Head Perekooli külastajad!

Perekool on Eesti esimene pereportaal. Ehkki viimastel aastatel on loodud uusi kaasaegseid suhtlus- ja infokanaleid, on Perekoolil jätkunud pikaajalisi ja aktiivseid külastajaid - oleme selle üle rõõmsad ja tänulikud.
1. juunil 2024. aastal lõpetab Perekooli foorum oma tegevuse. Hoolimata me püüdlustest hoida Perekooli heatahtliku ja toetava keskkonnana, võivad ka üksikud sobimatud postitused teha palju kurja, kahjustades asjaosaliste enesetunnet ja suhteid.
Jätkame Perekooli lehel igakuiselt uute artiklite ja taskuhäälingu osade avaldamist. Olete südamest oodatud ammutama kaasaegseid tõenduspõhiseid teadmisi naise ja lapse tervise, pere ja suhete teemadel.

Foorumihuvilistel on üks võimalus edaspidiseks suhtluseks näiteks äsja loodud Elufoorumis: elufoorum.com

Sisukate kohtumisteni Perekooli lehel.
Eesti Ämmaemandate Ühing

Esileht Pereelu ja suhted Lapsepõlves koolikiusaja, nüüd koolipsühholoog

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 100 )

Teema: Lapsepõlves koolikiusaja, nüüd koolipsühholoog

Postitas:

Ma arvan kuidas see jutt areneks.

Ainult ma ei oska öelda kas tema vabandamine sulle tehtu ees teeb su olemise kergemaks. Tema saab vabandada selle lapse tegude pärast, kes ta oli. Kiusajal on lihtne. Tema ja see laps on eraldi. Kiusatava puhul kannab see praegune täiskasvanu seda last aga endaga aina kaasas.

 

Ma näen selles teemas väga palju ohvrisüüdistamist ja väga palju kiusaja õigustamist.

Mõned näited:

Kiusaja ei saanud midagi parata, ta oli ise alles laps sellel ajal.

Kiusaja ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ja teda korrale ei kutsunud.

Kiusaja ei mäletagi seda kõike, tema elust oli see marginaalne osa.

Kiusaja ja see laps, kes ta kunagi oli, on kaks täiesti eraldi inimest.

Ega see meeldetuletamine midagi enam paremaks ei tee. Parem unustada ja asi sinnapaika jätta.

Minevikust ülesaamine on ohvri enda asi, mingu terapeudi juurde.

Ohver ei tohiks avalikult rääkida, mida temaga tehti, sest see rikuks kiusaja elu ilmaasjata ära.

Teate, see kõik on jama. Kui ma seda teemat loen ja vaatan, kuidas kiusamist õigustatakse ja ohvrile pannakse kogu vastutus, siis saab selgeks, miks meil on nii palju koolikiusamist. Sellepärast, et täiskasvanud inimesed peavad seda õigeks ja normaalseks.

Tegelikult on ainus õige lahendus, et kiusaja võtab vastutuse, kahetseb oma tegu ja vabandab ohvri ees. Ning rohkem enam kedagi ei kiusa. Kogu vastutuse ohvrile panemine ei ole õige.

 

+35
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 04.02 10:32; 04.02 11:18; 04.02 11:31; 05.02 10:53; 05.02 12:53; 09.02 10:37; 21.02 22:49;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?

Ma saan aru, kui valus tunne on TA-l. Selleks on igati põhjust ja sa ei pea häbenema. Sina ei ole midagi valesti teinud, see psühholoog on.

Aja selg sirgeks ja pea püsti iga kord, kui oma lapse koolis käid ning kui kohtad seda endist kiusajat, vaata talle otse silma sisse. Ütle näiteks “tere X, kas sa mind mäletad? Me olime klassiõed.” Nii ja kui jutt areneb, siis leiaksingi võimaluse sellest kiusamisest rääkida. Küsiksin näiteks, kas ta psühholoogiks hakkaski selle pärast, et on ise kunagine koolikiusaja? Või tuletaksin täpselt meelde, kuidas ta koolis teisi kiusas, mida tegi ja ütles ning mis tunne siis kiusataval oli. Näiteks “ma mäletan, kuidas sa mind paksuks lehmaks nimetasid ja kõik naersid. Mul oli väga valus ja see pole siiani üle läinud. Iga kord, kui sind näen, tuleb see kõik jälle meelde”.

Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.

Mina teeksin  umbes-tapselt sama!

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.02 11:45; 07.02 12:51;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma arvan kuidas see jutt areneks.

Ainult ma ei oska öelda kas tema vabandamine sulle tehtu ees teeb su olemise kergemaks. Tema saab vabandada selle lapse tegude pärast, kes ta oli. Kiusajal on lihtne. Tema ja see laps on eraldi. Kiusatava puhul kannab see praegune täiskasvanu seda last aga endaga aina kaasas.

Ma näen selles teemas väga palju ohvrisüüdistamist ja väga palju kiusaja õigustamist.

Mõned näited:

Kiusaja ei saanud midagi parata, ta oli ise alles laps sellel ajal.

Kiusaja ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ja teda korrale ei kutsunud.

Kiusaja ei mäletagi seda kõike, tema elust oli see marginaalne osa.

Kiusaja ja see laps, kes ta kunagi oli, on kaks täiesti eraldi inimest.

Ega see meeldetuletamine midagi enam paremaks ei tee. Parem unustada ja asi sinnapaika jätta.

Minevikust ülesaamine on ohvri enda asi, mingu terapeudi juurde.

Ohver ei tohiks avalikult rääkida, mida temaga tehti, sest see rikuks kiusaja elu ilmaasjata ära.

Teate, see kõik on jama. Kui ma seda teemat loen ja vaatan, kuidas kiusamist õigustatakse ja ohvrile pannakse kogu vastutus, siis saab selgeks, miks meil on nii palju koolikiusamist. Sellepärast, et täiskasvanud inimesed peavad seda õigeks ja normaalseks.

Tegelikult on ainus õige lahendus, et kiusaja võtab vastutuse, kahetseb oma tegu ja vabandab ohvri ees. Ning rohkem enam kedagi ei kiusa. Kogu vastutuse ohvrile panemine ei ole õige.

No aga loe siis veelkord avaramate silmadega. Keegi pole kiusajat õigustanud ning teda puhtaks pesnud ja veel vähem on TA-d süüdistatud.  Huvitav, kuidas lugeja interpretatsioon ikka tekstid hoopis teise valgusesse paneb.

+4
-21
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 04.02 10:05; 04.02 10:57; 04.02 11:06; 04.02 11:42; 05.02 12:22; 05.02 19:49;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul läks nii, et minu kunagine kiusaja kolis juhtumisi minuga samasse linna, minu kodust paari tänava kaugusele. Kõigist mu klassi- ja koolikaaslastest just tema. Ja tema laps sattus minu lapsega samasse trenni ja nad said sõpradeks. Seda oli päris palju alla neelata. Aga ma ei hakanud oma lapsele rääkima, millised kokkupuuted mul tema sõbra isaga kunagi olid. Milleks koormata lapsi vanemate taagaga? Too laps on ilmselt tükk maad toredam, kui tema isa oli – muidu poleks minu laps ju temaga sõbrunenud. Ja lapsed on juba koolilapsed, nii et ma ei pea tema vanematega suhtlema, vaid lapsed saavad ise oma asjad aetud ja külaskäigud käidud.
Et, noh, me ei tea, mida elu meile tuua võib. Mina teemaalgataja asemel seda asja ei torgiks. Kui ta tõesti peaks olema psühholoogiks sobimatu, küll see välja tuleb. Seda küll, et kui oma laps peaks nõustamist vajama, siis otsiksin talle mujalt psühholoogi. Et vältida olukorda, kus ma peaksin lapsega psühholoogi juurde kaasa minema ja siis oma kunagise kiusajaga usalduslikku juttu ajama.

+11
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

See on küll õige, et lapsele ei peaks midagi rääkima. Ka kiusaja laps ei ole süüdi selles, et tema vanem kiusaja oli ja last ei peaks vanema tegude eest kuidagi karistama.

Küll aga on siin oht, et psühholoog võib oma kunagist ohvrit lapse kaudu edasi kiusata. Näiteks teeb lapsele testimist või räägib usalduslikult juttu, nagu koolipsühholoogid ikka teevad ja pärast ütleb, et “oi, X on väga halb ema. Laps rääkis nii-ja naasuguseid asju nende pereelust ning üldse, tundub, et vanemad väärkohtlevad teda.” Nagu üks eelkommenteerija ütles, noa selgalööjad ei muutu elu jooksul, vaid jäävad ikka samasugusteks.

+12
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 04.02 10:32; 04.02 11:18; 04.02 11:31; 05.02 10:53; 05.02 12:53; 09.02 10:37; 21.02 22:49;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma arvan kuidas see jutt areneks.

Ainult ma ei oska öelda kas tema vabandamine sulle tehtu ees teeb su olemise kergemaks. Tema saab vabandada selle lapse tegude pärast, kes ta oli. Kiusajal on lihtne. Tema ja see laps on eraldi. Kiusatava puhul kannab see praegune täiskasvanu seda last aga endaga aina kaasas.

Ma näen selles teemas väga palju ohvrisüüdistamist ja väga palju kiusaja õigustamist.

Mõned näited:

Kiusaja ei saanud midagi parata, ta oli ise alles laps sellel ajal.

Kiusaja ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ja teda korrale ei kutsunud.

Kiusaja ei mäletagi seda kõike, tema elust oli see marginaalne osa.

Kiusaja ja see laps, kes ta kunagi oli, on kaks täiesti eraldi inimest.

Ega see meeldetuletamine midagi enam paremaks ei tee. Parem unustada ja asi sinnapaika jätta.

Minevikust ülesaamine on ohvri enda asi, mingu terapeudi juurde.

Ohver ei tohiks avalikult rääkida, mida temaga tehti, sest see rikuks kiusaja elu ilmaasjata ära.

Teate, see kõik on jama. Kui ma seda teemat loen ja vaatan, kuidas kiusamist õigustatakse ja ohvrile pannakse kogu vastutus, siis saab selgeks, miks meil on nii palju koolikiusamist. Sellepärast, et täiskasvanud inimesed peavad seda õigeks ja normaalseks.

Tegelikult on ainus õige lahendus, et kiusaja võtab vastutuse, kahetseb oma tegu ja vabandab ohvri ees. Ning rohkem enam kedagi ei kiusa. Kogu vastutuse ohvrile panemine ei ole õige.

No aga loe siis veelkord avaramate silmadega. Keegi pole kiusajat õigustanud ning teda puhtaks pesnud ja veel vähem on TA-d süüdistatud. Huvitav, kuidas lugeja interpretatsioon ikka tekstid hoopis teise valgusesse paneb.

Need laused, mis kirjutaja välja tõi, need olid küll kiusaja õigustamised.

+17
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt 04.02 12:55; 05.02 14:01; 06.02 17:23; 06.02 19:04; 06.02 19:48; 09.02 19:01; 09.02 23:30; 10.02 09:48; 10.02 11:26; 12.02 09:32; 12.02 14:43; 13.02 15:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

https://epl.delfi.ee/artikkel/81573291/koolipsuhholoog-tahtis-pimesoolepoletiku-kaes-vaevleva-lapse-psuhhiaatri-juurde-saata
Siin üks näide kiusavast aga autoritaarsest koolipsühholoogist, kes ei vaevunud olukorda süvenema ja solvus, kui laps ja vanemad tema soovidele silmapilk ei kuuletunud. Lisaks laimas ja halvustas koolipsühholoog enda jaoks sisuliselt võhivõõraid inimesi avalikkuse ees nii palju kui jaksas, toimides täpselt nii nagu siin üks teine kägu juba kirjeldas:

Küll aga on siin oht, et psühholoog võib oma kunagist ohvrit lapse kaudu edasi kiusata. Näiteks teeb lapsele testimist või räägib usalduslikult juttu, nagu koolipsühholoogid ikka teevad ja pärast ütleb, et “oi, X on väga halb ema. Laps rääkis nii-ja naasuguseid asju nende pereelust ning üldse, tundub, et vanemad väärkohtlevad teda.”

Parim kaitse on rünnak, ehk nagu ajakirjanduse kommentaaridest lugeda võis, too koolipsühholoog halvustas ja laimas peret ainult avalikkuse ees, ent kui asjaosalised ise soovisid teada, et mis kole väärkohtlemine see siis täpsemalt ka on, millest nooruke väheste kogemustega koolipsühholoog kõikjal igaühele kellab, aga pere ise midagi ei tea, keeldus psühholoog vanematele vastamast, pugedes “konfidentsiaalsuse” taha. Ometi ei tuvastanud ei LOV ega Sotsiaalkindlustusameti spetsialistide poolt põhjalik kuudepikkune uurimine peres mingeid probleeme ja lapsel polnudki üldse abivajadust. Kas spetsialist ei peaks niisuguse seiga juba koolis kindlaks tegema?

Võib kujutleda, et kui peres enne probleeme ei olnud, siis pärast niisugust psühholoogi korraldatud „töötlemist“ ja kuudepikkust traumeerimist peres probleemid ilmselt tekkisid. Elada pidevas hirmus, et su lapsed võetakse sult kellegi valekaebuse põhjal ära, tõestada ametnikele, et sa pole kaamel – see hakkaks igaühe psüühikale ja lõhuks perekonda. Ilmselgelt ei olnud tolle noorukese psühholoogi niisugune toimimisviis lapse parimates huvides.

Seega – jah, kahjuks on fakt, et koolipsühholoogid on inimesed nagu meie kõik, ka nende seas leidub kiusajaid ja solvujaid, kes oma tunnetega toime ei tule. Negatiivseid näiteid, kus nad on enne toimiva ja hakkamasaava pere elu tuksi keeranud, seejärel uttu tõmmanud ja jätnud lapse ning vanemad psühholoogi poolt kokkukeedetud suppi helpima, paraku ikka on (ehkki ei tohiks olla).

Enamus negatiivseid juhtumeid psühholoogidega ajakirjandusse ei jõua, eriti just viimasel aastal on meedias selle koha pealt hästi tugev tsensuur peale pandud ja avaldada võib ainult positiivseid kirjutisi, kus psühholooge abistajatena näidatakse.

Teemaalgatajal soovitan võtta lihtsalt teadmiseks, et inimene, kellega on kunagi olnud kehvad kogemused, töötab nüüd samas koolis, kus õpib laps. Midagi üles soojendama hakata pole siin vaja ja suhelda pole ka vaja- nii on kõige rahulikum kõigile.

+11
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.02 16:22; 05.02 19:45; 21.02 22:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen teemaalgataja. Tänan vastajaid, mul oli teie vastusest tõesti abi. Nüüd sain kinnitust, et ma ei lähe mitte mingil juhul midagi ütlema. Ja proovin endaga rahu teha, seda enam, et ma ei ole enam paks. Olen tavalise lihtsa välimusega.

+15
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 04.02 09:27; 04.02 10:52; 05.02 17:22; 11.02 23:16;
To report this post you need to login first.
Postitas:
Anonymous

Mina teeks klassijuhatajale ja teistele vanemate ettepaneku, et kooli psühholoog esineks lapsevanemate koosolekul neile loenguga koolikiusamisest. Kui ta ise ei maini, et oli kiusaja, siis tõstaks käe ja küsiks, et millised on tema enda kogemused kooliajast. Mina seda teemat niisama ei jätaks. Ei, mitte kättemaksuks, vaid annaks ühele endisele koolikiusajale võimaluse rääkida oma lugu, millega saaks ta õpilastele eeskuju anda, et see ei ole häbiasi tunnistada oma halba käitumist ja me kõik suudame muutuda. Miskipärast kuuleme ma ainult nende lugusid, keda kiusati. Inimesed julgevad tunnistada, et nad olid kiusu ohvrid, aga miskipärast me eriti ei kuule lugusid, kus keegi tunnistab avalikult, et tema oli see kiusaja ning tal on häbi. Ohvreid julgustatakse palju aastaid hiljemgi psühholoogi juurde minema ja traumaga tegelema, aga miks keegi ei soovita kiusajatel oma käitumist palju aastaid hiljem analüüsida?

+28
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina teeks klassijuhatajale ja teistele vanemate ettepaneku, et kooli psühholoog esineks lapsevanemate koosolekul neile loenguga koolikiusamisest. Kui ta ise ei maini, et oli kiusaja, siis tõstaks käe ja küsiks, et millised on tema enda kogemused kooliajast. Mina seda teemat niisama ei jätaks. Ei, mitte kättemaksuks, vaid annaks ühele endisele koolikiusajale võimaluse rääkida oma lugu, millega saaks ta õpilastele eeskuju anda, et see ei ole häbiasi tunnistada oma halba käitumist ja me kõik suudame muutuda. Miskipärast kuuleme ma ainult nende lugusid, keda kiusati. Inimesed julgevad tunnistada, et nad olid kiusu ohvrid, aga miskipärast me eriti ei kuule lugusid, kus keegi tunnistab avalikult, et tema oli see kiusaja ning tal on häbi. Ohvreid julgustatakse palju aastaid hiljemgi psühholoogi juurde minema ja traumaga tegelema, aga miks keegi ei soovita kiusajatel oma käitumist palju aastaid hiljem analüüsida?

Sellepärast, et tüüpiline koolikiusaja mitte eales ei tunnista, et ta kiusas. Mu sõbranna kirjutas raamatu, kus oli ka koht tema lapsepõlvest, ja sealt jooksis põgusalt läbi kiusamise teema. Pärast raamatu ilmumist võtsid temaga ühendust selle kunagise tüdrukutekamba liikmed, kes olid ta elu koolis kibedaks teinud, ja olid siiralt üllatunud, “mis jama ta ometigi kokku kirjutanud on”. Ütlesid, et “aga meie tegime ju ainult nalja!”. Sõbranna ütles, et need olid intelligentsed tüdrukud, kes ilmselgelt said aru, et tegid teisele halba. Aga nad nimetasidki seda, kui teine pisarais nurka nutma läks, “naljategemiseks”. See oli nende släng.

Ilmselgelt ka koolipsühholoog ei tunnista eales oma elus, et ta on kellelegi kunagi halba teinud. Vaid ta vaatabki küsijale otsa, silmades puhas siirus ja empaatiast tulvil osavõtlikkus, ning räägib hingestatud häälel, kui kohutav asi koolikiusamine on ja kuidas selle vastu tuleb kõikide vahenditega alati võidelda. Kogu lugu.

+19
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 05.02 16:22; 05.02 19:45; 21.02 22:33;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma arvan kuidas see jutt areneks.

Ainult ma ei oska öelda kas tema vabandamine sulle tehtu ees teeb su olemise kergemaks. Tema saab vabandada selle lapse tegude pärast, kes ta oli. Kiusajal on lihtne. Tema ja see laps on eraldi. Kiusatava puhul kannab see praegune täiskasvanu seda last aga endaga aina kaasas.

Ma näen selles teemas väga palju ohvrisüüdistamist ja väga palju kiusaja õigustamist.

Mõned näited:

Kiusaja ei saanud midagi parata, ta oli ise alles laps sellel ajal.

Kiusaja ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ja teda korrale ei kutsunud.

Kiusaja ei mäletagi seda kõike, tema elust oli see marginaalne osa.

Kiusaja ja see laps, kes ta kunagi oli, on kaks täiesti eraldi inimest.

Ega see meeldetuletamine midagi enam paremaks ei tee. Parem unustada ja asi sinnapaika jätta.

Minevikust ülesaamine on ohvri enda asi, mingu terapeudi juurde.

Ohver ei tohiks avalikult rääkida, mida temaga tehti, sest see rikuks kiusaja elu ilmaasjata ära.

Teate, see kõik on jama. Kui ma seda teemat loen ja vaatan, kuidas kiusamist õigustatakse ja ohvrile pannakse kogu vastutus, siis saab selgeks, miks meil on nii palju koolikiusamist. Sellepärast, et täiskasvanud inimesed peavad seda õigeks ja normaalseks.

Tegelikult on ainus õige lahendus, et kiusaja võtab vastutuse, kahetseb oma tegu ja vabandab ohvri ees. Ning rohkem enam kedagi ei kiusa. Kogu vastutuse ohvrile panemine ei ole õige.

No aga loe siis veelkord avaramate silmadega. Keegi pole kiusajat õigustanud ning teda puhtaks pesnud ja veel vähem on TA-d süüdistatud. Huvitav, kuidas lugeja interpretatsioon ikka tekstid hoopis teise valgusesse paneb.

Need laused, mis kirjutaja välja tõi, need olid küll kiusaja õigustamised.

See on ikka nii põnev, kuidas inimesed loevad teksti täiesti erinevalt. Eks samamoodi saavad inimesed ka olukordadest teistmoodi aru ja mäletavad juhtumisi erinevalt.

Minu jaoks pole nendes lausetes õigustuse kübetki. Need on ju puhtad selgitused, miks keegi võib niimoodi ebameeldivalt käituda, ega näita kuidagi, et kiusajal oli õigustatult õigus kiusaja olla.

+1
-16
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt 04.02 10:05; 04.02 10:57; 04.02 11:06; 04.02 11:42; 05.02 12:22; 05.02 19:49;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Seega – jah, kahjuks on fakt, et koolipsühholoogid on inimesed nagu meie kõik, ka nende seas leidub kiusajaid ja solvujaid, kes oma tunnetega toime ei tule.

See kehtib kõikide valdkondade psühholoogide kohta. Mul on näiteks üks sõber, kes elas koos laste psühholoogiga, tundusid nii armas paar, kuni mees ta maha jättis. See oli kõigile jõhker hoop(nad tõesti tundusid nii hea paar olevat), aga siis hakkasid asjad välja kooruma. Nimelt oli psühholoog ääremiselt impulsiivne. Nii kui mingi kergem tüli oli, läks naine mehele kallale, ta ei suutnud ennast üldse kontrollida. Ja sõber ütleski meile, et ta ei saa sellise naisega kodu luua ja lapsi saada, sest jumal teab, kuidas ta lastega veel käituma hakkab.

Ja tõesti, minu jaoks oli täiesti uskumatu, sest psühholoog peaks suutma väga ennast kontrollida ja aitama ka lapsi selles.

+11
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 04.02 10:38; 05.02 19:51;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Erinevate uurimustega aegade jooksul on ammu selge, et valdav osa psühholoogidest on inimesed kes ise on kannatanud mingi probleemi pärast ja otsivad lahendusi oma probleemidele. Minu kunagine töökaaslane(meesterahvas) kes oli justnimelt kiuslik ja pahatahtlik on nüüd pereterapeut. Tule taevas appi, tal on endal kaks peret lagunenud, töökaaslasena oli igavene kiuslik ning õel ja tema annab nüüd teistele nõu kuidas murede ja lähisuhtevägivallaga toime tulla. Jaa, mingil määral tunneb ta tõepoolest asja…

+19
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Erinevate uurimustega aegade jooksul on ammu selge, et valdav osa psühholoogidest on inimesed kes ise on kannatanud mingi probleemi pärast ja otsivad lahendusi oma probleemidele. Minu kunagine töökaaslane(meesterahvas) kes oli justnimelt kiuslik ja pahatahtlik on nüüd pereterapeut. Tule taevas appi, tal on endal kaks peret lagunenud, töökaaslasena oli igavene kiuslik ning õel ja tema annab nüüd teistele nõu kuidas murede ja lähisuhtevägivallaga toime tulla. Jaa, mingil määral tunneb ta tõepoolest asja…

Ma arvan, et siin on tegemist sama nähtusega, miks nii paljud pedofiilid on preestrid või õpetajad – juurdepääs võimalikele ohvritele. Sama on kiusajaga – psühholoog olla tähendab juurdepääsu võimalikele ohvritele, keda oma positsiooni ära kasutades kiusata.

Aga sõnades muidugi neist “üllamaid” ja “abivalmivaid” ei leidu.

+9
-3
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina teeks klassijuhatajale ja teistele vanemate ettepaneku, et kooli psühholoog esineks lapsevanemate koosolekul neile loenguga koolikiusamisest. Kui ta ise ei maini, et oli kiusaja, siis tõstaks käe ja küsiks, et millised on tema enda kogemused kooliajast. Mina seda teemat niisama ei jätaks. Ei, mitte kättemaksuks, vaid annaks ühele endisele koolikiusajale võimaluse rääkida oma lugu, millega saaks ta õpilastele eeskuju anda, et see ei ole häbiasi tunnistada oma halba käitumist ja me kõik suudame muutuda. Miskipärast kuuleme ma ainult nende lugusid, keda kiusati. Inimesed julgevad tunnistada, et nad olid kiusu ohvrid, aga miskipärast me eriti ei kuule lugusid, kus keegi tunnistab avalikult, et tema oli see kiusaja ning tal on häbi. Ohvreid julgustatakse palju aastaid hiljemgi psühholoogi juurde minema ja traumaga tegelema, aga miks keegi ei soovita kiusajatel oma käitumist palju aastaid hiljem analüüsida?

Täpselt, 100 % nõus su jutuga.

+7
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kiusaja jääb kiusajaks ja seda on ka paljud õpetajad laste suhtes. Hoia kaugele kui ei taha, et ta su last kisama hakkaks.

+3
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas siis on ka õigustamine, kui samu lauseid kasutada ohvri kohta? Või on mõlemal juhul siiski käitumise selgitamine?

Kiusaja ei saanud midagi parata, ta oli ise alles laps sellel ajal.

Ohver ei saanud midagi parata, ta oli laps sel ajal.

Kiusaja ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ja teda korrale ei kutsunud.

Ohver  ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ega aidanud.

Kiusaja ei mäletagi seda kõike, tema elust oli see marginaalne osa.

Ohver mäletab ülekohut teravamalt, kuigi see oli tema elust marginaalne osa.

Parem unustada ja asi sinnapaika jätta. Minevikust ülesaamine on ohvri enda asi, mingu terapeudi juurde.

Kiusaja, nagu ohvergi,  ei pea unustama, vaid üle saama, endaga rahu tegema, terapeudi poole minema, sest oma probleemid saab lahendada igaüks ise (vajadusel kellegi abiga). Pole vaja mineviku negatiivset kogu elu aktiivselt kaasas kanda.

Ohver ei tohiks avalikult rääkida, mida temaga tehti, sest see rikuks kiusaja elu ilmaasjata ära.

Selles postituses oli siiski juttu mitte kiusajaga ega kiusamisest rääkimisest, vaid soovitati igal pool kunagist kiusajat halvustada, eesmärgiks ta karjäär hävitada. Seda ei saa õigustada, see on kiusamine. Aga siis on kiusajaks teadlikud täiskasvanud, mitte rumalad lapsed.

 

+3
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.02 15:47; 06.02 18:20; 06.02 19:36; 11.02 22:38;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kas siis on ka õigustamine, kui samu lauseid kasutada ohvri kohta? Või on mõlemal juhul siiski käitumise selgitamine?

Kiusaja ei saanud midagi parata, ta oli ise alles laps sellel ajal.

Ohver ei saanud midagi parata, ta oli laps sel ajal.

Kiusaja ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ja teda korrale ei kutsunud.

Ohver ei ole süüdi, ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ega aidanud.

Kiusaja ei mäletagi seda kõike, tema elust oli see marginaalne osa.

Ohver mäletab ülekohut teravamalt, kuigi see oli tema elust marginaalne osa.

Parem unustada ja asi sinnapaika jätta. Minevikust ülesaamine on ohvri enda asi, mingu terapeudi juurde.

Kiusaja, nagu ohvergi, ei pea unustama, vaid üle saama, endaga rahu tegema, terapeudi poole minema, sest oma probleemid saab lahendada igaüks ise (vajadusel kellegi abiga). Pole vaja mineviku negatiivset kogu elu aktiivselt kaasas kanda.

Ohver ei tohiks avalikult rääkida, mida temaga tehti, sest see rikuks kiusaja elu ilmaasjata ära.

Selles postituses oli siiski juttu mitte kiusajaga ega kiusamisest rääkimisest, vaid soovitati igal pool kunagist kiusajat halvustada, eesmärgiks ta karjäär hävitada. Seda ei saa õigustada, see on kiusamine. Aga siis on kiusajaks teadlikud täiskasvanud, mitte rumalad lapsed.

Sa pöörad ikka täiesti pea peale asja. Ohver polegi süüdi.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt 04.02 12:55; 05.02 14:01; 06.02 17:23; 06.02 19:04; 06.02 19:48; 09.02 19:01; 09.02 23:30; 10.02 09:48; 10.02 11:26; 12.02 09:32; 12.02 14:43; 13.02 15:08;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sa pöörad ikka täiesti pea peale asja. Ohver polegi süüdi

Kumbki ei pruugi süüdi olla. Mõlemad võivad süüdi olla.

Näiteks eespool räägitud vihikule kirjutamise lugu võib kirjutaja üldse mitte mäletada, kui ta lihtsalt sodis esimesele ettejuhtuvale vihikule midagi. Vihiku omanik pidas seda enda kohta käivaks ja on pool elu solvunud.

(Kasutasin seda näidet, ei taha öelda, et kindlasti nii oli.)

+2
-13
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.02 15:47; 06.02 18:20; 06.02 19:36; 11.02 22:38;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Sa pöörad ikka täiesti pea peale asja. Ohver polegi süüdi

    <li style=”text-align: left;”>Kumbki ei pruugi süüdi olla. Mõlemad võivad süüdi olla.

    Näiteks eespool räägitud vihikule kirjutamise lugu võib kirjutaja üldse mitte mäletada, kui ta lihtsalt sodis esimesele ettejuhtuvale vihikule midagi. Vihiku omanik pidas seda enda kohta käivaks ja on pool elu solvunud.

    (Kasutasin seda näidet, ei taha öelda, et kindlasti nii oli.)

Ära muuda algset lugu, tuues sisse mingeid triste detaile. Ohver pole süüdi. Kui kiusaja kiusab teist palju kordi, siis on see teistmoodi tegu, kui keegi teeb midagi korra

  •  Eks sina arva nii, kui tahad, et keegi pole süüdi. Enamus ei arva seda. Kui võtta 13 a tüdruk ja näiteks neli poissi vanuses 13, 14, ja kaks 15 aastast, kus nad näiteks kiusavad tüdrukut igal võimalusel ja on paljudelkordadel tal riided ära võtnud, alasti ja käperdavad ja mõnitavad, alandavad. Millest kujuneb aastaid kestev seksuaalne kius ja ahistamine. Või kolm teismelist poissi kasutavad togimist, norimist, asjade lõhkumist, hirmutsmist, raha pressimist ja vägivalda aastaid ühe poisi peal? Juhtumid leiavad aset nii kooliterritooriumil , kui kofukohas, sest kõik elavad seal. Pole asu ei koolis ega kodus.
  • Ja tegijad ei ole süüdi? Tegijad tegelikult lausa ootavad sääraseid meelelahitusi, tundide lõppu, klassi koristamisi, pikapäevarühma, koduteed, õueskäimisi ja harvu kinoskäike. Kohti, kus ohvrit kohata.
  • +7
    -1
    Please wait...
    Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt 04.02 12:55; 05.02 14:01; 06.02 17:23; 06.02 19:04; 06.02 19:48; 09.02 19:01; 09.02 23:30; 10.02 09:48; 10.02 11:26; 12.02 09:32; 12.02 14:43; 13.02 15:08;
    To report this post you need to login first.
    Postitas:

    Ära muuda algset lugu, tuues sisse mingeid triste detaile. Ohver pole süüdi. Kui kiusaja kiusab teist palju kordi, siis on see teistmoodi tegu, kui keegi teeb midagi korra

    Kuidas sa aru ei saa, et mina rääkisin teistsugusest olukorrast, üksikust juhtumist. Algne postitus oli: “Mind ei kiusatud, aga üks klassivend kirjutas kord mu päeviku kaanele “värdjas”.” Selles detailis tõesti eksisin, et kirjutasin päeviku asemel vihik.

    Kägu  04.02.2021 20:33 näide on ka ilmekas: oma vale arvamuse tõttu tundis ta end kaua halvasti.

    Kõigile ei saa sama lauaga lajatada.

    +1
    -3
    Please wait...
    Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 06.02 15:47; 06.02 18:20; 06.02 19:36; 11.02 22:38;
    To report this post you need to login first.
    Postitas:

    Ära muuda algset lugu, tuues sisse mingeid triste detaile. Ohver pole süüdi. Kui kiusaja kiusab teist palju kordi, siis on see teistmoodi tegu, kui keegi teeb midagi korra

    Kuidas sa aru ei saa, et mina rääkisin teistsugusest olukorrast, üksikust juhtumist. Algne postitus oli: “Mind ei kiusatud, aga üks klassivend kirjutas kord mu päeviku kaanele “värdjas”.” Selles detailis tõesti eksisin, et kirjutasin päeviku asemel vihik.

    Kägu 04.02.2021 20:33 näide on ka ilmekas: oma vale arvamuse tõttu tundis ta end kaua halvasti.

    Kõigile ei saa sama lauaga lajatada.

    Algne lugu on TA teema. Teda kiusati teismeeas. Mitte lapsed-põnnid. Kiusatav pole süüdi. Ühekordsed asjad on muud asjad.

    +5
    -2
    Please wait...
    Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt 04.02 12:55; 05.02 14:01; 06.02 17:23; 06.02 19:04; 06.02 19:48; 09.02 19:01; 09.02 23:30; 10.02 09:48; 10.02 11:26; 12.02 09:32; 12.02 14:43; 13.02 15:08;
    To report this post you need to login first.
    Postitas:

    Mis mõttes siin paljud väidavad, et lapsed ei tea, mida nad teevad!? Lapsed teavad ikka päris hästi, mida nad teevad. Juba lasteaiavanuses osatakse tõrjuda ja kiusata, rääkimata suurematest lastest.

    +12
    -1
    Please wait...
    To report this post you need to login first.
    Postitas:

    Mis mõttes siin paljud väidavad, et lapsed ei tea, mida nad teevad!? Lapsed teavad ikka päris hästi, mida nad teevad.

    Seda enam, et tegemist polnud väikeste lastega, vaid 12-14 aastaste teismelistega, kes hiljem mäletavad ja teavad hästi, mida nad teevad ja kuidas kiusamine ja tõrjumine teisi mõjutab. Nagu siin keegi välja pakkus, siis TA info ja emotsioonide põhjal võiks ta teha ettepaneku, et psühholoog esineks lapsevanemate koosolekul loenguga koolikiusamisest ja annaks võimaluse rääkida oma lugu ja õpilastele eeskuju, et vigade tunnistamine ja kiusamisest rääkimine pole häbiasi.

    +9
    0
    Please wait...
    Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 07.02 09:03; 10.02 15:23;
    To report this post you need to login first.
    Postitas:

    Kas koolipsühholoog puutub kõigi lastega kokku mingis olukorras (nt annab mingeid hinnanguid vms.)? Lihtsalt küsin, kuna ma ei tea, pole veel kooliealisi lapsi.

    Kui puutub, siis tegelikult ei saa seda teemat ikkagi niisama päris jätta. See ei ole õige, et koolikiusaja nüüd aktiivselt koolielu korraldamisega tegeleb. Mina lapsevanemana (isegi mitte selle vanemana, kes oli ohver) tahaks teada, kes see psühholoog on. Miks? Sest, kui minu lapsel peaks probleeme tekkima (nt satub kiusamise ohvriks), siis ma ausalt öeldes ei ole kindel, et tahaksin just seda konkreetset inimest enda last aitama. Kust mina pean teadma, mis see tegelik seis on? Äkki ta üritab kiusaja tegusid kinni mätsida, kuna on nö “samas paadis”. See ei ole küll sama kaalukuse astmega, aga no kujutage ette, kui politseisse saaks vabalt tööle näiteks kohtulikult karistatud vägistajad, mõrvarid, pedofiilid? Ei tundu ju väga õige…

    Seega, mina olen igatahes selle poolt, et selline asi tuleb avalikuks teha. Ka teistel lapsevanematel ning kooli juhtkonnal on õigus teada sellisest asjast.

    +11
    -2
    Please wait...
    To report this post you need to login first.
    Postitas:

    Mind on ka kooli ajal vaga palju kiusatud… Ma ei taha mitte kunagi mitte mingeid kontakte enda kiusajatega… aga olen ka kahe enda kunagise kiusajaga sellest ootamatult rääkinud, a la et Sa ju mäletad, et Sa tegid seda, teist ja kolmandat… ja minu üllatuseks inimeste reaktsioon on olnud siiras imestus ja ei mingit vabandust vms. Ma nagunii tunnen ainult põlgust (puhas põlgus, muud ei midagi) nende inimeste vastu ja kui veel 37 aastane meesterahvas ütleb mulle, et “ju ma siis olin selle ära teeninud”,  (mitmeid aastaid süstemaatiliselt kiusu ja alandusi põhikooli ajal)”, siis no mida Sa ikka oskad öelda…Täesti vastutusvõimetu meesterahvas.  See näitab ka, et kiusamise normaliseerimine on nii levinud ja ainult ohver peab vaatama, kuidas sellest p* hiljem välja tulla. See mulle kahjuks ei sobi! Ma loodan et ka TA on natukenegi rohkem julgust enda koolikiusajaga tegeleda (mis see siia puutub, et Sa enam ei ole paks, kas paksusid on automaatselt õigus kiusata? )

    +17
    -1
    Please wait...
    Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 05.02 11:45; 07.02 12:51;
    To report this post you need to login first.
    Postitas:

    Kas teie läheksite oma klassiõe juurde ja ütleksite, kui palju ta talle haiget tegi?

    Loomulikult läheksin! Olen ka ühele endisele õpetajale öelnud, mida tema teguviis mulle tegi ja mida ma tast arvan. Mängis lolli, et ei mäleta mind, aga näha oli, et tal oli piisavalt piinlik olla. Sellest mulle piisas. Ega ma tahtnudki teda võlla tõmmata, vaid teada anda, et tema teguviis oli väga kaugele ulatuvate tagajärgedega. Olin 3.klassi laps, pika patsiga ja natuke tüsedam. Ta narris mind Rapunzeliks ja kui kui sellest ei piisanud, küsis, et “kas oled Rapunzel või lihtsalt puntsu (ehk paksuke)”. Ka teatas ta kord paari klassikaaslase ees, et suuremad tüdrukud saavad varem küpseks, nagu meie Puntsugi. Seost eelnevaga ma enam ei mäleta, aga pole normaalne öelda nii lapsele, kes sel teemal veel kaasa rääkida ei oska. Igatahes sain teadmise, et olen suur ja teistest erinev ja see tegi väga haiget. Hüüdnimega narrimine oli veel eriti valus.
    Aga aeg ja saatus viisid meid ühel koolitusel kokku ja kuigi tublisti vanem (ning priskem!), tundsin ta ära. Nime kuuldes oli asi päris selge. Vaheajal läksin ta juurde, tutvustasin ennast ja ütlesin, mida mõtlesin. Ei, mitte labasel, aga piisavalt teravalt, et ta teaks – tema nõmedust pole unustatud!
    Nii et proua L.V – nüüd teavad ka Perekooli käod Teie kangelastegudest lapse kallal!

    Seega mina läheksin kindlasti ja ütleks, mida arvan. See ei ole vabandus, et olite lapsed: kui laps oskab teist kiusata, on ta piisavalt vana aru saamaks, et see teeb teisele haiget.

    +11
    -1
    Please wait...
    To report this post you need to login first.
    Postitas:

    Meil oli klassis oma punt, kellega koos käisime, pidutsesime jne. Ja pean tunnistama, kiusasime mõningaid klassikaaslasi. Kiusatavateks olid pigem need, kes olid pisut erinevad – kas paksem, kes pikem, üksikud ja kes muidu imelikumad. Õnneks (minu ja teiste) polnud need süstemaatilised ehk ei võetud mõnd sihilikult  ja pidevalt ette. Tegime umbes selliseid asju nagu narrimine, hüüdnimedega kutsumine, mõnikord asjade peitmine jne. Vähemalt nii mäletan. Miks me seda tegime? Vat teismeeas on selline kambavaim, et üksinda või erinev olles jäädki üksinda ja teismeeas on see maailma lõpp. Kas me kahetseme? Jah, muidugi. Oleme sellest hiljem rääkinud, vaadanud üksteisele otsa ja küsinud isegi imestades, miks me seda tegime, ei tea. Ei tea, miks tollal nii lollid olime.

    Vähemalt hiljem klassikokkutulekutel oleme nö kiusatavatega lahedasti suhelnud ja kooliea erinevused on kadunud.

    Olen peaaegu kindel, et paljud kiusajad kahetsevad, kuigi nad ilmselt seda otse ja iseseisvalt ütlema ei lähe. Piinlik on ja põhjust ei oska ka öelda. Aga kui peaks nende inimestega kokku puutuma, siis pigem oma käitumisega näidata, et nad on täitsa normaalsed inimesed ja enam ei ole oluline, kui pikk, paks või prillidega keegi on.

    +3
    -8
    Please wait...
    To report this post you need to login first.
    Postitas:

    Hea teema!

    Inimesed, kes ässitavad minna teise elu ära rikkuma on ikka väga madalad! See näitab ju Sinu enda taset! Kui päriselt tahta nö okast hingest vabastada, siis tuleks otse rääkida, mitte selja taga susima hakata.

    Teiseks. Tugev inimene tegeleb ikka iseendaga, mitte teiste kasvatamisega. Arvan, kõikidel inimestel on omad valud lapsepõlves.

    Ka mind noriti mingil perioodil koolis. Oli hästi segadusttekitav. Hiljem olen mõelnud sellele ja annan aru, et olingi mingis mõttes teistsugune. Nüüd olen täiskasvanu ja on täpselt ainult minu käes, kuidas ennast ja teisi näen ja kohtlen. Ma ei pea mingit viha teiste peale. Keegi ei pea ka vabandama. Elu läheb edasi! Tegele iseendaga, lase viha, hirm ära ja ongi hästi! pole mõtet mingis halvas emotsioonis rullida. Analüüsi see läbi, võta õppetund ja liigu edasi!

     

     

    +8
    -17
    Please wait...
    Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 08.02 14:02; 09.02 16:25; 11.02 16:57; 12.02 14:03; 12.02 14:12; 12.02 15:09; 12.02 16:40;
    To report this post you need to login first.
    Postitas:

    Ka mind noriti mingil perioodil koolis. Oli hästi segadusttekitav. Hiljem olen mõelnud sellele ja annan aru, et olingi mingis mõttes teistsugune.

    See ei tohi ometi olla põhjus norimiseks.
    Muus osas sinuga nõus.

    +10
    -1
    Please wait...
    Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 08.02 14:08; 09.02 09:49; 09.02 10:18; 10.02 10:27;
    To report this post you need to login first.
    Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 100 )


    Esileht Pereelu ja suhted Lapsepõlves koolikiusaja, nüüd koolipsühholoog