Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlvelood, kus teid on vääriti mõistetud

Näitan 22 postitust - vahemik 31 kuni 52 (kokku 52 )

Teema: Lapsepõlvelood, kus teid on vääriti mõistetud

Postitas:
Kägu

Siin on eelnevalt kirjas kaks lugu, mis tõid minu mälust ka mõned hetked välja. Kuigi, need on vist üsna tavalised.
Kägu 00:07 loo põhjal…umbes sama, aga korduvalt ja korduvalt. Mul oli üsna ebameeldiv pinginaaber põhikooliajal. Selline pehme terrorist. Tunni aja libistas vaikselt mu asju enda kätte, sodis ja joonistas neisse, murdis servi ja nurki. Lõpuks hakkab ju kannataja ikka kuidagi vastu. Ja ainult neid hetki nägid need õpetajad. Segab tundi, häirib tunni läbiviimist, tegeleb oma asjadega, jutustab, ei pane tähele. Jne. Ja kes ma olin õigupoolest. Ma olin lihtsalt üks väike tubli tüdruk, kes niiväga üritas olla tubli. Ma ei olnud ju segaja, ma ei trüginud kunagi millegagi esile, ma ei teinud pahandust. Miks, miks, “piiks”, olid need pedagoogid minu vastu nii õelad ja pimedad? Tõsi on, et meel on siiani kibe. Õnneks olen läbi laste täheldanud, et neil vist nii hull ei ole. Vist. Sest ega ma tegelikult ju ei tea, m i d a tänapäeval õpetajad näevad ja näha tahavad.
Teine lugu, Kägu 11:06 kommikarbiloo põhjal. Pean küll ette ütlema, et see pole lapsepõlvelugu. Aga on seda jaburam.
Ühesõnaga, olime abikaasaga tema ema, minu ämma, juures. No oli tal vaja teha ühtteist pisiremonditöid seal, terve päev läks ära. Kui ma vahepeal just ei koristanud ega tassinud sodi välja või ei ladustanud seda kuidagi, siis ma hoidsin ennast eest ära ja veetsin arvestatava osa päevast ämma elutoas. Ämmale oli toodud samaks ajaks hoida ka kolmeaastane lapselaps. Mingist pühadeperioodist vedeles diivanilaual assortiikarp. See valgete roosidega, Kalevi oma. Karp oli lahti, võetud paar kommi. Ja siis see tibuke hakkas täiesti kindlameelselt seda karpi tühjendama, muuseas tehes seda väga kavalalt. Siis kui tema vanaema ei näinud parasjagu. Üsna kurjalt piidles ta samal ajal mind, aga ma ei teinud sellest esialgu välja ega mingit numbrit. Kuni hetkeni, mil see ämm siis tuli ja võttis selle peaaegu tühjaks söödud karbi ja ütles, et näe võta magusat, uups…. ennäe imet, alles oli ju täis. Teate, jube mark tunne oli!!!! Üldse ei tahtnud selle väikese punnpõskse Susanboyle peale kitse panna, teisalt – nõme oleks lasta arvata, et minia on mingi peast uhhuu, kes külas olles süüdimatult kommikarbi ette võtab ja selle tühendamise täiuslikult lõpuni viib.
Pidin selle endast välja saama. Kui siis õhtul ämm süüa pakkus ja see titenokk muidugi süüa ei tahtnud, siis ma ütlesin ilusasti ja täitsa siiralt, et muidugi ei mahu ükski söök sisse, kui nii palju kommi juba kõhus on. Mul oli ikka õige tunne, et ämm oli suht üllatunud. Tõepoolest, ilusam on uskuda, et minia, va tõuk, kommi keresse ajab kui tema lemmiklapse tupsununnuke, kes sinna hoida oli toodud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

A

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siin on eelnevalt kirjas kaks lugu, mis tõid minu mälust ka mõned hetked välja. Kuigi, need on vist üsna tavalised.

Kägu 00:07 loo põhjal…umbes sama, aga korduvalt ja korduvalt. Mul oli üsna ebameeldiv pinginaaber põhikooliajal. Selline pehme terrorist. Tunni aja libistas vaikselt mu asju enda kätte, sodis ja joonistas neisse, murdis servi ja nurki. Lõpuks hakkab ju kannataja ikka kuidagi vastu. Ja ainult neid hetki nägid need õpetajad. Segab tundi, häirib tunni läbiviimist, tegeleb oma asjadega, jutustab, ei pane tähele. Jne. Ja kes ma olin õigupoolest. Ma olin lihtsalt üks väike tubli tüdruk, kes niiväga üritas olla tubli. Ma ei olnud ju segaja, ma ei trüginud kunagi millegagi esile, ma ei teinud pahandust. Miks, miks, “piiks”, olid need pedagoogid minu vastu nii õelad ja pimedad? Tõsi on, et meel on siiani kibe. Õnneks olen läbi laste täheldanud, et neil vist nii hull ei ole. Vist. Sest ega ma tegelikult ju ei tea, m i d a tänapäeval õpetajad näevad ja näha tahavad.

Teine lugu, Kägu 11:06 kommikarbiloo põhjal. Pean küll ette ütlema, et see pole lapsepõlvelugu. Aga on seda jaburam.

Ühesõnaga, olime abikaasaga tema ema, minu ämma, juures. No oli tal vaja teha ühtteist pisiremonditöid seal, terve päev läks ära. Kui ma vahepeal just ei koristanud ega tassinud sodi välja või ei ladustanud seda kuidagi, siis ma hoidsin ennast eest ära ja veetsin arvestatava osa päevast ämma elutoas. Ämmale oli toodud samaks ajaks hoida ka kolmeaastane lapselaps. Mingist pühadeperioodist vedeles diivanilaual assortiikarp. See valgete roosidega, Kalevi oma. Karp oli lahti, võetud paar kommi. Ja siis see tibuke hakkas täiesti kindlameelselt seda karpi tühjendama, muuseas tehes seda väga kavalalt. Siis kui tema vanaema ei näinud parasjagu. Üsna kurjalt piidles ta samal ajal mind, aga ma ei teinud sellest esialgu välja ega mingit numbrit. Kuni hetkeni, mil see ämm siis tuli ja võttis selle peaaegu tühjaks söödud karbi ja ütles, et näe võta magusat, uups…. ennäe imet, alles oli ju täis. Teate, jube mark tunne oli!!!! Üldse ei tahtnud selle väikese punnpõskse Susanboyle peale kitse panna, teisalt – nõme oleks lasta arvata, et minia on mingi peast uhhuu, kes külas olles süüdimatult kommikarbi ette võtab ja selle tühendamise täiuslikult lõpuni viib.

Pidin selle endast välja saama. Kui siis õhtul ämm süüa pakkus ja see titenokk muidugi süüa ei tahtnud, siis ma ütlesin ilusasti ja täitsa siiralt, et muidugi ei mahu ükski söök sisse, kui nii palju kommi juba kõhus on. Mul oli ikka õige tunne, et ämm oli suht üllatunud. Tõepoolest, ilusam on uskuda, et minia, va tõuk, kommi keresse ajab kui tema lemmiklapse tupsununnuke, kes sinna hoida oli toodud.

Minule jäi küll arusaamatuks, miks sa last ei keelanud või vähemalt ämmalt ei küsinud, et ka 3aastane põnn võib šokolaadikomme süüa? Või mida sa sellele lapsel ja ämmale süüks paned, et neist nii halvustavalt räägid?

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on mul ilmselt kuni surmani meeles. Vanaisa oli raskelt haige ja üsna pea suremas ja vahetult ennem surma rääkis minuga. Mainisin seda vanaemale, et mis vanaisa minult küsis. Vanaema läks täitsa pöördesse, et mida ma valetan, et vanaisa ei saa ammu enam rääkidagi. Ma ei teadnud valetamisest midagi ja ei mõistnud olukorda. Vanaema oli veel mõnda aega mu peale pahane, aga tehti talle selgeks, et nii võis siiski olla ja laps ei valetanud. Õnneks isa ja ema uskusid mind. Teiseks see, et väiksem õde oli kiuslik ja vahest käis emale mu peale valetamas, et mida ma tegin, kuigi ei teinud. Siis sain muidugi riielda. Väga ebaõiglane oli. Kindlasti on neid olukordi veel olnud, aga hetkel ei meenu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minule jäi küll arusaamatuks, miks sa last ei keelanud või vähemalt ämmalt ei küsinud, et ka 3aastane põnn võib šokolaadikomme süüa? Või mida sa sellele lapsel ja ämmale süüks paned, et neist nii halvustavalt räägid?

Ma ka imestasin. Täiskasvanud inimene vaatab südamerahus pealt, kuidas kolmeaastane põnn karbitäie šokolaadi nahka paneb ja tal ei teki mõtetki, et lapsele võiks ohtlik olla sellises koguses šokoaadi süüa? Kui laps oleks vanaema südamerohtusid sööma hakanud, oleks samamoodi lihtsalt pealt vaadanud? Või terava noaga mänginud vmt? Saan aru, et kõik teised tegid tööd, tema vedeles elutoas ja oli ainus, kel oli aega lapsel silma peal hoida. Ja paistab veel seda last süüdistavat ka, et laps lapsena käitus? Ise vist oli ikka pisut vanem kui kolmeaastane, aga käitus nagu titt. Mul käitus laps kolmesena nii – vaatas, kuidas 2 aastat noorem vend pahandust tegi ja ise itsitas, sest tundus nii lõbus, et titt pahandust teeb. Tema ei tulnud selle peale veel, et võiks emmet hüüda ja öelda, et väikevend rumalusi teeb. Ja siin täiskasvanu käitus samamoodi – vaatas kuidas kolmene komme sööb, ei reageeri ja siis pärast veel solvub ka. Ilmselt arvas ta ämm tast pisut rohkem, ei tulnud selle pealegi, et tibi nii loll on, et lapsel karbitäie komme lubab ära süüa. Arvas, et ju ikka ikka ise sõi, see on veidi vähem loll käitumine siiski.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas seda saab lugeda väärmõistmiseks või väärkohtlemiseks, aga ma lin vast 7-8-aastane, kui perega autoga kuskilt koju sõites nägime teel väikest valget surnud koera, ju oli auto alla jäänud. Mulle läks see tohutult hinge, nii kurb meel oli. Läksin oma suures kurbuses kiiresti meie kortermaja uksest sisse ja ei hoidnud ust lahti oma paariaastasele vennale, kes siis näppepidi ukse vahele jäi. Ja sain selle eest toas rihma.

Kuna see oli nii alandav, polnud enam tahtmist vanematele seletada ka, miks nii juhtus.

rihm on muidugi väärkohtlemine.
aga sama on ka venna näppude ukse vahele löömine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See oli vist 6 või 7 klass, kui käisin olümpiaadil. Kaasas oli mul kilekott, kus sees kaustik materjalidega. Laua sisemises küljes oli mingi metallist tasku, kuhu sai koti panna. Vastasin küsimustele, kui korraga tuli õpetaja. Tõstis maast minu kaustiku ja ütles, et olen spikerdamisega vahele jäänud ja pean lahkuma. See õnnetu kaustik oli halvasti pandud kilekotist välja kukkunud… Seda paraku keegi ei uskunud, ka mitte minu klassijuhataja. Oli ikka väga nõme tunne küll.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma võisin olla umbes viiene, kui vanatädi kassi olid pojad ja ta tegi minu isale ülesandeks need kotti panna ja ära uputada. No oli selline barbaarne aeg. Mulle hirmsasti meeldisid kassipojad ja linnalapsena mul endal kuigi sageli ei olnud võimalust üldse mingeid loomi lähedalt näha ja katsuda, niisiis käisin ma vanematele peale, et toome juba need kassipojad kuurist ära ja paneme kotti! Ju ma ikka teadsin, mis nendega pärast saama hakkab, aga hetkel oli mulle kõige olulisem neid näha ja katsuda. Ja siis kuulsin kogemata pealt, kuidas ema isale jube murelikult rääkis, et laps on julm ja tal ei ole üldse kahju, nutmagi ei hakka! Vat siis ma läksin ja nutsin selle peale terve suure peatäie! Kaks valestimõistmist: et mul loomadest kahju polnud (tegelikult oli küll, aga ma polnud selle mõtteni veel jõudnud) ja et mul lõpuks hakkas kahju, nii et ma nutma hakkasin (tegelikult nutsin solvumisest, et mind julmaks nimetati).
Kolmandast klassist on jälle noorukese õpetajaga selline mälestus: pidime joonistama uusaasta vastuvõtmise pildi. Joonistasin siis, kuidas olime mere ääres ja vaatasime üle lahe Tallinna ilutulestikku. Oli jälle selline ilma lumeta aastavahetus. No ja siis oli õpetaja mu pildi alla kirjutanud “Talvel ei ole rohi haljas!”, kehvem hinne oli vist ka. No mida, mõtlesin, mis see rohi muutub õpetaja meelest siis mustaks või? Kas ta üldse käib lahtiste silmadega ringi või elab mingis oma õpikutest omandatud mullis? No päris täpselt niimoodi ma tegelikult tookord mõelda ei osanud ja talle ma midagi ütlema ka ei hakanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tuli teine algklassideaegne lugu veel meelde. Meie peres oli kombeks nii, et minu ja õe koristada oli meie enda tuba ja seda alati laupäeval. Aga üks päev, kui ma koolist bussiga koju olin tulnud, mõtlesin emale üllatuse teha-köögi ära koristada. Pesin kõik nõud ära,tegin kapipealsed korda, isegi põranda pühkisin-pesin. Laualt sodi kokku tõmbamise jätsin selleks hetkeks kui ema jõuab, et ta ikka näeks kuidas ma koristan. Ema jõudis aga kahjuks halva tujuga ja minu kiitlevale lausele “ma lauda ei jõudnud ennem pühkida” sain ma vastuseks hoopis pahandada, et ma juba tükk aega kodus olen ja ikka tema peab töölt tulles kohe koristama hakkama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas seda saab lugeda väärmõistmiseks või väärkohtlemiseks, aga ma lin vast 7-8-aastane, kui perega autoga kuskilt koju sõites nägime teel väikest valget surnud koera, ju oli auto alla jäänud. Mulle läks see tohutult hinge, nii kurb meel oli. Läksin oma suures kurbuses kiiresti meie kortermaja uksest sisse ja ei hoidnud ust lahti oma paariaastasele vennale, kes siis näppepidi ukse vahele jäi. Ja sain selle eest toas rihma.

Kuna see oli nii alandav, polnud enam tahtmist vanematele seletada ka, miks nii juhtus.

rihm on muidugi väärkohtlemine.

aga sama on ka venna näppude ukse vahele löömine.

Kas sa oled äkki mu ema või isa, et sa ei suuda uskuda, et see juhtus kogemata?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Liitun ka selle lollideklubiga. Teema on väga hea, aga teemaalgatuses toodud näide ei kõlba kassi saba alla ka.

Vääriti ei mõisteta mitte ainult lapsepõlves. Mõni lihtsalt ei hakkagi õigesti mõistma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Huvitavad lood on siin, tore lugemine.
Endal on ainult selline mälestus, kus ma viieaastasena jutustasin emale oma unenägu, jutustan ja jutustan ja äkki ema ütleb: “No niimoodi see küll olla ei saanud!” Ta ei saanudki aru, et ma räägin unenäost. Olin kohutavalt solvunud. Unenägu ennast ma kahjuks enam ei mäleta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olin algklassilaps kui sõitsin maalt linna, et ema ja väikest õde näha. Polnud päris pikka aega kohtunud. Mul oli TPLis teenitud raha ja võtsin sellest täpselt edasi-tagasi bussisõidu jao kaasa. Tol ajal meil telefoni ei olnud. Kui kohale jõudsin,oli uks lukus. Ootasin. Kõht läks tühjaks ja käisin poes, ostsin leiba ja odavaid klaaskomme tagasisõiduraha eest. Läks pimedaks aga ema ja õde ei tulnud ikka veel. Raha polnud, külm hakkas, väljas oli pime. Nutt tikkus peale sest lisaks tuli hirmsaid mõtteid, kuidas ema ja õega on kindlasti midagi juhtunud, et nad koju ei tule. Naaber juhtus kuulma mu tihkumist ja tuli küsima, mis lahti. Rääkisin siis oma loo ära. Naaber kutsus enda poole ja pani voodisse magama. Hommikul olid ema ja õde tagasi. Nad olid kusagil mingil üritusel käinud ja varavalges naasnud. Mina sain algatuseks sõimata, et niimoodi ette teatamata tulin. Siis sain sõimata, et naabri poole ööbima läksin. Istusin koridori põrandal ja nutsin, kahetsesin iga rakuga, et mul üldse nii loll mõte oli pähe tulnud, et linna sõitsin. Ema käis köögis süüa tegemas aga mina ütlesin, et anna mulle palun bussiraha, ma sõidan tagasi. Siis sain sõimata, et miks ma raha küsin, mul endal peaks ju olema. Kui järgmisel korral kohtusime, süüdistas ema mind, et ma olevat toast sahtlist suure summa tema raha ära varastanud. Tema olevat veel mõelnud, et laps pole nii pikka aega näinud ja ei tule kallistama ega midagi aga näed, milles asi oli, oli vaja hoopis varastama tulla. Ja ei olevat häbi sellele veel lisaks bussiraha juurde küsida!
Ma isegi ei käinud seal toas. Mul polnud õrna aimugi, et seal sahtlis üldse raha on. Kallistama ei läinud ma tõepoolest sest sain kohe uksest sisse tulles sõimata, olingi vaid koridoris kurb ja õnnetu.
Ema on veendunud, et mina ta suured säästud võtsin ja ei aita siin ussi ega püssirohi. Ta pole seda mulle aastakümneid andestanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lugesin viis korda, ikka ei saanud aru.

Ole nii hea ja valgusta.

Valesti sai aru õpetaja.

Mäletan siiani klassijuhataja murest murtud nägu ning teatraalseid pearaputusi, et milline vaesus mõnes peres valitseb….

Tõlge: õpetaja ei tulnud selle peale, et laps sellist võileiba tahtis. Õpetaja arvas, et kartul oli võileiva vahel vaesuse tõttu, et emal polnud midagi paremat panna.

Ja mina arvasin, et kartul sai õpetajast valesti aru…

Ikka halb näide valestimõistmisest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kägu 23.04.2019 10:19
nii kahju hakkas sinust lapsena :(( kalli-kalli sulle! täitsa lõpp, milliseid vanemaid on olemas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina maalaps, pood oli meil selline, kus pidi müüjalt leti tagant küsima ja siis müüja tõi. Sattusin siis koolilapsena, ehk alla 10 vms olin, lähedalasuvasse linna mingil põhjusel, teadsin, et sugulane, ütleme, et minu lemmiktädi, töötab seal ühes poes ja läksin sinna. Ajasime juttu natuke ja ta küsis, kas ma jäätist tahan. Ikka tahtsin, no ja ta andis mulle ühe jäätise ja 5 krooni. Mõtlesin, et ju siis andis niisama raha ka, ütlesin aitäh ja läksin rõõmsalt oma teed. Hiljem kuulsin ema käest, et ma olin jäätise varastanud – no ma maalapsena polnud sellist poodi näinudki, kus ise asju võtad ja siis kassas maksad. Ma ei tulnud selle pealegi, et see 5.- oli jäätise eest maksmiseks, tädi oli ju müüja ja ma eeldasin, et ta pärast ise maksab selle jäätise eest. Olin ikka hingepõhjani solvunud.

Please wait...
Postitas:
kitah

Üks otseselt mitte just valestimõistmise lugu, aga kah selline nii …
Olin 3. klassis Talna Keskhaigla lasteosakonnas neerudega ja üsna pikalt sees. Seal oli üks sanitar, liignimi oli Usk, sihuke kräbe mutt, alati õiendas ja vingus ja naaksus. Mul üks kooliõde oli ka kunagi seal ja tal oli samuti kokkupuutumist selle sanitariga, no et mutt oli kuulus oma sandi iseloomu poolest.
Kord helistas mulle isa ja telefon oli koridori peal. Usu-mutt, nagu me teda kutsusime, oli sel õhtul öövalves ja istus seal laua taga. Lõpetasin siis kõne isaga ära ja ütlesin pakaa (kusjuures tema vist ütles enne). No see on venekeelne väljend ja tuli koolilaste kõnepruuki enne tšau’d, mis on mugandus itaalia ciao’st. Keegi ei mõelnudki sealjuures midagi, see oli lihtsalt släng, aga sina jeerum, kus Usu-mutt pani üle terve koridori hüüdma, et kas su vanemad sulle korralikku eesti keelt pole õpetanud ja. Sina arrrmas Mooses, see tuututamine oli poolteist lausa hommikuvõimlemise eest.
No ma olin selline puhas rikkumata lapsuke, ma’b teand miskit talle vastata, ja ega temasuguse roppsuu-röökuri puhul poleks saanudki midagi vastata. Kehitasin õlgu, podisesin miskit ja läksin palatisse tagasi. Noh, see Usu-muti iga tühise asja peale leiliminek ja siis lüpsmata lehma kombel üle maja hüüdmine oli muidugi paras naljanumber. Äkki peaks ütlema siis hoopis, et vaene valestimõistetud vanainimene 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kahju Sinust.

Please wait...
Postitas:
talent

Ma pole lapsest saati sallinud aedviljasalateid, mis on koore või lausa majoneesiga üle kallatud. Näiteks see klassikaline tomati-kurgi-koore salat on minu jaoks puhas vastumeelsus.
Teine asi – ma ei söönud siis, ega söö praegu torte ja kooke. Kringel on iseasi, mingi muu magustoit ka, a vot koogid-tordid pole mulle.
No ja siis juhtus suht sageli, et kui mulle üritati neid tooteid pähe, õigemini taldrikule määrida, pidin sisuliselt pisarateni võitlema, et aitäh ma ei soovi, ei maitse, ei taha… Selle peale öeldi ALATI, et mis sa eputad.
Kurat, ma ju ei eputa – mulle lihtsalt ei maitse selline kraam!
Kõige pahasemaks tegi, et mõni lähedane TEADIS seda, aga hakkas pakkujaga samamoodi kaasa manitsema, et mis sa jah, laps, nüüd eputad?!
Agrrrr…😬

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu lugu on ka pigem ebaõiglusest kui vääritimõistmisest.

Olin algklasside laps. Arvan, et oli 1-2 klass. Nääride ajal tehti loosipakid. Kui näärivana tuli, siis hüüdis järjest kõikide nimesid. Aga minu nime mitte. Saidki kingid otsa, aga mind ei kutsutudki…

Siiamaani ei tea, milles asi oli. Kas õpetaja unustas. Või olin ma sel ajal, kui asi otsustati ja pakke loositi ja koguti haige – ikkagi talvine aeg. Või oli ema näiteks koosolekul nääripaki tegemise vastu hääletanud – ta võis mõnikord selliseid imelikke otsuseid teha. Igal juhul mina pakki ei saanud. Ei suuda meenutada, kas ma ise tegin kellelegi. Ilmselt mitte. Kuidagi nagu täiesti kaarega mööda läks see asi minust. Alles siis, kui näärivana klassi tuli ja hakkas pakke jagama, sain teada, et õpetaja on loosipakid organiseerinud.

Olen juba 47-aastane, aga siiani on meeles kui väga valus ja enesehinnangut mõjutav juhtum.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mäletan, et meie klassis tuli ka loosipakk puudu ja siis järgmisel päeval tegi õpetaja küsitluse – pidid püsti tõusma ja ütlema, mis pakis oli – siis tõusis paki saaja ja kinnitas, et sai paki ning kirjeldas oma paki sisu jne. Aga selgus, et ühe lapse vanemad ei olnud loosipakki kaasa andnudki ja ilma jäi see, kes paki ise tõi. Nii kahju oli sellest lapsest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sõbranna ostis poest liimi. Järgmises poes veetsime kaua aega. Vaatlesime hoolikalt kõiki asju, ka liime “Näe, siin poes on sama liim müügil. Ei tea kas on odavam või kallim.”
Mingi hetk märkasime, et müüja käib meil mööda vahekäike järel.Vaatasime vastu ja imestasime, mida ta vaatab. Järsku talutati meid taharuumi ja kästi taskud tühjendada. See oli piinlik. Eilsest õueskäigust oli taskus isegi hüppenőör, rääkimata kastanimunadest, tatistest taskurättidest jms. Sõbranna taskust tuli välja liim. Ei aidanud seletused, et see sai ostetud teisest poest. Lihtsalt peedistati niikaua, et ma mõtlesin, et varsti tuleb ema otsima, miks ma veel koolist koju pole jõudnud.
Siiamaani võtan alati tšeki kui pakutakse. Väldin müüjatega silmsidet. Ja kui keegi jälgima hakkab, siis proovin ostud kiiremini välja valida.Täielik lapsepõlvetrauma. Turvaväravate läbimine on kõhe, mine tea, millal piiksuma hakkab.

Please wait...
Näitan 22 postitust - vahemik 31 kuni 52 (kokku 52 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Lapsepõlvelood, kus teid on vääriti mõistetud