Teema: lapsendamisest üle saamine

Aga kus see lapsendatud laps mängu tuleb? Kas tema käib ka teraapias?

Vanemad on kinkinud sulle elu. Rohkemaks polnud nad võimelised. Ja selle elu kinkimise eest tuleks olla tänulik. Vahel on mõne vanema lahkumine pigem hea kui halb. Ehk siis sa ei tea, mis oleks toimunud siis kui ema oleks jäänud perejuurde. Ehk oleks ta olnud vägivaldne ja sa oleks pidevalt näljas ja läbipekstud olnud. Aga ta lahkus. Seetõttu on väga lihtne mõelda ,et elu oleks siis olnud kordades parem, kui ema poleks lahkunud. Aga mis siis kui oleks kordades hullem olnud? Nii siis sa ei tea, miks ja sa ei tea, mis oleks saanud, kui asjad oleks teistmoodi Saad lähtuda sellest, mis on. Väita, et sul pole suhteid seetõttu, et ema sind mahajättis, on rumalus. Suhteid pole ka neil inimestel, kes on tervest perest, kellel on õnnelik lapsepõlv ja ikkagi on nad üksi. Tean inimest, kes väidab, et tal ei ole suhet, kuna tal oli nii õnnelik lapsepõlv. Ta ei suuda latti alla lasta 🙂 Ema hülgamist põhjusena saaks väljatuua laps. Täiskasvanud inimene on aga võimeline kõike muutma, kui ta nii otsustab. Hetkel tundub, et ohvri roll on sulle omane ja võtad selle alati kilbina endale kui vaja on põhjendada, miks asjad on nii nagu on. Nii et ole tänulik, et sa tead oma vanemaid, tead oma sugulasi, et sa ei elanud kogu lapsepõlve lastekodus ja vaata mida sa praeguse eluga peale saad hakata. Suhete puudumist võiks tõlgendada ka sellega, et sa pole õiget veel leidnud ja igasugused sulle ei sobi. Tõlgendada sellega, et ema lahkus ( oleks võinud ju ka surra sünnitusel), on minu meelest piiratud vaade põhjustele.

Sina oled küll üks vähestest siis, kes ei otsi suhet, ei klammerdu ükskõik kelle külge.
Neid mahajäetud laste lugudest tulevad välja nende hirmud hülgamise ja üksinduse ees ja sellest tulenevad ämbrisse astumised.
Tegelikult mind huvitaks, kuidas vanaema sind nii enesekindlaks kasvatas või kasvasid ise sõltumatuks?

Ei ole vanemate poolt hüljatud. Noh, vanemad küll lahutasid, kui olin 6-aastane, aga isaga jäime suhtlema. Suhete osas on mul kehvem seis kui sul ja mina tunnen end jube hästi. Pole iial vajanud kedagi niisama enda kõrvale. Olen 40 ning hetkel olen suhtes, mis on kestnud 2,5 aastat. Rekord! 🙂 Eelmine oli 10-aastat tagasi ning kestis alla kahe aasta. Ning siis on olnud üks suhe, mis kestis natuke alla aasta ning rohkem selliseid pikaajalisi polegi.
Olen väga iseseisev. Ja ma ei leia, et see on konkreetselt põhjus, et mu isa nö “uttu tõmbas”. Ma oleks samasugune ka siis, kui isa oleks jäänud. Ja siin ei ole küsimus selle, kas keegi läks või jäi, vaid isikuomadustes. Ma oleks ka siis õppinud seda, et isa peale ei saa loota. Aga see pole ainus õppetund olnud, ka hiljem on läinud nii, et pole saanud kellegi peale loota. Mul ka võibolla lühike süütenöör, ootan ja ootan ning siis lõpuks teen ise kõik ära. Teen lõpuks paremini.
Õde mul seevastu, on pea 20 aastat juba abielus. Seega see, kas keegi läheb ära, hülgab jne, ei põhjusta seda, kuidas keegi elus pärast käitub, vaid pigem on see kinni inimese isikuomadustes, järeldamisvõimes jne.
Minu arvates ei ole iseseisvusel midagi viga. Mina olen ka end üksi olles tundud suurepäraselt. Ma otsin küll suhet, aga väga head 🙂 Praegu mul on selline ja sellest hoian kinni. Minu jaoks on suhte latt väga kõrgel – suhtes peab olema parem kui üksi, täielik sobivus vaimselt, emotsionaalselt, füüsiliselt. Sarnased väärtushinnangud. Mu elukaaslane peab olema mu parim sõber ja parim armuke. Alla selle ma ei lepi. Mul on palju sõpru, olen ise oma elu peremees, mul on palju huvitavaid hobisid (rohkem, kui jõuan tegeleda) ning ei vaja teist inimest kõrvale, kes oleks lihtsalt “abiks”. Jama on selles, et selliseid väga häid sobivusi, juhtub elus ette üliharva.

Mina olen mitmelapselise terve perekonna hoitud ja armastatud laps. Omale ei taha suhet, ei kannata kooselu, armastan ja naudin üksindust ja iseotsustamist. Lapsepõlv võib anda kas kindluse või ebakindluse ja millest see täpselt sõltub, on erinevatel inimestel erinev.

Kägu kirjutas:

Võib olla nii ja võibolla naa. Keegi ütles siin juba, et see, kuidas inimene elus hiljem käitub, on väga palju kinni tema iseloomuomadustes ja järeldamisvõimes, mitte üksnes selles, mis temaga juhtus. Kui sa soovid oma elufilosoofias lähtuda hülgamisfaktist, ei saa keegi sulle seda pahaks panna.
Aga kui sa tahad elus edasi liikuda ja õnnelik olla, siis mina sinu asemel lõpetaksin pikad mineviku analüüsimise tunnid terapeudiga ja keskenduksin iga päev iga tund olevikuhetkele, mitte sellele, mis kunagi toimus. Mineviku analüüsimine on kõige ebaproduktiivsem tegevus, tuleb tunnistada, see ei tee su elu paremaks. Seda võib teha, aga sellesse ei ole mõtet takerduda. Sest sa oled nüüd täiskasvanu, kes saab ja suudab ise oma elu kohta käivaid otsuseid vastu võtta. Sinu otsus loeb.

Mulle väga meeldis see kommentaar. Minu isa jättis mu ema maha ja mina kasvasin ilma isata. Kogu aeg ikka suguseltsis tädikesed vangutasid pead ja rääkisid, et nooh, see laps küll normaalset peresuhet luua ei oska jne. Mõtlesin nende mõjutusel juba ise ka, et mis seal ikka, jään siis üksikuks, kaalusin doonoriga lapse tegemist.
Sellegipoolest olen praeguseks juba 18 aastat õnnelikus abielus oma noorusarmastusega. Mu naabritüdruk aga, kes kasvas hästi harmoonilises perekonnas, ei leia oma armastust, pidevalt proovib ja vahetab ning on tänini (40-a) üksik.

Olen lapsendamise teemaga tegelenud ja suhtlen väga palju lapsendatud lastega. Ütleks, et nad on täiesti tavalised lapsed, kõigil on oma iseloom, mille abil nad tõlgendavad endaga toimunut. Kui nad on sattunud tugevasse perre, siis see pere suudab mineviku edukalt n.ö üle kirjutada. See inimene, kes last kasvatab, ei pea olema üldse tema bioloogiline ema. Vaid tähtis on see, et lapsel oleks olemas keegi, kes teda tõeliselt armastab ja temasse usub. Kui laps seda tajub, siis on kõik korras.

Kahjuks on väga palju peresid, kus lapsel selline tugi tegelikult puudub, ja see on kurb. Pealtnäha on kõik nagu ideaalses korras, ilus terve õpikuperekond, kuid laps on oma mõtete-muredega täiesti üksi. Ehkki mina ei näinud oma isa sisuliselt mitte kunagi (vahel tänavanurgal vaid silmasin fotolt tuttavat nägu) ning emagi oli põhiliselt tööl või sõbrannadega väljas, oli minul olemas maailma parim vanaema! Ta oli minu jaoks alati olemas, uskus minusse, kuulas mind ära, aitas ja lohutas.

Ma arvan, et sina ja üldse paljud inimesed lihtsalt ei kohta õiget inimest, kellega suhe luua. Kes oleks piisavalt intelligentne ja empaatiavõimeline, et sind toetada, armastada ja olla parim sõber, samas iseseisvale inimesele piisavalt vabadust anda.

http://www.saeioleyksi.ee foorumis on nendel teemadel päris palju ja sügavalt arutletud

Kägu kirjutas:

a 18 aastat õnnelikus abielus oma noorusarmastusega.

Julge tüdruk. Perekoolis on selline suhe väga põlu all, ainult ullikestest keskaegsed krunniga tädid võivad midagi sellist taluda, sest keegi neid lihtsalt ei taha.
Ja sina tunnistad kohe julgelt üles, et oled oma esimese armastusega 18 aastat abielus!?

Pealkiri on teema kohta kummaline. Mis lapsendamine, sa pole ju lapsendatud, su vanaema kasvatas sind.

Kägu kirjutas:

Ema lahkus perest, kui olin 5 aastane, õde oli siis 12. Isa oli ja on joodik, isa ema, vanaema, võttis meid õega enda juurde. 30 aastat arvasin, et see ei jätnud mulle mingit jälge, kuid viimastel aastatel olen aru saanud, et see nii siiski pole. Nagu olen aru saanud, siis ma ei oska suhet luua/hoida. Ise olen alati arvanud, et pole suhteinimene (2 suhet olnud, üks pidas vastu üle 7 aasta, kuid kummagis ei tundud ennast mugavalt ja lõpetasin ise ära). olen viimased 4-5 aastat olnud üksi, väga rahul, stressi on vähem ja elu on ilusam. Olen alati kõrvust mööda lasknud hordide leelotuse, et suhtes peab olema, sest näen vaid suhte laastavat mõju (pidevad tarbetud kompromissid, arvestamised, teiste probleemide lahendamised jne). Saan suhtest aru, kui lapse kasvatamiseks vajaliku kooslust, kuid kuna lapsi ma ei taha, siis ei saa suhetest aru.

Käin teraapias ja olen aru saanud, et tegelikult on ema hülgamine tugeva jälje jätnud ja muutnud mu mentaliteeti. Terapeudiga arutades oleme arusaamisele jõudnud, et otseselt midagi valesti pole, lihtsalt olen äärmiselt iseseisev ning seetõttu ei saa suhte loomusest aru. Muu hulgas ei väärtusta ma ka iniesi — ma suhtlen vabalt ja suhtun neisse austavalt, kuid midagi erilist neist ei arva ja nn luurele koos ei läheks.

On siin vanemate poolt hüljatuid? Kuidas eluga hakkama saate?

oi, kuidas ma enda ära tundsin. aitäh Sulle nende mõtete eest!
Minul läks ära isa, kui olin 4. Kasvasin üles küll ema ja tema uue mehe ning “uute” lastega, kuid tunnen ennast siiani käopojana, kes kuhugi ei kuulu. Olin ju võõras pesas.
Lisaks elasin terve kooliaja internaadis, kust koju käisin ainult nädalavahetustel ja kodus olin koolivaheaegadel, aga ka siis oli ikka mingi töö-ja puhkelaager vms, kus terve suve käidud sai.
Kasvasin äärmiselt iseseisvaks ja kellegi tuge ega abi ei vaja. Luurele läheks ka igal kell üksi, sest inimesed on reetlikud ja ma naljalt ei usalda kedagi.
Suhetega on mul sama lugu, et ei oska luua ja hoida. Olin küll 22 aastat abielus, kuid nüüd juba 7 üksi ja ei üritagi enam…üksi on ikka nii hea olla tõesti 🙂
Mul on ka lapsed, erinevalt Sinust ma tahtsin lapsi, sest need on minu jaoks elu loomulik osa.

Eluga saan hakkama enda arvates suurepäraselt. Ja seda ilmselt just sellepärast, et tean, et pean ise hakkama saama ning kellelegi loota mõtet ei ole ning ainult ise vastutan enda ja enda elu eest.
Küll on see minu tugevus ja pealehakkamine mulle nii mõnedki probleemid kaela tõmmanud, sest kipun liialt organiseerima. Loomult olen üsna võimukas ning tahan, et kõik oleks minu kontrolli all. Seda ka asjades, mis otseselt minusse ei puutu, kuid on kuidagi kaudselt seotud. Muidugi ma nüüd juba oskan ennast kontrollida ja eemale hoida, kuid nooremana ikka toppisin ennast igale poole ning sain ka väga valusalt vastu nina selle eest.
Ehk ma usun küll, et see kontrollivajadus on seotud minu lapsepõlvega.

Olles olnud ise tugiisikuks ühele asenduskodus kasvanud tüdrukule, olen mina näinud pigem seda, et vanemate poolt hüljatud (või ametnike poolt perest eraldatud) lapsed kipuvad suhetesse klammerduma. Valdav osa mu tugilapse sõbrannadest (kaasaarvatud ta ise) on asunud üsna noorelt oma poistega koos elama ning kas iga hinna eest üritanud mittetoimivat suhet hoida või liikunud ühest suhtest teise ilma, et vahepeal vallaline üldse olnud oleks.
Aga eks iga laps eõab seda erinevalt läbi ja tagajärjed on ka erinevad. Üks on kindel, vanema lahkumime jätab lapsele jälje.

Kägu kirjutas:

Ema lahkus perest, kui olin 5 aastane, õde oli siis 12. Isa oli ja on joodik, isa ema, vanaema, võttis meid õega enda juurde. 30 aastat arvasin, et see ei jätnud mulle mingit jälge, kuid viimastel aastatel olen aru saanud, et see nii siiski pole. Nagu olen aru saanud, siis ma ei oska suhet luua/hoida. Ise olen alati arvanud, et pole suhteinimene (2 suhet olnud, üks pidas vastu üle 7 aasta, kuid kummagis ei tundud ennast mugavalt ja lõpetasin ise ära). olen viimased 4-5 aastat olnud üksi, väga rahul, stressi on vähem ja elu on ilusam. Olen alati kõrvust mööda lasknud hordide leelotuse, et suhtes peab olema, sest näen vaid suhte laastavat mõju (pidevad tarbetud kompromissid, arvestamised, teiste probleemide lahendamised jne). Saan suhtest aru, kui lapse kasvatamiseks vajaliku kooslust, kuid kuna lapsi ma ei taha, siis ei saa suhetest aru.

Käin teraapias ja olen aru saanud, et tegelikult on ema hülgamine tugeva jälje jätnud ja muutnud mu mentaliteeti. Terapeudiga arutades oleme arusaamisele jõudnud, et otseselt midagi valesti pole, lihtsalt olen äärmiselt iseseisev ning seetõttu ei saa suhte loomusest aru. Muu hulgas ei väärtusta ma ka iniesi — ma suhtlen vabalt ja suhtun neisse austavalt, kuid midagi erilist neist ei arva ja nn luurele koos ei läheks.

On siin vanemate poolt hüljatuid? Kuidas eluga hakkama saate?

sinu iseloom pole su lapsepõlvega seotud, vaid sa oledki natuuri poolest selline.
mina olin väga armastatud laps, ema-isa, vanaema-vanaema ning õe ja venna lemmik pesamuna. suhete osas on mul täpselt samasugused tunded kui sul, need ahistavad mind, samuti teiste inimeste suhtes. olen ka äärmiselt iseseisev ja loodan kõiges iseendale. inimesi ei usalda, sest ma ei arva et keegi teeks asju paremini kui mina. kui sa lähisuhetest ei hooli ja lapsi ei taha, siis milles probleem on üldse?