Teema: Lapsepõlves koolikiusaja, nüüd koolipsühholoog

#3673065:

Ma arvan kuidas see jutt areneks.

#3673065:

Ainult ma ei oska öelda kas tema vabandamine sulle tehtu ees teeb su olemise kergemaks. Tema saab vabandada selle lapse tegude pärast, kes ta oli. Kiusajal on lihtne. Tema ja see laps on eraldi. Kiusatava puhul kannab see praegune täiskasvanu seda last aga endaga aina kaasas.

Ma näen selles teemas väga palju ohvrisüüdistamist ja väga palju kiusaja õigustamist.

Mõned näited:

Kiusaja ei saanud midagi parata, ta oli ise alles laps sellel ajal.

Kiusaja ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ja teda korrale ei kutsunud.

Kiusaja ei mäletagi seda kõike, tema elust oli see marginaalne osa.

Kiusaja ja see laps, kes ta kunagi oli, on kaks täiesti eraldi inimest.

Ega see meeldetuletamine midagi enam paremaks ei tee. Parem unustada ja asi sinnapaika jätta.

Minevikust ülesaamine on ohvri enda asi, mingu terapeudi juurde.

Ohver ei tohiks avalikult rääkida, mida temaga tehti, sest see rikuks kiusaja elu ilmaasjata ära.

Teate, see kõik on jama. Kui ma seda teemat loen ja vaatan, kuidas kiusamist õigustatakse ja ohvrile pannakse kogu vastutus, siis saab selgeks, miks meil on nii palju koolikiusamist. Sellepärast, et täiskasvanud inimesed peavad seda õigeks ja normaalseks.

Tegelikult on ainus õige lahendus, et kiusaja võtab vastutuse, kahetseb oma tegu ja vabandab ohvri ees. Ning rohkem enam kedagi ei kiusa. Kogu vastutuse ohvrile panemine ei ole õige.

#3673211:

#3673065:

Ma arvan kuidas see jutt areneks.

#3673065:

Ainult ma ei oska öelda kas tema vabandamine sulle tehtu ees teeb su olemise kergemaks. Tema saab vabandada selle lapse tegude pärast, kes ta oli. Kiusajal on lihtne. Tema ja see laps on eraldi. Kiusatava puhul kannab see praegune täiskasvanu seda last aga endaga aina kaasas.

Ma näen selles teemas väga palju ohvrisüüdistamist ja väga palju kiusaja õigustamist.

Mõned näited:

Kiusaja ei saanud midagi parata, ta oli ise alles laps sellel ajal.

Kiusaja ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ja teda korrale ei kutsunud.

Kiusaja ei mäletagi seda kõike, tema elust oli see marginaalne osa.

Kiusaja ja see laps, kes ta kunagi oli, on kaks täiesti eraldi inimest.

Ega see meeldetuletamine midagi enam paremaks ei tee. Parem unustada ja asi sinnapaika jätta.

Minevikust ülesaamine on ohvri enda asi, mingu terapeudi juurde.

Ohver ei tohiks avalikult rääkida, mida temaga tehti, sest see rikuks kiusaja elu ilmaasjata ära.

Teate, see kõik on jama. Kui ma seda teemat loen ja vaatan, kuidas kiusamist õigustatakse ja ohvrile pannakse kogu vastutus, siis saab selgeks, miks meil on nii palju koolikiusamist. Sellepärast, et täiskasvanud inimesed peavad seda õigeks ja normaalseks.

Tegelikult on ainus õige lahendus, et kiusaja võtab vastutuse, kahetseb oma tegu ja vabandab ohvri ees. Ning rohkem enam kedagi ei kiusa. Kogu vastutuse ohvrile panemine ei ole õige.

No aga loe siis veelkord avaramate silmadega. Keegi pole kiusajat õigustanud ning teda puhtaks pesnud ja veel vähem on TA-d süüdistatud.  Huvitav, kuidas lugeja interpretatsioon ikka tekstid hoopis teise valgusesse paneb.

See on küll õige, et lapsele ei peaks midagi rääkima. Ka kiusaja laps ei ole süüdi selles, et tema vanem kiusaja oli ja last ei peaks vanema tegude eest kuidagi karistama.

Küll aga on siin oht, et psühholoog võib oma kunagist ohvrit lapse kaudu edasi kiusata. Näiteks teeb lapsele testimist või räägib usalduslikult juttu, nagu koolipsühholoogid ikka teevad ja pärast ütleb, et “oi, X on väga halb ema. Laps rääkis nii-ja naasuguseid asju nende pereelust ning üldse, tundub, et vanemad väärkohtlevad teda.” Nagu üks eelkommenteerija ütles, noa selgalööjad ei muutu elu jooksul, vaid jäävad ikka samasugusteks.

https://epl.delfi.ee/artikkel/81573291/koolipsuhholoog-tahtis-pimesoolepoletiku-kaes-vaevleva-lapse-psuhhiaatri-juurde-saata
Siin üks näide kiusavast aga autoritaarsest koolipsühholoogist, kes ei vaevunud olukorda süvenema ja solvus, kui laps ja vanemad tema soovidele silmapilk ei kuuletunud. Lisaks laimas ja halvustas koolipsühholoog enda jaoks sisuliselt võhivõõraid inimesi avalikkuse ees nii palju kui jaksas, toimides täpselt nii nagu siin üks teine kägu juba kirjeldas:

#3673335:

Küll aga on siin oht, et psühholoog võib oma kunagist ohvrit lapse kaudu edasi kiusata. Näiteks teeb lapsele testimist või räägib usalduslikult juttu, nagu koolipsühholoogid ikka teevad ja pärast ütleb, et “oi, X on väga halb ema. Laps rääkis nii-ja naasuguseid asju nende pereelust ning üldse, tundub, et vanemad väärkohtlevad teda.”

Parim kaitse on rünnak, ehk nagu ajakirjanduse kommentaaridest lugeda võis, too koolipsühholoog halvustas ja laimas peret ainult avalikkuse ees, ent kui asjaosalised ise soovisid teada, et mis kole väärkohtlemine see siis täpsemalt ka on, millest nooruke väheste kogemustega koolipsühholoog kõikjal igaühele kellab, aga pere ise midagi ei tea, keeldus psühholoog vanematele vastamast, pugedes “konfidentsiaalsuse” taha. Ometi ei tuvastanud ei LOV ega Sotsiaalkindlustusameti spetsialistide poolt põhjalik kuudepikkune uurimine peres mingeid probleeme ja lapsel polnudki üldse abivajadust. Kas spetsialist ei peaks niisuguse seiga juba koolis kindlaks tegema?

Võib kujutleda, et kui peres enne probleeme ei olnud, siis pärast niisugust psühholoogi korraldatud „töötlemist“ ja kuudepikkust traumeerimist peres probleemid ilmselt tekkisid. Elada pidevas hirmus, et su lapsed võetakse sult kellegi valekaebuse põhjal ära, tõestada ametnikele, et sa pole kaamel – see hakkaks igaühe psüühikale ja lõhuks perekonda. Ilmselgelt ei olnud tolle noorukese psühholoogi niisugune toimimisviis lapse parimates huvides.

Seega – jah, kahjuks on fakt, et koolipsühholoogid on inimesed nagu meie kõik, ka nende seas leidub kiusajaid ja solvujaid, kes oma tunnetega toime ei tule. Negatiivseid näiteid, kus nad on enne toimiva ja hakkamasaava pere elu tuksi keeranud, seejärel uttu tõmmanud ja jätnud lapse ning vanemad psühholoogi poolt kokkukeedetud suppi helpima, paraku ikka on (ehkki ei tohiks olla).

Enamus negatiivseid juhtumeid psühholoogidega ajakirjandusse ei jõua, eriti just viimasel aastal on meedias selle koha pealt hästi tugev tsensuur peale pandud ja avaldada võib ainult positiivseid kirjutisi, kus psühholooge abistajatena näidatakse.

Teemaalgatajal soovitan võtta lihtsalt teadmiseks, et inimene, kellega on kunagi olnud kehvad kogemused, töötab nüüd samas koolis, kus õpib laps. Midagi üles soojendama hakata pole siin vaja ja suhelda pole ka vaja- nii on kõige rahulikum kõigile.

Mina teeks klassijuhatajale ja teistele vanemate ettepaneku, et kooli psühholoog esineks lapsevanemate koosolekul neile loenguga koolikiusamisest. Kui ta ise ei maini, et oli kiusaja, siis tõstaks käe ja küsiks, et millised on tema enda kogemused kooliajast. Mina seda teemat niisama ei jätaks. Ei, mitte kättemaksuks, vaid annaks ühele endisele koolikiusajale võimaluse rääkida oma lugu, millega saaks ta õpilastele eeskuju anda, et see ei ole häbiasi tunnistada oma halba käitumist ja me kõik suudame muutuda. Miskipärast kuuleme ma ainult nende lugusid, keda kiusati. Inimesed julgevad tunnistada, et nad olid kiusu ohvrid, aga miskipärast me eriti ei kuule lugusid, kus keegi tunnistab avalikult, et tema oli see kiusaja ning tal on häbi. Ohvreid julgustatakse palju aastaid hiljemgi psühholoogi juurde minema ja traumaga tegelema, aga miks keegi ei soovita kiusajatel oma käitumist palju aastaid hiljem analüüsida?

#3673395:

#3673303:

#3673211:

#3673065:

Ma arvan kuidas see jutt areneks.

#3673065:

Ainult ma ei oska öelda kas tema vabandamine sulle tehtu ees teeb su olemise kergemaks. Tema saab vabandada selle lapse tegude pärast, kes ta oli. Kiusajal on lihtne. Tema ja see laps on eraldi. Kiusatava puhul kannab see praegune täiskasvanu seda last aga endaga aina kaasas.

Ma näen selles teemas väga palju ohvrisüüdistamist ja väga palju kiusaja õigustamist.

Mõned näited:

Kiusaja ei saanud midagi parata, ta oli ise alles laps sellel ajal.

Kiusaja ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ja teda korrale ei kutsunud.

Kiusaja ei mäletagi seda kõike, tema elust oli see marginaalne osa.

Kiusaja ja see laps, kes ta kunagi oli, on kaks täiesti eraldi inimest.

Ega see meeldetuletamine midagi enam paremaks ei tee. Parem unustada ja asi sinnapaika jätta.

Minevikust ülesaamine on ohvri enda asi, mingu terapeudi juurde.

Ohver ei tohiks avalikult rääkida, mida temaga tehti, sest see rikuks kiusaja elu ilmaasjata ära.

Teate, see kõik on jama. Kui ma seda teemat loen ja vaatan, kuidas kiusamist õigustatakse ja ohvrile pannakse kogu vastutus, siis saab selgeks, miks meil on nii palju koolikiusamist. Sellepärast, et täiskasvanud inimesed peavad seda õigeks ja normaalseks.

Tegelikult on ainus õige lahendus, et kiusaja võtab vastutuse, kahetseb oma tegu ja vabandab ohvri ees. Ning rohkem enam kedagi ei kiusa. Kogu vastutuse ohvrile panemine ei ole õige.

No aga loe siis veelkord avaramate silmadega. Keegi pole kiusajat õigustanud ning teda puhtaks pesnud ja veel vähem on TA-d süüdistatud. Huvitav, kuidas lugeja interpretatsioon ikka tekstid hoopis teise valgusesse paneb.

Need laused, mis kirjutaja välja tõi, need olid küll kiusaja õigustamised.

See on ikka nii põnev, kuidas inimesed loevad teksti täiesti erinevalt. Eks samamoodi saavad inimesed ka olukordadest teistmoodi aru ja mäletavad juhtumisi erinevalt.

Minu jaoks pole nendes lausetes õigustuse kübetki. Need on ju puhtad selgitused, miks keegi võib niimoodi ebameeldivalt käituda, ega näita kuidagi, et kiusajal oli õigustatult õigus kiusaja olla.

Erinevate uurimustega aegade jooksul on ammu selge, et valdav osa psühholoogidest on inimesed kes ise on kannatanud mingi probleemi pärast ja otsivad lahendusi oma probleemidele. Minu kunagine töökaaslane(meesterahvas) kes oli justnimelt kiuslik ja pahatahtlik on nüüd pereterapeut. Tule taevas appi, tal on endal kaks peret lagunenud, töökaaslasena oli igavene kiuslik ning õel ja tema annab nüüd teistele nõu kuidas murede ja lähisuhtevägivallaga toime tulla. Jaa, mingil määral tunneb ta tõepoolest asja…

#3673626:

Mina teeks klassijuhatajale ja teistele vanemate ettepaneku, et kooli psühholoog esineks lapsevanemate koosolekul neile loenguga koolikiusamisest. Kui ta ise ei maini, et oli kiusaja, siis tõstaks käe ja küsiks, et millised on tema enda kogemused kooliajast. Mina seda teemat niisama ei jätaks. Ei, mitte kättemaksuks, vaid annaks ühele endisele koolikiusajale võimaluse rääkida oma lugu, millega saaks ta õpilastele eeskuju anda, et see ei ole häbiasi tunnistada oma halba käitumist ja me kõik suudame muutuda. Miskipärast kuuleme ma ainult nende lugusid, keda kiusati. Inimesed julgevad tunnistada, et nad olid kiusu ohvrid, aga miskipärast me eriti ei kuule lugusid, kus keegi tunnistab avalikult, et tema oli see kiusaja ning tal on häbi. Ohvreid julgustatakse palju aastaid hiljemgi psühholoogi juurde minema ja traumaga tegelema, aga miks keegi ei soovita kiusajatel oma käitumist palju aastaid hiljem analüüsida?

Täpselt, 100 % nõus su jutuga.

Kas siis on ka õigustamine, kui samu lauseid kasutada ohvri kohta? Või on mõlemal juhul siiski käitumise selgitamine?

#3673211:

Kiusaja ei saanud midagi parata, ta oli ise alles laps sellel ajal.

Ohver ei saanud midagi parata, ta oli laps sel ajal.

#3673211:

Kiusaja ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ja teda korrale ei kutsunud.

Ohver  ei ole süüdi, vaid süüdi on täiskasvanud, kes ei sekkunud ega aidanud.

#3673211:

Kiusaja ei mäletagi seda kõike, tema elust oli see marginaalne osa.

Ohver mäletab ülekohut teravamalt, kuigi see oli tema elust marginaalne osa.

#3673211:

Parem unustada ja asi sinnapaika jätta. Minevikust ülesaamine on ohvri enda asi, mingu terapeudi juurde.

Kiusaja, nagu ohvergi,  ei pea unustama, vaid üle saama, endaga rahu tegema, terapeudi poole minema, sest oma probleemid saab lahendada igaüks ise (vajadusel kellegi abiga). Pole vaja mineviku negatiivset kogu elu aktiivselt kaasas kanda.

#3673211:

Ohver ei tohiks avalikult rääkida, mida temaga tehti, sest see rikuks kiusaja elu ilmaasjata ära.

Selles postituses oli siiski juttu mitte kiusajaga ega kiusamisest rääkimisest, vaid soovitati igal pool kunagist kiusajat halvustada, eesmärgiks ta karjäär hävitada. Seda ei saa õigustada, see on kiusamine. Aga siis on kiusajaks teadlikud täiskasvanud, mitte rumalad lapsed.

#3674373:

Sa pöörad ikka täiesti pea peale asja. Ohver polegi süüdi

Kumbki ei pruugi süüdi olla. Mõlemad võivad süüdi olla.

Näiteks eespool räägitud vihikule kirjutamise lugu võib kirjutaja üldse mitte mäletada, kui ta lihtsalt sodis esimesele ettejuhtuvale vihikule midagi. Vihiku omanik pidas seda enda kohta käivaks ja on pool elu solvunud.

(Kasutasin seda näidet, ei taha öelda, et kindlasti nii oli.)

#3674470:

Ära muuda algset lugu, tuues sisse mingeid triste detaile. Ohver pole süüdi. Kui kiusaja kiusab teist palju kordi, siis on see teistmoodi tegu, kui keegi teeb midagi korra

Kuidas sa aru ei saa, et mina rääkisin teistsugusest olukorrast, üksikust juhtumist. Algne postitus oli: “Mind ei kiusatud, aga üks klassivend kirjutas kord mu päeviku kaanele “värdjas”.” Selles detailis tõesti eksisin, et kirjutasin päeviku asemel vihik.

Kägu  04.02.2021 20:33 näide on ka ilmekas: oma vale arvamuse tõttu tundis ta end kaua halvasti.

Kõigile ei saa sama lauaga lajatada.

Mis mõttes siin paljud väidavad, et lapsed ei tea, mida nad teevad!? Lapsed teavad ikka päris hästi, mida nad teevad. Juba lasteaiavanuses osatakse tõrjuda ja kiusata, rääkimata suurematest lastest.

Kas koolipsühholoog puutub kõigi lastega kokku mingis olukorras (nt annab mingeid hinnanguid vms.)? Lihtsalt küsin, kuna ma ei tea, pole veel kooliealisi lapsi.

Kui puutub, siis tegelikult ei saa seda teemat ikkagi niisama päris jätta. See ei ole õige, et koolikiusaja nüüd aktiivselt koolielu korraldamisega tegeleb. Mina lapsevanemana (isegi mitte selle vanemana, kes oli ohver) tahaks teada, kes see psühholoog on. Miks? Sest, kui minu lapsel peaks probleeme tekkima (nt satub kiusamise ohvriks), siis ma ausalt öeldes ei ole kindel, et tahaksin just seda konkreetset inimest enda last aitama. Kust mina pean teadma, mis see tegelik seis on? Äkki ta üritab kiusaja tegusid kinni mätsida, kuna on nö “samas paadis”. See ei ole küll sama kaalukuse astmega, aga no kujutage ette, kui politseisse saaks vabalt tööle näiteks kohtulikult karistatud vägistajad, mõrvarid, pedofiilid? Ei tundu ju väga õige…

Seega, mina olen igatahes selle poolt, et selline asi tuleb avalikuks teha. Ka teistel lapsevanematel ning kooli juhtkonnal on õigus teada sellisest asjast.

#3672214:

Kas teie läheksite oma klassiõe juurde ja ütleksite, kui palju ta talle haiget tegi?

Loomulikult läheksin! Olen ka ühele endisele õpetajale öelnud, mida tema teguviis mulle tegi ja mida ma tast arvan. Mängis lolli, et ei mäleta mind, aga näha oli, et tal oli piisavalt piinlik olla. Sellest mulle piisas. Ega ma tahtnudki teda võlla tõmmata, vaid teada anda, et tema teguviis oli väga kaugele ulatuvate tagajärgedega. Olin 3.klassi laps, pika patsiga ja natuke tüsedam. Ta narris mind Rapunzeliks ja kui kui sellest ei piisanud, küsis, et “kas oled Rapunzel või lihtsalt puntsu (ehk paksuke)”. Ka teatas ta kord paari klassikaaslase ees, et suuremad tüdrukud saavad varem küpseks, nagu meie Puntsugi. Seost eelnevaga ma enam ei mäleta, aga pole normaalne öelda nii lapsele, kes sel teemal veel kaasa rääkida ei oska. Igatahes sain teadmise, et olen suur ja teistest erinev ja see tegi väga haiget. Hüüdnimega narrimine oli veel eriti valus.
Aga aeg ja saatus viisid meid ühel koolitusel kokku ja kuigi tublisti vanem (ning priskem!), tundsin ta ära. Nime kuuldes oli asi päris selge. Vaheajal läksin ta juurde, tutvustasin ennast ja ütlesin, mida mõtlesin. Ei, mitte labasel, aga piisavalt teravalt, et ta teaks – tema nõmedust pole unustatud!
Nii et proua L.V – nüüd teavad ka Perekooli käod Teie kangelastegudest lapse kallal!

Seega mina läheksin kindlasti ja ütleks, mida arvan. See ei ole vabandus, et olite lapsed: kui laps oskab teist kiusata, on ta piisavalt vana aru saamaks, et see teeb teisele haiget.

Hea teema!

Inimesed, kes ässitavad minna teise elu ära rikkuma on ikka väga madalad! See näitab ju Sinu enda taset! Kui päriselt tahta nö okast hingest vabastada, siis tuleks otse rääkida, mitte selja taga susima hakata.

Teiseks. Tugev inimene tegeleb ikka iseendaga, mitte teiste kasvatamisega. Arvan, kõikidel inimestel on omad valud lapsepõlves.

Ka mind noriti mingil perioodil koolis. Oli hästi segadusttekitav. Hiljem olen mõelnud sellele ja annan aru, et olingi mingis mõttes teistsugune. Nüüd olen täiskasvanu ja on täpselt ainult minu käes, kuidas ennast ja teisi näen ja kohtlen. Ma ei pea mingit viha teiste peale. Keegi ei pea ka vabandama. Elu läheb edasi! Tegele iseendaga, lase viha, hirm ära ja ongi hästi! pole mõtet mingis halvas emotsioonis rullida. Analüüsi see läbi, võta õppetund ja liigu edasi!