Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlve traumatoidud

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 141 )

Teema: Lapsepõlve traumatoidud

Postitas:
Kägu

Minu õudussöök oli lasteaias frikadelli supp. Mingist hetkest mulle taldrikusse frikadelle enam ei pandud, muu osa sellest supist oli üsna söödav. Kalasuppi ei olnud ma nõus isegi maitsma. Sain riielda aga jäin endale kindlaks. Kodus ei sunnitud midagi sööma, mis ei maitse. Mäletan, et tihti tegi ema õhtuks pelmeene, mina sõin ära taina osa ja ema sisu (liha). Kalasuppi ei söö tänaseni, ka ei osta mitte kunagi ise kala poest. Värske kala letist möödub õudusjudinatega😄

Please wait...
Postitas:
Kägu

Moosisai võiga, lasteaia horror. Ampsasin moosisaia ja moosi ja saia vahel oli paks kiht võid, mis iiveldama ajas. Muidugi pidi ära sööma.

Mannapuder kõrvitsaga, seda sai paratamatult tagasi taldrikusse oksendatud, lihtsalt ei läinud alla.

Ma nägin esimest korda mehe vanemate juures käies, kuidas mees pani maasikamoosile võid alla ja ikka jupp aega imestasin.

Aga ise pole lasteaias käinud ja traumat pole toidust saanud. Lapsena ei söönud heeringat ja pekki, nüüd juba läheb küll.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Oli toite, mis ei maitsenud: piima-juurviljasupp, kiisel (kaerakile), räimesoust.
Aga traumat ei saanud küll millestki.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Piimajuurvilasupp, tavaline piimasupp (kusjures mõned aastad tagasi lastehaiglas oli taas peamuseks tpiduks see hirmus piimasupp, igat sorti, brr), maksakaste, pekikaste, keeduporgand.
Ja siis oli lasteaias mingi kissell, justkui mingist teraviljast?? Igal juhul need kõvad kestad ka sees, mis kurku jäid…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Porgandikissell tekitas minus lapsena sügavat hämmastust. Seda pakuti vist ainult üks kord, aga see klaasitäis kisselli on mul endiselt eredalt meeles.
See ilmselt jäi joomata, sest maitset ei mäleta, sundimist samuti mitte.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Keegi ei küsinud sult “Toiduainete semibiograafiat”…

Keegi ei küsinud sinu hüsteerilist klähvatust. Mine maga edasi, ja vaata, et sa õige jalaga voodist välja astud. Ja üldse räägi ainult siis, kui sinult küsitakse.

Närvihaige…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
kitah

Keegi ei küsinud sult “Toiduainete semibiograafiat”…

Keegi ei küsinud sinu hüsteerilist klähvatust. Mine maga edasi, ja vaata, et sa õige jalaga voodist välja astud. Ja üldse räägi ainult siis, kui sinult küsitakse.

Närvihaige…

See käis vist sinu enda kohta 🙂 Tänan, et sa ise seda tunnistad 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sööma ei sunnitud (ei lasteaias, koolis ega kodus) seega traumasid ka pole.
Piimasupil ei meeldinud kile, aga mäletan, et kaneeliga oli väga hea. Kalasuppi ei söönud, maksakastet ei söönud, praetud seeni ei söönud – st neid ei söö siiamaani. Frikadellisupiga oli sama, et sõin vaid suppi ilma frikadellideta (ei meeldi keedetud liha) ja pelmeene olen nõus sööma vaid praetult (keedupelmeeni lõhn isegi ajab iiveldama). Igasugu praetud kilu, räime jmt mida vanaema tegi ei söönud – nüüd vanemana olen mingeid variante maitsnud, aga samas endiselt ei meeldi.
Mulgiputru ja mulgikapsad ma sõin ikka päris pika hambaga ja eelistasin kartuliputru ja kapsaid ilma, nüüd on kruubid isegi maitsema hakkanud, aga ise endale ei tee.

Olen tegelikult toidu suhtes üpriski valiv (näiteks välja söömas käies), aga nö igasugused kodutoidud – kartulipuder, keedukartulid, ühepajatoitud, boršisupp, guljashh(kaste), ahjulihad, ahjukartulid, makaronid hakklihaga, kapsas hakklihaga jne maitsevad väga. Paprikad, kaalikad, redised, herned, oad jne igas vormis. Sai maal üles kasvatud, kus kõik oma aias kasvas. Lisaks tatar, mannapuder, karamellkissel (teen neid kõiki isegi), leivasupid jmt – njämm.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Supp pekiste lihatükkidega. Aga üldiselt on mul hea meel, et kodus suht kõike ikkagi sööma sunniti, tänu sellele sööngi ma täna kõike. Muidugi mõni asi maisteb rohkem kui teine, aga pole toitu, mida ma süüa ei suudaks. No peale selle keedetud peki.

Please wait...
Postitas:
kitah

Kas kellelgi nii ka on olnud, et nt sunniti midagi sööma ja hiljem on selgunud, et teil oli kas allergia või mingi aine talumatus jne? Nt mina armastasin ja siiani armastan väga liha, eriti praeliha, aga lapsena sain ma sellest ja aedmaasikatest kohutava lööbe. Ega ei sunnitud neid sööma, ma ise tahtsin. Määrisin aga kupladele tsinksalvi peale ja ikka sõin 🙂
Samas, nagu ütlesin, et ema kasvatas alati tomateid ja sõi ja toppis neid mulle ka, aga hiljem selgus, et tema veregrupp ei peaks neid üldse sööma, ja kui ma talle seda ütlesin, siis vastas ta, et ega vist eriti ei sobinud jah, aga ikka sõi. Vat sellest ma aru ei saa – sul konkreetselt pole hea olla, ja sa ikka punnid, isegi kui ei maitse.
Reeglina ju inimene ise hakkab tundma, milline toiduaine talle ei sobi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mannapuder, piimajuurviljasjupp, kaamelitatt (seda tehakse endiselt koolis magustoiduks)
vanas eas on välja tulnud gluteenitalumatus (mis tuleb sünniga kaasa ehk pärilik), et ehk manna puhas gluteenipomm ja mannaputru sain iga hommiku enne lasteaeda mienkut ja seda juba enne aastaseks saamist

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mistahes piimasupid, eriti jube oli/on piima-aedviljasupp. Lapsepõlvest on meeles ka vastumeelsus, kui kusagile toitu keedupekki lisati. Koolisööklas olid tavalised sinakad kartulid. Kartuleid (muidugi muidugi mitte siniseid) ja pekki eriti peekoni kujul söön hea meelega praegu, piimasuppe aga minu käsi tegema ei tõuse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vana klassika ehk maksakaste. Ma ei ole üldse valiv toidu osas, aga seda kahjuks ei seedi. Kui kuskil pakutakse, siis vedelat osa ilma tükkideta võin süüa. Ja siis näiteks hirsipuder. Koolis käies ei meeldinud (siiamaani pigem keeldun) puuviljakissellid, näiteks õuna- ja rosinatükkidega. Hapu- või värskekapsasuppi küll ei mäleta, et oleks tihti pakutud, aga sellest hoian ka praegu eemale.
Piimasupid ja piimakissellid on näiteks siiamaani lemmikud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui kaheksakümnendate lõpus õnnestus mingi kooligrupiga Soome sõpruskoolile külla sõita, pakuti seal vahepalaks puuvilju, sh banaani. Kõik sõid mõnuga ja mina, kes ma polnud seda kunagi saanud, haukasin ka kohe suure ampsu. Väga palju ei puudunud, et oleks öökima hakanud – õudne, läila, pehme ja limane tundus see.
Praegu banaan lemmik ei ole, aga söön küll.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mind ajas lasteaias oksele porgandihautis. Siiani on see jube maitse meeles. Teine jubedus on kama. Lisaks on eemaletõukavad mälestused piima-kõrvitsasupiga, mannat veel oli sisse pandud. Siis ei meeldi lehtsalat hapukoorega, mis on tehtud suhkruga magusaks. Ka magus hapukapsasupp või piimasupp ei meeldi, mõni uhab nendesse kõvasti suhkrut sisse. Võiga moosisai on ka väga vastik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Maxakaste, peedisalat & piimakissell olid mu lemmikud, ex ma yx poole aruga põngerjas olin. Vanaema tehtud tatrapuder oli taevalik, aga kui tema maha suri, tuli söödava tatra saamisex täisikka jõuda & ise kokkama hakata.

Traumaatiline elamus oli nõukogude sööklakartul. Maapiim, rõverasvane & silohaisuline. Legendaarne keedutursk kooli kokamuti moodi, see meenutas pigem tapeediliimi kui toitu. Tudengipõlves jälle õnnestus einestada nime poolest nagu kohvikus, kus õige odavalt pakuti täpselt yhesuguseid pruunikaid vedelikke nimedega ‘kohv’ & ‘tee’.

Teistmoodi toidutrauma — pärast yht suguvõsapidu sain algklassilapsena kiirabiga sõita, sest vanemad siiralt kartsid, et nyyd on pimesoolikas. Tegelikult oli häda ikka täitsa omas ahnuses: kax liitrit vänges äädikamarinaadis männiriisikaid yhe õhtu jooxul ei ole hea idee. & mina, loll loom, käisin veel tyhjade seenekausside põhjast marinaadi lisax lakkumas.

Kuigi see äädikakeiss võis olla eluohtlik olukord, aga ma naeran sellele mõeldes praegu kodus nii, et pisarad silmis:).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oli toite, mis ei maitsenud: piima-juurviljasupp, kiisel (kaerakile), räimesoust.

Aga traumat ei saanud küll millestki.

Sama siin, et oli toite, mis ei meeldinud, aga traumat ei saanud.
Minu kokakunsti jõlekogemus kuulub ka vennasrahvale soomlastele, kui seal maasikaid käisin korjamas ja 60+ perenaine ahjus tooreid kotlette küpsetas. Ise mugis ta neid mõnuga ja kui mina alles jätsin, siis käskis mul taldriku tühjaks süüa, et muidu ei lase mind sööklast väljagi.
Nähvasin mutile, et nende tooreste kotlettide eest olen mina maksnud ja võin kas või kõik söömata jätta, kui tahan.
Teine huvitav lugu selle mutiga meenub veel. Magustoitu ta ei teinud, aga ostis hulgi poest neid kõige odavamaid piklikke vahvleid, millel mingi roosa ollus ka vahel oli. Eestiski maksid ned vahvlid ülivähe. Ja siis üks venelanna võttis taldrikusse ettenähtud 2 pulga asemel kolm. Ja mutt tõstis selle kolmanda vahvli venelanna taldrikust ära ja seletas soome keeles, et ainult 2 on ette nähtud. Venelanna vihastas ehtslaavlasliku temperamendiga ja viskas mutile ka ülejäänud 2 vahvlit kandikule tagasi ja ütles: “N…hhui!”
Ma siis lihtsalt naersin juba hüsteeriliselt selle muti peale:).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

nr1) Mugulsibul ükskõik mis asendis. Mul oli tohutult hea nina välja urgitseda sibul, ükskõik kui peeneks tehtud, igast toidust välja ja need likvideerida. Kas prügikasti, kui ema toas oli või siis sokutasin diivani taha, kui ema köögis oli. Ükskord kui ema diivani seinast eemale lükkas ilmus sealt hunnik toidujäänuseid sibulatega välja.
nr2) Piimakissellid koolis, need olid alati klompidega ja süüa midagi vedelat, milles ilmub äkki mingi klomp suhu, siis see tekitas momentaalse okserefleksi.
Eks oli veel teisigi komponente, aga enne läheks päev looja.

Lõpetuseks lisan, et praegu söön sibulat kahe suupoolega, just punast mugulsibulat. Söön iga päev ühe terve mugula.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas kellelgi nii ka on olnud, et nt sunniti midagi sööma ja hiljem on selgunud, et teil oli kas allergia või mingi aine talumatus jne? Nt mina armastasin ja siiani armastan väga liha, eriti praeliha, aga lapsena sain ma sellest ja aedmaasikatest kohutava lööbe. Ega ei sunnitud neid sööma, ma ise tahtsin. Määrisin aga kupladele tsinksalvi peale ja ikka sõin 🙂

Samas, nagu ütlesin, et ema kasvatas alati tomateid ja sõi ja toppis neid mulle ka, aga hiljem selgus, et tema veregrupp ei peaks neid üldse sööma, ja kui ma talle seda ütlesin, siis vastas ta, et ega vist eriti ei sobinud jah, aga ikka sõi. Vat sellest ma aru ei saa – sul konkreetselt pole hea olla, ja sa ikka punnid, isegi kui ei maitse.

Reeglina ju inimene ise hakkab tundma, milline toiduaine talle ei sobi.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Purgimakaronid loomalihaga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Purgimakaronid loomaliha.

Oi need “delikatessid” ununesid enne mainimata

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ühtki traumat ei ole, enam-vähem kõike sõin, ka piima-aedviljasuppi, kaerakilet, kaamelitatti. Ainult pubert ei meeldinud, selle jätsin puutumata, kuni vanaema maal ükskord lumepallisuppi tegi – siis hakkasin armastama ka pubertit.
Mäletan, et mulle väga maitsesid kiluvõileivad, aga pagan, kui soolased need kilud alati olid! Kohutav. Tegin siis endale ikka muna ja suure koguse hapukoorega.
Vastupidi on ka läinud – mis lapsena väga maitses, enam suhu ei pane. Üks selline asi oli suur pekikäntsakas, mis hapukapsasupist pärast valmimist eraldi taldrikule tõsteti ja laudkond võis endale ise lõigata, kes tahtis. Ma tõstsin alati imevähe suppi taldrikusse, et saaks kiirelt otsa ja võiks pekiga maiustama hakata. Vahel panin veidi sinepit peale, aga läks ka ilma. Küll oli hea! Enam ei võta suusisse ka, jube lödisev asi, maitse ka paha.
Teine asi, mida isa tegi ja mulle väga meeldis, oli kurgisalat tilli ja äädikaga. Imeõhukesed viilud, mis läbi paistsid, sool, pipar, till, äädikas. Olen proovinud hiljem teha, õudukas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Praemaksa lõhn ajas lausa südame pahaks. Söö vaid maksapasteeti. Neid ka mitte kõikki.
Ja kilu. Lasteaias oli (vist) piimasupi kõrval alati kas vürtsikiluleib või vorstisai.
Kilu ma süüa ei suutnud ja ei söö seda endiselt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui onu juures uhhaad tehti ja taldrikust kala silmad otsa vahtisid. Jooksime kisaga minema, onu solvunud, siiamaani kalapead ei saa vaadata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Maksakaste mulle meeldis, samuti piima- aedvilja supp. Lemmikmagustoidud olid ka need kirutud kakaokisell ja piimakisell.
Kõige hullem asi oli koolisööklas loomakeel. Samasse karegooriasse lähevad igasugu kalatooted, põhiliselt siis heeringas hapukoorega ja rosolje. Igas sünnipäevalauas üritasin heeringast võimalikult kaugele istuda.
No sprotte õlis hakkasin ma saiaga koos teismelisena siiski sööma.
Maal vanaema tegi ka kaerakile, see pold just mingi hõrgutis aga alla siiski läks. Maahõrgutistest oli maitsvaim soe lüpsipiim- limpsisime seda sooja vahtu kassidega võidu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Maahõrgutistest oli maitsvaim soe lüpsipiim- limpsisime seda sooja vahtu kassidega võidu!

Oi, te olete siin täna toredad – sina ja nyah oma äädikajutuga. Pole ammu nii palju naerda saanud!:))))))

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
kitah

Kommentaar eemaldatud.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

Please wait...
Postitas:
Kägu

Leivasupp, okse. Pakuti hapukoorega aeg-ajalt. Sain trauma ka hapukoore suhtes. Siiani ei söö ei üht ega teist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hakklihakaste, pikkpoiss jm toidud, kus hakkliha või sibul sees
Rosolje jms, kus sees heeringas
Kõik supid

Neid toite pole ma ka täiskasvanuna söönud ja vastupidiselt enda emale, kes mind lapsepõlves lausa vitsa ähvardusel sööma sundis, ei ole ma enda lastele ühtki toitu “kohustuslikuks” teinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pekk supi sees! Siiamaani on pilt silme ees ja meeles see ahastuse tunne, kui pekitükki taldrikus vaatasin. Sest taldrik tuli ju tühjaks süüa …

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 141 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlve traumatoidud