jutt Tallinnast, kellel on kogemusi lapsega psühholoogi nõustamisel käimisest, palun jagage neid.
Kuhu soovitate minna, kuidas psühholoogiga rahule jäite, kui pikad on järjekorrad, ega spetsiaalset saatekirja vaja pole, kas saite nõu ja abi?
mure algklassilapsega, kellel tunduvad olevat psühhosomaatilised valud, terviseprobleemid. Põhjuseks ilmselt koolikiusamine.
Olen igasuguse nõu ja soovituste eest väga tänulik.
Teema: lapsele psühholoogi?
Minul oleks ka head psühholoogi vaja Tallinnas. Probleemiks, et poisslaps on vägivaldne, st reageeib asjadele löömisega, vahel isegi, kui asi on positiivne. Teisi koolis ei kiusa (ei mõtle poiste omavahelist ragistamist, seda harva ikka juhtub), aga ei oska emotsioone taltsutada ja siis võib küll kohe kõvasti isegi jalaga lüüa, ehmub isegi selle peale tihti ja siis läheb tal tuju veel hullemaks ja nii see asi kerib suureks pahanduseks. Muidu on hingelt heasüdamlik, aga kui inimesed sellisele käitumisele peale satuvad ja seda kõrvalt näevad olukorda teadmata, siis vaadatakse väga viltu, öeldakse halvasti nii mulle kui lapsele ja sellest siis ka ärritub poeg väga ning asi läheb hullemaks, nõiaring.
Mina oskan soovitada Tiina Naaritsat, tema töökoht on Tallinnas Tatari tänaval, praegu järjekordade kohta ei oska öelda, sügisel ei olnud väga pikad. Ainus konks on see, et ta on tasuline psühholoog, tema tund on ca 15¤.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul oleks ka head psühholoogi vaja Tallinnas. Probleemiks, et poisslaps on vägivaldne, st reageeib asjadele löömisega, vahel isegi, kui asi on positiivne. Teisi koolis ei kiusa (ei mõtle poiste omavahelist ragistamist, seda harva ikka juhtub), aga ei oska emotsioone taltsutada ja siis võib küll kohe kõvasti isegi jalaga lüüa, ehmub isegi selle peale tihti ja siis läheb tal tuju veel hullemaks ja nii see asi kerib suureks pahanduseks. Muidu on hingelt heasüdamlik, aga kui inimesed sellisele käitumisele peale satuvad ja seda kõrvalt näevad olukorda teadmata, siis vaadatakse väga viltu, öeldakse halvasti nii mulle kui lapsele ja sellest siis ka ärritub poeg väga ning asi läheb hullemaks, nõiaring.[/tsitaat]
Püksirihma on vaja, mitte (ainult) psühholoogi.
Meie lapsel diagnoositi ATH, käime nii psühhiaatri kui psühholoogi juures. Ütleks nii, et diagnoosi paneb ja abi saab rohkem psühhiaatrilt, psühholoog on selline asjade arutleja, läbirääkija. Laps kuulab teda ja täidab neid ülesandeid, mis psühholoog annab, aga ilma diagnoosi ja ravita see meil nt ei toimiks.
Selline laps, kes aeg-ajalt käitub nagu poleks ta tema ise, tuleks kindlasti viia psühhiaatri juurde. Meie saime väga kiiresti abi.
Ääretult tore psühhiaater on Tallnnas Paldiski mnt kliinikus Kerstin Kõiva ja sealsamas on meil psühholoog Malle Laene. Järjekord on, aga tasuta ja saatekirjata.
Anni Vaher, Tallinna Perekeskuses Asula 11, http://www.pk.ee/?id=1&gid=1&keel=Est&view=page
Mina olen ühe lapsega seal mitmeid kordi käinud ja vähemalt sel ajal (2006-2008) olid konsultatsioonid tasuta.
aitäh vastajatele!
küsin veel, et kuhu enne peaks panema aja – psühhiaatrile või psühholoogile üldse? oma perearst soovitas ka just Kõiva juurde minna, ilmselt siis sealt alustamegi… Aga ma rumal ei ole veel täpselt aru saanud, mis on psühholoogi funktsioonid ja mis psühhiaatri..
Kui perearst soovitas Kõivat, siis psühhiaater ja temast alustadki. Tema paneb diagnoosi ja määrab vajadusel ravi. Psühholoog pärast vestleb sinu ja lapsega, jälgib kuidas ravi toimib, annab nõu teile ja tagasisidet psühhiaatrile. Meie peame käima kord kuus psühholoogi juures ja üle kuu psühhiaatri juures. Meile pani dr Kõiva ise psühholoogile aja, seda mina ei otsinud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui perearst soovitas Kõivat, siis psühhiaater ja temast alustadki. Tema paneb diagnoosi ja määrab vajadusel ravi. Psühholoog pärast vestleb sinu ja lapsega, jälgib kuidas ravi toimib, annab nõu teile ja tagasisidet psühhiaatrile. Meie peame käima kord kuus psühholoogi juures ja üle kuu psühhiaatri juures. Meile pani dr Kõiva ise psühholoogile aja, seda mina ei otsinud.[/tsitaat]
Suured tänud selgitamast!
Eks Kõivale on järjekord, aga mulle ta eile ütles, et helistaksin saabuval esmaspäeval, siis vist tulevad mai ajad. Ära maha maga :).
Hästi tore arst on, tasub oodata küll. Tänu temale läks meil kõik väga ruttu käima ja saime ruttu selgust ja abi.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Püksirihma on vaja, mitte (ainult) psühholoogi.[/tsitaat]
ehk oleks õigem suu kinni pidada, aga no käed sügelevad- ei saa muudmoodi.
kas su vanemad andsid sulle rihma kui sa oma emotsioonidega toime ei osanud tulla?
vastus on ilmselt \”jah\”, sest seda need ise tappa saanud tavaliselt ka teistele soovivad- sealjuures endale rinnale tagudes:\”vaata mind! vaata milline suurepärane inimene minust tänu peksmisele kasvas\”
tavaliselt ei mõtle ta kunagi sellele, mida nad peksa saamise ajal tundis ega arutle selle üle, milliseks inimeseks oleks ta kujunenud kui teda oleks võetud võrdsena, kui teda oleks kuulatud ja mis põhiline, armastatud.
mina olen vitsaga saanud lapsena paar sahmakat. meeles on ainult alandus, viha ja kättemaksuhimu. mitte kunagi pole ma mõelnud, et see mulle head tegi. lööjale olen muidugi ammu andestanud, saan täna aru, et see oli tema enda pärast- seepärast, et ei saanud enda ja oma eluga hakkama. lapse nuhtlemine oli mu emale toona kui balsam- vähemalt kellegi üle oli tal täielik kontroll!
saan aru, et see jutt on igav ja ˇpaljuski ära leierdatud, aga ytlemata ka ei saanud jätta.
teemaalgatajale palju jõudu!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.