Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlve traumatoidud

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 141 )

Teema: Lapsepõlve traumatoidud

Postitas:
Kägu

Või lapsepõlvetrauma toidud?
No igatahes teen sellise teema et, mida teile omal ajal kodus, lasteaias, koolis, külas vm sunniga sisse prooviti ajada ja millest siiamaani pole üle saanud ehk siis enam ei söö?
Või on need traumatoidud ajapikku ehk hoopiski lemmikuteks saanud? Olete midagi vabatahtlikult sööma hakanud?

Minule on selliseks šokitoiduks keedumuna. Mitte salati sees, vaid suurte tükkidena.
Esimestest kevadistest nõgestest tegi ema alati suppi. Supp oli hea, aga miskil põhjusel pandi sinna alati keedumuna tükke sisse. See kuum supp kuuma laialilaguneva munaga… Aga reegel oli, et taldrik tuleb tühjaks süüa 😶
Aastakümned hiljem pakkus ämm spinatisuppi. Jess, spinat üks mu lemmikuid! Ja arvake ära, mis seal keset seda lõhnavat kreemist suppi vastu vaatas…

Laske omad mälestused valla!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Maks,maksakaste.. tõeliselt rõve.
Siiamaani mäletan,kuidas neid tükke veega alla neelasin,okserefleks kurgus-toit ju püha ja midagi alles jätta ei tohtinud.
Öäkkk.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Maks,maksakaste.. tõeliselt rõve.

Siiamaani mäletan,kuidas neid tükke veega alla neelasin,okserefleks kurgus-toit ju püha ja midagi alles jätta ei tohtinud.

Öäkkk.

Maksakaste samuti. Õnneks ei sunnitud seda sööma. Peedisalat ka juures. Vastik.
Koolitoitudest kahtlemata kakaokissell.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Piimasupp, millel nahk on peal, kooretükkidega piim, siiani ma ei joo ühtki paksu tükilist mahla, aga ma nüüd tea, mis on põhjus, mis tagajärg. Piima- ja kakaokissellid mulle ka ei meeldi, neid toite pidin kinnisilmi sööma (ja ikka ei tahtnud), aga ma ei söö neid toite, sest need ei maitse mulle (piimasupp küll maitseb, sellest nahateemast olen nüüd üle saanud). Ja vägisi üritatigi neid mulle sisse ajada, sest vabatahtlikult ma neid ei tahtnud, traumat ei saanud, aga vägisi söömine, kui ikka üldse ei taha ja toit on vastik, on muidugi väga ebameeldiv, aga ma ei oleks neid toite nagunii söönud (v.a kui on mingi näljaaeg, mul pole seda probleemi olnud, talongiaeg oli raskem, aga nii hull ka polnud, et oleks piimakisselli sööma pidanud).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Piimasupp, kunagi kooliajal sunniti sööma, öeldi, et ma vaatan, et sul supp kausist ei vähene kuidagi, kas pean tulema aitama vms..Aga õnneks sai söögivahetund läbi ja õps läks tundi, meie siis ka natukese aja pärast ja söömata jäigi see piimasupp. Peale seda pole rohkem piimasuppi söönud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul pole ühtegi eesti toitu, mida ma ei suuda süüa. Lapsena oli küll sööke, mida ma ei söönud. seepeale öeldi, et ole siis näljas. ma ei söönud seakõrvu, sülti, tükilist hapupiima.
praegu pole mul nende vastu midagi. aga seoses teiste maade reisidega ja eestisse jõunud eri maade söökidega, on küll maitseid mida ma ei söö. seda just maitseainete pärast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Piimasupp tatraga.
Trauma tuli lasteaiast kui mu lauanaabrit sunniti seda pisaratega pooleks alla neelama ja siis ta kogu selle taldrikutäie kohe samasse taldrikusse välja oksendas.
Tatar, ükskõik mis kujul, ei kuulu siiani mu toiduvalikusse. Mõnikord töö juures seda lõunaks valmistatakse ja eks ma suure näljaga pisut ka söön. Kuid väga väga väga pika hambaga. Enamasti siiski ostan endale midagi muud.

Please wait...
Postitas:
kitah

Porgamdimehu. Kusjuures neid tänapäeval müüdavaid porgandimahlu ma joon heameelega. Mangomahl, mille isa Kuubast kaasa tõi, ka vist pigem mehu, oli täielik ööks, kuigi ega seda ei sunnitud jooma. Samas mango ise ja jäätise sees maitseb väga.
Piimanahk.
Piima-aedviljasupp. <
Stoovitud porgand. Üldse mulle ei meeldi, kui on toidus palju porgandit, või nt ühepajatoidus suured tükid, selle magus vänge maitse tapab kõik teised maitsed. Samas jälle riivitud porgand meeldib ja ka stoovitud herned meeldivad.
Oasupp ja üldse põldoad. Kuna mind sunniti neid limaseid määndunud musti kaunu puhastama, mis nägi välja, nagu oleks ma sobranud sita-tavoti segus, siis peale seda ei söö ma neid põhimõtteliselt. Ja maitse ka ei meeldi.
Aedube söön küll ja väga maitsevad, aga vpt just need põldoad. Taime lõhn on ka vastik.
Vanasti ma ei armastanud tomateid. Ema kasvatas neid aknalaual ette ja siis haises terve tuba selle järele, ja ilmselt olid tollased sordid ka hapud ja vastikud. Praegu söön tomatit ja tema toite hea meelega, va. tomati-kurgi salat, olgu õli või koorega, vastik on ikka. Ma tean, et klassika, aga no ei sobi need kaks asja kokku.
Kuskilt lugesin isegi, et nad ei sobi isegi ühes kasvuhoones kasvama, ei mäleta küll põhjust.
Tursamaks. Vot on jäle ollus. Rääkimata sellest, et näeb välja nagu oleks seda juba korra keegi söönud. AVokaado on tänapäeval täpselt sama maitsega.
Ja siis oli lasteaias kord selline loll juhtum, et oli õhtuoode ja selleks juustusai. Kuiv, juba kergelt kangeks tõmbuv rasvane juust ja samuti juba kergelt kangeks tõmbuv sai. No ei läinud see mul kurgust alla, aga ära minna ka ei lastud, kuigi ema juba ootas. Ma tegelikult ei mäletagi, mis sellest sai, kas pidin ma ta kaasa võtma ja poetasin siis tee peal põõsa alla või mis. No istusingi seal, neelasin saia asemel pisaraid ja olin tige.
Praegu söön juustusaia küll, aga seekord jäi meelde just see ebaõiglus, sund, kuidas lapsele topiti vägisi toitu.
Mustad sõstrad. Neid õnneks ei sunnitud, aga eluaeg on neid mulle topitud ja no pole jäänud meelde, et ma neid ei salli. Õisi ja lehti tee jaoks tarvitan küll, aga mitte marju.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Piima-juurviljasupp. Porgandipüree, kaalikapüree. Munavõi. Igasugune pekk tükilisel kujul (suitsuvorstist nokkisin peki välja, siis kõlbas).

Peet. Pannkoogid (lasteaias olid need väga vastikud, samal ajal sõin vanaema omi hea meelega, need olid teistsugused).

No eks oli palju asju, mida ei söönud ja praegugi on selliseid. Õnneks mind kunagi väljaspool lasteaeda sööma ei sunnitud. Ega lasteaias ka ei õnnestunud, ma lihtsalt istusin oma taldriku taga, kuni keegi järgi tuli.

Ja tasakaalustuseks võib öelda, et ma sõin osasid selliseid asju, mida teised lapsed üldse ei söönud. Näiteks kiluleib või maksakaste.

Esimesena loetletud asjadest ma ei söö mitte ühtegi ka praegu. Minu jaoks täiesti arusaamatu, kuidas kellelegi võib meeldida munavõi või piima-juurviljasupp.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
kitah

Minu sõbrannale väga meeldib piima-juurviljasupp, ja siin olen lugenud teistestki, kellele see meeldib 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

oojaa ja tursamaks oli ka eriline õudus, õnneks minu täiskasvanud olid sellised, et lapsele tursamaksa ei pakkunud, see oli täiskasvanute arvates juba loomuldasa toit, mida lapsed ei söö. Ja neil oli õigus. 😀

Nõukaajal oli see eriline delikatess, mida pandi lauale siis kui oli mingi pidu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ühtegi toitu ei sunnitud sööma. Lasteaias ei käinud. Koolis oli võõraks toiduks piimakissellid, mida algul lihtsalt ei söönud, hiljem kui harjusin, hakkas maitsema.

Please wait...
Postitas:
nyah nyah

Maxakaste, peedisalat & piimakissell olid mu lemmikud, ex ma yx poole aruga põngerjas olin. Vanaema tehtud tatrapuder oli taevalik, aga kui tema maha suri, tuli söödava tatra saamisex täisikka jõuda & ise kokkama hakata.

Traumaatiline elamus oli nõukogude sööklakartul. Maapiim, rõverasvane & silohaisuline. Legendaarne keedutursk kooli kokamuti moodi, see meenutas pigem tapeediliimi kui toitu. Tudengipõlves jälle õnnestus einestada nime poolest nagu kohvikus, kus õige odavalt pakuti täpselt yhesuguseid pruunikaid vedelikke nimedega ‘kohv’ & ‘tee’.

Teistmoodi toidutrauma — pärast yht suguvõsapidu sain algklassilapsena kiirabiga sõita, sest vanemad siiralt kartsid, et nyyd on pimesoolikas. Tegelikult oli häda ikka täitsa omas ahnuses: kax liitrit vänges äädikamarinaadis männiriisikaid yhe õhtu jooxul ei ole hea idee. & mina, loll loom, käisin veel tyhjade seenekausside põhjast marinaadi lisax lakkumas.

Please wait...
Postitas:
talent

Kuskilt lugesin isegi, et nad ei sobi isegi ühes kasvuhoones kasvama, ei mäleta küll põhjust.

Kurk vajab väga palju kastmist, a tomat läheb liigniiskes keskkonnas ruttu mädama (mä-da-ne-ma, tean 😉).

Kuiv, juba kergelt kangeks tõmbuv rasvane juust ja samuti juba kergelt kangeks tõmbuv sai.

Novat, ja ma täiega fännan kuivamahakkavat/ kergelt kuivanud juustusaia 😂 Mees ka – teeme hommikul paar saia ja õhtul sööme 😋

Ma pole pirts ega peen, vastukarvatoite nagu polegi. Vobla ei istu ja artišokid, ja kuigi olid need ka lapsepõlves laual, ei mäleta, kas sealt või kuskilt mujalt, aga mulle need ei maitse ja võimalusel väldin.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu sõbrannale väga meeldib piima-juurviljasupp, ja siin olen lugenud teistestki, kellele see meeldib 🙂

Mulle kohutavalt meeldib piima-juurviljasupp ja keedetud porgandit armastan ka väga.

Aga see-eest olin lapsena selline tüüp, kes ei söönud ei kodus, lasteaias ega koolis mitte kunagi mitte midagi. Seetõttu mul mingeid erilisi värvikaid traumatoite meeles pole, sest sööma tuli sundida mind absoluutselt kõike ja ma ei tahtnud mitte midagi 🙂 Tänaseks päevaks olen enamikke asju sööma hakanud, välja arvatud mingid spetsiifilised arusaamatud asjad, mida ma ei söö.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle kodustest toitudest midagi sellist ei meenugi. Sõin kõike. Seened ei meeldinud, aga keegi neid sööma ei sundinud ka. Sõin kõike hapukapsasupist kaerakileni. Lasteaias ma ei käinud, aga koolisööklast meenub, et ei suutnud kuidagi alla neelata neid pekitükke, mis plohvi sees olid, need olid kuidagi kummised ja mittenäritavad. Kodus mulle praetud soolapekk väga maitses, aga see koolisöökla pekk oli midagi muud. Muidu olid meil koolis sööklatoidud väga maitsvad, mulle meeldisid.

Teemaalgataja mainitud munatükkidega supp (meil peres tehti hapuoblikasuppi munatükkidega) oli mul üks lemmikuid, eriti just need munatükid seal sees 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on isiklik trauma just paprikaga seoses 😄
Lasteaias oli laat. Iga perekond viis midagi müümiseks ja meie, lapsed, siis ostsime neid puulehtede eest. No ja ostsin mina ilusa suure “tomati”. Kuna mulle tomatid väga maitsevad, lõin sellele kohe sealsamas hambad sisse. Mäletan siiani seda võõrast ja ebameeldivat maitset ning pettumust, et see tomat nii halb oli. Nii ma selle väikese hammustusjäljega ilusa punase vilja koju viisin, kus sain siis teada, et tegu on hoopis paprikaga ja et see pidavat väga maitsev olema. Seda seisukohta ma ilmselgelt ei jaganud ning pole siiani seda ka tegema hakanud. Salamahti vaatan kõiki värskeid salateid kerge umbusuga, et teha kindlaks, mis see punane seal sees on 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Maks,maksakaste.. tõeliselt rõve.

Siiamaani mäletan,kuidas neid tükke veega alla neelasin,okserefleks kurgus-toit ju püha ja midagi alles jätta ei tohtinud.

Öäkkk.

Maksakaste samuti. Õnneks ei sunnitud seda sööma. Peedisalat ka juures. Vastik.

Koolitoitudest kahtlemata kakaokissell.

Näh, kõik minu lemmikud just! Maksakaste kartulipudru ja peedisalatiga – vaieldamatu lemmiktoit, kakaokissell niisamuti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Moosisai võiga, lasteaia horror. Ampsasin moosisaia ja moosi ja saia vahel oli paks kiht võid, mis iiveldama ajas. Muidugi pidi ära sööma.
Mannapuder kõrvitsaga, seda sai paratamatult tagasi taldrikusse oksendatud, lihtsalt ei läinud alla.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mind ei ole kunagi midagi sööma sunnitud, aga on trauma arbuusiga. Kunagi lapsena sai seda vist üle söödud nii et oksendasin pärast ja sellest ajast alates ma seda enam ei taha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mannapuder, piima-aedviljasupp ja piimasupp makaronidega. Nüüd olen 52-aastane ja pole neist mitte ühtegi söönud ega valmistanud umbes viimased 40 aastat. Ka mitte oma lastele ma ei teinud neid mitte kordagi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Porgamdimehu. Kusjuures neid tänapäeval müüdavaid porgandimahlu ma joon heameelega. Mangomahl, mille isa Kuubast kaasa tõi, ka vist pigem mehu, oli täielik ööks, kuigi ega seda ei sunnitud jooma. Samas mango ise ja jäätise sees maitseb väga.

Piimanahk.

Piima-aedviljasupp. <

Stoovitud porgand. Üldse mulle ei meeldi, kui on toidus palju porgandit, või nt ühepajatoidus suured tükid, selle magus vänge maitse tapab kõik teised maitsed. Samas jälle riivitud porgand meeldib ja ka stoovitud herned meeldivad.

Oasupp ja üldse põldoad. Kuna mind sunniti neid limaseid määndunud musti kaunu puhastama, mis nägi välja, nagu oleks ma sobranud sita-tavoti segus, siis peale seda ei söö ma neid põhimõtteliselt. Ja maitse ka ei meeldi.

Aedube söön küll ja väga maitsevad, aga vpt just need põldoad. Taime lõhn on ka vastik.

Vanasti ma ei armastanud tomateid. Ema kasvatas neid aknalaual ette ja siis haises terve tuba selle järele, ja ilmselt olid tollased sordid ka hapud ja vastikud. Praegu söön tomatit ja tema toite hea meelega, va. tomati-kurgi salat, olgu õli või koorega, vastik on ikka. Ma tean, et klassika, aga no ei sobi need kaks asja kokku.

Kuskilt lugesin isegi, et nad ei sobi isegi ühes kasvuhoones kasvama, ei mäleta küll põhjust.

Tursamaks. Vot on jäle ollus. Rääkimata sellest, et näeb välja nagu oleks seda juba korra keegi söönud. AVokaado on tänapäeval täpselt sama maitsega.

Ja siis oli lasteaias kord selline loll juhtum, et oli õhtuoode ja selleks juustusai. Kuiv, juba kergelt kangeks tõmbuv rasvane juust ja samuti juba kergelt kangeks tõmbuv sai. No ei läinud see mul kurgust alla, aga ära minna ka ei lastud, kuigi ema juba ootas. Ma tegelikult ei mäletagi, mis sellest sai, kas pidin ma ta kaasa võtma ja poetasin siis tee peal põõsa alla või mis. No istusingi seal, neelasin saia asemel pisaraid ja olin tige.

Praegu söön juustusaia küll, aga seekord jäi meelde just see ebaõiglus, sund, kuidas lapsele topiti vägisi toitu.

Mustad sõstrad. Neid õnneks ei sunnitud, aga eluaeg on neid mulle topitud ja no pole jäänud meelde, et ma neid ei salli. Õisi ja lehti tee jaoks tarvitan küll, aga mitte marju.

Keegi ei küsinud sult “Toiduainete semibiograafiat”…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
kitah

mind ei ole kunagi midagi sööma sunnitud, aga on trauma arbuusiga. Kunagi lapsena sai seda vist üle söödud nii et oksendasin pärast ja sellest ajast alates ma seda enam ei taha.

Vot ükskord sain ka trauma arbuusist. Pidime kuskile minema (Talnasse vist sõitma) ja enne seda sõime kõik arbuusi, mis tegelikult vist enam väga värske ei olnud. Teistel polnud häda midagi, aga mina hakkasin juba mõneteise km järel oksendama ja jäigi see käik meil käimata, läksime koju tagasi, sest mul oli ikka nii õudselt paha. Sestsaadik jälgin küll hoolega, et arbuus oleks värske.

Please wait...
Postitas:
annamaal

Piima-juurviljasupp lasteaias.

Kodutoitudest: meil hautati terveid kilusid ahjus piima või hapukoorega ning sibulaga. See oli vanavanaema maalt toodud retsept, mida kõik hirmsasti armastasid. Mina sõin sellest toidust ainult kastet, mis oli väga maitsev, hall kalasodi, kust luud turritasid, nagu karvad, jäi söömata. Ma armastan praegu väga kalatoite, kuid räimel ja kilul peab selgroog olema välja võetud.

Please wait...
Postitas:
kitah

Keegi ei küsinud sult “Toiduainete semibiograafiat”…

Keegi ei küsinud sinu hüsteerilist klähvatust. Mine maga edasi, ja vaata, et sa õige jalaga voodist välja astud. Ja üldse räägi ainult siis, kui sinult küsitakse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tursamaks. /…/ AVokaado on tänapäeval täpselt sama maitsega.

Avokaado tursamaksa maitsega? See seletab su vastumeelsust, kitah. Ilmselt said kolleegilt pahaks läinud vilja maitsta. Õige ja küps avokaado on pehme, täiesti ilusa rohelise sisuga, kreemjas, kergelt magus, aga pigem selline neutraalne-maitsetu. Sobib süüa nii soolase kui ka magusa toiduna. Ei tohi olla kõva ega mingil juhul seest pruunikas/pruunikiuline/käärinud vmt – see on juba pahaks läinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minule maitsevad pea kõik nõukaaja toidud, maitsesid siis ka. Okserefleksi mäletan korra lasteaiast, kus hernesupi sees ujusid suured rasvased pekitükid. Aga kuna mu vanaema oskas teha ülihead hernesuppi kodus, siis sügavat traumat mulle sellest supist pole jäänud.
Vanaema tegi tihti kaerakilet – vot seda ei suutnud ma süüa, õnneks ei sunnitud ka. Samuti hapendatud kasemahla, kõik teised jõid isuga, no kuidas ometi, ei saa siiani aru. 😀

Kooli lõpupoole läksid piirid lahti ja meil tekkis sõprusklass Soomes. Sealsetest koolitoitudest on meeles, et igasse rooga pandi ohtralt paprikat. Siiani ei suuda paprikat maitsvaks pidada. Samuti spinat, avokaado ja mango – on ja jäävad mulle võõraks maitseks.

Please wait...
Postitas:
kitah

Ei olnud, täitsa värske oli. Aga just see pehme õline maitse keele peal, mitte kalamaitse. Ma tean, kas sina või keegi teine on mind juba paar korda üritanud veenda, kui nämm üks õige avokaado on, aga te ei veena mind ümber ja rohkem ma seda ei proovi. Kui just keegi on teinud kas mingi suure köögiviljapiruka või salati, kus seda kröömike sees on, aga teised osised võtavad nagu selle maitse ära. Loomulikult ma siis sünnipäevalauas seda söön, ei hakka pirtsutama. Aga muidu mitte.
Ja sama vastik on suvikõrvits, mida ka ema pidevalt peale ajas. Lõpuks ta oli omast arust maru kaval, kui muidu lõikas alati suured tükid, nt ühepajatoidu sisse, kust ma need kõik välja nokkisin, siis seekord tegi imepeenikesed ja arvas, et ma ei märka. HAA!! Kõik leidsin üles ja nokkisin välja!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mannapuder, lumepallisupp, leib kus peal sulanud või ja valge sibul, bubert, vastlüpstud soe lehmapiim. Kooliajast vihkan kaamelitatti ja makarone hakklihaga. Muid “õudusi” nagu ühepajatoit, maksakaste, röstsaial tursamaks (segatuna sibulaga) ja juurvilja-piimasupp söön hea meelega, isegi hirsiputru 🙂 Ajaga olen õppinud piima jooma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Belladon

Otsest traumat pole, sest kodus vastumeelseid asju sööma ei sunnitud, aga koolisööklast ebameeldivaid asju on meeles küll.
Pekitükkidega supp, kõva kilega kakaokissell, mis lusika peal ei püsinud.
Sinised kartulid.

Täiskasvanuna ei söö ma nt paprikat, sest see on nii intensiivse maitsega, et tapab toidus kõik maitsed.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 141 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlve traumatoidud