Teema: Lapsepõlves koolikiusaja, nüüd koolipsühholoog

Ka tema oli laps.

Kui ma hakkaks käima täiskasvanuna küsimas kõikide käest, kes mulle lapsena haiget tegid, ei jõuaks muud üldse teha. Ja mida see ütlemine siis mulle konkreetselt annaks? Pressiksin vabandust välja? Et las nüüd täiskasvanuna vabandab selle eest, mida ta lapsena ütles ja tegi?

Kui süda üldse rahu ei anna, eks siis mine ja räägi. Võib ju sellest täitsa tema tööalase teema teha – et kuidas ta koolikiusamisse suhtub, kuidas neid probleeme analüüsib, kuidas lahendab ja selle käigus ka arutada, kuidas ta oma praeguse ameti valguses teie kunagisi suhteid näeb. See annaks tema kui professionaali kohta olulist infot. Iseasi, kas sul selle infoga midagi peale on hakata ja kas sul sellest olemine paremaks läheb. Kui veab, siis läheb. Veel on võimalus temaga lihtsalt selle kiusamisteema väliselt suhelda – kuna olete tuttavad, siis kutsu kohvile, vaata üle, kas on normaalne inimene ja oskab normaalselt käituda, ja lihtsalt tee oma järeldused ja tähelepanekud. Jällegi, peale pole selle kõigega suurt midagi hakata, aga võib-olla on huvitav ja süda rahulikum. Võib-olla on mingi normaalse kontakti loomine temaga iseenesest kuidagi rahustav ja aitab lapsepõlve traumadele uue pilguga vaadata.

Teine variant on katsuda endas rahu leida ja mõelda, et 10- ja 30-aastane inimene on ikka üsna erinevad asjad ja heal juhul inimene areneb kuhugi oma elu jooksul, saab targemaks, muutub. Kui keegi hakkaks mind ründama mingite asjade eest, mida ma 20-30 aastat tagasi lapse või teismelisena tegin – ma ausalt ei oskaks sellega suurt midagi peale hakata. Kui tegin midagi pikalt ja ilmselgelt väga valesti, nii et ma ise ka sellest aru sain tagantjärele, siis muidugi vabandaksin ja selgitaksin et jah, mul on kahju, olin nõme, nüüd olen omast arust vähem nõme.

Minu meelest inimesed reeglina ei muutu. Nad õpivad oma vigu ja õelust peitma lihtsalt, aga iseloom on ju ikka sama, mis lapsena. Psühholoogiks õppimine tekitab siiski mõtte, et äkki ta on muutunud ja siiralt kahetsedes oma kunagist käitumist õppis abistajaks, et teisi õpetada paremini käituma ja kiusamisest hoiduma.
Minu käitumine selles olukorras sõltuks vist sellest, kuidas tunneb end koolis minu laps. Kas ka teda kiusatakse või mitte. Kuidas su lapsel koolis on?

#3672214:

Olin koolis kiustav, eriti kiusas mind üks klassiõde. Nüüd tuli mu lapse kooli uus psühholoog ja ta on see sama klassiõde, kes mind kiusas. Kuidagi väga valus tunne on. Eeldan, et mu klassiõde ei tea, et mu laps tema koolis käib. Minu perekonnanimi on nüüd teine. Klassiõe nime nähes tuli tahtmine küsida, miks ta mind kiusas. Jah, ma tean, et me olime lapsed ja ta ei saanud tookord aru, mida ta tegi. Kas teie läheksite oma klassiõe juurde ja ütleksite, kui palju ta talle haiget tegi? Ta on nüüd ju psühholoog ja oskas äkki mu vanu hingehaavu ravida ..?

Sellest on ju ainult hea meel. Inimene on saanud suureks. Täiskasvanu ja lapse vahe ongi see, et täiskasvanu vastutab ja areneb teadlikult ning ei aja enda ebaõnnestumisi kogu maailma kaela.

#3672285:

#3672280:

Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?

Ma saan aru, kui valus tunne on TA-l. Selleks on igati põhjust ja sa ei pea häbenema. Sina ei ole midagi valesti teinud, see psühholoog on.

Aja selg sirgeks ja pea püsti iga kord, kui oma lapse koolis käid ning kui kohtad seda endist kiusajat, vaata talle otse silma sisse. Ütle näiteks “tere X, kas sa mind mäletad? Me olime klassiõed.” Nii ja kui jutt areneb, siis leiaksingi võimaluse sellest kiusamisest rääkida. Küsiksin näiteks, kas ta psühholoogiks hakkaski selle pärast, et on ise kunagine koolikiusaja? Või tuletaksin täpselt meelde, kuidas ta koolis teisi kiusas, mida tegi ja ütles ning mis tunne siis kiusataval oli. Näiteks “ma mäletan, kuidas sa mind paksuks lehmaks nimetasid ja kõik naersid. Mul oli väga valus ja see pole siiani üle läinud. Iga kord, kui sind näen, tuleb see kõik jälle meelde”.

Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.

<li style=”text-align: left;”>Mida sa ometi räägid!?

Appi, nii ei saa ju kunagi ohver üle ja ärme unusta, et psühholoog oli ise ka tol ajal laps.

#3672255:

võibolla olid eed hetked lapsepõlves tema enda arengu jaoks nii marginaalsed, et ta isegi ei mäleta enam…

Tegelikult oleks isegi hea, kui ta mäletaks, sest siis ta äkki oskaks oma tööd paremini teha. Psühholoog peab ju tegelema nii kiusatavate kui kiusajatega ja mõlemate hingeelu mõistma. Võimalusi, kuidas saaks kiusajaid panna mitte kiusama, saab ehk omaenda kunagise kogemuse taustal kergemini leida.

#3672280:

Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?

Ma saan aru, kui valus tunne on TA-l. Selleks on igati põhjust ja sa ei pea häbenema. Sina ei ole midagi valesti teinud, see psühholoog on.

Aja selg sirgeks ja pea püsti iga kord, kui oma lapse koolis käid ning kui kohtad seda endist kiusajat, vaata talle otse silma sisse. Ütle näiteks “tere X, kas sa mind mäletad? Me olime klassiõed.” Nii ja kui jutt areneb, siis leiaksingi võimaluse sellest kiusamisest rääkida. Küsiksin näiteks, kas ta psühholoogiks hakkaski selle pärast, et on ise kunagine koolikiusaja? Või tuletaksin täpselt meelde, kuidas ta koolis teisi kiusas, mida tegi ja ütles ning mis tunne siis kiusataval oli. Näiteks “ma mäletan, kuidas sa mind paksuks lehmaks nimetasid ja kõik naersid. Mul oli väga valus ja see pole siiani üle läinud. Iga kord, kui sind näen, tuleb see kõik jälle meelde”.

Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.

Selle suhtumisega muutud ise kiusatavast kiusajaks ju. Seda enam, kui lapsel sarnast probleemi koolis pole ja selle tädiga nagunii kokku ei puutu, oleks väga imelik kui ema midagi sellist rääkima läheks. Õpetajate toas oleks kohe tükiks ajaks kõneainet ja direktor ilmselt kutsuks lapsevanema vaibale, sest süüdistati tema töötajat töökohas-sellest tuleks suur jama. Lasku minna sel vanal asjal. Oli, mis oli. Seda ei muuda nagunii, mis kunagi oli. Saan aru, et teemaalgatajal avanesid vanad haavad, aga jätkusuutlik see käitumine ei oleks ja seda ei soovita.

#3672299:

TA olen. Ma ei lähe ja ei ütle talle midagi. Lihtsalt tundsin hinges klassiõe nime nähes valusähvakut ja mõtlesin, kuidas teised inimesed käituksid, kas nad läheksid räägiksid temaga olnust või mitte. Olen palju kordi mõelnud, miks mind klassis noriti, mida ma valesti tegin. Mind noriti 12-14 aastani. Olin suur tüdruk- “Paks suur lehm”. Kui ma oma klassiõega kohtuma peaks, siis ütlen talle tere ja et tore sind näha. Mis ma ikka temaga räägin, oli nagu oli. Kooli-ja klassikokkutulekutel ma käia ei soovi, norimise pärast.

Õnneks mu laps ei ole pärinud minu ebakindlust, ta on rohkem oma isasse.

Hea inimene. Sul on ikka selgelt väga suur okas hinges ja see on täiesti aru saadav. Kui sind välimuse pärast noriti, siis ütleks ma selgelt ja otsekoheselt – sa pole mitte midagi valesti teinud! See, et sind noriti, polnud mitte midagi isiklikku! Norijad norivad, sest nad saavad seda teha, sest nad on ise ebakindlad,  sest nad pole ise oma välimusega rahul ja siis leiavad kellegi, kes tundub veelgi nõrgem. Teismelistel möllavad hormoonid ka veel ja nad ei oskagi adekvaatselt näha, et nende käitumine võiks kedagi haavata.

Veelkord: sa pole mitte midagi valesti teinud!

#3672299:

TA olen. Ma ei lähe ja ei ütle talle midagi. Lihtsalt tundsin hinges klassiõe nime nähes valusähvakut ja mõtlesin, kuidas teised inimesed käituksid, kas nad läheksid räägiksid temaga olnust või mitte. Olen palju kordi mõelnud, miks mind klassis noriti, mida ma valesti tegin. Mind noriti 12-14 aastani. Olin suur tüdruk- “Paks suur lehm”. Kui ma oma klassiõega kohtuma peaks, siis ütlen talle tere ja et tore sind näha. Mis ma ikka temaga räägin, oli nagu oli. Kooli-ja klassikokkutulekutel ma käia ei soovi, norimise pärast.

Õnneks mu laps ei ole pärinud minu ebakindlust, ta on rohkem oma isasse.

Sina ei teinud mitte midagi valesti. Valesti käitusid need inimesed, kes sinuga nii julmad olid. Sina olid normaalne, nemad ei olnud. Minu elukogemus on selline, et varem või hiljem saavad kõik kiusajad oma karistuse. Ei, sa ei pea sellele psühholoogile midagi tegema, kui sa tunned, et ei taha. Kõik need asjad juhtuvad ise. Kättemaksu kohta on selline vanasõna, et istu vaikselt jõe ääres ja oota, kuni vaenlase laip mööda ujub.

Mind mõnitas nägemispuude pärast koolis üks poiss. Peale kooli lõpetamist juhtus temaga autoõnnetus ja nüüd on ta ise invaliid. Ja klassiõel, kes mind kiusas, sündis puudega laps.  Nii et mitte keegi ei pääse vastutusest. Kõik jutt, et see oli nii ammu ja saa üle on jamajutt.  Nii räägivad kunagised kiusajad, kes ei taha oma tegude eest vastutada ja püüavad oma tegusid pisendada. Aga õige oleks ju vastutus võtta ja oma tegude eest andeks paluda. Võibolla see psühholoog suudaks seda teha, kes teab.

#3672321:

Imelikku ei ole siin midagi. Kui see koolikiusamise asi on tõsi, siis tõe rääkimise pärast ei saa mitte kedagi vastutusele võtta. Vastutusele võtta saab ainult laimu pärast, aga laimu siin ei ole. On lahendamata koolikiusamine ja selle saaks nüüd ära lahendada. Selle asemel aga üritatakse kiusatu suud täis toppida ja teda vaikima sundida. Kuidas varjamine jätkusuutlikum on? Ükskord tuleb see ju ikkagi välja ja endine kiusaja saab oma karistuse nii ehk naa.

Tõde ikka oleneb kontekstist. Selle teksti põhjal tundub, et ainuke lahendus oleks selle kunagise kiusaja töösuhted ära rikkuda. Kas on? Mis kergendust see kusatule pakub, kui saab ise teise inimese elu rikkuda ja “vastu kiusata”? Ma ei tea, mida ütlevad seadused – ega ei usu, et mingile teismelisele-ea kunagisele kiusule rahalist trahvi tehtaks või vangi pandaks selle kunagi tehtu eest. Aga täiskasvanule küll, kui ta selle omakohtuga liiale läheb. Ja kas haavatud inimene oskab tunnetada piiri, et liiale ei läheks ning päriselt laimama ei hakkaks…?

Miks sellest rääkida ei või, kui tegu polnud just algklassilastega, 7-9 a? Kui ikka teismelised, siis mäletavad ikka ka, mida tegid, kui see just ühekordne asi polnud. Kui osad ütlevad, et “aga ju kiusajal oli omal kodus vms probleeme ja sellepärast ta nii tegigi… siis ma ütlen vastulause: enamusel on  või olid lastena probleemid, ka sellel kiusataval olid. Imelik on nii öelda, aga inimesed näevad ajsu ikka nii kitsalt. Näiteks: räägitakse rikastest ja vaestest  ja on olemas osadele mõju avaldavad klišeed, kus on asjad mustvalgel paigas ja see seisneb selles, et – “rikkal on mured, vaesed aelavad ilma nendeta, rikkad muretsevad vara pärast, vaesed ei muretse üldse, rikkad on  oma vara otsas õnnetud tegelikult, aga vaesed õnnelikud, rikkal on suured metsad ja maavaldused, aga ta ei jõua neid läbigi käia kõiki, vaesel pole jupikestki maad, aga ta on õnnelik, kui ta vaatab teiste maad.  Jne.
Tegelikult on aga nii, et ole sa rikas või vaene, kiusaja või kiusatav, suuremal osal inimestest on probleemid ja mured, nii lapsena, kui suurena.
Kui inimene soovib midagi rääkida, mis temale on teiste poolt tekitataud kahju pärast suure jälje jätnud, aga teine ei mäletagi seda, siis see on teema. Kuna probleemid olid tol ajal siiski mõlemil, aga kahju kannatas rohkem üks. Ja siis ei tohi rääkida ka sellest. Ärme ikka nii jaanalinnud ka oleme.

Minu kogemus koolikiusajatega on see, et ei ole olemas “endisi” koolikiusajaid. On lihtsalt koolikiusajad, kes jäävad selleks kogu eluks. Ainult et täiskasvanuna on nad rafineeritumad.

Nii et ära anna ennast sellele psühholoogile näole. Ta võib su lapsele täiesti ootamatust kohast kätte maksta. Nad on “nuga selga” tegutsejad.

Ah jaa, milleski süüdi olevateks nad end loomulikult ei pea. Lihtsalt miks see nõme kiusatav siis nii nõme on või oli. Olgu normaalne!

mina läheksin ja küsiksin. rahu saamiseks. ma mäletan, et mulle tundus, et mind ka kiusati põhikoolis. mitte just kiusati, aga tõrjuti ja välditi ja naerdi minu üle. ja kiusati ka.

nüüd olen paari endise klassiõe käest küsinud, et miks nad seda tegid ja nad on väga üllatunud. nad olid hoopis imeltenud mind, sest ma olin nii tark alati ning ei osanud ja julgenud minuga suhelda, kuna olin tark,terav jne.

ausalt öeldes on mu enesekindlusele see tagasiside päris hästi mõjunud.  kui enne nägin end paariana (ausalt, kooliaeg ikka mõjutab), siis nüüd näen end Atheenana. ning ei tegele enam õhtutundidel mõtisklustega- miks mind lapsena ei sallitud.

ma ei väida, et kiusamist ei ole. aga ma väidan, et kui sa tead, miks, on sellega lihtsam tegeleda.

Ma arvan kuidas see jutt areneks.
Jah psühholoogiks läksin õppima oma probleemidele selgust saamiseks. Sain aru et olin koolikiusaja. Aga miks.
Sisuluselt on ta nagu kogemusnõustaja. kiusajad vajavad ka mõistmist ja oskust neid pöörata. Seega sobib kiusaja ka psühholoogiks, ka tema elus oli miskit mäda. Ja ilmselt oskaks ta seda ka nüüd sulle öelda. Nii distantsilt vaadatult.
Ainult ma ei oska öelda kas tema vabandamine sulle tehtu ees teeb su olemise kergemaks. Tema saab vabandada selle lapse tegude pärast, kes ta oli. Kiusajal on lihtne. Tema ja see laps on eraldi. Kiusatava puhul kannab see praegune täiskasvanu seda last aga endaga aina kaasas.

Koolikiusamisel on mitu nägu, ka meil oli kiusamist, oli kambaga kaasa jooksmist – et kui üks ütles halvasti, siis teised läksid kaasa. Minugi klassis oli üks paks tüdruk, keda kiusati – aga seda rohkem vanema klasside poiste poolt. Samas oli ta ka õel teiste vastu, ilmselt enesekaitseks ja minule täiesti põhjendamatult tekitas probleemi (süüdistas täiesti alusetult varguses). Kuid siiski ma ei mäleta, et oma klass teda oleks kiusanud, võtsime oma kampa – aga näe hingehaavad on koolist saadud ja klassikokkutulekutele ei tule.  Oleme mõned korrad kohanud, juttu ka rääkinud, on abielus. Loodan, et tal läheb hästi.

Ma ei taha pisendada su valu, kui tunned, et sind see ikka vaevab – mine otsi abi. See kiusaja ei pruugi seda isegi mäletada nii nagu sina.