Teema: lapsendatud olemisest

#4047252:

#4047246:

#4047244:

Kahjuks, kui sulle ka ei meeldi see mõte, siis 90% on ikka soovimatud rasedused. jah, see ei tähenda, et ema sind vihkas, aga ta ei soovinud sind kasvatada. Mis iganes põhjus oli.

Statistikat, et 90% on soovimatud rasedused!!!

Just. Kui ainult nõukaajast rääkida, siis verl enam-vähem. Kuigi usun, et % oli siis ka madalam 60-70?

Aga Vabariigi ajast rääkides kui vahendeid on lademetes valida, ei saa küll sellist juttu ajada. Mis haridustasemega inimestega sa suhtled?

Olen 43 ja minuvanuste sõbrannade hulgas küll mingeid soovimatuid lapsi-aborte pole olnud.

Ära nüüd tule jutuga, aga kust ma tean… jne.

Suhtle rohkem haritud ja vahenditest teadlike inimestega.

ma ei räägi, et 90% kõikidest rasedustest on soovimatud rasedused. Ikka see funktsionaalne lugemisoskus on puudulik. Jutt käib lapsendamisele antud lastest – 90% neist on olnud soovimatud rasedused ja 10%, kui pärast soovitud rasedust on midagi juhtunud (sh puudega laps)

#4046672:

Viga tehaksegi sellega, et mõeldaks, et oo, ma ei tea oma juuri, ma ei tea, kes ma olen. Loomulikult tead.

Ei ole kõik sama ega ei tea. See annab selgust.
Mina ei ole lapsendatud, aga mu ema oli, väikelapsena. Tal olid udused mälupildid, aga nendest ei piisanud oma vanemate leidmiseks. Välja nägi ka natuke teistsugune, aga mitte eksootiline ega tume. Saime tema tegeliku päritolu teada korraga. Kõik muutus kohe selgemaks. Millest ema komme jääda magama balleti- või ooperimuusika saatel. Millest tema ja minu Eesti tavalisest eristuv temperament. Miks ema kuulis saja meetri pealt tänavasuminast ära, kui keegi Poola keelt rääkis, olemata elus Poolas käinud. Miks ta südamest ehmatades-üllatudes karjatas teinekord mingi arusaamatu sõna. Nõuk liitu immigreerunud Poola juutide laps. Vanemad töötasid kuskil venemaal muusikateatris, kuni hukkusid või tapeti. Seda ma ei tea.

#4047284:

Nii et selline lugu Eestis on kas muinasjutt, või siis selle loo jutustaja(uskuja?) on lihtsameelne, kelle laps on tegelikult tavaline narkarite järeltulija, nagu lapsendatud enamasti on, aga sotsiaaltöötaja tahtis mingil põhjusel paremat muljet jätta.

Mina olen see, kes esimesena mainis, et tegu muinasjutuga. Ja otseloomulikult see seda ka on. Sotsiaaltöötajana ütlen, et MITTE KUNAGI ei räägitaks sellist asja lapsendatud lapse uuele vanemale. Nagu ma juba enne ütlesin – mõtle parem lugu välja, kuigi see on üsna veider, et sa millegi sellisega ennast lõbustad.

Mina ei vaidle, vaid mina lugesin sellest postitusest välja hoopis teise loo.
* ema-isa, lapsed, korralik pere selles mõttes, et ei joo-ei peksa
* ema petab isa, saab natuke liiga hilja rasedusest teada
* kas tervise või aja pärast ei tule abort kõne alla
* koos mehega arutades leitakse, et minnakse siiski koos edasi
* koos arutades saadakse aru, et lapse sündides ei õnnestu kuidagi varjata, et see pole selle mehe laps (lapse isa näiteks mustanahaline või hispaanlane või hiinlane, aga perekond kõik heledad)
* mängu tuleb “aga mida inimesed ütlevad” – eriti oli see ju oluline nõukogude ajal, aga ega rahvasuu ka vait poleks
* ema mõnda aega varjab, aga siis läheb teise linna. Näiteks Pärnust Narva. Pole võimatu, et mees ja lapsed käivad kasvõi iga nädal sinna vaatamas.
* kui eelmised lapsed on väikesed, näiteks 4 ja 5, siis nemad ei pruugi aru saadagi, et ema ootab titat, kui neile ei öelda.
* lõpuks me ei tea ju, kas vanemad lapsed teadsid rasedusest (vaevalt) või neile öeldi näiteks, et kahjuks emmel juhtus õnnetus ja last enam pole.
* laps sünnib, antakse ära
* teiste laste (ja andestamise ning ehk isegi armastuse) pärast jääb mees koos naise ja lastega, nad jäävad kokku.

Mis selles nii ilmvõimatut on, ma aru ei saa. Fakt on see, et paljud muretsevad väga, mida teised arvavad. Fakt, et aegajalt põhjusega. Fakt on see, et paljud petmised andestatakse. Fakt on see, et valged naised magavad ka teisest rassist meestega ja vastupidi 🙂 Fakt on see, et kui kolme valgepäise lapse kõrvale ilmub silmnähtavalt rase olnud abielunaisele (naabrile, sugulasele, töökaaslasele) tõmmu sagrispäine laps, siis lapsendamise kaarti enam välja ei mängi ja seda klatši, mis inimesed siis rääkima hakkavad, mõnedki kardaksid. Enamus. Eriti abielumees, keda haletsevalt vaatama hakatakse. Fakt. Ma ei õigusta kedagi, aga vaatame nüüd naaaatuke kastist välja, avaramalt.

#4047817:

#4047804:

ema petab isa, saab natuke liiga hilja rasedusest teada

Tule taevas appi, mis maailmas me elame! Üldse ei saa aru, mis naba all toimub vä?

Fakt on, et seda juhtub, et rasedus avastatakse ales 3.-4. kuul. Mina ei tea, miks, aga endise medõena võin seda kinnitada. Mõnel käivad päevad ka edasi. Tegemist ei olnud enamasti joodikperedegagi. Mitte sageli, aga juhtub, mitte üksikjuhtumid aastas üle Eesti.

Kui avatud silmadega ringi käia, siis seda kohtab. Mõtle natuke…kuidas see rasestumine käib ja mis juhtudel võib saada teada ikka hilja. Õpiabi siin – Millised on riskid, kui rasedus avastati alles 23. nädalal?Küsimusele vastas: Marit Tükk, ämmaemandKüsimusEi saa rahu enne kui küsin üle. Rasestusin, kui eelmine laps alles 9-kuune ning päevad veel ei ole alanud. Seetõttu sain oma rasedusest suht hilja teada. Siis veel arstijärjekord ning läbivaatusel selgus, et loode on juba 23 nädalat vana. Seetõttu jäi esimene ultraheli tegemata, millega kindlaks teha loote tervislik heaolu.

Või siit.

#4047692:

Lapse äraandmine seevastu põhjustab kindlasti elu lõpuni suure emotsionaalse trauma nii emale, kes pidi lapse ära andma, kui lapsele, kes peab elu lõpuni mõtlema, miks teda ära anti.

Loe ja imesta tõesti. Sinu arust on lapsele parem, kui ta üldse ei sünnigi ja tehakse abort, muidu hakkab äkki mõtlema, et miks küll ära anti, oleks parem abort tehtud, oleks kõik korras.

#4047692:

Miks paljud inimesed on võtnud hoiaku, et abort on kohutav kuritegu, umbes nagu mõrv?

Hehh! aga ongi,  ju! Tänapäeva võimaluste juures ….!

#4047804:

Mina ei vaidle, vaid mina lugesin sellest postitusest välja hoopis teise loo. * ema-isa, lapsed, korralik pere selles mõttes, et ei joo-ei peksa * ema petab isa, saab natuke liiga hilja rasedusest teada * kas tervise või aja pärast ei tule abort kõne alla * koos mehega arutades leitakse, et minnakse siiski koos edasi * koos arutades saadakse aru, et lapse sündides ei õnnestu kuidagi varjata, et see pole selle mehe laps (lapse isa näiteks mustanahaline või hispaanlane või hiinlane, aga perekond kõik heledad) * mängu tuleb “aga mida inimesed ütlevad” – eriti oli see ju oluline nõukogude ajal, aga ega rahvasuu ka vait poleks * ema mõnda aega varjab, aga siis läheb teise linna. Näiteks Pärnust Narva. Pole võimatu, et mees ja lapsed käivad kasvõi iga nädal sinna vaatamas. * kui eelmised lapsed on väikesed, näiteks 4 ja 5, siis nemad ei pruugi aru saadagi, et ema ootab titat, kui neile ei öelda. * lõpuks me ei tea ju, kas vanemad lapsed teadsid rasedusest (vaevalt) või neile öeldi näiteks, et kahjuks emmel juhtus õnnetus ja last enam pole. * laps sünnib, antakse ära * teiste laste (ja andestamise ning ehk isegi armastuse) pärast jääb mees koos naise ja lastega, nad jäävad kokku. Mis selles nii ilmvõimatut on, ma aru ei saa. Fakt on see, et paljud muretsevad väga, mida teised arvavad. Fakt, et aegajalt põhjusega. Fakt on see, et paljud petmised andestatakse. Fakt on see, et valged naised magavad ka teisest rassist meestega ja vastupidi ???? Fakt on see, et kui kolme valgepäise lapse kõrvale ilmub silmnähtavalt rase olnud abielunaisele (naabrile, sugulasele, töökaaslasele) tõmmu sagrispäine laps, siis lapsendamise kaarti enam välja ei mängi ja seda klatši, mis inimesed siis rääkima hakkavad, mõnedki kardaksid. Enamus. Eriti abielumees, keda haletsevalt vaatama hakatakse. Fakt. Ma ei õigusta kedagi, aga vaatame nüüd naaaatuke kastist välja, avaramalt.

Mina sain sellest kommentaarist aru nii, et naine kolis teise linna selle pärast, et oma pere ei saaks teada, et ta on kooseluvälise lapse saanud. Aga nüüd selgub, et oli ilmarahva eest vaja rasedust varjata.

Kui tegemist oligi teisest rassist lapsega, siis miks ei saanud seda last perre jätta ja üldsusele teada anda, et nad on lapsendanud sellise lapse?

#4048154:

#4047949:

Ma olen sinuga nõus! Muidugi on see ÄÄRMISELT vastik, aga see ei tähenda veel, et see oleks muinasjutt! Kahjuks, kahjuks ei ole kõik asjad, mis ei meeldi maailmas, väljamõeldised. Ei, kahjuks maailm ei keerle nii, et kui mina või sina ei suudaks võõra mehega magada ise abialus olles, ei tähenda, et kui keegi seda teeb, siis me teeme suured silmad pähe ja ütleme: EI ole usutav jutt.

On, on usutav jutt! Aga ärme nimetame seda naist KORRALIKUKS inimeseks, nagu seda tegi konkreetne inimene, kes kommentaari kirjutas. Peab ikka päris põrunud peast olema, et käia oma mehe kõrvalt ilma kummita ja ras vastaste vahenditeta seksimas. Ja siis imestada, aga kust see laps küll tulla võis?

Eespool kisas mitu Kägu, et see pole usutav jutt. Ja korralikuks naiseks nimetas seda ainult postitaja ise.

#4048158:

Lisaks inimene jätab kuudeks oma pere, töö jmt ning ükski lähedane ei pea seda küllalt imelikuks, et jutust vasturääkivusi välja õngitseda. Ükski lähedane ega sõbranna ei soovi kõigi nende kuude jooksul külla tulla, ehkki vahemaad on tühised. Jne jne.

Kus sa seda lugesid, et ta enne üldse töötas, mitte ei olnud näiteks alla aastase lapsega kodus? Teiseks, mis paneb sind arvama, et ta jättis pere? Kus see kirjas on, et lapsed kasvõi osa aega koos temaga ei olnud näiteks. Või ka terve aja.

Mina ei ole oma parimat sõbrannat elusast peast näinud lumest alates, kuigi oleme mõlemad enamuse aega Tallinnas. Küll ei sobi üks aeg, küll teine, küll on ühel pereasjad, teisel tööasjad vms. Me oleme teineteist näinud kümneid kordi…mobiili või läpaka ekraanilt. Kuna mõlemad liikleme autoga, siis tänaval kokku jooksmise võimalus on ülinapp. Kodu-trenn-parkla-töö-pood – trajektoorid on erinevates Tallinna otstes. Imelik, et see teave, et mitte enam 20-aastastel inimestel on perioode, mil teineteist kaotatakse reaalelus kuudeks silmist, sinuni jõudnud ei ole.

#4047789:

#4046672:

Viga tehaksegi sellega, et mõeldaks, et oo, ma ei tea oma juuri, ma ei tea, kes ma olen. Loomulikult tead.

Ei ole kõik sama ega ei tea. See annab selgust.

Mina ei ole lapsendatud, aga mu ema oli, väikelapsena. Tal olid udused mälupildid, aga nendest ei piisanud oma vanemate leidmiseks. Välja nägi ka natuke teistsugune, aga mitte eksootiline ega tume. Saime tema tegeliku päritolu teada korraga. Kõik muutus kohe selgemaks. Millest ema komme jääda magama balleti- või ooperimuusika saatel. Millest tema ja minu Eesti tavalisest eristuv temperament. Miks ema kuulis saja meetri pealt tänavasuminast ära, kui keegi Poola keelt rääkis, olemata elus Poolas käinud. Miks ta südamest ehmatades-üllatudes karjatas teinekord mingi arusaamatu sõna. Nõuk liitu immigreerunud Poola juutide laps. Vanemad töötasid kuskil venemaal muusikateatris, kuni hukkusid või tapeti. Seda ma ei tea.

Me kõik tunneme poola keele ära. Ja sul pole eristuv temperament, vaid ühiselust õpitud käitumine. Kui ema ees žestikuleerib, žestikuleerid ka sina järgi.

#4048227:

#4048221:

Mina ei ole oma parimat sõbrannat elusast peast näinud lumest alates, kuigi oleme mõlemad enamuse aega Tallinnas. Küll ei sobi üks aeg, küll teine, küll on ühel pereasjad, teisel tööasjad vms. Me oleme teineteist näinud kümneid kordi…mobiili või läpaka ekraanilt. Kuna mõlemad liikleme autoga, siis tänaval kokku jooksmise võimalus on ülinapp. Kodu-trenn-parkla-töö-pood – trajektoorid on erinevates Tallinna otstes. Imelik, et see teave, et mitte enam 20-aastastel inimestel on perioode, mil teineteist kaotatakse reaalelus kuudeks silmist, sinuni jõudnud ei ole.

Just! See kehtib ühe inimese, su sõbranna kohta. Aga sinu tutvusrinkond on ju siiski oluliselt suurem. Ja tõenäosus, et sa kuude kaupa kohe mitte kellegagi kokku ei puutu, on siiski imeväike. Näiteks see, et lähed näiteks suvepuhkus ajal Eesti teise otsa reisile, astud läbi suvalisest supermarketist ja seal põrkad kokku mõne oma tuttava või töökaaslasega, on Eesti-suuruses riigis täiesti normaalne. Ehkki olete 300-kilomeetri kaugusel sellest linnast, kus te iga päev koos töötate. Tuli see näide pähe, sest just hiljuti kogesin seda.

On juhtunud. Pärnus, Otepääl ja Kuressaares. Aga mitte Kohtla-Järvel, Narvas ega Sindis. Ega veel umbes kümnes eesti linnas. Olen päris pikalt elanud Tartus – lõpuklassid, ülikool ja pärast mitu aastat tööd. Nüüd käisin seal veinipäevadel augustis. Erinevatel põhjustel oli mul mitmel päeval tarvis mitu tundi linnas aega surnuks lüüa. Istusin mitu tundi Barclay platsil, Pirogovi juures, kõndisin korduvalt Raekoja platsile tiiru peale, Kaubamajja, Tähtvere parki, jõge mööda Karlovani, Riia mäest alla uuesti kesklinna, istusin mitmes tänavakohvikus ja muidugi käisin ka veinipäevade hallis, isegi kõndisin kanali äärest tiiru kuni Edenini ja majade vahelt tagasi. Ma ei näinud kordagi mitte ühtki tuttavat, kuigi silmadega otsisin, et seltsim oleks.

Kui ennast varjata tahaks, siis ei käiks ju ka supermarketis, eksole. Vähemalt mitte väljaspool tipptundi, sest rahvamassis oleks veel kuidagi võimalik kaduda. Ka ei valiks ma suvitus- või spaalinna ega ühtki päris väikest linna, kus minu ilmumine võiks probleem olla. Näiteks ei koliks ma ühtegi asulasse, kus on üks pikk peatänav, mida mööda toimub peamine liiklus. Poleks probleemi isegi Tallinnas – ma ei ole ühegi töökaaslasega oma mitmekümne Tallinna aasta jooksul mitte kunagi ei poes ega tänaval kokku põrganud. Ühe korra ühega teatris, isegi eemalt pole näinud. Ahjaa, foori taga kohe töökoha juures oleme kõrvuti autodesse sattunud ka.

#4048227:

#4048221:

Mina ei ole oma parimat sõbrannat elusast peast näinud lumest alates, kuigi oleme mõlemad enamuse aega Tallinnas. Küll ei sobi üks aeg, küll teine, küll on ühel pereasjad, teisel tööasjad vms. Me oleme teineteist näinud kümneid kordi…mobiili või läpaka ekraanilt. Kuna mõlemad liikleme autoga, siis tänaval kokku jooksmise võimalus on ülinapp. Kodu-trenn-parkla-töö-pood – trajektoorid on erinevates Tallinna otstes. Imelik, et see teave, et mitte enam 20-aastastel inimestel on perioode, mil teineteist kaotatakse reaalelus kuudeks silmist, sinuni jõudnud ei ole.

Just! See kehtib ühe inimese, su sõbranna kohta. Aga sinu tutvusrinkond on ju siiski oluliselt suurem. Ja tõenäosus, et sa kuude kaupa kohe mitte kellegagi kokku ei puutu, on siiski imeväike. Näiteks see, et lähed näiteks suvepuhkus ajal Eesti teise otsa reisile, astud läbi suvalisest supermarketist ja seal põrkad kokku mõne oma tuttava või töökaaslasega, on Eesti-suuruses riigis täiesti normaalne. Ehkki olete 300-kilomeetri kaugusel sellest linnast, kus te iga päev koos töötate. Tuli see näide pähe, sest just hiljuti kogesin seda.

Mu klassis oli 30+ pead ja 17 aasta jooksul olen kokku põrganud kahe klassikaaslasega. Ühega bussis, teisega rongi oodates. Koolikaaslasi olen näinud kuni 10.

#4048199:

Eespool kisas mitu Kägu, et see pole usutav jutt. Ja korralikuks naiseks nimetas seda ainult postitaja ise.

Tõsi, selle postitaja, see konkreetne lõik, kõlab tõesti ebausutavalt. Ma saan aru, et ta ei taha väga selgitada ka. See olukord, mida ta kirjeldas, saab kuidagimoodi ehk olemas olla küll, aga tegelikult on selles väga palju vasturääkivusi.

Kui oma pere nagunii teadis, siis milleks kolida teise linna? Olekski võinud siis avalikult raseduse lõpuni kanda. Ja pärast sünnitust ning lapsest loobumist öelda teistele, et läks halvasti…

Kui oma pere ei teadnud, siis lihtsalt on mõeldamatu, et naine kaob kuudeks ära oma laste juurest ning suudab mehe eest ka oma seisundit varjata. Vähemalt Eesti-suuruses riigis (eeldan, et see toimus Eestis) on ikka ülikeeruline sellisel moel konspireeruda.

Kui oma pere teadis, aga tegemist oli teisest rassist lapsega, siis oleks võinud ju üldsusele jätta mulje, et toimus lapsendamine. Miks pidi lapse sellepärast ära andma?

Ebausutavaks teeb selle jutu eelkõige see, mida keegi juba hetk tagasi nimetas, et naine, kes ei oska kaitsevahendeid kasutada ja soovimatut rasedust ennetada, muutub ühtäkki ratsionaalselt mõtlevaks inimeseks, kes suudab tohutu skeemi välja mõelda, kuidas oma rasedust ja last varjata ning viimasest sujuvalt vabaneda.

#4048284:

Üldsusele ei saa teada anda, et toimus lapsendamine, kui enne oled paar viimast kuud käinud ringi suure kõhuga nagu emalaev, taevas küll.

Võimalik ka, et mees küll andestas, aga seda petmise teel sündinud last iga päev meenutajana näha ja kasvatada ei soovinud, esitas näiteks ultimaatumi. Siis naine tegi sellise otsuse lapsest loobuda. Tundes ehk süümekaid ja soovides hoida teisi lapsi ikka ema ja isaga peres.

#4047804:

* ema petab isa, saab natuke liiga hilja rasedusest teada

* kas tervise või aja pärast ei tule abort kõne alla

* koos mehega arutades leitakse, et minnakse siiski koos edasi

Ja ema teab kindlalt, et oma mehe laps see olla ei saanud, ehk et suguelu abikaasaga polnud.