Teema: Lapsepõlves koolikiusaja, nüüd koolipsühholoog

Ma muideks ei läheks küsima ega midagi seletama selle vana klassiõega. Esiteks, ehk on sama nimega, kuid hoopis teine inimene. Teiseks, kui ongi sama inimene, ma küll ei tahaks, et mu laps kuidagi näpuga näitamise osaliseks saaks koolis. Püüa oma hingehaavadest nüüd üle olla ja unustada.

Kui sul veel sellest vanast ajast okas hinges ja unustada/andestada ei suuda, siis pigem otsiksin endale terapeudi ja läheks räägiks need teemad lahti. Kiusaja motivatsioonid on minu meelest alati selged  – ta on ebakindal inimene/laps, kes on leidnud endast nõrgema ja suudab enesekindlust tõsta läbi nõrgema alandamise.  Võid ju otsida ja lugeda kirjandust sellest, kui tahad teada saada.

Vana klassiõe juurde mingit profi abi saama kindlasti ei läheks, eriti kui abi on vaja just selles osas, mis tema enda käitumine on põhjustanud.  See oleks pigem isiklik rünnak, kui soov asjadest aru saada. Tegelikult ju tahad, et ta vabandaks ja kahetseks? Või mis? Võibolla ta teekski seda, aga võibolla olid eed hetked lapsepõlves tema enda arengu jaoks nii marginaalsed, et ta isegi ei mäleta enam… Mida ta siis vabandab, kui ei mäleta? Andeks andmine ja oldust üle olemine on ikka sinu enda ülesanne.

Samas, kui sul on soov temaga suhteid soojendada – olite ju ometigi klassiõed -, siis kutsuks ehk kohvikusse või külla (või koos jalutama, sest ometigi on corona-aeg).

Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?

Ma saan aru, kui valus tunne on TA-l. Selleks on igati põhjust ja sa ei pea häbenema. Sina ei ole midagi valesti teinud, see psühholoog on.

Aja selg sirgeks ja pea püsti iga kord, kui oma lapse koolis käid ning kui kohtad seda endist kiusajat, vaata talle otse silma sisse. Ütle näiteks “tere X, kas sa mind mäletad? Me olime klassiõed.” Nii ja kui jutt areneb, siis leiaksingi võimaluse sellest kiusamisest rääkida. Küsiksin näiteks, kas ta psühholoogiks hakkaski selle pärast, et on ise kunagine koolikiusaja? Või tuletaksin täpselt meelde, kuidas ta koolis teisi kiusas, mida tegi ja ütles ning mis tunne siis kiusataval oli. Näiteks “ma mäletan, kuidas sa mind paksuks lehmaks nimetasid ja kõik naersid. Mul oli väga valus ja see pole siiani üle läinud. Iga kord, kui sind näen, tuleb see kõik jälle meelde”.

Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.

#3672280:

Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?

Ma saan aru, kui valus tunne on TA-l. Selleks on igati põhjust ja sa ei pea häbenema. Sina ei ole midagi valesti teinud, see psühholoog on.

Aja selg sirgeks ja pea püsti iga kord, kui oma lapse koolis käid ning kui kohtad seda endist kiusajat, vaata talle otse silma sisse. Ütle näiteks “tere X, kas sa mind mäletad? Me olime klassiõed.” Nii ja kui jutt areneb, siis leiaksingi võimaluse sellest kiusamisest rääkida. Küsiksin näiteks, kas ta psühholoogiks hakkaski selle pärast, et on ise kunagine koolikiusaja? Või tuletaksin täpselt meelde, kuidas ta koolis teisi kiusas, mida tegi ja ütles ning mis tunne siis kiusataval oli. Näiteks “ma mäletan, kuidas sa mind paksuks lehmaks nimetasid ja kõik naersid. Mul oli väga valus ja see pole siiani üle läinud. Iga kord, kui sind näen, tuleb see kõik jälle meelde”.

Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.

Mida sa ometi räägid!?

#3672280:

Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?

Jeerum, et kui mind kunagi kiusati, siis on  mul nüüd õigus ka kiusaja olla.  Selles suhtes on sul muidugi õigus, et kiusajad ongi reeglina ise mingis teises keskkonnas kiusatud (madal enesehinnang jne). Aga täiskasvanud inimene peaks siiski oskama näha olukordi ka teiste silmade läbi ja trollimise asemel mõistlikult käituda. Lapsepõlvetraumad mõjutavad meid, täiskasvanuid, muidugi, aga võibolla oli sel klassiõel veelgi suuremad traumad, mis teda sellele erialale suunasid. Ühe inimese/lapse pilk ja mälestused oldule, ei pruugi olla ka objektiivne olukorra/oldu analüüs. Maailm pole must ja valge, et on ainult head ja pahad inimesed.

Mine ise ka psühholoogi juurde, sest ilmselgelt kiskus see olukord vanad haavad uuesti lahti ja nüüd oleks hea aeg need parandada, niiet sa saad eluga edasi minna, aga teise psühholoogi juurde. Kunagi ei saa terapeut olla ise asjaosaline ja eriti süüdlane, sellest ei tule midagi head, kui sa ettevalmistamata temaga “sessioonile ja südant puistama ” lähed, tegelikult süüdistama.

Kui klassiõel on teine nimi, siis kuidas sa üldse tead, et see just tema oli, “tema nime nähes” ei peaks küll mingit äratundmist olema, kui tal on abielunimi.

#3672309:

#3672280:

Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?

Ma saan aru, kui valus tunne on TA-l. Selleks on igati põhjust ja sa ei pea häbenema. Sina ei ole midagi valesti teinud, see psühholoog on.

Aja selg sirgeks ja pea püsti iga kord, kui oma lapse koolis käid ning kui kohtad seda endist kiusajat, vaata talle otse silma sisse. Ütle näiteks “tere X, kas sa mind mäletad? Me olime klassiõed.” Nii ja kui jutt areneb, siis leiaksingi võimaluse sellest kiusamisest rääkida. Küsiksin näiteks, kas ta psühholoogiks hakkaski selle pärast, et on ise kunagine koolikiusaja? Või tuletaksin täpselt meelde, kuidas ta koolis teisi kiusas, mida tegi ja ütles ning mis tunne siis kiusataval oli. Näiteks “ma mäletan, kuidas sa mind paksuks lehmaks nimetasid ja kõik naersid. Mul oli väga valus ja see pole siiani üle läinud. Iga kord, kui sind näen, tuleb see kõik jälle meelde”.

Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.

Selle suhtumisega muutud ise kiusatavast kiusajaks ju. Seda enam, kui lapsel sarnast probleemi koolis pole ja selle tädiga nagunii kokku ei puutu, oleks väga imelik kui ema midagi sellist rääkima läheks. Õpetajate toas oleks kohe tükiks ajaks kõneainet ja direktor ilmselt kutsuks lapsevanema vaibale, sest süüdistati tema töötajat töökohas-sellest tuleks suur jama. Lasku minna sel vanal asjal. Oli, mis oli. Seda ei muuda nagunii, mis kunagi oli. Saan aru, et teemaalgatajal avanesid vanad haavad, aga jätkusuutlik see käitumine ei oleks ja seda ei soovita.

Imelikku ei ole siin midagi. Kui see koolikiusamise asi on tõsi, siis tõe rääkimise pärast ei saa mitte kedagi vastutusele võtta. Vastutusele võtta saab ainult laimu pärast, aga laimu siin ei ole. On lahendamata koolikiusamine ja selle saaks nüüd ära lahendada. Selle asemel aga üritatakse kiusatu suud täis toppida ja teda vaikima sundida. Kuidas varjamine jätkusuutlikum on? Ükskord tuleb see ju ikkagi välja ja endine kiusaja saab oma karistuse nii ehk naa.

#3672214:

Olin koolis kiustav, eriti kiusas mind üks klassiõde. Nüüd tuli mu lapse kooli uus psühholoog ja ta on see sama klassiõde, kes mind kiusas. Kuidagi väga valus tunne on. Eeldan, et mu klassiõde ei tea, et mu laps tema koolis käib. Minu perekonnanimi on nüüd teine. Klassiõe nime nähes tuli tahtmine küsida, miks ta mind kiusas. Jah, ma tean, et me olime lapsed ja ta ei saanud tookord aru, mida ta tegi. Kas teie läheksite oma klassiõe juurde ja ütleksite, kui palju ta talle haiget tegi? Ta on nüüd ju psühholoog ja oskas äkki mu vanu hingehaavu ravida ..?

Aga sa võid ju oma raha eest minna talle teraapiasse. Tegelikult on lapsepõlve kiusamise teemad ikkagi tolle aja TÄISKASVANUTE teemad. Kuidas sai tekkida üldse selline olukord, et kiusamine oli võimalik. Miks ei sekkunud oma vanemad, miks koolis seda ei märgatud ? Ega tol ajal ka kõrvaldati lapsi koolist kui nad käituda ei osanud.  Laps nagunii ei teagi, mida ta teeb, kui talle täiskasvanud seda ei ütle või elus ise ei koge.  Nii et pigem ole valvas praegu oma lapse puhul, et sa ei jätaks asju tegemata, mis on sinu teha. Sellega parandad ka oma lapsepõlve haavad, kui ei tee seda, mida sinu vanemad sulle tegid, lubasid vägivalda.

#3672340:

#3672299:

TA olen. Ma ei lähe ja ei ütle talle midagi. Lihtsalt tundsin hinges klassiõe nime nähes valusähvakut ja mõtlesin, kuidas teised inimesed käituksid, kas nad läheksid räägiksid temaga olnust või mitte. Olen palju kordi mõelnud, miks mind klassis noriti, mida ma valesti tegin. Mind noriti 12-14 aastani. Olin suur tüdruk- “Paks suur lehm”. Kui ma oma klassiõega kohtuma peaks, siis ütlen talle tere ja et tore sind näha. Mis ma ikka temaga räägin, oli nagu oli. Kooli-ja klassikokkutulekutel ma käia ei soovi, norimise pärast.

Õnneks mu laps ei ole pärinud minu ebakindlust, ta on rohkem oma isasse.

Sina ei teinud mitte midagi valesti. Valesti käitusid need inimesed, kes sinuga nii julmad olid. Sina olid normaalne, nemad ei olnud. Minu elukogemus on selline, et varem või hiljem saavad kõik kiusajad oma karistuse. Ei, sa ei pea sellele psühholoogile midagi tegema, kui sa tunned, et ei taha. Kõik need asjad juhtuvad ise. Kättemaksu kohta on selline vanasõna, et istu vaikselt jõe ääres ja oota, kuni vaenlase laip mööda ujub.

Mind mõnitas nägemispuude pärast koolis üks poiss. Peale kooli lõpetamist juhtus temaga autoõnnetus ja nüüd on ta ise invaliid. Ja klassiõel, kes mind kiusas, sündis puudega laps. Nii et mitte keegi ei pääse vastutusest. Kõik jutt, et see oli nii ammu ja saa üle on jamajutt. Nii räägivad kunagised kiusajad, kes ei taha oma tegude eest vastutada ja püüavad oma tegusid pisendada. Aga õige oleks ju vastutus võtta ja oma tegude eest andeks paluda. Võibolla see psühholoog suudaks seda teha, kes teab.

Jumal tavaliselt võtab nad ette tõesti. On mitmeid näiteid, aga ei viitsi siia trükkida. Ainult loll inimene soovib Jumala ebasoosingus olla.

Miks sellest rääkida ei või, kui tegu polnud just algklassilastega, 7-9 a? Kui ikka teismelised, siis mäletavad ikka ka, mida tegid, kui see just ühekordne asi polnud. Kui osad ütlevad, et “aga ju kiusajal oli omal kodus vms probleeme ja sellepärast ta nii tegigi… siis ma ütlen vastulause: enamusel on  või olid lastena probleemid, ka sellel kiusataval olid. Imelik on nii öelda, aga inimesed näevad ajsu ikka nii kitsalt. Näiteks: räägitakse rikastest ja vaestest  ja on olemas osadele mõju avaldavad klišeed, kus on asjad mustvalgel paigas ja see seisneb selles, et – “rikkal on mured, vaesed aelavad ilma nendeta, rikkad muretsevad vara pärast, vaesed ei muretse üldse, rikkad on  oma vara otsas õnnetud tegelikult, aga vaesed õnnelikud, rikkal on suured metsad ja maavaldused, aga ta ei jõua neid läbigi käia kõiki, vaesel pole jupikestki maad, aga ta on õnnelik, kui ta vaatab teiste maad.  Jne.
Tegelikult on aga nii, et ole sa rikas või vaene, kiusaja või kiusatav, suuremal osal inimestest on probleemid ja mured, nii lapsena, kui suurena.
Kui inimene soovib midagi rääkida, mis temale on teiste poolt tekitataud kahju pärast suure jälje jätnud, aga teine ei mäletagi seda, siis see on teema. Kuna probleemid olid tol ajal siiski mõlemil, aga kahju kannatas rohkem üks. Ja siis ei tohi rääkida ka sellest. Ärme ikka nii jaanalinnud ka oleme.

Minu kogemus koolikiusajatega on see, et ei ole olemas “endisi” koolikiusajaid. On lihtsalt koolikiusajad, kes jäävad selleks kogu eluks. Ainult et täiskasvanuna on nad rafineeritumad.

Nii et ära anna ennast sellele psühholoogile näole. Ta võib su lapsele täiesti ootamatust kohast kätte maksta. Nad on “nuga selga” tegutsejad.

Ah jaa, milleski süüdi olevateks nad end loomulikult ei pea. Lihtsalt miks see nõme kiusatav siis nii nõme on või oli. Olgu normaalne!

Mina mõistan teemaalgatajat. Ma tahaks ka küsida, miks ta nii tegi. Mind ei kiusatud, aga üks klassivend kirjutas kord mu päeviku kaanele “värdjas”. Siiamaani on meeles ja jube haiget tegi. Ma pole teda näinud, aga olen mõelnud, et kui näen, siis küsin.

<p style=”text-align: left;”>

#3672280:

Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?

Ma saan aru, kui valus tunne on TA-l. Selleks on igati põhjust ja sa ei pea häbenema. Sina ei ole midagi valesti teinud, see psühholoog on.

Aja selg sirgeks ja pea püsti iga kord, kui oma lapse koolis käid ning kui kohtad seda endist kiusajat, vaata talle otse silma sisse. Ütle näiteks “tere X, kas sa mind mäletad? Me olime klassiõed.” Nii ja kui jutt areneb, siis leiaksingi võimaluse sellest kiusamisest rääkida. Küsiksin näiteks, kas ta psühholoogiks hakkaski selle pärast, et on ise kunagine koolikiusaja? Või tuletaksin täpselt meelde, kuidas ta koolis teisi kiusas, mida tegi ja ütles ning mis tunne siis kiusataval oli. Näiteks “ma mäletan, kuidas sa mind paksuks lehmaks nimetasid ja kõik naersid. Mul oli väga valus ja see pole siiani üle läinud. Iga kord, kui sind näen, tuleb see kõik jälle meelde”.

Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.

</p>
<p style=”text-align: left;”>
Arvad, et kellelegi läheb mingi ebastabiilse memme urgitsemine korda?</p>