Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlvelood, kus teid on vääriti mõistetud

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 52 )

Teema: Lapsepõlvelood, kus teid on vääriti mõistetud

Postitas:
Kägu

Ei oska väga tabavalt pealkirjastada, aga lugu selline, mis võiks ehk aimu anda:

Käisin 1.klassis (~ 30a tagasi). Läksime kevadisele matkale, kaasas omad söögid-joogid.
Ema uuris enne minekut, et millega ma võileiba tahan kaasa võtta. Vastasin, et kartuliga. Ema uuesti, et äkki ikka mingi vorst või juust, aga mina jäin endale kindlaks – võileib olgu keedukartuliga!
No ok, ema tegi siis mulle paar “kokkupandavat” võileiba, mille katteks või, kartulilatakad ja natuke tilli.
Mäletan siiani klassijuhataja murest murtud nägu ning tetraalseid pearaputusi, et milline vaesus mõnes peres valitseb…. 😀

Lugu tuli meelde, kui pakkusin oma lapsele (8), et mida hommikusöögiks sööme: käisin välja ideid soojadest saiadest pannkookide ja omletini, aga tema ütles, et “saaks vaid natuke paljast kurki”.

Kas teil on midagi niisugust meenutada, kus kõrvalseisja lihtsalt peab valesti mõistma, kuna ei tea loo tagamaid?

Lõbusaid meenutusi!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas teil on midagi niisugust meenutada, kus kõrvalseisja lihtsalt peab valesti mõistma, kuna ei tea loo tagamaid?

Mismoodi ema sul oleks pidanud siis aru saama? Kolm keedetud kartulit ja juurde vorstivõileib?
Ja mis õps selle peale oleks arvanud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Söögiga seoses – minu vennatütar küsis külas või pidudel alati ainult vett ja leiba. Kuni vähemalt 9. eluaastani. Millest tal see, ei tea ta nüüd ka ise selgitada. Kostitajatel oli muidugi alati palju imestamist, et kas laps pole muud saanudki, kui muud süüa ei taha.

Mul endal oli lapsepõlves raske aru saada söögiaegade mõistest kui sellisest. Olenevalt tegevusest võis aeg hommikusöögist lõunani tunduda vaid nagu 5 minutit või siis terve igaviku. Oli mulle täiesti arusaamatu, miks ei või inimesed süüa siis, kui kõht tühi on. Sellega oli seega ka alati võõraste juuresolekul jama, sest ma võisin käia kaks korda tunnis ja kaks tundi järjest süüa juurde küsimas või siis rahumeeles vahele jätta lõuna- ja õhtusöögi ja juua ainult mahla või mingit taimeteed.
Senini on mul raskusi aru saamisega, miks täiskasvanud inimesed ka ei luba endale süüa siis, kui kõht tühi, vaid arutlevad, et alles 1,5 h tagasi sõin prae, kuidas ma siis nüüd teise söön. Või sunnivad end ja lapsi sööma, sest “lõunal peab ju sööma”.

Aga muidu on vist kõige vääriti mõistetum tuttav laps üks väike poiss, vast 5 aastat vana, kes varastas naabri aiast ketist endast mitu korda raskema koera ja vedas selle enda tuppa ja toppis selle kaukaaslase ja pagan-teab-mille segu hiiglase riidekappi.
Kõik arvasid, et poiss tahab hirmsasti koera. Terve linnaosa rääkis, et vat kui loomaarmastaja laps, püüdis koera ketist päästa ja et oh kui pahad vanemad, kes talle siis koera ei võta. Aastaid hiljem selgitas ta, et ei tahtnud mingit koera ja ta ei salli koeri. Ta lihtsalt tahtis midagi varastada, sest see tundus selline vahva tegu ja miskipärast ta arvas, et koera kadumist ei märgata. No et kuna tema neid ei salli, siis on kõik õnnelikud, kui koer kadunud. Varast temast ei saanud, muidugi. Koera tal ka pole olnud ja ta ei salli neid senini.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kas teil on midagi niisugust meenutada, kus kõrvalseisja lihtsalt peab valesti mõistma, kuna ei tea loo tagamaid?

Mismoodi ema sul oleks pidanud siis aru saama? Kolm keedetud kartulit ja juurde vorstivõileib?

Ja mis õps selle peale oleks arvanud?

loe veel kolm korda, ehk saad aru, kes valesti asjast aru sai.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Me lugesime esimeses klassis mingit lugu pesemisest ja siis loo all oli küsimus “kus sulle ennast kõige rohkem pesta meeldib?”. Kõigist variantidest, nagu saun, vann, dušš jne valisin mina kausi, sest ma polnud kunagi varem enda kausis pesemisest kuulnud ja see tundus kuidagi eksootiline ja vahva.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Algklassides oli tunnis juttu poiste nimedest ja õpetaja küsis, milliseid K-tähega poiste nimesid teame. Olin hiljuti “Lumekuningannat” lugenud ja kui enamus tuntud nimesid olid öeldud, tõstsin käe ja ütlesin Kaj. Terve klass hakkas naerma ja õpetaja ütles ka, et see on tüdruku, mitte poisi nimi. Olin väga arg laps ja niigi võttis palju julgust, et kätt tõsta, ei julgenud veel täpsustama hakata, et mõtlesin jotiga varianti.

Please wait...
Postitas:
Belladon

Mina olin ülimalt tagasihoidlik ja vaikne laps. Isegi teretamine käis mul “üle jõu”. Tihti arvasid täiskasvanud, et olen kasvatamata ja ebaviisakas. Ei olnud. Iga kord mõtlesin, et täna on see päev, kui kõlava ja selge häälega “tere” ütlen, aga reeglina sai häbelikkus minust võitu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

loe veel kolm korda, ehk saad aru, kes valesti asjast aru sai.

Kommentaar kustutatud

Perekool.ee kasutamistingimused
2. Perekool.ee kasutaja kohustused
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.

Perekooli moderaator

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Käisin koolis sügaval nõukaajal. Mingi kirjandusteosega seoses tuli jutuks väljend, et “Inimene on inimesele hunt”. Õpetaja küsis, et millal võiks inimene inimesele hunt olla. Mina tõstsin käe ja ütlesin, et sõjas. Sain õpetaja käest sellise peapesu. Ei saa siiani aru, mida ma valesti ütlesin.

Please wait...
Postitas:
Kägu

vanem õde pidas täisealiseks saamise sünnipäeva ja kutsus terve karja oma sõpru külla. mina muidugi tolknesin ka igal pool (8a noorem). hommikuks oli venna maki kaas kadunud ja kõik olid veendunud, et mina tegin katki ja peitsin tükid ära. paar nädalat hiljem tuli makikaas tervelt välja hoopis peokohast. minu ees muidugi keegi ei vabandanud.

keegi oli pannud õe äratuskella, mis tiksus ja helises tohutult valjult, kaugele voodi alla peitu. mina jäin süüdi, sest mina olin ju väike ja nagunii tegin igal pool pahandust. sain paraja koslepi. pärast tuli välja, et ema oli selle hoopis ära peitu pannud, et saaks rahulikult magada. jälle ei tulnud keegi selle peale, et minu käest vabandust paluda.

ema mandoliin oli katki tehtud, taas kõikide arvates mina süüdi. kere peale ei jõudnud saada, sest süüdlane tunnistas ise üles.

nüüd olen ma küll kullakallis õeke ja tütreke, aga mulle on kogu sellest suhtumisest “ah nagunii tema, ju ta valetab” jäänud okas hinge.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Käisin koolis sügaval nõukaajal. Mingi kirjandusteosega seoses tuli jutuks väljend, et “Inimene on inimesele hunt”. Õpetaja küsis, et millal võiks inimene inimesele hunt olla. Mina tõstsin käe ja ütlesin, et sõjas. Sain õpetaja käest sellise peapesu. Ei saa siiani aru, mida ma valesti ütlesin.

Hundikari on loomariigi üks ilmekamaid näiteid tõelisest koostööst, ustavusest, lojaalsusest ning üksteise hoidmisest. Vähestel liikidel on karjasuhted nii paigas kui hundil. Hunt on hundile vend, ustav kaaslane ja sõber. Sellises etoloogilisemas valguses oleks ütlus “inimene on inimesele hunt” pigem hoopis ideaal, mille poole kodanikuühiskonnas peaksime püüdlema.
Frans de Waal, maailma juhtivaid etolooge, on kuulsa vanasõna kohta öelnud, et selles on kaks suurt viga. Esiteks ei ole see koerlaste suhtes õiglane, kuna tegemist on ühtede seltsingulisemate ning koostööaltimate loomadega kogu planeedil ning teiseks ja mis hullemgi, on vanasõna väär ka inimliigi seisukohalt, kuna ei arvesta inimesele vägagi loomuomase sotsiaalsusega.
Ükski loomaliik ei ole inimesega sotsiaalselt nii sarnane kui hunt ja just seetõttu võime neist julgelt eeskuju võtta. Indiaani tarkus ütleb: mida inimene ei tunne, seda inimene kardab ja mida inimene kardab, seda inimene hävitab.

Please wait...
Postitas:
kitah

Samamoodi on absoluutselt vale ka ahviarmastus ja rongaema. Esiteks annavad ahvid sageli oma või ka võõrastele poegadele kere peale, hülgavad neid või käituvad nendega muulgi moel nurjatult – täpselt nagu inimesedki. Samas on ronk üks paremaid lapsevanemaid (ka isalind).
Kust sellised lollakad stereotüübid tulnud on, ei tea.

Mul endal oli üks selline äärmise valestimõistmise juhtum, kui olin umbes viiene või sinnakanti. Olin parajasti Tartus lastehaiglas adenoididega ja kõrvalpalatis oli üks pisike poisike, kes mulle õudselt meeldis, mis ta võis olla, kahene, kolmene, selline häbelik ja armas. Ma olin lugenud ühte toredat juttu Kuidas loomad endale sabad said, Ede Peebo illustratsioonidega
http://www.vanaraamat.ee/data/06012014108.jpg
See lõppes nii, et kuna rebane jänesele saba ei toonud, siis tõmbas koer, kellel jänesest kahju oli, musta kassi sabast valge otsakese ära ja sellest tupsust sai siis jänesele saba. Jänes oli õnnelik (kassi käest ei küsinud keegi).

Jutustasin seda muinasjuttu sellele poisile nii hästi-halvasti kui mäletasin, ja paistis, et poisile see meeldis, igatahes oli ta midagi rääkinud oma isale (muidu ta oli üsna selline sõnaaher), igatahes see isa otsis mu üles ja kinkis mulle šokolaadi.
AGA! Minu jutustamist oli kuulnud pealt ka öövalve õde, kelle laud oli just selle poisi palati ukse ees. Nagu sageli täiskasvanud, ei kuulnud ta muud kogu loost, kui kass ja saba – ja kahtlustas täiesti alatult ja alusetult, et ma olin öelnud sellele poisile, et mine kassi saba alla. Krt, ma ei teadnudki sellist väljendit enne ega mida see tähendab, kui seda selle eide suust kuulsin. Ja see moor pani mind nurka seisma – mind, haiget last! Ma üritasin talle seletada, et see oli selline jutt ja mingit sellist väljendit selles ei olnud, vaid et tegemist oli sabadega, mitte sabaalustega, aga mutt ei uskunud mind ja lärmas niiet! Oi ma olin vihane, lausa pisarateni nördinud. Kui vanaema mind vaatama tuli, siis rääkisin talle selle loo ära ja küsisin veel vanaema käestki, et mida see väljend tähendab. Ma ei tea, kas ta läks tema juurde õiendama, aga vanaema oli juures ja nägi, kui selle poisi isa mulle šokolaadi andis ja rääkiski selle isaga. Aga ega too õde muidugi ei vabandanud ega midagi.
Ma ei saa just öelda, et selle mälestuse kohutav ebaõiglus siiamaani mind põletab, aga sellised asjad tõesti jätavad “templi mällu igaveseks”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Puudusin koolist ja sel ajal jagati klassile välja emakeeleõpiku 2. osa. Kodus jäi sealt üks luuletus pähe õppida. Mina ei saanud seda teha, sest mul polnud õpikut. Kui peale puudumist kooli läksin, siis õpetaja küsis mind vastama. Mingi asendusõpetaja oli veel, vist oli talvine haigusteperiood või mingi muu jama. Üritasin seletada, et ei saanud luuletust õppida, sest puudusin ja ma ei ole veel seda õpikut kätte saanudki, milles luuletus sees. Ei tea, kas seletasin kehvasti või ei tahtnud õpetaja mõista-uskuda mu lugu, aga kahe ma sain. Õpetaja kommenteeris veel, et igasuguseid vabandusi ikka mõeldakse välja, et koduseid ülesandeid mitte teha. See oli mu elu esimene hinne kaks.

Ebaõiglustunne pole mindki painama jäänud, aga meelde jääb jah see asi igaveseks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Haiglalooga tuleb mul meelde, kui ma mingi 6- 7 aastasena sapipõiepõletikuga Rakvere Lõuna tänava haiglas olin (kuskil 80ndate keskel). See lugu pole küll otseselt valesti mõistmisest, pigem klassifitseerub sinna CiFi alla ja mõtlesin, et vbl on lihtsalt kellelgi huvitav lugeda. Kummaline on, et asjad, mis on kunagi juhtunud, tunduvad nagu ebareaalsed, ometi tead, et need on sinuga juhtunud.
Esiteks mäletan, et nägime oma palatist otse vastasmaja uude sünnitusmajja ja selle teise korruse sünnitustuppa.
Ok, just praegu vaatasin kronoloogiast, see korpus avati neil 1986, seega juhtus see kas 1986- 1988.
Mäletan, et meid oli toas palju, 5- 6. Ja minu voodi oli kohe ukse kõrval vasakul. Ning meie palatis oli mingi vahva vene plika, kelle sitapotti pidid kõik teised palatikaaslased graafiku järgi tühjendama. Plika ise oli vast 5- 6 aastane. Kuid mingil põhjusel ei käinud ta wc-s, kus teised. Muidu sai liikuda ja ringi kepselda küll.
Ühesõnaga, mina, väikse ja vaprana, julgesin vastu seista endast palju vanematele palatikaaslastele ja ka ühele hooldajale, kes oki pisut kiiksuga ja tal oli mingi kummaline natuke pilav hüüdnimi, millega kutsusid teda teised patsiendid ja hooldajad. Mingi Lolli või Lälli või Lätu või Lotu. Oletame, et Lotu. See Lotu siis siiberdas seal meie palatis pidevalt ja talle meeldis minu mänguahviga mängida. Loopis seda õhku ja kohe suure häälega naeris.
Tagasi sitapoti teema juurde. Ma lihtsalt EI SAANUD aru (7- 8 aastasena), miks see venku vetsus ei võinud käia. Või kui ta soovis ilmtingimata potti sittuda, miks ta seda ise tühjendada ei võinud. Või kui ta ka mingil põhjusel seda teha ei saanud/ei soovinud, miks seda pidid teised patsiendid tegema.
Ja nii ma sattusingi kogu palati põlu alla. Kuid ma ei murdunud. Loomulikult rääkisin sellest esimesel võimalusel oma tulehargist emale, kes siis hoolitses, et asjad jonksu saaksid ja keegi mind seetõttu enam teisiti ei kohtleks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mäletan 5. klassist, et mu uus klassijuhataja mõistis mind totaalselt valesti – võib-olla ajas mõne klassikaaslasega segamini, ei tea. Igatahes ta oli kirjandusõpetaja ja mina olin totaalne kirjandushull ja üldse väga motiveeritud õppija, käitumine ja hoolsus samuti alati eeskujulikud olnud. Selline hea ja sõbralik laps, noh. Ja siis sügisel, oktoobrikuus, poolteist kuud mind tundnuna, kutsus see klassijuhata mu ema koolikoosolekul kõrvale ja rääkis, et ma olen äärmiselt üleannetu ja avaldan oma pinginaabrile halba mõju, et tuleks palju rohkem piire seada ja keelata. Ema oli üsna hämmingus ja kui ta rääkis, mida õpetaja mulle süüks oli pannud, siis mina ka, sest need polnud absoluutselt mingid tegelikult minuga seotud või üldse meie klassis juhtunud asjad. Mäletan, et olin nii kibedalt solvunud, imestunud, tundsin tükk aega selle õpetaja suhtes suurt tõrget ega saanud sugugi aru, mida ma teisiti oleks pidanud tegema. Igatahes ta ise hakkas mind aasta jooksul igati hindama ja saime väga hästi läbi, mingit jäävat traumat ma ei saanud, aga siiani mäletan seda laps-enda võimetustunnet.

Teine juhtum on varajasest lapsepõlvest. Ema oli sõbrannalt saanud mingisuguse lõnganäidise, jupikese kollast lõnga, et täpselt sama tooni tokke juurde osta. Ja ühel hetkel oli see lõngajupike riiulilt kadunud. Ema on siiani kindel, et mina sellega mängisin ja jupi ära kaotasin, aga no mul ei olnud selle jupikese vastu mingit huvi ja õrna aimu ka mitte, kuhu see kaduda sai. See on üks neid ülivähestest kordadest, kus sain täiesti ebaõiglaselt riielda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

loe veel kolm korda, ehk saad aru, kes valesti asjast aru sai.

Kommentaar kustutatud

Perekool.ee kasutamistingimused
2. Perekool.ee kasutaja kohustused
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.

Perekooli moderaator.

Liitun ka selle lollideklubiga. Teema on väga hea, aga teemaalgatuses toodud näide ei kõlba kassi saba alla ka. Mingi ema kujutas ette, et kui ta paneb lapse võileiva vahele kartuli, siis kogu maailm märkab seda ja hakkab ohhetama. Arusaadav on see näide juhul kui teemaalgataja ise lapsena läks õpetajale näitama ja lehvitama oma kartulivõileivaga ja tähelepanu nõudma! Milles siin valestimõistmine seisneb?
Ülejäänud näited siin teemas on väga head!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kord õues mängides ütles üks klassiõde mulle, kui läksin korraks tuppa, et too midagi head. Komme meil kodus polnud, aga keedukartuleid oli ja need olid mu meelest küll hea maitsega. Võtsingi keedetud kartuli õue ja andsin oma toonasele sõbrale. Ausalt, ma ei mäleta, mida ta ütles või kas teisi lapsi seda pealt nägemas oli, aga üle väikese mängumaja too kartul lendas. Eks ole, ilmselgelt oli ta äärmiselt üllatunud, et talle kommi asemel keedukartul ulatati.

Teemaalgatajale minu poolt 10 punkti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ooo, mulle meenus minu parim valestimõistmise lugu. Oli kas 2. või 3. klassi esimene koolipäev. Kogunesime alla fuajeesse. Uurisime just minu oivikust klassiõega õpilaste nimekirja (eriti huvitav oli ju, kas uusi klassikaaslasi on ja kes on klassijuhataja), kui üks nooremat sorti õpetaja meile lähenes ja küsis, mida me suvel tegime ja mida meile meeldib teha, mis meid huvitab. Ma ei mäleta, mida teine õpilane vastas, aga mina vastasin, et mind huvitab künoloogia. No eks ma natuke eputasin ka, et olin selle sõna suvega selgeks saanud, aga künoloogiks soovisin ma siis saada küll.

Õps läks näost punaseks, hakkas imelikult kokutama ja ütles mulle, et selle asja nimi on günekoloogia ja see ei peaks mind huvitama.
Mina seisin, ei saanud midagi aru, miks ta äkki günekoloogiast räägib – see sõna oli mulle väga tuttav, sest mu kaks tädi olid günekoloogid.

Klassi oivik siis kõrvalt parandas õpetajat, et Kägu ei rääkinud günekoloogiast, ta rääkis künoloogiast. NII tulipunast nägu ma pole iial näinud, kui toona sel õpetajal. Kokutas midagi ja siis oli äkki kadunud. Ta põhimõtteliselt kadus meie juurest nagu UFO – viuh ja teda enam polnud.

Sellest jäi mulle pikaks ajaks teadmine, et täiskasvanutega tuleb rääkida väga lihtsalt, nad ei saa muidu aru.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lugesin viis korda, ikka ei saanud aru.
Ole nii hea ja valgusta.

Valesti sai aru õpetaja.

Mäletan siiani klassijuhataja murest murtud nägu ning teatraalseid pearaputusi, et milline vaesus mõnes peres valitseb….

Tõlge: õpetaja ei tulnud selle peale, et laps sellist võileiba tahtis. Õpetaja arvas, et kartul oli võileiva vahel vaesuse tõttu, et emal polnud midagi paremat panna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Käisin koolis sügaval nõukaajal. Mingi kirjandusteosega seoses tuli jutuks väljend, et “Inimene on inimesele hunt”. Õpetaja küsis, et millal võiks inimene inimesele hunt olla. Mina tõstsin käe ja ütlesin, et sõjas. Sain õpetaja käest sellise peapesu. Ei saa siiani aru, mida ma valesti ütlesin.

Silver Anniko raamat Rusikad oli algselt selle pealkirjaga või vähemasti mõeldud, aga kirjastus muutis Rusikateks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Elasin lapsepõlves maal, meil oli väga kuri kass, kelle jaoks ringijooksvad lapsejalad olid hiirte vms puudumisel sobivad asendusobjektid, et neisse küüntega kinni karata. Ma ei mäleta, palju seda küüntega jalga kargamist oli, aga seda kassi me igatahes kartsime. Kodust paarisaja meetri kaugusel metsatuka taga oli tiik. Sõitsime ükskord algklassilastena kodu lähedal ratastega ja tiigi poolt tulles tekkis meil hirm, et äkki kuri kass varitseb meid kusagil tee ääres põõsastes. Kassi peletamiseks siis karjusime midagi, ilmselt mingi suvaline kisa nagu lapsed mõnikord teevad. Veidi enne koduni jõudmist nägime ehmunud vanemaid endale vastu jooksmas, saime riielda karjumise pärast ja vist siraka vastu sääri ka, nemad olid arvanud, et üks lastest on tiiki kukkunud või uppunud ja teine tuleb karjudes kodu poole. Meie jälle ei saanud aru, miks süütust kassi hirmutamisest nii palju pahandust tuli.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olin teises klassis. Oli võimlemistund, seisime seina ääres reas ja ootasime oma järjekorda, et mingit hüpet üle saali teha teha. Järsku tuli õpetaja, haaras mul juustest ja virutas mu nägupidi vastu seina ja karjus midagi ja marssis minema.

Siiamaani ei tea, millega ma sellise käitumise “ära teenisin”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lugu pole päris vääritimõistmisest, küll aga lapsena kogetud ebaõiglusest, mis hinge jäi. Olin ka tubli koolilaps ja meil oli väga tore alglassi klassijuhataja, kes muidu oli alati väga sõbralik ja hooliv. Kord juhtus aga nii, et minu pinginaaber küsis korduvalt minu käest tunni ajal mingeid küsimusi. Üritasin vastamisest hoiduda, aga midagi ma talle ikka vastu sosistasin. Sel hetkel aga, kui talle vastasin, õpetaja märkas seda ning sain lobisemise eest pahandada ja päevikusse märkuse: “M ajas tunnis juttu”. Märkus oli minu jaoks 2. klassi lapsena kole asi – see oli mu esimene ka viimane märkus kogu kooliaja jooksul! Ebaõiglane tundus mulle kogu asja juures aga see, et märkuse sain mina üksinda: esiteks polnud ju mina lobisemise algataja, teiseks aga oli minu meelest ilmselge, et üksi juttu ajada ei saa 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lugu pole päris vääritimõistmisest, küll aga lapsena kogetud ebaõiglusest, mis hinge jäi. Olin ka tubli koolilaps ja meil oli väga tore alglassi klassijuhataja, kes muidu oli alati väga sõbralik ja hooliv. Kord juhtus aga nii, et minu pinginaaber küsis korduvalt minu käest tunni ajal mingeid küsimusi. Üritasin vastamisest hoiduda, aga midagi ma talle ikka vastu sosistasin. Sel hetkel aga, kui talle vastasin, õpetaja märkas seda ning sain lobisemise eest pahandada ja päevikusse märkuse: “M ajas tunnis juttu”. Märkus oli minu jaoks 2. klassi lapsena kole asi – see oli mu esimene ka viimane märkus kogu kooliaja jooksul! Ebaõiglane tundus mulle kogu asja juures aga see, et märkuse sain mina üksinda: esiteks polnud ju mina lobisemise algataja, teiseks aga oli minu meelest ilmselge, et üksi juttu ajada ei saa 🙂

Minul juhtus sama. Minu kõrval istuv tüdruk rääkis ja küsis midagi, mina vastasin talle et “ma ei tea, ära sega”, midagi sellist. Õpetaja hakkas riidlema, et me tunnis juttu räägime. Tüdruk ütles, et tema pole midagi teinud ja õpetaja vastas, et ega ta temaga ei riielnudki vaid minuga. Õnneks märkust ei saanud, aga sellegipoolest tundus see jube ebaõiglane.

Veel üks juhtum, jällegi pigem ebaõiglusest kui valestimõistmisest:
ma ei leidnud kooli garderoobist oma asju üles. Esimest korda küsisin garderoobitädilt abi, mille peale sain riielda, et nii suur tüdruk ja otsigu ise. Olin vist 8 aastane ja tädi oli just enne seda aidanud ühte poissi minu paralleelklassist (st sama vana kui mina!). Lihtsalt poiss oli lühikest kasvu ja mina veidi pikem.

Please wait...
Postitas:
talent

Ooo, mulle meenus minu parim valestimõistmise lugu. Oli kas 2. või 3. klassi esimene koolipäev. Kogunesime alla fuajeesse. Uurisime just minu oivikust klassiõega õpilaste nimekirja (eriti huvitav oli ju, kas uusi klassikaaslasi on ja kes on klassijuhataja), kui üks nooremat sorti õpetaja meile lähenes ja küsis, mida me suvel tegime ja mida meile meeldib teha, mis meid huvitab. Ma ei mäleta, mida teine õpilane vastas, aga mina vastasin, et mind huvitab künoloogia. No eks ma natuke eputasin ka, et olin selle sõna suvega selgeks saanud, aga künoloogiks soovisin ma siis saada küll.

Õps läks näost punaseks, hakkas imelikult kokutama ja ütles mulle, et selle asja nimi on günekoloogia ja see ei peaks mind huvitama.

Mina seisin, ei saanud midagi aru, miks ta äkki günekoloogiast räägib – see sõna oli mulle väga tuttav, sest mu kaks tädi olid günekoloogid.

Klassi oivik siis kõrvalt parandas õpetajat, et Kägu ei rääkinud günekoloogiast, ta rääkis künoloogiast. NII tulipunast nägu ma pole iial näinud, kui toona sel õpetajal. Kokutas midagi ja siis oli äkki kadunud. Ta põhimõtteliselt kadus meie juurest nagu UFO – viuh ja teda enam polnud.

Sellest jäi mulle pikaks ajaks teadmine, et täiskasvanutega tuleb rääkida väga lihtsalt, nad ei saa muidu aru.

See on L. Tungla lasteraamatust “Pool koera”. Tore raamat oli😊

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas seda saab lugeda väärmõistmiseks või väärkohtlemiseks, aga ma lin vast 7-8-aastane, kui perega autoga kuskilt koju sõites nägime teel väikest valget surnud koera, ju oli auto alla jäänud. Mulle läks see tohutult hinge, nii kurb meel oli. Läksin oma suures kurbuses kiiresti meie kortermaja uksest sisse ja ei hoidnud ust lahti oma paariaastasele vennale, kes siis näppepidi ukse vahele jäi. Ja sain selle eest toas rihma.
Kuna see oli nii alandav, polnud enam tahtmist vanematele seletada ka, miks nii juhtus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ooo, mulle meenus minu parim valestimõistmise lugu. Oli kas 2. või 3. klassi esimene koolipäev. Kogunesime alla fuajeesse. Uurisime just minu oivikust klassiõega õpilaste nimekirja (eriti huvitav oli ju, kas uusi klassikaaslasi on ja kes on klassijuhataja), kui üks nooremat sorti õpetaja meile lähenes ja küsis, mida me suvel tegime ja mida meile meeldib teha, mis meid huvitab. Ma ei mäleta, mida teine õpilane vastas, aga mina vastasin, et mind huvitab künoloogia. No eks ma natuke eputasin ka, et olin selle sõna suvega selgeks saanud, aga künoloogiks soovisin ma siis saada küll.

Õps läks näost punaseks, hakkas imelikult kokutama ja ütles mulle, et selle asja nimi on günekoloogia ja see ei peaks mind huvitama.

Mina seisin, ei saanud midagi aru, miks ta äkki günekoloogiast räägib – see sõna oli mulle väga tuttav, sest mu kaks tädi olid günekoloogid.

Klassi oivik siis kõrvalt parandas õpetajat, et Kägu ei rääkinud günekoloogiast, ta rääkis künoloogiast. NII tulipunast nägu ma pole iial näinud, kui toona sel õpetajal. Kokutas midagi ja siis oli äkki kadunud. Ta põhimõtteliselt kadus meie juurest nagu UFO – viuh ja teda enam polnud.

Sellest jäi mulle pikaks ajaks teadmine, et täiskasvanutega tuleb rääkida väga lihtsalt, nad ei saa muidu aru.

See on L. Tungla lasteraamatust “Pool koera”. Tore raamat oli😊

See juhtus minuga päriselt. Leelo Tungal äkki see tõesti sai minu juttudest? Mu isa ja tema olid päris head tuttavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lugu on lapsena kogetud ebaõiglusest, mis on hinges siiani. Olime onu juures sünnipäeval ja nagu nõuka ajal ikka, oli sünnipäevadel palju rahvast. Kokku võis vabalt olla ligi 100 inimest, nendest umbes 30- 40 last. Teine onu elas Venemaal ja tõi sünnipäevalapsele eriti uhke kommikarbi Moskvast. Mäletan, et käisin seda karpi ikka mitu korda imetlemas, hommikuks oli karp tühjaks söödud ja loomulikult olin süüdlane mina, sest mina ju käisin seda karpi korduvalt imetlemas. Kõik süüdistasid mind, eriti haiget tegi see, et ka ema uskus teisi, mitte mind.
Vahel mõtlen, et võtaks teema üles, aga vaevalt, et keegi seda mäletab peale minu 🙁

Please wait...
Postitas:
talent

See juhtus minuga päriselt. Leelo Tungal äkki see tõesti sai minu juttudest? Mu isa ja tema olid päris head tuttavad.

👍✌

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja nii ma sattusingi kogu palati põlu alla. Kuid ma ei murdunud. Loomulikult rääkisin sellest esimesel võimalusel oma tulehargist emale, kes siis hoolitses, et asjad jonksu saaksid ja keegi mind seetõttu enam teisiti ei kohtleks.

Ehk siis hakkasid nagu teisedki seda potti tühjendama? Tubli ema!

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 52 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlvelood, kus teid on vääriti mõistetud