Esileht Pereelu ja suhted lapsendatud olemisest

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 168 )

Teema: lapsendatud olemisest

Postitas:
Kägu

Tundlik teema, aga kas keegi on saanud teada täiskasvanuna, et ta on lapsendatud? Mis tundeid see tekitas ja kuidas olete edasi läinud, otsinud kontakti oma bioloogilise vanemaga?

Vb keegi on nõus ka avaldama, kuidas teada sai?

Olen ise selline ja hing ei anna kuidagi rahu. Ei tahagi niivõrd bioloogilist vanemat leida (et kellegi elu pea peale keerata), kuivõrd pidev küsimus, kes ma siis poolenisti olen ei anna rahu.

Teada sain nii, et leidsin oma sünnitunnistuse, mis oli 3 a hiljem välja antud, ja sealt need niidid jooksma hakkasid.

+20
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa oled see, kes sa oled. Ega sinu olemus muutunud.

Viga tehaksegi sellega, et mõeldaks, et oo, ma ei tea oma juuri, ma ei tea, kes ma olen. Loomulikult tead. Ega su elu ei muutunud. Kõik on sama.

 

+25
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust ei tohiks sellist asja varjata. Minu sõbranna lapsendas lapse ja laps teadis kogu aeg, et ta ei tulnud ema kõhust, aga on siiski oma ema laps. Kui alles täiskasvanuna teada saadakse, on alati suur draama ja ilmselgelt tulevad sellised asjad alati varem või hiljem välja.

+35
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soov teada saada, kes bioloogilised vanemad on ja miks lapsendada anti, on täiesti normaalne. Hakka uurima ja saad teada nii palju, kui saad.

Tõsi küll, ega see uurimine iga kord palju infot ei anna. Minu ühel tuttaval oli nii, et tema ema oli kusagilt venemaalt tulnud, elas Tallinnas ühikas, sünnitas lapse, jättis vastsündinud lapse maha ja sõitis tagasi venemaale. Kes see naine oli, mis rahvusest, kust tuli, kas isa või muid sugulasi on, ei ole mitte kuidagi võimalik teada saada. Teine lugu oli selline, et lapsendatud laps hakkas oma juuri uurima ja tuli välja, et ema, kes ta lapsendada andis oli ise ka lapsendatud. Võta siis kinni, kes need inimesed olid, kust tulnud ja mis rahvusest.

Mõni inimene peab sellega leppima, et ongi ise oma suguvõsa Aadam või Eeva. Enne teda pole kedagi olnud. Ainuke võimalus on sünnitada nii palju lapsi kui võimalik ja olla neile hea vanem, vanavanem ja vanavanavanavanem.

+31
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen ise selline ja hing ei anna kuidagi rahu. Ei tahagi niivõrd bioloogilist vanemat leida (et kellegi elu pea peale keerata), kuivõrd pidev küsimus, kes ma siis poolenisti olen ei anna rahu.

Kui hing rahu ei anna, siis mina hakkaks küll kuskilt otsast seda pusa lahti harutama. Poolel teel selgub, kas jätkub motivatsiooni edasi kaevata.

 

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei tahagi niivõrd bioloogilist vanemat leida (et kellegi elu pea peale keerata),

Vaevalt on tegemist korraliku inimesega, kelle “elu” saaks pea peale pöörata. Suure tõenäosusega on sünnipärane ema asotsiaalsete eluviisidega ja juba ammu surnud. Parem on jätta endale hingesoppi mõni muinasjutt, kui et leida armetu tõde.

Bioloogilised sugulased ei defineeri seda, kes sa oled. Sa oledki juba täielikult selline inimene, kelleks sind vanemate poolt üles kasvatati.

+11
-18
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen ise selline ja hing ei anna kuidagi rahu. Ei tahagi niivõrd bioloogilist vanemat leida (et kellegi elu pea peale keerata), kuivõrd pidev küsimus, kes ma siis poolenisti olen ei anna rahu.

See oled, kelleks sind sinu vanemad kasvatasid. Aju kujuneb 25ndaks eluaastaks välja. Mingid iseloomuomadused, mida sa vanematega ei jaga, võivad olla eostanud ja sünnitanud vanematest.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul endal on mitu lapsendatud last kasvamas. Ei ole nende päritolust neile kunagi saladust teinud ja olen valmis nendega sel teemal vestlema, niipalju kui ise tean. On arusaadav, et eks nad ikka tahavad uurida, et kes ja kuidas, samas bioloogilise suguseltsiga kohtumiseks pole nad veel soovi avaldanud. Tuttavad vahel on küsinud, et noh, kas su lapsed ka suhtlevad oma “päris” vanematega, ja mu eitava vastuse korral hakkavad tegema etteheiteid, et miks ei suhtle, peab ju! Ja et viigu ma oma laps oma bioloogilise suguseltsi kokkutulekule jms.

Ühe mu lapse lugu on selline, et ta on pärit nn korralikelt vanematelt, aga ema on abielus ja laps on üheöösuhte vili. Kui ta biol.ema rasedusest teada sai, ehmatas ära ja otsustas oma pere päästmiseks seda iga hinna eest varjata. Läks tööle teise linna, seal sünnitas ja andis lapse kohalikele sotsiaaltöötajatele. Ise tuli kodulinna tagasi ja elas oma abikaasa ja lastega edasi.

Sellises olukorras on täiesti mõistetav, et biol. vanemad ei oleks väga rõõmsad, kui nende sünnitusmajas äraantud teismeline laps nüüd äkki uksest sisse astuks või suguseltsi kokkutulekule ilmuks. See võib lõhkuda teiste pere ja niisugust vastutust mina endale ei võta.

Mina ise olen jällegi üksikema laps, mu vanemad lahutasid ja isast ei tea ma suurt midagi peale nime. Teismelisena tundsin  huvi, igatsesin, proovisin teda üles otsida, sain ta aadressi, kirjutasin kirju – aga ei midagi. Kujutlesin, et ta ise tegelikult väga-väga armastab mind, lihtsalt olud ei  võimalda tal minu juurde tulla. Lasin siis ühiste tuttavate kaudu öelda, et igatsen ja tahaks kohtuda, aga ta oli tuttavatele vastanud, et ei taha mind näha. Oli täitsa kurb tunne ja tekkis kahetsus, miks olin üldse üritanud kontakti otsida, parem oleksin võinud jääda oma ilusatesse kujutelmadesse.

+31
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühe mu lapse lugu on selline, et ta on pärit nn korralikelt vanematelt, aga ema on abielus ja laps on üheöösuhte vili. Kui ta biol.ema rasedusest teada sai, ehmatas ära ja otsustas oma pere päästmiseks seda iga hinna eest varjata. Läks tööle teise linna, seal sünnitas ja andis lapse kohalikele sotsiaaltöötajatele. Ise tuli kodulinna tagasi ja elas oma abikaasa ja lastega edasi.

Hea muinasjutt. Aga teinekord proovi välja mõelda vähem Ameerika filmitemaatika jutukest, siis on usutavam.

+10
-30
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasele:

1. milleks su kommentaar vajalik on?

2. muinasjutud on elust enesest, kui pisut mõelda viitsid, mitte vastupidi.

+16
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei pea ka vajalikuks endale üks trauma juurde hankimist. Vaevalt mingit ilusat lugu sellest sünnib. Iseasi, kui soovid oma ebaõnnestumisi kellegi kraesse veeretada.

Ma mõtleks kauni muinasloo ja elaks koos sellega. Kui seda ei poolda, siis külasta psühholoogi, räägi oma tunnetest, haruta neid lahti, sellestki võib täiesti piisata või võib jõuda hulga kaugemale.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühe mu lapse lugu on selline, et ta on pärit nn korralikelt vanematelt, aga ema on abielus ja laps on üheöösuhte vili. Kui ta biol.ema rasedusest teada sai, ehmatas ära ja otsustas oma pere päästmiseks seda iga hinna eest varjata. Läks tööle teise linna, seal sünnitas ja andis lapse kohalikele sotsiaaltöötajatele. Ise tuli kodulinna tagasi ja elas oma abikaasa ja lastega edasi.

Hea muinasjutt. Aga teinekord proovi välja mõelda vähem Ameerika filmitemaatika jutukest, siis on usutavam.

Mulle kirjutati kunagi sama kommentaar, kui mainisin, et keskharidusega kliendisuhete juhiks sain. 😄 Siin tegutseb üks suur mitteuskuja kägu.

+19
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tean sellist inimest. Otsis kontakti pärisvanematega ja leidis üles ka oma pere. Neil vanematel omad probleemid, aga suhtlevad tihti ja viisakalt, on ka koos reisimas käinud. Ise ütlebki, et tal nüüd kaks ema ja kaks isa ning igaühes neist neljast on midagi head ja lugupidamist väärivat.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühe mu lapse lugu on selline, et ta on pärit nn korralikelt vanematelt, aga ema on abielus ja laps on üheöösuhte vili. Kui ta biol.ema rasedusest teada sai, ehmatas ära ja otsustas oma pere päästmiseks seda iga hinna eest varjata. Läks tööle teise linna, seal sünnitas ja andis lapse kohalikele sotsiaaltöötajatele. Ise tuli kodulinna tagasi ja elas oma abikaasa ja lastega edasi.

Hea muinasjutt. Aga teinekord proovi välja mõelda vähem Ameerika filmitemaatika jutukest, siis on usutavam.

OTl on kõik muinasjutt. Lemmiksõna.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kolm sõbrannat lapsendatud. Igaüks sai teada erinevalt. Kõik otsisid oma päris pere üles, aga kahel olid vanemad surnud selleks ajaks, niiet suhtlema hakati õdede-vendadega. Üks ei suhtle oma pärisperega, sest võib öelda, et ainuke normaalne inimene.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tundlik teema, aga kas keegi on saanud teada täiskasvanuna, et ta on lapsendatud? Mis tundeid see tekitas ja kuidas olete edasi läinud, otsinud kontakti oma bioloogilise vanemaga?

Vb keegi on nõus ka avaldama, kuidas teada sai?

Olen ise selline ja hing ei anna kuidagi rahu. Ei tahagi niivõrd bioloogilist vanemat leida (et kellegi elu pea peale keerata), kuivõrd pidev küsimus, kes ma siis poolenisti olen ei anna rahu.

Teada sain nii, et leidsin oma sünnitunnistuse, mis oli 3 a hiljem välja antud, ja sealt need niidid jooksma hakkasid.

Minu isa sai teada pubeka eas, et on lapsendatud ja seda tänu vanemate asjades sobrades ja leides paberid. Minu isa on sündinud 1951 aastal.
Pärast seda läksid tema suhted vanematega täiesti sassi ja hea õppeedukusega poiss läks pätiks kätte ära. No tööl käis, pere lõi. Kui ta siis vanemas eas läks oma isa matustele, siis tema ema viskas ta sealt välja. Mina nn vanavanemaid näinud ei ole.Isa küll sai oma vanemate kohta ühtteist teada aga mitte täit tõde.
Me õega tegima paar aastat tagasi DNA testid MyHeritage kaudu ja see suvi leidsime oma isa poolvenna, kes ise on koguaeg kahtlustanud, et ta pole selle pere laps ,kus ta kasvanud on. Jah ta ei näe piltidel mitte oma perega sarnane, vaid ongi minu isa moodi. Ja lisaks on siis üks poistest veel välismaal. Tema kaudu siis oleme eostaja nime teada saanud ja päritolu osaliselt. Juudi päritolu oleme osaliselt.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsendamisest tuleb rääkida kohe, juba titele. Väike laps võtab asja teadmiseks ja jookseb uuesti mängima. Muidugi tuleb öelda eakohaselt: näiteks, et oled kasvanud teise emme kõhus ja vastata lapse küsimustele täpselt nii palju, kui ta parasjagu küsib.

Teismeline võib väga hullu trauma saada, tagajärjed võivad olla ettearevamatud, suitsiidini välja.

+16
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühe mu lapse lugu on selline, et ta on pärit nn korralikelt vanematelt, aga ema on abielus ja laps on üheöösuhte vili. Kui ta biol.ema rasedusest teada sai, ehmatas ära ja otsustas oma pere päästmiseks seda iga hinna eest varjata. Läks tööle teise linna, seal sünnitas ja andis lapse kohalikele sotsiaaltöötajatele. Ise tuli kodulinna tagasi ja elas oma abikaasa ja lastega edasi. Hea muinasjutt. Aga teinekord proovi välja mõelda vähem Ameerika filmitemaatika jutukest, siis on usutavam. Mulle kirjutati kunagi sama kommentaar, kui mainisin, et keskharidusega kliendisuhete juhiks sain. 😄 Siin tegutseb üks suur mitteuskuja kägu.

´Ma oleksin võimeline isegi seda lugu uskuma, sest inimsuhted võivad teha üsna uskumatuid keerdkäike, aga nõrk koht on see, et kust sina seda teada said? Ära nüüd ütle, et sotsiaaltöötaja rääkis.

 

+4
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühe mu lapse lugu on selline, et ta on pärit nn korralikelt vanematelt, aga ema on abielus ja laps on üheöösuhte vili. Kui ta biol.ema rasedusest teada sai, ehmatas ära ja otsustas oma pere päästmiseks seda iga hinna eest varjata. Läks tööle teise linna, seal sünnitas ja andis lapse kohalikele sotsiaaltöötajatele. Ise tuli kodulinna tagasi ja elas oma abikaasa ja lastega edasi. Hea muinasjutt. Aga teinekord proovi välja mõelda vähem Ameerika filmitemaatika jutukest, siis on usutavam. Mulle kirjutati kunagi sama kommentaar, kui mainisin, et keskharidusega kliendisuhete juhiks sain. 😄 Siin tegutseb üks suur mitteuskuja kägu.

´Ma oleksin võimeline isegi seda lugu uskuma, sest inimsuhted võivad teha üsna uskumatuid keerdkäike, aga nõrk koht on see, et kust sina seda teada said? Ära nüüd ütle, et sotsiaaltöötaja rääkis.

Jah, sotsiaaltöötaja rääkis. Nad siiski annavad infot, mida teavad, räägivad isegi vanemate vaimse tervise probleemidest jms. Samuti oli lapsendamise kohtuotsusel minu lapse bioloogilise ema täisnimi peal, ja sealtkaudu omal käel edasi uurides ja pusletükke kokku pannes sain oma lapse taustast päris selge pildi.

+15
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühe mu lapse lugu on selline, et ta on pärit nn korralikelt vanematelt, aga ema on abielus ja laps on üheöösuhte vili. Kui ta biol.ema rasedusest teada sai, ehmatas ära ja otsustas oma pere päästmiseks seda iga hinna eest varjata. Läks tööle teise linna, seal sünnitas ja andis lapse kohalikele sotsiaaltöötajatele. Ise tuli kodulinna tagasi ja elas oma abikaasa ja lastega edasi.

Kuidas see siis välja nägi. Ema kadus ligi üheksaks kuuks oma pere juurest nii, et kordagi ei kohtunud nendega? Ei tundu eriti loogiline, kui seal peres oli ka eelnevalt lapsi.

P S Korralikud vanemad ei käi oma kaasa kõrvalt teistega ringi hooramas ega saa selle tagajärjel teistega lapsi.

+11
-18
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas see siis välja nägi. Ema kadus ligi üheksaks kuuks oma pere juurest nii, et kordagi ei kohtunud nendega? Ei tundu eriti loogiline, kui seal peres oli ka eelnevalt lapsi. P S Korralikud vanemad ei käi oma kaasa kõrvalt teistega ringi hooramas ega saa selle tagajärjel teistega lapsi.

Mida ma sulle veel selgitama peaksin? Juhtus nii, no siis juhtus. Ka see on päriselu. Pole minu  asi siin teiste üle kohtumõistjaks olla 🙂

+13
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühe mu lapse lugu on selline, et ta on pärit nn korralikelt vanematelt, aga ema on abielus ja laps on üheöösuhte vili. Kui ta biol.ema rasedusest teada sai, ehmatas ära ja otsustas oma pere päästmiseks seda iga hinna eest varjata. Läks tööle teise linna, seal sünnitas ja andis lapse kohalikele sotsiaaltöötajatele. Ise tuli kodulinna tagasi ja elas oma abikaasa ja lastega edasi.

Kuidas see siis välja nägi. Ema kadus ligi üheksaks kuuks oma pere juurest nii, et kordagi ei kohtunud nendega? Ei tundu eriti loogiline, kui seal peres oli ka eelnevalt lapsi.

P S Korralikud vanemad ei käi oma kaasa kõrvalt teistega ringi hooramas ega saa selle tagajärjel teistega lapsi.

kuni viienda kuuni üldiselt kõhtu veel näha ei ole.

neljaks kuuks teise kohta kolida ei tundugi nii pikk aeg.

+12
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ega su juured ei tee sind selleks, kes sa oled. Kui saad teada, et vanemad olid alkohoolikud, et mis siis saab? Kogu elu on puruks ja hakkad ka jooma? Ei ole ju nii, loodetavasti.

Mõnikord on parem mitte teada. Kõik need vanemate otsijad – mida sa loodad? Teada saada, et ema ikka ei tahtnud sind ära anda, aga tema vanemad sundisid? Filmilikku lõppu`?

Kahjuks, kui sulle ka ei meeldi see mõte, siis 90% on ikka soovimatud rasedused. jah, see ei tähenda, et ema sind vihkas, aga ta ei soovinud sind kasvatada. Mis iganes põhjus oli.

+7
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahjuks, kui sulle ka ei meeldi see mõte, siis 90% on ikka soovimatud rasedused. jah, see ei tähenda, et ema sind vihkas, aga ta ei soovinud sind kasvatada. Mis iganes põhjus oli.

Statistikat, et 90% on soovimatud rasedused!!!

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahjuks, kui sulle ka ei meeldi see mõte, siis 90% on ikka soovimatud rasedused. jah, see ei tähenda, et ema sind vihkas, aga ta ei soovinud sind kasvatada. Mis iganes põhjus oli.

Statistikat, et 90% on soovimatud rasedused!!!

Just. Kui ainult nõukaajast rääkida, siis verl enam-vähem. Kuigi usun, et % oli siis ka madalam 60-70?

Aga Vabariigi ajast rääkides kui vahendeid on lademetes valida, ei saa küll sellist juttu ajada. Mis haridustasemega inimestega sa suhtled?
Olen 43 ja minuvanuste sõbrannade hulgas küll mingeid soovimatuid lapsi-aborte pole olnud.
Ära nüüd tule jutuga, aga kust ma tean… jne.
Suhtle rohkem haritud ja vahenditest teadlike inimestega.

+9
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas see siis välja nägi. Ema kadus ligi üheksaks kuuks oma pere juurest nii, et kordagi ei kohtunud nendega? Ei tundu eriti loogiline, kui seal peres oli ka eelnevalt lapsi. P S Korralikud vanemad ei käi oma kaasa kõrvalt teistega ringi hooramas ega saa selle tagajärjel teistega lapsi.

Mida ma sulle veel selgitama peaksin? Juhtus nii, no siis juhtus. Ka see on päriselu. Pole minu asi siin teiste üle kohtumõistjaks olla 🙂

Vabandan, et teemat solgin, aga see lugu on küll täielik muinasjutt! Või siis on selle jutustaja ise lihtsameelne, kui tõesti mõni sotsiaaltöötaja talle selle loo rääkiski ja tema usub.

Esiteks, kui naine saab abielu kõrvalt lapse, siis enamasti sokutatakse see käopojana oma perre. Teiseks, kolis EESTIS teise linna? Halloo, need on Briti telesarjad, kus 19.saj aristokraadineiud lähevad tädiga neljaks kuuks Euroopa-reisile ja pudenevad selle käigus diskreetselt. Eesti on nii väike, see ei ole kunagine Nõukogude Liit või USA. Võib-olla 1970ndatel oleks olnud võimalik minna pooleks aastaks Sverdlovskisse (Jekaterinburgi) tööle ja vahepeal ei käinud ise kodus ega tulnud ka abikaasa külla. Või et elad USAs Atlantas ja lähed pooleks aastaks San Franciscosse, et siis ka ei reisita vahepeal kummalegi poole.

Aga Eestis, kas tõesti keegi suudab ette kujutada, et Jõgeva peres üks abikaasadest läheb pooleks aastaks töö tõttu Saaremaale ega tule vahepeal koju käima? Või teine abikaasa ei lähe talle Saaremaale külla? Mina ei suuda. Lisaks ju on Eesti nii väike, kui inimene valetab kodus, et läheb Saaremaale töö pärast, siis kindlasti kohtub abikaasa Jõgeva Selveris mõne töökaaslasega, kellega juttu ajades selgub, et endises töökohas ei teata abikaasa Saaremaal töötamisest midagi.

Nii et selline lugu Eestis on kas muinasjutt, või siis selle loo jutustaja(uskuja?) on lihtsameelne, kelle laps on tegelikult tavaline narkarite järeltulija, nagu lapsendatud enamasti on, aga sotsiaaltöötaja tahtis mingil põhjusel paremat muljet jätta.

+17
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas see siis välja nägi. Ema kadus ligi üheksaks kuuks oma pere juurest nii, et kordagi ei kohtunud nendega? Ei tundu eriti loogiline, kui seal peres oli ka eelnevalt lapsi. P S Korralikud vanemad ei käi oma kaasa kõrvalt teistega ringi hooramas ega saa selle tagajärjel teistega lapsi.

Mida ma sulle veel selgitama peaksin? Juhtus nii, no siis juhtus. Ka see on päriselu. Pole minu asi siin teiste üle kohtumõistjaks olla 🙂

Vabandan, et teemat solgin, aga see lugu on küll täielik muinasjutt! Või siis on selle jutustaja ise lihtsameelne, kui tõesti mõni sotsiaaltöötaja talle selle loo rääkiski ja tema usub.

Esiteks, kui naine saab abielu kõrvalt lapse, siis enamasti sokutatakse see käopojana oma perre. Teiseks, kolis EESTIS teise linna? Halloo, need on Briti telesarjad, kus 19.saj aristokraadineiud lähevad tädiga neljaks kuuks Euroopa-reisile ja pudenevad selle käigus diskreetselt. Eesti on nii väike, see ei ole kunagine Nõukogude Liit või USA. Võib-olla 1970ndatel oleks olnud võimalik minna pooleks aastaks Sverdlovskisse (Jekaterinburgi) tööle ja vahepeal ei käinud ise kodus ega tulnud ka abikaasa külla. Või et elad USAs Atlantas ja lähed pooleks aastaks San Franciscosse, et siis ka ei reisita vahepeal kummalegi poole.

Aga Eestis, kas tõesti keegi suudab ette kujutada, et Jõgeva peres üks abikaasadest läheb pooleks aastaks töö tõttu Saaremaale ega tule vahepeal koju käima? Või teine abikaasa ei lähe talle Saaremaale külla? Mina ei suuda. Lisaks ju on Eesti nii väike, kui inimene valetab kodus, et läheb Saaremaale töö pärast, siis kindlasti kohtub abikaasa Jõgeva Selveris mõne töökaaslasega, kellega juttu ajades selgub, et endises töökohas ei teata abikaasa Saaremaal töötamisest midagi.

Nii et selline lugu Eestis on kas muinasjutt, või siis selle loo jutustaja(uskuja?) on lihtsameelne, kelle laps on tegelikult tavaline narkarite järeltulija, nagu lapsendatud enamasti on, aga sotsiaaltöötaja tahtis mingil põhjusel paremat muljet jätta.

Mina olen see, kes esimesena mainis, et tegu muinasjutuga. Ja otseloomulikult see seda ka on. Sotsiaaltöötajana ütlen, et MITTE KUNAGI ei räägitaks sellist asja lapsendatud lapse uuele vanemale. Nagu ma juba enne ütlesin – mõtle parem lugu välja, kuigi see on üsna veider, et sa millegi sellisega ennast lõbustad.

+12
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsendamisest tuleb rääkida kohe, juba titele. Väike laps võtab asja teadmiseks ja jookseb uuesti mängima. Muidugi tuleb öelda eakohaselt: näiteks, et oled kasvanud teise emme kõhus ja vastata lapse küsimustele täpselt nii palju, kui ta parasjagu küsib.

Teismeline võib väga hullu trauma saada, tagajärjed võivad olla ettearevamatud, suitsiidini välja.

Selliselt targutada on tänapäeval muidugi tore, aga selline psühholoogia ja soovitused on siiski ales ehk viimase 15ne, maksimum 20ne aasta saavutus. Tänapäeval on igasugused perevormid õnneks normaalsed. 20ndal sajandil oli ikka “traditsiooniline pere” see, mis oli väärtus ja kõik muu oli enamasti piinlik. Piinlik oli olla üksikvanem, piinlik oli endalegi tunnistada, et oled adopteerinud lapse (näiteks kuna ise sünnitada ei suutnud) või keegi bioloogiline ema on lapse ära andnud. Kõik oli üks paras tabu. Muidugi ei räägitud siis midagi isegi asjaosalistele mitte.

Ja nüüd kirjutan midagi hoopis vastupidist… Ma küll ise tean, et olen oma vanemate bioloogiline laps – mu õed-vennad kõik ühte nägu ja tegu 🙂 – aga kui teada saaksin muud, siis ma arvan, et mu kõige suurem pettumus oleks, et mu vanemad mulle seda pole rääkinud. Ma oleksin ikka väga pahane nende peale, sest minu jaoks oleks see ülim usalduse rikkumine. Mida sinu vanemad sulle põhjendanud/rääkinud on, nüüd, kui teada oled saanud?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühe mu lapse lugu on selline, et ta on pärit nn korralikelt vanematelt, aga ema on abielus ja laps on üheöösuhte vili. Kui ta biol.ema rasedusest teada sai, ehmatas ära ja otsustas oma pere päästmiseks seda iga hinna eest varjata. Läks tööle teise linna, seal sünnitas ja andis lapse kohalikele sotsiaaltöötajatele. Ise tuli kodulinna tagasi ja elas oma abikaasa ja lastega edasi.

Kuidas see siis välja nägi. Ema kadus ligi üheksaks kuuks oma pere juurest nii, et kordagi ei kohtunud nendega? Ei tundu eriti loogiline, kui seal peres oli ka eelnevalt lapsi.

P S Korralikud vanemad ei käi oma kaasa kõrvalt teistega ringi hooramas ega saa selle tagajärjel teistega lapsi.

kuni viienda kuuni üldiselt kõhtu veel näha ei ole.

neljaks kuuks teise kohta kolida ei tundugi nii pikk aeg.

Ja ega ju abikaasa kordagi ei hakanud paarsada km sõitma Eestis, et naisele külla minna 😀 Kui rumal sa olema pead, et seda rääkida ja uskuda?

+16
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas see siis välja nägi. Ema kadus ligi üheksaks kuuks oma pere juurest nii, et kordagi ei kohtunud nendega? Ei tundu eriti loogiline, kui seal peres oli ka eelnevalt lapsi. P S Korralikud vanemad ei käi oma kaasa kõrvalt teistega ringi hooramas ega saa selle tagajärjel teistega lapsi.

Mida ma sulle veel selgitama peaksin? Juhtus nii, no siis juhtus. Ka see on päriselu. Pole minu asi siin teiste üle kohtumõistjaks olla 🙂

Vabandan, et teemat solgin, aga see lugu on küll täielik muinasjutt! Või siis on selle jutustaja ise lihtsameelne, kui tõesti mõni sotsiaaltöötaja talle selle loo rääkiski ja tema usub.

Esiteks, kui naine saab abielu kõrvalt lapse, siis enamasti sokutatakse see käopojana oma perre. Teiseks, kolis EESTIS teise linna? Halloo, need on Briti telesarjad, kus 19.saj aristokraadineiud lähevad tädiga neljaks kuuks Euroopa-reisile ja pudenevad selle käigus diskreetselt. Eesti on nii väike, see ei ole kunagine Nõukogude Liit või USA. Võib-olla 1970ndatel oleks olnud võimalik minna pooleks aastaks Sverdlovskisse (Jekaterinburgi) tööle ja vahepeal ei käinud ise kodus ega tulnud ka abikaasa külla. Või et elad USAs Atlantas ja lähed pooleks aastaks San Franciscosse, et siis ka ei reisita vahepeal kummalegi poole.

Aga Eestis, kas tõesti keegi suudab ette kujutada, et Jõgeva peres üks abikaasadest läheb pooleks aastaks töö tõttu Saaremaale ega tule vahepeal koju käima? Või teine abikaasa ei lähe talle Saaremaale külla? Mina ei suuda. Lisaks ju on Eesti nii väike, kui inimene valetab kodus, et läheb Saaremaale töö pärast, siis kindlasti kohtub abikaasa Jõgeva Selveris mõne töökaaslasega, kellega juttu ajades selgub, et endises töökohas ei teata abikaasa Saaremaal töötamisest midagi.

Nii et selline lugu Eestis on kas muinasjutt, või siis selle loo jutustaja(uskuja?) on lihtsameelne, kelle laps on tegelikult tavaline narkarite järeltulija, nagu lapsendatud enamasti on, aga sotsiaaltöötaja tahtis mingil põhjusel paremat muljet jätta.

Kus see kirjas on, et see EESTIS juhtunud on?

+8
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 168 )


Esileht Pereelu ja suhted lapsendatud olemisest