Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlve traumatoidud

Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 141 )

Teema: Lapsepõlve traumatoidud

Postitas:
Kägu

Keegi küsis siin, kas neil on kõikidel reflukshaigus, et oksele ajab?
Kindlasti mitte.
Traumatoiduks on tõesti maksakaste, juba selle lõhn ajas iiveldama. Samas maksast valmistatud kodune pasteet oli ülimaitsev.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Täiskasvanud inimesed ju peaksid siin koos olema, aga loe nagu mingit titejuttu: muudkui okserefleks toitude peale ja njämm ja nämma! Järjekordeselt palju vastikuid inimesi.

Asi on selles, et kunagi sunniti lapsi sööma, sellest need traumad. Minu last sundis isegi veel praegu üks vanakooli õpetaja lasteaias kõike ära sööma, mis taldrikus on. Kui sind ikka vägisi sunnitakse sööma toitu, mis konkreetselt oksele ajab, siis võib sellest eluaegne trauma küll tekkida. Asi pole selles, et mõnele lihtsalt mõned asjad ei maitse. Ilmselt tõesti mõne inimese organism mõnda asja ei talu, sellega on paljuski see okserefleks seotud. Aga kui ikka vägisi panna inimene sööma seda, mida ta üldse ei taha, see pole normaalne. Mäletan, kuidas ma istusingi lasteaias lõunasöögist alates laua taga seni, kuni ema järgi tuli, sest ära sealt laua tagant ei lastud, kui oli mõni selline okseleajav toit menüüs. Üks asi on see, kui sa keelitad last veidi kõike maitsma, teine asi on see, kui sa karistuse hirmus sunnid inimest sööma, isegi kui oksendab juba.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Või lapsepõlvetrauma toidud?
No igatahes teen sellise teema et, mida teile omal ajal kodus, lasteaias, koolis, külas vm sunniga sisse prooviti ajada ja millest siiamaani pole üle saanud ehk siis enam ei söö?

Kas just piitsaga sunniti, aga lasteaias ja koolis sageli lihtsalt pidi taldriku tühjaks sööma, spordilaagris ka – leivasupp. Eriti kui rosinad on sees, ma sõna otseses mõttes öögin juba praegu seda siin kirja pannes. Sama refleks on tänapäeval nende koduste mustade leibadega, mida inimesed miskipärast armastavad magusaks teha. Kodune leib mingite aprikooside ja meega on absoluutne oksekahur, kui ma ei peaks näiteks singiviilu alla külas enne vaatama.

Ja muidugi piimasupi nahk – samas võin ma vabalt süüa ka paljude poolt vihatud piima-aedviljasuppi. Kolmas needus on külmsuitsu kala, eriti skumbria – mu emale maitses see väga ja kui vaesel ajal väga harva õnnestus seda hankida ta oli NII õnnelik ja valmistas mulle hunniku neid kalavõileibu ja vaatas säravil silmil, et kas ma ka teen OOOO ja oi kui tore. Jah, ma ütlesin OOOO ja oi kui tore, aitäh ema. Jäledus. Kui õnnestus, sai koer selle laua alt endale, kuigi nii soolast poleks pidanud talle andma.

Üldiselt olen ma kõigesööja. Poeleiba söön, piimasuppi söön, kala ja kuumsuitsukala lausa armastan. Kui aga 50. juubeliks abikaasalt külmsuitsuahju sain, siis nutsin küll haledalt (endalgi naljakas tagasi mõelda). Peamiselt solvumisest, et 25 aastat abielu ja ta pole aru saanud, et ma ei suuda külmsuitsu kala süüa. Õnneks sai selle lihtsa liigutusega kuumsuitsuahju vastu vahetada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
talent

Soolastoitudest

Kust niisugune väärvorm tuleb? On soolane toit ja magustoit, soolastoit on miski hübriid ja pole õige. Aga päris paljud kasutavad.

Meenus veel – kuivatatud õunad ja neist kissell. Üks vanaema tegeles sellega ja ma ei tahtnud osalt selle pärast talle küllagi minna, sest ta alati pakkus neid õunu ja mina viisaka lapsena oleksin pidanud sööma.
Teine vanaema fännas kapsarulle. Siis oli see vahend minu peletamiseks, aga praegu – kui vaid saaks neid veel kunagi! 😌

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täiskasvanud inimesed ju peaksid siin koos olema, aga loe nagu mingit titejuttu: muudkui okserefleks toitude peale ja njämm ja nämma! Järjekordeselt palju vastikuid inimesi.

Kusjuures okserefleks teatud söökide peale ja oksendamine vastumeelse toidu söömise järel on üks küllaltki väheräägitud toitumishäire sümptom. Tavaliselt esineb see koos erinevate psüühikaprobleemidega või nt autismiga.
Aga njämma jne sõnad ei viita küll mingile haigusele ega häirele! Need viitavad ainult selle ütleja lapsikusele..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Keedetud pelmeenid. Kahjuks oli see mu ülejäänud perekonna lemmik ja seetõttu tehti seda küllaltki tihti. Ma ei suuda süüa ka muid libedaid, tatise tekstuuriga sööke. Arvan, et see on tihedalt seotud nende suus sadu ringe teinud pelmeenidega. Enamus asju, mida lapsena ei söönud, olen nüüd sööma hakanud ja mõned on isegi lemmikuteks saanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lasteaias ei käinud ja näiteks piima-juurvilja suppi pole oma silmaga isegi näinud mitte. Kodus ei söönud sibulat, praetud sibul oli see kõige hullem. Läks ikka päris kaua, kui ema enam toitude sisse sibulat peita ei üritanud. Suuri praesibula tükke ei suuda siiani süüa, muul kujul enam-vähem kõlbab. Paprikat ei söönud ka umbes 15 aastat, nüüd meeldib.

Sibulaga samaväärselt õudne oli ema tehtud puder. Ma isegi ei tea, mismoodi ta putru keetis, et see selline limane ja maitsetu oli, sest vanaema tehtud putru ja isegi koolis pakutavat ma sõin, aga kodus… pudrusõber pole siiani, vahel ikka hommikuti söön, aga kindlasti mitte esimese eelistusena.

Rosinad ei meeldinud lapsena ja ei meeldi siiani, õun kartulisalati sees oli ka alati hiigelsuur pettumus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kusjuures okserefleks teatud söökide peale ja oksendamine vastumeelse toidu söömise järel on üks küllaltki väheräägitud toitumishäire sümptom. Tavaliselt esineb see koos erinevate psüühikaprobleemidega või nt autismiga.

Aitäh! Lahendasid mõistatuse kuidas siin nii palju imelike arusaamadega inimesi on ja miks neid toit oksele ajab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Otseselt traumat ei ole saanud. Lapsena oli magu haige pikalt, aga asi läks lõpuks päris hulluks , et üldse ükski söök alla ei läinud. Nähti kurja vaeva, et ühe õunaviilugi ära sööksin . Pandi siis haiglasse ja mäletan, et hakati äkki röntgenit tegema ja ennem pidi sööma ära mingit kriiditaolist ja kriidi maitsega möksi ja seda oli nii palju. Selle oksendasin välja. Haiglas hakati sööma sundima, et siis selline ravi oli, et sööklas ootas mind suur laar suure taldriku peal kartulit ja hakklihakastet. See hakklihakaste nägi välja täpselt nagu okse. Ei lubatud ennem ära, kui söödud. Mäletan, et istusin laua taga ja nutsin. Vist võtsin 2 ampsu isegi, aga rohkem ei mahtunud. Sain palju riielda, aga jäeti mind rahule. Imestan, et peale seda üldse hakklihakastet söön.
Erinevalt paljudest, söön maksakastet. Ei söö seeni ega minu sõnade järgi toorest kala (heeringas, kilu). Küpsetatud peab olema. Lasteaias pakuti piimasupi kõrvale kiluleiba. See kiluleib oli kole pilt.
Kord ema pettis seenekastmega ära. Väitis, et vorstikaste on. Esialgu nii tunduski, aga siiski oli imelik kõrvalmaitse. Kui sain teadmise, et seened sees, siis kohe vetsu. Üldiselt ei olnud hea mõte sedasi petta ja vägisi seeni sisse sööta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Piim igasuguses olekus – joogina, magustoidul, supine, kakaona. Lasteaias iga päev valati kurgust alla, iga päev oksendasin selle välja.
Piimakohvi joon ja putru teen piimaga, aga muus olekus ei kannata. Korra olen oksendanud, kui laps pani kogemata piimase klaasi kraanikausi servale ja ma sealt vett jõin.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Piim igasuguses olekus – joogina, magustoidul, supine, kakaona. Lasteaias iga päev valati kurgust alla, iga päev oksendasin selle välja.

Piimakohvi joon ja putru teen piimaga, aga muus olekus ei kannata. Korra olen oksendanud, kui laps pani kogemata piimase klaasi kraanikausi servale ja ma sealt vett jõin.

Laktoositalumatus ilmselt siis. Ka mina hakkasin kord oksendama, kui jõin klaasi piima ära, aga samas kohvi peale piima panen ja seda kannatan ilusti.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ploomimoos – kõige jubedam moos mis olla saab, rooste maitsega.

Koolis pakutav lihakaste, kus karvad lihatüki küljes.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei ole traumatoite.
Mul oli palju asju, mida ma ei söönud lapsena ega söö ka nüüdki.

Olin selline kange tükk, keda ei olnud võimalik sundida. Kuna ma vägisi midagi ei söönud, siis mingit traumat mulle nende söökide süüa mittetahtmine ka ei tekitanud.
Pigem oligi vaheldus ja tekitas ka uudishimu, mida kasvataja lasteaias peale hakkab.
Olin sariistuja söögilauas, kui teised lõunaund juba magasid. Aga ma ei tahtnudki ju magada. Kõlgutasin jalgu ja elasin oma fantaasiamaailmas.
Sama, kui mind vannituppa kinni pandi. Mul oli omaenese mõtetega väga huvitav olla.
Korra viskas kasvataja viimases hädas mu kaisukaru aknast alla. Ma leidsin, et lahendagu ise see probleem, kui lapse isikliku asja ära rikub. Seepeale üritas mind ennast sellele järgi saata. Keeldusin. Lõpuks saatis teise lapse ja minu poolt jäi järjekordselt üks piimasupp söömata.

Ema minuga ei võidelnud. ta oli õnnelik, kui ma midagigi söön ja võimaldas mulle ainult neid sööke, mida ma sõin. Ehk siis keedetud keel, suitsuribi, kala, seened, õunapüree. Midagi rohkemat eriti ei söönudki.
Magustoitudest sobis ainult sefiir (või sefiiritort), muu oli out.
Banaani hakkasin sööma, kui olin ca 25-a

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Või lapsepõlvetrauma toidud?

Laske omad mälestused valla!

Minu lapsepõlv oli omamoodi ilus ja ka raske (väga keerulised suhted vanematega), aga toidutraumat ette pole näidata. Ise järeldan, et ju siis vedas, või oli suuremaid muresid millega tegeleda. Kõik muud pisitraumad näiteks “pimeduse kartmine” jne olen täiskasvanuna välja ravitsenud ja tõesti ei mõista seltskonda, kes sellistel teemadel ohivad.
On üks trauma, mida ma ei plaani välja ravida ja selleks on “suitsetamise taunimine”.
Jõudu toidu teemal kaagutamisel!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ei meenu ühtegi traumat toiduga, ei mäleta, et oleks sunnitud sööma midagi, mida ma ei taha. Siiski on mul lapsest saati tatra ja karamelli vastu mingi vimm. Tatravimm tuleb sellest, et seda oli nii koolis kui kodus võimatult palju toiduks. Ma lihtsalt ei tahtnud seda enam üldse näha lõpuks. Kahjuks on see üks mu laste lemmikutest toitudest ja pean seda “pidupäeviti” ikka tegema 😀
Karamelli ei kannata üldse sellest ajast peale, kui ma kunagi sain päkapikult Daimi šokolaadi ja oksendama hakkasin. Sellest ajast peale seostub karamell iiveldusega. Olen täiskasvanuna karamellijäätist söönud ja selle välja oksendanud. Mingi psühholoogiline häire ilmselt.

Siin on aga mainitud toite, millest ma kuulnudki pole. Piima-aedviljasupp? Neid kahte asja poleks ma küll osanud kokku panna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siin on aga mainitud toite, millest ma kuulnudki pole. Piima-aedviljasupp? Neid kahte asja poleks ma küll osanud kokku panna.

Kui Sul käisid päkapikud ja kes lisaks veel tõid Daimi šokolaadi, siis tõepoolest võib olla toite, milliseid Sa ei tea 🙂
Ajal, kui olid sellised toidud, üldiselt päkapikud ei käinud ja Daimi šokolaad tuli alles mitmekümne aasta pärast peale Eesti taasiseseisvumist.

Mul endal vanim poeg 20-a ja alles ükskord küsis, et mis asi see lumepallisupp on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Piima-aedviljasupp on ainus piimasupp, mida ma oma lastele teinud olen 🙂 See on üks me pere lemmikutest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Või lapsepõlvetrauma toidud?

Laske omad mälestused valla!

Minu lapsepõlv oli omamoodi ilus ja ka raske (väga keerulised suhted vanematega), aga toidutraumat ette pole näidata. Ise järeldan, et ju siis vedas, või oli suuremaid muresid millega tegeleda. Kõik muud pisitraumad näiteks “pimeduse kartmine” jne olen täiskasvanuna välja ravitsenud ja tõesti ei mõista seltskonda, kes sellistel teemadel ohivad.

On üks trauma, mida ma ei plaani välja ravida ja selleks on “suitsetamise taunimine”.

Jõudu toidu teemal kaagutamisel!

Milleks see viimane lause vajalik oli?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma käisin lasteaias vist ainult 2-3 kuud enne kooli ja mingeid toidutraumasid ei mäleta.

Koolis oli kolm asja, mida ma ei söönud: hakkkalakaste – see oli tõesti jube, kala oli ilmselt kõige pea ja luude ja sisikonnaga lihtsalt läbi hakkmasina lastud ja seda serveeriti meile aeg-ajalt nn kalapäevadel ja siis kogu koolimaja haises. Teiseks olid külakotletid, mida meie kooli kokad ei viitsinud lihtsalt ära praadida (lõid lihtsalt serviti pannile, nii et ainult kotleti alumine serv kärsatati ära). Mingi hetk korraldasime streigi selle vastu ja imede-ime, selgus, et on võimalik kotletti mõlemalt poolt praadida. Ja siis kolmas oli see nn kaamelitatt.

Maksakaste aga mulle koolis väga maitses ja maitseb siiani. Seda üldvihatud piima-aedviljasuppi meil koolis ei pakutud, aga kodus ema tegi seda värskete kartulite jm aedviljade saabumisel ja see oli ikka nii hea.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Täiskasvanud inimesed ju peaksid siin koos olema, aga loe nagu mingit titejuttu: muudkui okserefleks toitude peale ja njämm ja nämma! Järjekordeselt palju vastikuid inimesi.

Kusjuures okserefleks teatud söökide peale ja oksendamine vastumeelse toidu söömise järel on üks küllaltki väheräägitud toitumishäire sümptom. Tavaliselt esineb see koos erinevate psüühikaprobleemidega või nt autismiga.

Lapsena oli toidu osas mul päris kena lapsepõlv – vanaema tegi väga hästi süüa, oli nn külakokk, tädi töötas sööklas ja oligi päriselt kokaks õppinud. Ka ema tegi väga hästi süüa. Herned mulle lapsena ei meeldinud ja hernesuppi ei söönud ka kodus ega vanaema-tädi juures mitte. Ainult kuivatatud herneid meeldis krõbistada. Klimbid ja munakaste ka ei sobinud, aga neid ema mul ei teinud ja keegi sööma ei sundinud.
Lasteaiatoidud olid kohutavad, väiksena olin üldse kehva isuga, lasteaias suurt ei söönud. Tegelikult sunniti küll, st enne ei võinud laua äärest lahkuda, aga mul ei olnud mingi probleem nii kaua seal laua ääres söömata istuda, kui parasjagu vaja oli.
Vastikuid või harjumatuid toite olen ka välja oksendanud, seda rohkem kooliajal. Koolisööklas söömas ei käinud pärast algklasse, aga nt haiglas või laagris tuli ju ikka süüa. Enamasti ei olnud asi sundimiseski, lihtsalt midagi tuli ju süüa ja mis teha, kui pärast selgus, et magu ikka ei suuda seda kraami ära seedida.
Okserefleks teismelisena tekkis mul ka väga varase hommikusöögi peale, kuigi hommikusöögil endal midagi viga ei olnud ja nädalavahetuseti mitu tundi hiljem sama toitu manustades probleeme ei olnud. Millalgi loobusingi üldse hommikusöögist, sest enamasti see mul nagunii üle poole tunni maos ei püsinud.
Sügavaid traumasid pole aga jäänud ja praegu valmistan ja söön isuga ka neid toite, mis lapsena üldse ei sobinud või vähemalt eriti ei maitsenud. Pole ka uusi õudukaid kohanud, isegi mitte maailmas ringi reisides ja võõrsil elades. Samas see okserefleks või vähemalt võimetus toitu alla neelata tekib ka praegu, täiskasvanuna, aga mitte niivõrd mingikindla toidu või toiduaine peale, vaid kui asi on kehvasti tehtud-maitsestatud-halvaks läinud. Näiteks ühel korral haiglas oli hommikupuder nii üle soolatud, et ei suutnud esimestki suutäit alla neelata, poetasin selle salvrätikusse. Seda juhtumit ei oska ma küll kuidagi psüühikahäirega seostada.
Hiljuti sain Pavlova kooki, mille põhi oli vist tooreks jäänud (tean, et see peab olema pehme, teen ise ka, aga kas just eriti nätske ja toore muna maitsega?), nii et pärast paari lusikatäit kõik keeras sees. Kusjuures ma söön toorest muna küll – koogel-moogel oli juba lapsena lemmik ja olen joonud muna ka otse koorest ilma probleemideta – aga koogipõhjana oli see tõesti ootamatult vastik, sest pehme besee on üks mu lemmikuid muidu. Ilmselt siin oli oma osa psüühikal küll – ootus ja reaalsus ei läinud üldse kokku.
Kui pärast mandlioperatsiooni hommikul magusat jogurtit pakuti, mis kurku kinni kleepus, siis pärast seda ei söönud magusaid piimatooteid mõnda aega, aga see läks ka üle. See on juba päris kindlalt psüühikaga seotud – midagi mõjus halvasti ja enam ei taha. Iseasi, kas tegemist on just psüühikahäirega, mulle tundub see pigem just normaalne ja oodatav reaktsioon. Nagu ütlesin: ühtegi sellisesse “traumasse” ei ole ma pikalt kinni jäänud.
Mingi autismivorm pole minu puhul siiski välistatud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui mu ema tegi mingitest mürgiseentest kastet ja me pärast terve perega haiglas olime.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Surmatunnini vist mäletan, kuidas lasteaias pannkookide peale oksendama hakkasin ja kuri söögitädi siis sundis needsamad koogid koos oksega ära sööma.

vahel panin suhu ja siis oksendasin kas kaussi tagasi või kleidi taskusse

Kahtlustan, et need ei olnud oksendamised, vaid suus oleva toidu välja köhimine.
Ma ei arva, et selle sööma sundimine oli õige. Kuid okse on siiski midagi muud, kui poolnäritud süljene suutäis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kunagi toodi musti lagritsakomme, mis üldse ei meeldinud. Kõrned tundusid imeliku maitsega ja rasvased. Lumepallisupi mõttest pole ka kunagi aru saanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga mina sain nüüd aru, kust tulevad kärgperede peale oksendajad. No terve Eestimaa oksendab ju lakkamatult.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oksendamine tuleb ikka millegi väga ebameeldiva suust edasi minemisel kuhugi keelepära või kurgunibu piirkonda vms. Nt minul pekitükk oma limase-pehme tekstuuriga tekitas täpselt sellise tunde nagu näppe kurku ajades – automaatne kokkutömme kusagil kõris, mis tõmbab kaasa söögitoru ja sellega koos vist mõjutab ka magu, iagtahes kohe tuleb kõik välja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mingi hall kördilaadne puder hapukoorega. Kui ei söönud, oli võimalik lasteaia kokalt kas kulbi või lahtise käega saada (ca. 35-aasta tagune mälestus). Siiani ei suuda mõelda, et mõnda putru peaks hapukoorega sööma, kuigi enda lapsed on kusagilt õppinud kartuliputru hapukoorega just sööma.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mingi hall kördilaadne puder hapukoorega. Kui ei söönud, oli võimalik lasteaia kokalt kas kulbi või lahtise käega saada (ca. 35-aasta tagune mälestus). Siiani ei suuda mõelda, et mõnda putru peaks hapukoorega sööma, kuigi enda lapsed on kusagilt õppinud kartuliputru hapukoorega just sööma.

Näiteks tatraputru süüaksegi ju hapukoorega?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mingi hall kördilaadne puder hapukoorega. Kui ei söönud, oli võimalik lasteaia kokalt kas kulbi või lahtise käega saada (ca. 35-aasta tagune mälestus). Siiani ei suuda mõelda, et mõnda putru peaks hapukoorega sööma, kuigi enda lapsed on kusagilt õppinud kartuliputru hapukoorega just sööma.

Näiteks tatraputru süüaksegi ju hapukoorega?

Ei pruugi, oleneb ikka kommetest. Tatraputru ja kärutädiputru (mulgiputru) söödi meie kandis (Võrumaa poole) ikka seakõrnetega, hapukoorega mingit putru küll ei söödud. Aga see selleks, minu trauma põhjuseks oligi see hall kört ja hapukoor… ausalt ei oska mõelda, millest see tehtud võis olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ka meie pere oli rahaliselt kehvas seisus, seega sõime kõik koolis hea isuga, eriti hea oli, kui olime sööklas korrapidajad – siis said peale teist tundi vabaks ja olid terve päeva sööklas tööl. Suvel olime maal malevas tööl, kolhoosi sööklas saime 3x päevas korralikult süüa + toodi veel heinateo ajal süüa ja juua.
Seega ei tea, millest tee räägite…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Või lapsepõlvetrauma toidud?

Laske omad mälestused valla!

Minu lapsepõlv oli omamoodi ilus ja ka raske (väga keerulised suhted vanematega), aga toidutraumat ette pole näidata. Ise järeldan, et ju siis vedas, või oli suuremaid muresid millega tegeleda. Kõik muud pisitraumad näiteks “pimeduse kartmine” jne olen täiskasvanuna välja ravitsenud ja tõesti ei mõista seltskonda, kes sellistel teemadel ohivad.

On üks trauma, mida ma ei plaani välja ravida ja selleks on “suitsetamise taunimine”.

Jõudu toidu teemal kaagutamisel!

Milleks see viimane lause vajalik oli?

Meid kõiki kammitsevad mingisugused valusad elukogemused: vaesuses kasvamine, ebaõiglus, koolikiusamine jne. Traumeerivad kogemused saab muuta elumuutvateks õppetundideks, mis peaks tugevdama meie vastupidavuse ja tugevuse vundamenti.
Enda arendamine oma varajaste emotsionaalsete kogemuste kaudu ja kaugemalegi veel on osa meie emotsionaalse enesejuhtimise süsteemist. Emotsionaalse küpsuse oskus hakkab kujunema juba lapsepõlves, kuid selle täielikuks väljakujunemiseks kulub terve elu.
Psühholoogid on tõestanud negatiivse kallutatuse olemasolu st negatiivsed emotsioonid ja mälestused on alati tähtsamad kui positiivsed. Seda pidasingi silmas “kaagutamise all”. Kui oleksite emotsionaalselt piisavalt küpsed, siis oleks siinne kirjutajate kirjapilt hoopis teine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 91 kuni 120 (kokku 141 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlve traumatoidud