Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlve traumatoidud

Näitan 21 postitust - vahemik 121 kuni 141 (kokku 141 )

Teema: Lapsepõlve traumatoidud

Postitas:
Kägu

Piim ja liha. Eriti lammas ja veis. Terve lapsepõlve sunniti, aga sellest ajast kui piisavalt vanaks sain, pole kordagi söönud ja hais ajab ka südame pahaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Piim igasuguses olekus – joogina, magustoidul, supine, kakaona. Lasteaias iga päev valati kurgust alla, iga päev oksendasin selle välja.

Piimakohvi joon ja putru teen piimaga, aga muus olekus ei kannata. Korra olen oksendanud, kui laps pani kogemata piimase klaasi kraanikausi servale ja ma sealt vett jõin.

Mõistan niii hästi! Mul on veel kiiks, et ei joo külas tekstuuriga klaasidest, mida nõudepesumasin korralikult puhtaks ei pese vahel ja kodus on minul eraldi klaasikomplekt, kuhu mitte keegi midagi piimaga seotut valaga ei tohi. Samuti nõudepesušvamm, kuna see piimarasva järele haisev klaas vee joomisel on r õ v e!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Rõõmus söödik

Meil olid lasteaias suurepärased toidud, ühe lapse vanaema oli pisikeses maalasteaias kokaks ja tooraine tuli ikka sovhoosi põldudelt-laudast suures osas. Mäletan, et kord oli lõunaks verikäkk, no selline klassikaline pruunistatud pisut koos sibulatega ja peale kastmeks piim/hapukoor. Küll ma oleksin seda süüa tahtnud, aga paar rühmaliidrit pirtsutasid ja mina ei julenud narrimishirmus süüa enne, kui nood lauast kadusid.

Ainuke, mida lapsena ei suutnud süüa, oli toorsalat värskest kapsast – millegipärast hakkas sellest pea valutama. Keegi loomulikult seda ei uskunud, aga ometigi nii oli. Toorest kapsast niisama sain süüa, muul viisil valmistatut samuti. Saia ka ei söönud, v.a moosiga, sest sai tundus mulle nagu magustoit, mitte võileivamaterjal. Ok, vorsti ka ei armastanud, sõin leiba kala või juustuga, ka kilu ning heeringaga.

Koolitoit käis kah, kui söök oli pisut nässu läinud, siis leib oli alati väga värske ja piim saadaval või sobis osagi toidust süüa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Maksakaste, karamellkissell, munapuder.

Piim igasuguses olekus – joogina, magustoidul, supine, kakaona. Lasteaias iga päev valati kurgust alla, iga päev oksendasin selle välja.

Piimakohvi joon ja putru teen piimaga, aga muus olekus ei kannata. Korra olen oksendanud, kui laps pani kogemata piimase klaasi kraanikausi servale ja ma sealt vett jõin.

Piimaga on sama teema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Pett, hapupiim, kilu, heeringas, räimed – neid ei võta siiani suu sisse.
KOoretükid piima peal, praetud sibul, ja kõige jubedam asi lasteaias: kohupiim kisselliga. See maitsekooslus oli okse maitse mu jaoks. Aga neid asju olen nüüd sööma õppinud.

SEevastu sõin alati köögivilja-piimasuppi, maksakastet ja kakao ja piimakisselli.

Õigupoolest ei söönud ma väiksena eriti midagi, selline väga närb sööja. Küll on kahju, et see mööda läks, nüüd on maailm mu jaoks head toitu täis!

Please wait...
Postitas:
Kägu

maksastroganov ja oasupp.
samas praetud maksa sõin väga hästi.
kuivatatud õuntest-ploomidest-rosinatest kissel vahukoorega.
tatrapuder ei läinud lapsena alla, praeguseks on see üks lemmikutest.
vanaema keetis ternespiima ja sõi ning kiitis, see oli minu jaoks tõeline jälkus. see on siis piim, mis tekib lehmal vahetult peale poegimist, on paks ja kollane, keetes läheb kuidagi tükiliseks. praegugi läheb süda pahaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ükski ei oksenda, liikumine annab hea isu

https://www.ohtuleht.ee/970011/vau-laulu-ja-tantsupeo-toitlustaja-tuli-supiga-ulitapselt-valja

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

vanaema keetis ternespiima ja sõi ning kiitis, see oli minu jaoks tõeline jälkus. see on siis piim, mis tekib lehmal vahetult peale poegimist, on paks ja kollane, keetes läheb kuidagi tükiliseks. praegugi läheb süda pahaks.

Mida siis see vaene vasikas sõi, samal ajal kui teie vanaemaga ternespiima keetsite, tema kiitis ja sina oksendasid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mida siis see vaene vasikas sõi, samal ajal kui teie vanaemaga ternespiima keetsite, tema kiitis ja sina oksendasid?

Lumehelbeke ilmselt ei tea kui palju (väga palju!) lehm piima annab?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siin on aga mainitud toite, millest ma kuulnudki pole. Piima-aedviljasupp? Neid kahte asja poleks ma küll osanud kokku panna.

Kui Sul käisid päkapikud ja kes lisaks veel tõid Daimi šokolaadi, siis tõepoolest võib olla toite, milliseid Sa ei tea 🙂

Ajal, kui olid sellised toidud, üldiselt päkapikud ei käinud ja Daimi šokolaad tuli alles mitmekümne aasta pärast peale Eesti taasiseseisvumist.

Mul endal vanim poeg 20-a ja alles ükskord küsis, et mis asi see lumepallisupp on?

Ma sain täiskasvanuks 2010, seega ’90ndate lõpus pidi Daim ikka meil olemas olema ja ei saanud päris mitukümmend aastat taasiseseisvumisest möödas olla. Muidugi võis ka olla, et mu tädi tõi seda Soomest kaasa vms.
Lumepallisuppi ma kusjuures tean, seda ema tegi ja selle nimi oli nii vahva, et jäi meelde.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Otseselt ei meenu, et midagi oleks kunagi sööma sunnitud, aga vanaema-vanaisa juures oli küll see teema, et toit on püha ja vaat kus sõja ajal või siberis…

Traumat ei ole, aga lapsepõlvest saadik ei söö sibulat mitte ühelgi kujul. Vanaema ikka üritas seda hakklihamasinast läbi ajada ja muul viisil peita, aga minu jaoks ei olnud probleem mitte vaid tekstuur vaid ka maitse, seega leidsin selle alati toidu seest üles ja see toit ei läinud mitte. Ja isegi mu sõja-ajal-sai-kirvest-suppi-keedetud-vanaema kohandus sellega ja kotletitaignast eraldati minu kotlettide jaoks osa enne sibula panekut ning kastmed tehti mulle eraldi piskeses kausikeses. Ja praegugi, pea neljakümnesena, nuusutan peolauas kartulisalatit enne taldrikusse tõstmist, palun restoranides valmistada toidud ilma sibulata. Ja minu koduses majapidamises on sibulat ainult siis kui ma keedan sülti ning soovin sibulakoortega süldipuljongile värvi saada – poes lahtiste sibulakoorte kotti ajamine tundub vale ja nii ma siis ostan sibulakoori ja mõne sibula sinna juurde. Sibulad viskan minema, süldisse lähevad vaid koored. Porrulauk ja murulauk käivad samuti sinna sibula kategooriasse, aga küüslauku armastan väga.

Siiski, oli miski, mida lapsepõlves sunniti. Haige laps pidi ju jooma kuuma piima meega. Ja see oli jäle. Ei teagi, kas oli jäle just see piima ja mee kombinatsioon või mängis oma osa see, et ma ei olnud ka lapsena magusasõber. Kommi sõin koguses pool šokolaadikommi korraga, sellega sai minu mõõt täis. Natuke naljakas oli küll poolikut šokolaadikommi paberisse tagasi pakkida, aga ma lihtsalt ei tahtnud rohkem. Sünnipäevalauatordid olid paras piin. Koduseid pärmitaignapõhjal plaadikooke sõin hea meelega, aga neidki mitte üle ühe tüki. Lemmikmagustoidud olid punastest sõstardest tehtud mannavaht ja mõnusalt hapu kaerakile. Ja ka täiskasvanuna ei ole õppinud magusat armastama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mingi hall kördilaadne puder hapukoorega. Kui ei söönud, oli võimalik lasteaia kokalt kas kulbi või lahtise käega saada (ca. 35-aasta tagune mälestus). Siiani ei suuda mõelda, et mõnda putru peaks hapukoorega sööma, kuigi enda lapsed on kusagilt õppinud kartuliputru hapukoorega just sööma.

Oi jumal, soe (soojaks läinud) hapukoor toidul (suppides, praadide peal vn) 😬

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kama. Lasteaias sunniti (ma arvan, et kõik need traumad ion enamasti just sundimisest) õhtuooteks kruusi kama jooma, mille ma kangelaslikult ära kugistasin ja hetk hiljem sundinud kasvatajale otse sülle oksendasin (ja oma lapsearugagi oli mu meelest see talle täitsa paras). Läks 25 aastat, enne kui ma kama uuesti proovisin ja meeldima hakkas.
Samas olen ma suht kõiges66ja ja koolitoidud mulle reeglina maitsesid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See toidu välja oksendamine võib mõnikord olla ka endalegi üllatav, muide. Mina olen täiesti täiskasvanuna, vanuses 35+, kaks korda välja oksendanud peedimahla. Esimest korda mõtlesin, et mingi kummaline kokkusattumus, proovisin mõne aja pärast uuesti. Kolmandat korda enam proovima ei hakanud 🙂 Kusjuures peet mulle väga maitseb, ma söön seda palju ja väga hea meelega. Aga peedimahl… ei soostu nagu mulle sisse jääma millegipärast.

(Peedimahl pidi väidetavalt vastupidavusaladel nagu jooks, triatlon jne mõjuma imettegevalt, suisa nagu legaalne doping kohe. Mina otsustasin, et ma pigem jooksen aeglasemalt, kui ennast rohkem selle mahlaga traumeerin…)

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seenesoust ja mingi hautatud porgandi-herne jahukaste. See oli ikka….no ikka oli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma pole veel näinud, et keegi niisama toidu välja oksendaks. Ei lasteaias, ei koolis. Siin on neid massiliselt…
Pekikaste just ei olnud mu lemmik, aga oksele pole ühegi asja peale hakanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seenesoust ja mingi hautatud porgandi-herne jahukaste. See oli ikka….no ikka oli.

Minu mõlemad suured lemmikud 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seenesoust ja mingi hautatud porgandi-herne jahukaste. See oli ikka….no ikka oli.

Seda nimetatakse vist stoovitud porganditeks hernestega, sinna on veel võimalik kaalikad lisada, siis on eriti vastik siiani. Lasteaias prooviti mind ka sööma sundida seda, ei õnnestunud. Paar korda ma istusingi selle taldriku taga õhtuni. Hiljem loobuti minu sundimisest vastutahtmist söömisele. Teati et ma ei söö, eestlase kangus.
Ei armasta maksa ega seeni, aga kui just peab..
Ainus traumaatiline kogemus on ühepajatoiduga ja sedagi seetõttu, et seal oli midagi halvaks läinud. See tuli tagasi, ei taha seda siiamaani.
Eelpoolmainitud kuivatatud puuviljadest kissell vahukoorega on väga maitsev, tuli lausa isu peale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seenesoust ja mingi hautatud porgandi-herne jahukaste. See oli ikka….no ikka oli.

Seda nimetatakse vist stoovitud porganditeks hernestega, sinna on veel võimalik kaalikad lisada, siis on eriti vastik siiani. Lasteaias prooviti mind ka sööma sundida seda, ei õnnestunud. Paar korda ma istusingi selle taldriku taga õhtuni. Hiljem loobuti minu sundimisest vastutahtmist söömisele. Teati et ma ei söö, eestlase kangus.

Ei armasta maksa ega seeni, aga kui just peab..

Ainus traumaatiline kogemus on ühepajatoiduga ja sedagi seetõttu, et seal oli midagi halvaks läinud. See tuli tagasi, ei taha seda siiamaani.

Eelpoolmainitud kuivatatud puuviljadest kissell vahukoorega on väga maitsev, tuli lausa isu peale.

Tuli meelde et läksin välismaal külla ja pereema suure uhkusega tõstis kisseli kuivatatud puuviljadest lauale ja teatas et seda sa ikka kunagi pole söönud..peaaegu läks kissell kurku😉

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Seenesoust ja mingi hautatud porgandi-herne jahukaste. See oli ikka….no ikka oli.

Seda nimetatakse vist stoovitud porganditeks hernestega, sinna on veel võimalik kaalikad lisada, siis on eriti vastik siiani. Lasteaias prooviti mind ka sööma sundida seda, ei õnnestunud. Paar korda ma istusingi selle taldriku taga õhtuni. Hiljem loobuti minu sundimisest vastutahtmist söömisele. Teati et ma ei söö, eestlase kangus.

Ei armasta maksa ega seeni, aga kui just peab..

Ainus traumaatiline kogemus on ühepajatoiduga ja sedagi seetõttu, et seal oli midagi halvaks läinud. See tuli tagasi, ei taha seda siiamaani.

Eelpoolmainitud kuivatatud puuviljadest kissell vahukoorega on väga maitsev, tuli lausa isu peale.

Olen selle stoovitud asjanduse ees samuti istunud, kuniks uneaeg peale tuli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen selle stoovitud asjanduse ees samuti istunud, kuniks uneaeg peale tuli.

Meil kodus ei tehtud seda iial ega ka lasteaias ega koolis mitte. Ma ei teadnud ei seda sõna ega seda toitu.

Täiskasvanuna, !7 aastaselt läksin teise linna kõrgkooli. Sain tuttavaks ühe kohaliku tüdrukuga, saime sõpradeks ja juba paar kuud hijem kutsus ta mind külla. Aga hoiatas, et süüa teeb vanaema ja keegi seda ei söö, kuigi vanaema on iidsest ajast kokana töötanud.

Pikk lugu lühidalt – nägin esimest korda stoovitud (?) porgandeid ja herneid. Olid veel vist kas manna või jahuga tehtud. Maitsesin väga ettevaatlikult, sest sõbranna käskis, et maitsma pead, aga süüa muidugi ei suuda. Noh, kokkuvõttes ma sõin kolm portsu ja mulle anti ühikasse veel potiga kaasa ka. Jube maitsev. Aga lasteaias oleks see mul ilmselt sees kõvasti pööranud. Just see segane konsistents.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 21 postitust - vahemik 121 kuni 141 (kokku 141 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlve traumatoidud