Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlve traumatoidud

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 141 )

Teema: Lapsepõlve traumatoidud

Postitas:
Kägu

Lasteias õnneks ei käinud ja seal mind sööma ei sunnitud. Koolis, mäletan sunniti sööma leivasuppi. Seal olid klimbid sees ja see ajas öökima. Peale seda ei suutnud väga kaua leivasuppi süüa. Nii 20-aastasena maitsesin ja selgus, et hästi tehtuna võib see täitsa hea magustoit olla. Kaunvilju ma ka lapsena ei söönud, ei herneid ega ube. Seega hernesupipäevadel olin koolis näljas kuna suppi süüa ei suutnud ja kui suppi ei söönud siis magustoitu ei saanud. Nii une kui herneid olen täiskasvanuna regulaarselt maitsnud erinevates toitudes ja kooslustes aga ei ole veel maitsema hakanud, miski struktuuris ja maitses hakkab vastu. Sült, kuhu pandi ka kõhretükke ja karvadega kamaratükke ajas öökima.
Ja stoovitud porgand on veel üks roog, mida koolis pakuti aga mina süüa ei suutnud. Kuumtöödeldud porgandi maitse lihtsalt hakkab vastu. Supist nokkisin ka lapsena porgandirattad välja, praegu täiskasvanuna panen ise porgandit suppidesse ja hautistesse aga riivituna. Niimoodi porgandi maitse ei domineeri ja ei ole konkreetset porgandimaitset.
Enamikke lapsepõlves mitte meeldinud toite proovin täiskasvanuna ikka uuesti ja uuest, et äkki on mu maitsemeel aastatega muutunud aga peale leivasupi pole ükski toit “söödavaks” saanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.

Kommentaar eemaldatud.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Leivasupi oksendas mu lasteaia rühmakaaslane taldrikusse tagasi. Ise jälestan pekitükke supi sees, klimbilist kisselli, piimasuppe (kilega). Kummaline, et lasteaia- ja koolisööklais suudeti isegi muidu täiesti normaalseid toitusid valmistada kuidagi eriti jälgilt. Ahjaa, ja mannapuder ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui onu juures uhhaad tehti ja taldrikust kala silmad otsa vahtisid. Jooksime kisaga minema, onu solvunud, siiamaani kalapead ei saa vaadata.

Kuulge, see siin on parim huumoriteema ever!:) Tehke veel. Naeran juba nagu poolearuline siin mitu tundi järjest.

Kujutan ette ehtsat maamehelikku onu: käis püüdis värke kala, pani vana kombe kohaselt kõik soola, pipra ja loorberiga potti, tahtis noortele sugulastele rõõmu teha. Ja siis linnatibikesed, kes maaelust miskit ei jaga, tulid lauda ja pistsid ohkima:” Issssaaaand, siin on kalazilm!” Väkk! Vuihh!
Ja siis on veel eluaegne trauma ka neil sellest.
Ma tõesti ei saa enam naeru pidama!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul vist ei olegi, sest ma lasteaias ei käinud ja eks ema tegi ikka neid toite, mis kogu perele meeldisid. Sellepärast ma vist sööngi kõike. Verikäkk ja leivasupp on ainsad asjad, mida ma väga pika hambaga söön 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ahjaa, mina olen see imelik, kelle üks suurimaid lemmiksööke on piima-aedviljasupp. Eriti hea kui teha suvel värsket kraamist. Nämm!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.

Kommentaar eemaldatud.

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Tähesära

Lasteaias ei ole käinud, koolis kedagi sööma ei sunnitud, kodus ka mitte. Ainus ebameeldiv mälestus, et meile osteti koju suures koguses värsket kala, selle lõhn oli vastik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Või lapsepõlvetrauma toidud?

No igatahes teen sellise teema et, mida teile omal ajal kodus, lasteaias, koolis, külas vm sunniga sisse prooviti ajada ja millest siiamaani pole üle saanud ehk siis enam ei söö?

Või on need traumatoidud ajapikku ehk hoopiski lemmikuteks saanud? Olete midagi vabatahtlikult sööma hakanud?

Minule on selliseks šokitoiduks keedumuna. Mitte salati sees, vaid suurte tükkidena.

Esimestest kevadistest nõgestest tegi ema alati suppi. Supp oli hea, aga miskil põhjusel pandi sinna alati keedumuna tükke sisse. See kuum supp kuuma laialilaguneva munaga… Aga reegel oli, et taldrik tuleb tühjaks süüa 😶

Aastakümned hiljem pakkus ämm spinatisuppi. Jess, spinat üks mu lemmikuid! Ja arvake ära, mis seal keset seda lõhnavat kreemist suppi vastu vaatas…

Laske omad mälestused valla!

Pole toitudega mingeid halbu mälestusi. Eks toitu ikka üritati sööma sundida, aga tulemuseks oli see, et ütlesin, et ei taha ja kui sundimise peale sõin, siis oksendasin välja. Paar korda oksendasin ja lõppes sund ära, nii lasteaias kui kodus. Ilmselt ei viitsinud keegi okset koristada. Seetõttu pole ühtegi traumat. Ise aga tean, ei kui on tunne, et ei taha, siis ei söö.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lasteaias ma ei mäleta, et oleks sunnitud sööma väga midagi. Aga mu vanaema oli lasteaias kokk ja seega ta tegi meile kodus ka üsna palju lasteaiatoite. Siiamaani teeb kui ma oma lastega külla lähen 🙂
Vanaema ütles, et väiksena ma ei tahtnud üldse hakklihakastet ja rosinakisselli. Rosinaid ei söö ma siiamaani.
Pekitükid liha sees ja singi sees on alati olnud väga rõve minu jaoks. Ja ma mäletan kooliajast mingit kisselli kus olid mingid rosinad ja kuivatatud ploomid sees vms, vot selle maitse oli küll jube. Seda ma kunagi ei söönud.
Mitmed on toonud välja siin teemas juurvilja-piimasupi ja maksakastme. Minu täielikud lemmikud 😀 kodus elades ma võisin maksakastet kasvõi iga päev süüa, lihtsalt nii hea on. Ema keetis suviti juurvilja-piimasuppi mis oli nii hea ja ka nõgesesuppi saime.
Võibolla ma väiksena sellepärast ei saanudki mingitest toitudest traumat, sest vanaema tegi kodus ka neid sööke.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kes see hull miinustab siin kõike ja kõiki?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimesena meenub riivitud porgand- kunagi lapsena olin haige ja ma ei tea kes soovitas siis emal mulle riivitud porgandit pakkuda (ma vist ei söönud midagi ja olin nõrk vms ). Oksendasin välja. Siiani porgandit ei söö, keedetud porgandit kannatan vaid piima-juurviljasupis (see täitsa maitseb).
Mannapuder..õudus ma ei tea mispärast. Lasteaias pole käinud, sealt ei saa olla vastumeelsust..
Keedumuna või praetud muna peab olema tingimata viimase võimaluseni küps, kui veidigi vedel on, siis ajan teistel ka isu ära, oma tugeva okserefleksiga.
Hakklihakastet söön vaid siis, kui ise teen. Siis tean, kuipalju praen ja mis maitseaineid lisan mis järjekorras. Lapsena tehti mingit hallikat ollust selle asemel ja pole ka hiljem saanud mujal sellist, mida sööksin. Aa, ja mis üldse kastmetesse puutub, ma ei söö ühtegi kastet mis on tehtud rõõsa koore või piimaga. Ainul vesi+jahu+hapukoor ning maitseained.
Üldiselt on minul vist lihtsam öelda, mida ma söön lapsepõlvetoitudest. Aa ja, paljude vihatud kakaokissell siiani lemmik!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Leivasupp, mannavaht, igasugu kissellid (piima-, kakao-, karamell-, marjadest….millest iganes), nähtavad pekitükid, piimaga keedetud puder, mannapuder,keedumuna, piim ja seda sisaldavad toidud.
Mitte midagi eelnimetatutest pole täiskasvanueas üritanud süüa.

Mind ei lastud lasteaias enne magama, kui magustoit oli söödud. Sellega ma tavaliselt hakkama ei saanud, vahel istusin niisama, vahel panin suhu ja siis oksendasin kas kaussi tagasi või kleidi taskusse ( 80-tel olid sellised kleidis lastel, kus nööbid olid taga ja ees kas üks suur või kaks väikest taskut). Peale oksendamist sain siis kas magama või kui olin kaua passinud, siis mängima.

Kodus pole iial sööma sunnitud.

Soolastoitudest on hirmsana meelde jäänud vaid muna-pekikaste. Magustoitudest julgen siiani süüa vaid selleid asju, mille tooraineid suudan eristada, igasugu vahed, kreemid jms jäävad proovimata, nimetatagu neid kuitahes peenelt.

Huvitav lugu on tatraga. Lääne-Eestis elades oli tatar mulle tundmatu, esimest korda juhtusin sellega kokku u 25-aastaselt. Oli ikka imelik küll. Nüüd söön, kuigi kodus pole ise kunagi teinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Piimasupp

Please wait...
Postitas:
ninakaspreili

Supp ujuvate pekitükkidega on endiselt traumeeriv. Nimelt oli meil lasteaias ühe rühmaõpetaja ‘alluvuses’ kohustus süüa taldrik tühjaks. Ma kunagi ei unusta seda tunnet ja okserefleksi, mis mul tekkis pekitükke närides. Kes ’deepthroat’i’ kaasale teha ei suuda oleks minu olukorras ilmselt otsad andund. Konstruktiivseks ma seda elamust siiski ei pea.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma lasteaias ei käinud, seega mingeid erilisi toidutraumasid ei saanud. Nii ema kui vanaema tegid koduseid toite väga maitsvalt, näiteks piimaga juurviljasupp oli lemmik. Trauma sain siis kui natuke enne kuuendat sünnipäeva üksi lastehaiglasse pidin jääma. Seal sunniti taldrik tühjaks sööma ning toidud olid mulle harjumatud. Enamike toitudega sain kuidagi hakkama aga soolane mannapuder oli šokk. Olin kodus seda ainult magusama söönud ning see soolane lihtsalt ei läinud alla. Istusin üksi viimasena sööklas ning üks tädi õiendas vene keeles (millest ma üldse aru ei saanud). Tädi läks korraks ära ja ma surusin terve taldrikutäie putru kiirelt sisse. Kahjuks tuli see sama kiirelt taldrikusse tagasi. Tädi tuli tagasi ja sundis taldrikut tühjaks tegema. Siis ma läbi nutu üritasin seletada, et ma oksendasin selle pudru just välja aga tädi ei saanud eesti keelest üldse aru. Lõpuks ma jooksin sealt sööklast ära ja tädi jooksis mulle järgi. Lõpuks peitsin end mingis suvalises palatis voodi alla. Rohkem pole ma soolast mannapudruga söönud. Umbes 20 aastat hiljem sõin reisil olles mingit juurviljasuppi, mis ajas äkki öökima. Seal sees oli natuke mannat.

Please wait...
Postitas:
kitah

Lõpuks ma jooksin sealt sööklast ära ja tädi jooksis mulle järgi. Lõpuks peitsin end mingis suvalises palatis voodi alla.

appi!! (((8O
siis mul oma juustusaiaga läks veel isegi hästi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.
Perekooli Moderaator

Please wait...
Postitas:
nyah nyah

Kusjuures mu meest sunnitigi lasteaias taldrikut tyhjax sööma tatrapudrust, mis oli tal kord juba tagasi tulnud. Aastakymneid hiljem veel pidin talle näitagitatsiooni & issanda imet tegema, et ta veendux, kuidas õigesti valmistatud tatar ei tapa.

Porgandeid pelgas ta samuti, ilmselt olid tema pere stoovitud porknad samast valesti maha kirjutatud retseptist kui kitahi suguseltsis. Nyyd kysib ise mõnikord tatraputru, porgandisuppi & oh seda peapõrutust, isegi söögi kõrvale salateid.

Please wait...
Postitas:
kitah

Oi, tegelikult tegi neid stoovitud porgandeid mu vanaema, kes oli iseendast väga hea kokk ja pärandas mullegi hulga retsepte ja valmistusviise. Seega ei saa ma küll teda süüdistada selles asjas. Vaid lihtsalt see magus plödine ollus mulle ei meeldinud. No täpselt nägi ka jälle välja nagu … khm, seesamunegi.
Samas nt keedetud porgand segus hakitud muna ja/või riisiga porgandipirukate sees on täiesti ok.
Ega mulle nt need munas ja jahus praetud räimed ka ei maitse. Ma arvasin, et tegin ise midagi valesti, kui ükskord tegin – täpselt kirjade järgi, aga siis sattusin ühe kolleegi poole, kes oli ka väga hea kokk ja pakkus neid – no täpselt sama maitse oli. Seega ei ole asi alati isegi halvasti tehtud toidus, vaid ilmselt mingine asi ei sobi potentsiaalse sööja biokeemiaga või veregrupiga või maitia ka.
Niiet kesse siin arvas, et pirtsakad, no ei ole tegemist lihtsalt pirtsutamisega, kui toit, selle lõhn või maitse sul okserefleksi tekitavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas kellelgi nii ka on olnud, et nt sunniti midagi sööma ja hiljem on selgunud, et teil oli kas allergia või mingi aine talumatus jne? Nt mina armastasin ja siiani armastan väga liha, eriti praeliha, aga lapsena sain ma sellest ja aedmaasikatest kohutava lööbe. Ega ei sunnitud neid sööma, ma ise tahtsin. Määrisin aga kupladele tsinksalvi peale ja ikka sõin 🙂

Samas, nagu ütlesin, et ema kasvatas alati tomateid ja sõi ja toppis neid mulle ka, aga hiljem selgus, et tema veregrupp ei peaks neid üldse sööma, ja kui ma talle seda ütlesin, siis vastas ta, et ega vist eriti ei sobinud jah, aga ikka sõi. Vat sellest ma aru ei saa – sul konkreetselt pole hea olla, ja sa ikka punnid, isegi kui ei maitse.

Reeglina ju inimene ise hakkab tundma, milline toiduaine talle ei sobi.

Kommentaar eemaldatud
>

Võiksid abi otsida, see on juba tõsiselt patoloogiline seisund.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olin väga niru sööja, kogu aeg sunniti sööma, ja mida enam sunniti, seda vähem mulle miski maitses. See selleks.
Trauma on küll. Surmatunnini vist mäletan, kuidas lasteaias pannkookide peale oksendama hakkasin ja kuri söögitädi siis sundis needsamad koogid koos oksega ära sööma. Ei pea vist ütlema, et mul pole lasteaiaga seoses kuigi helgeid mälestusi. Vihkasin seda. Õnneks pidin käima ainult aasta enne kooli. Pannkooke söön siiski siiani, lihtsalt see lugu tekitab siiani jõuetut viha. Olid ikka ajad.
Jälestasin aga pekitükke toidu sees, keedetud peeti, maapiima (sellel oli lehma maitse ja lõhn ja nisad olid rõvedad), kalasuppi, hapukurki, maksakastet. Pekk ja pastöriseerimata piim on siiamaani menüüs välistatud 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olin vist 5-6 aastane kui hakkasin just haigeks jääma. Olin parajasti ühe vanema sugulase hoolde usaldatud. Tema arvas, et kui lapsele ohtralt rohelist sibulat sisse sööta, siis äkki ikkagi ei jää haigeks. Paraku sibul ei aidanud – tegi olemise veel hullemaks ja ma oksendasin terve esiku täis (no ei jõudnud tualetti). Sain kõva keretäie. Sellest ajast saati ei seedi üldse sibulat (täiskasvanuna olen proovinud tasakesi, aga ei midagi: lihtsalt tekib okserefleks kohe).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuigi olin suht hea isuga ja vähevalik laps, siis minu näljapäevad kodus olid siis, kui vanaema (meil tegi süüa alati vanaema) tegi 1) mulgiputru; 2) ahjuräime; 3)hapukapsasuppi, jõuluajal mulgikapsas oli ka täielik piin. ühtegi neljast ei söö siiani. Kaerakile oli üks lemmikumaid asju – pagan tänapäeva kaerast ei saa enam kilet… miks, arumaisaa, aga ei lähe lihtsalt käärima :'(

Seda teemat siin lugedes aga ei saa ma aru, kas te kõik olete refluxi all kannatavad või mis värk selle muudkui kõige peale oksendamisega on? Ma olen elus vaid ühe korra oksendanud ja see oli ilmselgelt viirus… ei tea ka teisi, kes muudkui aina oksendavad, isegi lasteaia ajast ei mäleta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kaerakile oli üks lemmikumaid asju – pagan tänapäeva kaerast ei saa enam kilet… miks, arumaisaa, aga ei lähe lihtsalt käärima :'(

Läheb ikka, just olen hiljuti kaks korda teinud. Jämedad helbed, keedetud vesi+trad. kääritusega leiva tükid ja hapupiim. +Soojasse kohta mitmeks päevaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei ole eluski mingit öäkki olnud – sõin ära koolilõuna sinised kartulid ja nahaga piimasupid ja magustoidud, mida nüüd nimetatakse kaamelitatiks jms. Hea, et sain tasuta süüa koolis, isa suri varakult,veel nooremad lapsed minust ja kodus eriti süüa ei olnud. Mu ema ei tulnud selle pealegi, et lapsed tahavad hommikul enne kooliminekut hommikueinet – ta oli ennesõjaegne laps, ema suri ja isa viidi Siberisse ja talu jm konfiskeeriti. Kordan – mu ema ei tulnud selle pealegi, et kuidagi teisiti peaks olema. Vanaemasid jm polnud. Mida kõik on tehtud, et süüa saada… Linnalaps olen, 60-ndate alguses sündinud.
Käisime noorema vennaga mina 13, tema 11 turuvarblasteks, õnn, kui peale sai majandi bussile, kusalegi kõplama või kartulit võtma sügisel – vaja oli uut koolikotti jms ja siis sai poest paremat süüa ka osta, see õnnetunde moment on mul hauaääreni meeles. Hiljem, ise emana, ei kujutanud ette, et mu lapsed läheks hommikul söömata kodust välja või seda, et kusagil kriminaalide ja ühiskonna põhjakihiga võidu Turuhoone parkimisplatsil hommikul keel kuus töölesaamise pärast võidelda…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei ole eluski mingit öäkki olnud – sõin ära koolilõuna sinised kartulid ja nahaga piimasupid ja magustoidud, mida nüüd nimetatakse kaamelitatiks jms. Hea, et sain tasuta süüa koolis, isa suri varakult,veel nooremad lapsed minust ja kodus eriti süüa ei olnud. Mu ema ei tulnud selle pealegi, et lapsed tahavad hommikul enne kooliminekut hommikueinet – ta oli ennesõjaegne laps, ema suri ja isa viidi Siberisse ja talu jm konfiskeeriti. Kordan – mu ema ei tulnud selle pealegi, et kuidagi teisiti peaks olema. Vanaemasid jm polnud. Mida kõik on tehtud, et süüa saada… Linnalaps olen, 60-ndate alguses sündinud.

Käisime noorema vennaga mina 13, tema 11 turuvarblasteks, õnn, kui peale sai majandi bussile, kusalegi kõplama või kartulit võtma sügisel – vaja oli uut koolikotti jms ja siis sai poest paremat süüa ka osta, see õnnetunde moment on mul hauaääreni meeles. Hiljem, ise emana, ei kujutanud ette, et mu lapsed läheks hommikul söömata kodust välja või seda, et kusagil kriminaalide ja ühiskonna põhjakihiga võidu Turuhoone parkimisplatsil hommikul keel kuus töölesaamise pärast võidelda…

Jessas, ei kujutanud ettegi, et selline elu võis olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kõige rõvedam söök lapsepõlvest on piima juurvilja supp. Siiani tuleb öök peale…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täiskasvanud inimesed ju peaksid siin koos olema, aga loe nagu mingit titejuttu: muudkui okserefleks toitude peale ja njämm ja nämma! Järjekordeselt palju vastikuid inimesi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Soe piim, otse peale lüpsi ja kurnamist. Ema sundis jooma. Mingi aeg ei suutnud vastu punnida ja jõin- võitlesin okserefleksiga, aga vastu pidasin. Lõpuks enam oksele ei ajanud, aga paras piin oli küll. Siiani ei saa ema või mu mees aru, miks ma sooja piima ei salli. Minu jaoks kõige õudsam asi toitudest.

Teiseks on tangud. Hernesupi sees väikeses koguses on ok, aga igasugune tangupuder on minu jaoks välistatud.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 141 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlve traumatoidud