. Küll tean, et õppimata jätmise eest saadud kehvema(te) hinde(hinnete), märkus(t)e eest kaovad mingiks ajaks mingid privileegid (vaba aja veetmine ekraanis, algklassiealistel on ka mingi aeg külaliste vastuvõtmise ja küllaminemise keeld, mis praegu muidugi niivõinaa rakendub jne). Ilmselt sellist rahalist (ajutist ja ehk trimestri, aasta hinnete alusel) premeerimist võiks tulla minu poolt siis kui mingi “puberteedi vahepealne ärakeeramine” toimub ning sellega on võimalik päästa vähemalt niipalju, et päris ära ei riku (siiamaani näidatud) häid potensiaale.
Mul laps hetkel selline mõistlik puberteet, kellega on saanud eelnevalt rääkida ja üldjuhul adub (kuigi algklassides pidi rohkem tagant torkima), et praeguse õppimise tulemus peaks andma talle võimalikult laia ja tugeva algvundamendi, et tulevikus oleks siis võimalikult suuremad võimalused töökohtadele (ja ka kõrgemale palgale). Kuna tal on aja jooksul ka natuke tuleviku väljavaated muutunud, siis saab ka aru, et mõne aasta pärast võib seda teise aine tugevat alust ka vaja minna, kuigi hetkel arvab, et seda teadmist ei ole tal tulevikus palgateenimisel vaja. Kuigi mu lapsel lööb ka mõnikrod välja see, teen nii palju kui miinumum vaja. Aga vahel on ka seda oskust vaja, et üle ei tööta/pinguta.
Mul mees on oma töötegemise käigus õpipoisse kasutanud/õpetanud ja on ka palju juttu olnud, et inimese töökus ja tahe mängib ka palju rolli. Mõnest talendikast noorest ei olegi asja saanud, sest teda on pidanud nuiama tööd tegema, eelnevalt premeerima, et midagi tegema hakkaks jne. Samas natuke vähem talendikast on oma töötahte ja innukusega saanud hinnatud töötaja.
Kuidas juhtub süsteem on väga halb. See ju õpetab kaost. Süsteem peaks olema täpne ja paigas ja sellest tuleb kinni pidada. Pingutama paneb see, kui teatakse, et mingit lisaraha ei tule, kui ISE ei pinguta. Kuidas juhtub süsteemi korral laps teab, nagunii ÜKSKORD ju juhtub, et ta saab raha. Kui selline süsteem oleks ka tööjuures, et palka saab kuidas juhtub … kas sobiks ?
Taskuraha on sama, mis töötasu või “riiklik toetus”. Riik võiks ju ka hakata raha maksma kuidas juhtub…Selliselt kasvatatud lapsed ei suuda mõista, mis tähendab süsteem ja kord rahanduses. Et kui muud ei saa siis noo juhtub laenama. Kuidagi ju ikka saab. Aga laenu ühiskond ükskord lõpeb, hakkab uuesti kogumisühiskond. Et sul on see raha, mis oled kogunud.
Meil saavad nädalas 5 eurot kui ei esine 3, 2 ja põhjuseta tegemata töid. Raamat või vihik kodus märkused mid eriti ei huvita, kõik me unustame.
Meil on kindel taskuraha lasteaia viimasest aastast. Tõusnud kahest eurost nädalas neljakümne euroni kuus. Laps majandab, planeerib oma raha. Õppimise eest ei maksa, siis hakkaks laps vaid viisi taga ajama ja see muutuks eesmärgiks omaette. Põhimõtteliselt on taskuraha ja õppimine kaks erinevat asja. Meile sobib. Kui keegi tahab teisiti teha, tehku.
Lisan veel niipalju, et oma lapse puhul üritan vältida ka ülenõudmist. Ikka kuuled töökaaslaste, tuttavate, sugulaste lastest ja nende klassikaaslastest ning on päris mitmeid kordi, kus ülihästi (ilmselt mingi surve tõttu, mitte loomuliku ande pealt kergelt) õppinud laps peale 12 kl (või varemgi) ei taha enam midagi teha (ei õppida, töötada), on kui tühjaks pigistatud sidrun. Rääkimata ka sellest, et on hakatud kooli ajal kasutama mingeid tablette/narkotsi, et õppepingele vastu pidada jne. Pigem olgu lõpptulemus veidi nõrgem (näiteks 4), aga selle tulemusel ka 20-lt veel õppida/areneda suutev või juba osaliselt töötada sooviv inimene, kui jooksvate 5-tega inimvare. Ongi olnud olukordi, kus saadud 4 taga on rohkem tööd vaeva ja see on hinnalisem, kui mõne teise aine 5. 3 või madalm hinne tähendab meil, et osa tuleb uuesti üle vaadata ning vajadusel küsida abi, et järgnevad osad (tihti ju seotud) juba teadaolevalt segaseks ei jääks.
Vaidlen vastu – mina sain vajaduspõhiselt. Puudust meie peres ei olnud, vanemad töötasid kõrgetel ametikohtadel, aga lapsed said taskuraha vastavalt vajadusele, lisaks oli meie lisasissetulek taaraviimine ning alates 6ndast klassist käisime kõik suvel vähemalt 1 kuu tööl või olime siis malevas. Õppisime raha hindama ja ka koguma.
Kus mu vanemad raha kokku ei hoidnud oli haridus, ülikooli ajal toetati meid vennaga nii, et me ei pidanud tööl käima ja saime õpingutele pühenduda. Samuti maksti kinni võõrkeelte lisaõpingud
Tänaseks on meil mehega 2 maja, 3 üürikorterit, välja ostetud autod, oma firmad. Ei ütleks, et ei oska majandada.
Samas on tuttvaid, kes siiani oma pensionäridest vanematelt raha käivad küsimas.
