Teema: lapsendatud olemisest

#4057322:

Mitte et see nüüd praegu midagi ümber lükkaks, aga on küllalt ka selliseid peresid, kus lapsed elavad turvalises keskkonnas ja on pestud-kammitud, aga vaat armastust vanemate poolt ei ole ega tule vaid kõike tehakse mingi välise normi nimel. Kui laps nutab, lükatakse teise tuppa ja pannakse uks kinni. Kui laps rääkida tahab, käsutatakse vait. Kui laps saab hea hinde või koolis kiituse, siis oma vanem ikkagi kritiseerib või lihtsalt mühatab midagi. Ja nii edasi.

Kindlasti on peresid, kus lapsed kasvavad ilma armastuseta ja hellitamiseta.

Me siin aga räägime praegu konkreetselt lastekaitse sekkumist vajavatest olukordadest. Sinu kirjeldatud olukord ei ole lapse jaoks kindlasti mitte ideaalne kasvukeskkond, aga kindlasti mitte ka see koht, kus lapsed tuleks vanematelt ära võtta.

#4056053:

#4056035:

#4056020:

Millest selline agressiivsus sinu poolt? Jah, fakt on see, et sots töötajate ja lastekaitsjate seas leidub kahjuks ka viletsaid ametnikke, kes kimbutavad normaalseid ja korralikke peresid. Samuti ähvardardavad nad eemaldada sellistest peredest lapsi. Absoluutselt ja täiesti kindlasti võib probleem mõnikord olla ka hoopis sots ametnikul endal, kellele võim on pähe hakanud. Kahjuks nii on. Soomes juba palus riik andeks peredelt, kes on lastekaitseametnike võimuliialduste tõttu kannatama pidanud, meil Eestis on sinnamaani veel pikk tee minna.

Ehk siis jälle sina, Tondinahk isiklikult!?

Ei, normaalne ja korralik pere ei satu kunagi sots töötajate ja lastekaitse ametnike vaatevinklisse. Nii on, ja nii jääb!

Vahet pole, kes – oleta aga edasi. Kuid jah, tõsi on, et leidub ka normaalseid ja korralikke perekondi, kes jäänud Eestis lastekaitsesüsteemi hammasrataste vahele ja saanud seal ära lõhutud. Enne toimiv pere on pärast Eesti lastekaitseametnike sekkumist muudetud mittetoimivaks ja lastele on halbade ametnike poolt põhjustatud traumad. Kahjuks nii on.

Sellepärast ei tohi anda Eestis sotsiaalametnikele enam rohkem võimu, kui neil juba niigi käes. Neil ei tohiks olla ilma loata asja laste e-koolidesse ega peaks ka rahuldama nende praegust taotlust anda neile täielikud õigused nuhkida inimeste patsiendiportaalides ja lugeda digilugusid. Liigne võim rikub spetsialistid kahjuks ära ja toob rohkem kahju kui kasu.

Huvitav, kust üldse tuleb selline ettekujutus, et sotsiaalametnikud saavad ilma loata laste  e-koolidesse või veel enam, kellegi patsiendiportaalisesse? Või et sellised taotlused üldse on olemas. Juba ainuüksi selliste väidete esitamine näitab, et tegu on paranoia ja vandenõuteooriate õhutamisega. Tavaline lihtne kodanik loeb selliseid väiteid ja hakkabki mõtlema, et midagi sellist on päriselt olemas. Kellele aga on kasulik, et inimesed niisuguseid teooriaid usuksid ja oma riiki umbusaldaksid?

#4058010:

Sellepärast ei tohi anda Eestis sotsiaalametnikele enam rohkem võimu, kui neil juba niigi käes. Neil ei tohiks olla ilma loata asja laste e-koolidesse ega peaks ka rahuldama nende praegust taotlust anda neile täielikud õigused nuhkida inimeste patsiendiportaalides ja lugeda digilugusid. Liigne võim rikub spetsialistid kahjuks ära ja toob rohkem kahju kui kasu. Huvitav, kust üldse tuleb selline ettekujutus, et sotsiaalametnikud saavad ilma loata laste  e-koolidesse või veel enam, kellegi patsiendiportaalisesse? Või et sellised taotlused üldse on olemas. Juba ainuüksi selliste väidete esitamine näitab, et tegu on paranoia ja vandenõuteooriate õhutamisega. Tavaline lihtne kodanik loeb selliseid väiteid ja hakkabki mõtlema, et midagi sellist on päriselt olemas. Kellele aga on kasulik, et inimesed niisuguseid teooriaid usuksid ja oma riiki umbusaldaksid?

Kas sul piinlik pole olla nii naiivne? Aga ole lahke:

https://www.postimees.ee/6569344/riik-ei-toeta-lastekaitsetootajate-salajast-ekooli-jalgimise-soovi

Ja teine väide, tsiteerituna: “Abi kättesaadavuse parandamiseks on plaanis kõrvaldada andmekaitselised takistused, mis parandaksid koostööd arstide ja omavalitsustega.” (Allikas: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120013568/ma-ei-taha-enam-elada-laste-enesetapukatsed-on-votnud-pandeemilised-mootmed )

#4058349:

#4058020:

Psüühikahäirega vanemad ise jätavad sageli endast esmapilgul normaalse mulje. Paljud vaimuhaiged on ka kõrge intellektiga, andekad ja sõnaosavad. Haiguskriitika aga puudub täielikult.

Mina tunnen isiklikult mõnda sellist ametnikku, muide. Pealtnäha jätab normaalse mulje, on andekas ja sõnaosav, kuid lastele sõna otseses mõttes ohtlik. Sellised ametnikud torkavad silma sellega, et diagnoosivad omaalgatuslikult lapsevanemaid, kaheldes nende vaimses tervises. Kui siis ema ja isa toovad ametnikule psühhiaatriahaiglast tõendi, kus selgelt kirjas, et vanematel pole mitte mingeid vaimseid häireid, “kaotab” niisugune teistmoodi sotsiaalametnik tolle tõendi ära.

Psühhiaatriahaiglad ei väljastagi selliseid tõendeid. Perearst võib väljastada tõendi, et isikule võib anda juhiload või relvaloa, võtta Kaitseliitu või et pole takistusi lapse hoolduspereks hakkamiseks. Aga pöörduda psühhiaatriahaiglasse, et psühhiaater annaks tõendi vaimsete häirete puudumise kohta, küll ei saa. Selleks peaks eelnevalt ju läbima pikad ning kulukad uuringud, et teha kindlaks, kas inimene on vaimselt terve või ei ole. Ükski psühhiaater ei võta vastutust lihtsalt niisama sellist tõendit väljastada.

#4058749:

Psühhiaatriahaiglad ei väljastagi selliseid tõendeid. Perearst võib väljastada tõendi, et isikule võib anda juhiload või relvaloa, võtta Kaitseliitu või et pole takistusi lapse hoolduspereks hakkamiseks. Aga pöörduda psühhiaatriahaiglasse, et psühhiaater annaks tõendi vaimsete häirete puudumise kohta, küll ei saa. Selleks peaks eelnevalt ju läbima pikad ning kulukad uuringud, et teha kindlaks, kas inimene on vaimselt terve või ei ole.

Miks sa jagad siin valeinfot? Mina ise olen pöördunud PERHi psühhiaatriahaiglasse ja saanud sealt tõendi, et ma ei ole nende juures mitte kunagi arvel olnud ega ole mul ka tuvastatud mitte mingeid kõrvalekaldeid. See tõend on täiesti olemas ja pidin selle hankima, et kaitsta end sotsiaalametniku eest, kes hoolimata vastava pädevuse puudumisest kukkus inimesi juba esmakohtumisel omaloominguliselt nn lollideks diagnoosima. Sinu enesekindel kiri on tõendiks, kui lihtsalt sotsiaalametnikud inimestele valetavad või pooltõdesid esitavad, kas teadlikult või ebateadlikult.

#4059199:

Miks sa jagad siin valeinfot? Mina ise olen pöördunud PERHi psühhiaatriahaiglasse ja saanud sealt tõendi, et ma ei ole nende juures mitte kunagi arvel olnud ega ole mul ka tuvastatud mitte mingeid kõrvalekaldeid. See tõend on täiesti olemas ja pidin selle hankima, et kaitsta end sotsiaalametniku eest, kes hoolimata vastava pädevuse puudumisest kukkus inimesi juba esmakohtumisel omaloominguliselt nn lollideks diagnoosima. Sinu enesekindel kiri on tõendiks, kui lihtsalt sotsiaalametnikud inimestele valetavad või pooltõdesid esitavad, kas teadlikult või ebateadlikult.

Pole see, keda tsiteerid, aga need on ju kaks täiesti iseasja. Ühel juhul tõend selle kohta, et sul varasemalt pole olnud psühhiaatrilisi probleeme ja et sa ei ole kuskil arvel olnud. See aga ju ei välista olukorda, kus inimesel on tegelikult psüühilised probleemid, aga ta lihtsalt pole nende probleemidega arstide poole pöördunud ja tal ei ole neid häired diagnoositud. Täiesti kindlalt on meie seas diagnoosimata psüühiliste häiretega inimesi, kel ametlikult puudub diagnoos, kuid reaalselt on mingi häire olemas.

#4059248:

Pole see, keda tsiteerid, aga need on ju kaks täiesti iseasja. Ühel juhul tõend selle kohta, et sul varasemalt pole olnud psühhiaatrilisi probleeme ja et sa ei ole kuskil arvel olnud. See aga ju ei välista olukorda, kus inimesel on tegelikult psüühilised probleemid, aga ta lihtsalt pole nende probleemidega arstide poole pöördunud ja tal ei ole neid häired diagnoositud. Täiesti kindlalt on meie seas diagnoosimata psüühiliste häiretega inimesi, kel ametlikult puudub diagnoos, kuid reaalselt on mingi häire olemas.

Nii et siis iga suvaline sotsiaalametnik on pädev diagnoosima enda juurde abi paluma pöördunud inimestel psüühikahäireid? Ja isegi kui see inimene läheb päris arsti juurde ja laseb end omal algatusel uurida ning väljastab vastava tõendi, jääb siin peale ikkagi sotsiaalametniku hinnang? Hoolimata sellest, et päris arst ei tuvastanud mitte midagi ja väljastas ka tõendi, et sellel inimesel on kõik korras.

Noh, sel juhul ju polegi psühhiaatreid ega nt ka südamearste, diabeediarste jms üldse vaja. Iga sotsiaalametniku pädevuses on kõikide päris arstide hinnangud lõdvalt tühistada.

#4059258:

Sotsiaalametnik ei saa kindlasti diagnoosi panna. Samas, selleks ei pea ju arst olema, et aru saada, kui inimene käitub ebastabiilselt ja imelikult. Ju sa siis lärmasid ja laamendasid nii kõvasti või tegid midagi  muud imelikku, et sotsiaalametnikul tekkis kahtlus, kas sul on ikka kõik korras. See lihtsalt EI OLE VÕIMALIK, et sotsiaalametnik võtab heast peast, lihtsalt niisama mingi pere ette ja hakkab neid kiusama. Saad aru?! Ei ole võimalik!

Ja kas sa peale oletamise midagi muud ka teha oskad? Ei ole ma kuskil laamendanud ega midagi imelikku teinud, küsisin vaid lastele abi. Saime abi asemel ikka väga koleda kogemuse osaliseks.

Hiljem, otsides saatusekaaslaste nõu ja abi, selgus, et sotsiaalametnike puhul ongi abist keeldumisel nende üks tavalisi töönippe neile mittemeeldivate inimeste puhul vaimses tervises kahtlemine. Sotsiaalametnik võib karjuda ja sõimata oma kabinetis kinnise ukse taga palju tahab, valetada ja oletada, kuid seda kõike omal nahal kogenud ja pealt näinud inimeste juttu ei usu kunagi keegi. Sest tegu on ju ikkagi “ametnikuga”, ja ametnikud ju lihtsalt “ei saa olla sellised”, eks ole. Saavad küll, ja kuidas veel…

#4059282:

Et siis lähed näiteks lapsele koolikoha otsimisega abi küsima, aga selle peale hakkab sotsiaalametnik oma kabinetis sinu peale karjuma ja sõimama ning käsib sul psühhiaatri juurest tõend tuua? No ei usu! Kahjuks tõesti ei usu!

Asenda sotsiaalametniku-sõna lapsevanema-sõnaga ja loe uuesti. Kas nüüd usud?

Kui jah, siis miks sa ei usu, et sotsiaalametnike seas võib kohata vaimsete häiretega isikuid, kes on lastele ja peredele ohtlikud, no tõesti ohtlikud?

Nii lapsevanemad kui sotsiaalametnikud on minu teada tavalised inimesed – järelikult võivad mõlemad teha vigu, olla vaimsete häiretega jne. Kui aga üritad väita, et lapsevanemad on tavalised inimesed, aga sotsiaaltanta ei ole, siis paluks tõestust viimaste tavainimesest oluliselt erinevale DNAle.

Jah, mõned neist tõesti karjuvad ja sõimavad oma kabinetis, kui ülemust ega ajakirjanikku  juures pole. Lisaks nad võltsivad toimikumaterjale eesmärgiga kahjustada last ja valetavad inimestele seaduste kohta. Kui inimene pärast pöördub juristi poole, kontrollides sotsiaalametnikult saadud juriidilise teabe õigsust, haarab jurist kahe käega peast kinni ja hüüatab, et uskumatu, kuidas mõned ametnikud tavainimese teadmatusele mängivad.

#4050093:

Tere,sain kuu aega tagasi, 45-aastasena, teada oma (nüüdseks siis) kasuemalt, et ta lapsendas mu kahe nädala vanuselt. Sellest teada saamine lõi kogu maailma, mida siiani teadsin, pahupidi ning hinge ja südamesse kohutava haava. Teisalt, sellest teada saamine andis mulle vastused mind terve elu kummitanud küsimustele ning kahtlustele.

Tegin päringu Sotsiaalkindlustusametile, et saada rohkem infot enda lapsendamise kohta ning sain täna e-mailile vastuse ning info oma bioloogilise ema ning õdede-vendade osas. Ma ei ole kindel, kas ma soovin nendest rohkem teada saada või kas sooviksin nendega võimalusel kohtuda, selles osas pean veel mõtlema.

Sain teada ka oma õige sünnikuupäeva ( seda oli lapsendamise käigus muudetud) ning oma eesnime enne lapsendamist (ka seda oli muudetud).

Tänaseks päevaks on kontrollimatult voolavad pisarad ning tugev kehaline-vaimne šokk asendunud sügava kurbuse-ja üksindustundega.

Minu õnneks on mu kõrval minu kaks last, kes vaatamata teismeea hämmastavatele iseärasustele on vapustavalt toredad ja võrratu huumorimeelega ning tänu kellele on mul olnud veidi kergem seda kõike üle elada.

Kui kedagi nüüd huvitab see teema veel, siis saan jätkata enda lugu, kus paar kuud tagasi sain teada, et olen lapsendatud.

Tänaseks olen saanud teada, et minu bioloogiline ema suri 15-aastat tagasi ning tal oli kokku 6 last, mina olin paberite järgi noorim. Ei ole teada, kas ta peale minu veel mõne enda lapse lapsendamiseks ära andis.

Otsustasin, et praegu ma oma õdede-vendadega mingit kontakti võtma ei hakka, oleme üksteisele võõrad inimesed siiski ja ajad keerulised.

Kaks kuud teadasaamisest saab peatselt täis ning kuigi esmane šokk on möödas, tajub keha endiselt tugevat stressi. Aga mõtted keerlevad siiski suurema osa ärkveloleku ajast minu lapsendamise loos. Otsustasin, et kasuemaga ma suhtlemist ei lõpeta kuna tahan rohkem infot saada oma lapsendamise kohta, aga olles temaga rääkinud ja talle küsimusi esitanud ja kuulanud tema vastuseid, olen järjest rohkem ja rohkem kindel, et minuga on terve minu elu manipuleeritud ning mulle valetatud. Jätkub…

#4046846:

Viimasele:

1. milleks su kommentaar vajalik on?

2. muinasjutud on elust enesest, kui pisut mõelda viitsid, mitte vastupidi.

No aga tõesti ei tundu see lugu usutav. Umbes pool aastat rase naine siis oma pereliikmetega ei kohtunud? Mees ei avaldanud soovi teises linnas töötavat naist näha ega imestanud, miks naine üldse koju ei käi?

#4062001:

#4056058:

Vahet pole, kes – oleta aga edasi. Kuid jah, tõsi on, et leidub ka normaalseid ja korralikke perekondi, kes jäänud Eestis lastekaitsesüsteemi hammasrataste vahele ja saanud seal ära lõhutud. Enne toimiv pere on pärast Eesti lastekaitseametnike sekkumist muudetud mittetoimivaks ja lastele on halbade ametnike poolt põhjustatud traumad. Kahjuks nii on. Sellepärast ei tohi anda Eestis sotsiaalametnikele enam rohkem võimu, kui neil juba niigi käes. Neil ei tohiks olla ilma loata asja laste e-koolidesse ega peaks ka rahuldama nende praegust taotlust anda neile täielikud õigused nuhkida inimeste patsiendiportaalides ja lugeda digilugusid. Liigne võim rikub spetsialistid kahjuks ära ja toob rohkem kahju kui kasu.

Milline ajuvaba plära!

Mis sind torkis?

#4061930:

#4050093:

Tere,sain kuu aega tagasi, 45-aastasena, teada oma (nüüdseks siis) kasuemalt, et ta lapsendas mu kahe nädala vanuselt. Sellest teada saamine lõi kogu maailma, mida siiani teadsin, pahupidi ning hinge ja südamesse kohutava haava. Teisalt, sellest teada saamine andis mulle vastused mind terve elu kummitanud küsimustele ning kahtlustele.

Tegin päringu Sotsiaalkindlustusametile, et saada rohkem infot enda lapsendamise kohta ning sain täna e-mailile vastuse ning info oma bioloogilise ema ning õdede-vendade osas. Ma ei ole kindel, kas ma soovin nendest rohkem teada saada või kas sooviksin nendega võimalusel kohtuda, selles osas pean veel mõtlema.

Sain teada ka oma õige sünnikuupäeva ( seda oli lapsendamise käigus muudetud) ning oma eesnime enne lapsendamist (ka seda oli muudetud).

Tänaseks päevaks on kontrollimatult voolavad pisarad ning tugev kehaline-vaimne šokk asendunud sügava kurbuse-ja üksindustundega.

Minu õnneks on mu kõrval minu kaks last, kes vaatamata teismeea hämmastavatele iseärasustele on vapustavalt toredad ja võrratu huumorimeelega ning tänu kellele on mul olnud veidi kergem seda kõike üle elada.

Kui kedagi nüüd huvitab see teema veel, siis saan jätkata enda lugu, kus paar kuud tagasi sain teada, et olen lapsendatud.

Tänaseks olen saanud teada, et minu bioloogiline ema suri 15-aastat tagasi ning tal oli kokku 6 last, mina olin paberite järgi noorim. Ei ole teada, kas ta peale minu veel mõne enda lapse lapsendamiseks ära andis.

Otsustasin, et praegu ma oma õdede-vendadega mingit kontakti võtma ei hakka, oleme üksteisele võõrad inimesed siiski ja ajad keerulised.

Kaks kuud teadasaamisest saab peatselt täis ning kuigi esmane šokk on möödas, tajub keha endiselt tugevat stressi. Aga mõtted keerlevad siiski suurema osa ärkveloleku ajast minu lapsendamise loos. Otsustasin, et kasuemaga ma suhtlemist ei lõpeta kuna tahan rohkem infot saada oma lapsendamise kohta, aga olles temaga rääkinud ja talle küsimusi esitanud ja kuulanud tema vastuseid, olen järjest rohkem ja rohkem kindel, et minuga on terve minu elu manipuleeritud ning mulle valetatud. Jätkub…

Jätkan..

Miks olen järjest rohkem kindel, et mind on terve elu manipuleeritud ning mulle tahtlikult valetatud? Sellel saatuslikul õhtul, kui ma enda lapsendamisest teada sain, ütles mu kasuema, et ta tahtis selle info endaga hauda kaasa viia, et ma mitte kunagi sellest teada ei saaks. Ehk et, tal ei olnud kunagi plaanis seda mulle tunnistada ega mulle tõtt rääkida.

Küsimuse peale, kes tema perest teavad, et ma lapsendatud olen, vastas kasuema, et mitte keegi ei tea sellest.

“Isegi mitte sinu enda ema ja õde ei tea, et sa mu lapsendasid ja et ma ei ole sinu bioloogiline laps? Kuidas on võimalik oma pere ees rasedust teeselda 9 pikka kuud?”

Kasuema ainuke vastus: ” Ma lasin endale õmmelda laiemaid kleite.”

See on nüüd esimene koht, mida on väga raske uskuda.Olen ise olnud lapseootel kaks korda ning ma ei kujuta ette, et  rasedust saaks “teeselda”.

Kasuema väitis, et 70ndatel aastatel tema günekoloog siis n.ö organiseeris talle minu saamise.

Olgugi, et olid 70ndad, lapsendamine käis ikkagi läbi mingite organite ( minu kohta on ametlikud lapsendamise paberid olemas arhiivis) ja ei saanud ju kuidagi ette teada, millal keegi naine sünnitama tuleb ja oma lapse lapsendamiseks ära otsustab anda ja täpselt sellest hetkest 9 kuud tagasi saab keegi naine, kellel oma abikaasaga lapseootele jäämine ei õnnestu, hakata rasedust teesklema??

Kas see tundub ebaloogiline ja uskumatu ainult minule?

#4062052:

Olgugi, et olid 70ndad, lapsendamine käis ikkagi läbi mingite organite ( minu kohta on ametlikud lapsendamise paberid olemas arhiivis) ja ei saanud ju kuidagi ette teada, millal keegi naine sünnitama tuleb ja oma lapse lapsendamiseks ära otsustab anda ja täpselt sellest hetkest 9 kuud tagasi saab keegi naine, kellel oma abikaasaga lapseootele jäämine ei õnnestu, hakata rasedust teesklema??

Sedasi arutledes tundub raske küll, kuid tegelikkuses neid olukordi oli. Isegi ühes tolleaegses suuremas lastekasvatuse-alases käsiraamatus, mäletan, öeldi lapsendamiseks valmistuvale paarile: “Soovi korral võib naine teeselda rasedust.”

Ühes mu tuttava peres ei rääkinud tütar oma vanematele oma lapseootusest kuni lõpuni välja. Lihtsalt helistas ja teatas, et täna hommikul sündis teie lapselaps. Ehkki elavad samas linnas ja suhtlevad ka. Minu jaoks tundub see kummaline, aga vanemates raamatutes tuleb päris tihti ette kohti, kus naine ei rääkinud oma rasedusest isegi abikaasale kaugeltki mitte kohe, vaid alles kusagil poole raseduse peal.

Arvesta, et 9 kuud pole vaja rasedust teeselda, kuna reaalselt ei ole kohe pärast eostamist küll mitte midagi aru saada nagunii. Kõht hakkab paistma alles umbes 5.-6., mõnel ka alles 7. kuu pealt. Ehk siis tuleks rasedust teeselda mitte 9, vaid paar-kolm kuud ainult. Mõni ei kohtugi selle paari kuu jooksul oma suguseltsiga.

Ise lapsendamise läbi teinuna tean, et tavaliselt ikka neil aktiivsetel lapseootajatel on mingisugune aim sellest, millal laps nende perre jõuda võiks. Ka sotsiaaltöötaja võib vihjeid anda. Näiteks meile anti vihje 3 kuud enne. Midagi lähemat muidugi ei öeldud, kuid päris teadmatusse ka ei jäetud. Nüüd on see vihje armas ja tark teismeline tütarlaps ja meie suur rõõm!

#4062052:

Jätkan.. Miks olen järjest rohkem kindel, et mind on terve elu manipuleeritud ning mulle tahtlikult valetatud? Sellel saatuslikul õhtul, kui ma enda lapsendamisest teada sain, ütles mu kasuema, et ta tahtis selle info endaga hauda kaasa viia, et ma mitte kunagi sellest teada ei saaks. Ehk et, tal ei olnud kunagi plaanis seda mulle tunnistada ega mulle tõtt rääkida. Küsimuse peale, kes tema perest teavad, et ma lapsendatud olen, vastas kasuema, et mitte keegi ei tea sellest. “Isegi mitte sinu enda ema ja õde ei tea, et sa mu lapsendasid ja et ma ei ole sinu bioloogiline laps? Kuidas on võimalik oma pere ees rasedust teeselda 9 pikka kuud?” Kasuema ainuke vastus: ” Ma lasin endale õmmelda laiemaid kleite.” See on nüüd esimene koht, mida on väga raske uskuda.Olen ise olnud lapseootel kaks korda ning ma ei kujuta ette, et  rasedust saaks “teeselda”. Kasuema väitis, et 70ndatel aastatel tema günekoloog siis n.ö organiseeris talle minu saamise. Olgugi, et olid 70ndad, lapsendamine käis ikkagi läbi mingite organite ( minu kohta on ametlikud lapsendamise paberid olemas arhiivis) ja ei saanud ju kuidagi ette teada, millal keegi naine sünnitama tuleb ja oma lapse lapsendamiseks ära otsustab anda ja täpselt sellest hetkest 9 kuud tagasi saab keegi naine, kellel oma abikaasaga lapseootele jäämine ei õnnestu, hakata rasedust teesklema?? Kas see tundub ebaloogiline ja uskumatu ainult minule?

Ma ei näe mingit põhjust, miks Sa peaksid oma ema (kui sa tahad teda nii nimetada, siis kasuema) peale vihane olema.

Tema tegi nii, nagu tol ajal, ehk 70ndatel soovitati ja lastele parimaks peeti. Tõenäoliselt see oligi parim, sest lapsendamist ja lapsendatud olemist peeti tol ajal suureks stigmaks ja häbiasjaks. Kui sinu ema oleks lasknud sellel avalikuks tulla, oleks sind koolis narritud, alati oleks leidunud täiskasvanud, kes midagi mõnitavat ütlevad ja sul oleks olnud raske elu. Ta tahtis sind sellest kõigest säästa.

Teisalt tahtis ta säästa ka ennast, sest ka teda oleks lapsendamise pärast mõnitatud ja lisaks, viljatus oli samuti suur häbiasi.

Mina mõistan sinu kasuema ja arvan, et ta tegi õigesti (oma aega ja olusid arvestades).

Ma arvan, et ta räägib tõtt ka raseduse teesklemise kohta. Muidugi ei organiseerinud günekoloog talle vastsündinud beebit, aga ilmselt aitas suhelda nõukogude ajal lapsendamist korraldavate asutustega. Paljude inimeste abiga ning ilmselt ka õnneliku juhuse läbi sa oma perre sattusid.  On, mille eest tänulik olla.