Ma arvan, et küsimus ei ole selles, et ennast paremaks peetaks, vaid selles, et ei taheta suhelda inimestega, kes on haiget teinud.
Mul on ikka megatraumad. Vanemad olid vaimselt ja füüsiliselt vägivaldsed, ning kiusamise pärast kartsin isegi lasteaeda minna… hiljem jätkus see koolis ning läks nii hulluks, et tahtsin lihtsalt surra. Kuskile põgeneda polnud.
Kõiges süüdistan vanemaid. Normaalse lapsepõlvega inimesed on enesekindlad ning ei lange niimoodi kiusamise ohvriks. Oma madala enesehinnangu tõttu alustasin ka oma täiskasvanuelu suhteliselt moraalitut ja kõlvatut elu elades. Kuid nüüdseks olen sellega rahu teinud. Sotsiaalne ärevus jääb ilmselt elu lõpuni (kardan inimesi ja seltskonnas olemist), aga püüan vähemalt olla ise hea ja korralik inimene.
Normaalse lapsepõlvega inimesed on enesekindlad ning ei lange niimoodi kiusamise ohvriks.
Normaalne kodu annab kindlasti eelise. Kahjuks aga ei garanteeri, et last ei hakata kiusama. Minu vanemad olid pigem liiga hoolitsevad. Ma ei käinud lasteaias (vanaema hoidis) ja polnud seega kooliks (just teiste lastega suhtlemise mõttes) piisavalt valmistunud. Ema sundis kandma ebapopulaarselt pakse riideid ja ei lubanud õhtusel ajal õues olla. Puhtalt armastusest ja hirmust, et minuga midagi juhtub.
Paraku sellest piisas, et koolis naerualuseks saada.
Normaalse lapsepõlvega inimesed on enesekindlad ning ei lange niimoodi kiusamise ohvriks.
Normaalne kodu annab kindlasti eelise. Kahjuks aga ei garanteeri, et last ei hakata kiusama. Minu vanemad olid pigem liiga hoolitsevad. Ma ei käinud lasteaias (vanaema hoidis) ja polnud seega kooliks (just teiste lastega suhtlemise mõttes) piisavalt valmistunud. Ema sundis kandma ebapopulaarselt pakse riideid ja ei lubanud õhtusel ajal õues olla. Puhtalt armastusest ja hirmust, et minuga midagi juhtub.
Paraku sellest piisas, et koolis naerualuseks saada.
Arusaadavalt, aga kiusamisel ja kiusamisel on ka vahe, kas oled lihtsalt naerualune või sinu elu üritatakse süsteemselt ära rikkuda aastate vältel. Kellel ikka seljatagune kodus olemas, sellega sellist asja ei juhtu. Minu klassis langes lühiajalise kiusamise ohvriks ka mõni nn poppidest tüdrukutest.
Minu trauma on seotud rahaga.
Ma ei küsi raha isegi oma mehe käest, kuigi mõnes olukorras isegi võiks(nt lapsele midagi vaja). Ma pigem virelen ja loen sente kuni uue palgapäevani.
Trauma seisneb selles, et lapsepõlves ema pidi mitu päeva lausa lunima isa käest igakuist söögiraha. Ema küll käis tööl aga ega tema kõike ise jaksanud maksta. Ja ega pidanukski, kuna ka isa ju sõi ema tehtud ja ostetud toitu.
Kooli ajal, kui oli vaja mõni raamat või töövihik osta õppeaasta keskel, siis ka küsisin seda raha mitu tundi.
Ta lihtsalt vaikis, ei vastanud kas ta annab või ei/kas on või ei, ja nii ma siis vahest vahtisin temaga tund aega tõtt. Kooli söögiraha pidin ka ikka iga nädal lunima.
Isal raha oli. Hiljem tuli välja, et armulestega oli ta küll üsna helde. Aga oma pere pidi alandlikult mitu tundi lunima paarisadat krooni.
See oli nii alandav. Seepärast on mul nüüd täiskasvanuna mingi blokk ees, et ma kellegi käest raha küsima pean. Isegi laenuks. Teen seda tõesti viimases hädas.
Mul olid ja on hästi toredad vanemad. Üks asi siiski on. Hügieeni ja enese eest hoolitsemisega oleks võinud olla paremini. Pesemisvõimalust meil kodus ei olnud. Korra nädalas käisime alevi saunas. Kui emal olid “päevad”, siis me sauna ei läinud. Olime seega vahel kaks nädalat pesemata. Õudne mõelda praegu! Ka rõivaste pesemine jättis soovida. Mind ka noriti vahel koolis, appi sul on kõõm peas! või et vuih su jope on määrdunud! Umbes 12-aastaselt hakkasin ma oma riideid ise kausi sees solistades pesema. Ema ei reageerinud ka sellele kuidagi. Nagu oleks normaalne, et 12-aastane ise oma riideid kausi sees peseb. Kui nädala keskel köögis kausis pead pesin, siis isa vahel noris, et mis nüüd lahti, nii peeneks mindud.
Ema ei mukkinud ka ennast mingilgi moel ega andnud seega ka mingeid naiste tarkusi mulle edasi. Meikima hakkasin ennast alles ülikoolis, kui enam kodus ei elanud. Strateegilisi kohti raseerima hakkasin u 24-aastasena. Varbaküüsi lakkima u 28-aastasena. Eks minu naturaalse välimuse kallal ka klassikaaslased teritasid kooliajal hambaid. Võib-olla seetõttu pööran nüüd välimusele liialt tähelepanu. Mul ei ole pikki kunstküüsi ega -ripsmeid, küll aga peavad mul olema välimuses detailid kõik kooskõlas. Seetõttu on mul palju asju, et mantli juurde oleks sobivad saapad ja jaki juurde sobivad saapad, ja mantli juurde sobiv müts või kübar, ja jaki juurde sobiv peakate jne jne. Mind kohutavalt häirib, kui detailid ei klapi (minu meelest) omavahel.
Aga muidugi siin enamuse loetletud lapsepõlve slepiga võrreldes on minu oma loomulikult köki-möki. Kokkuvõttes oli mul ikkagi imeline lapsepõlv.
Minu trauma pärineb algkoolist. Mul on eluaeg olnud silmadel väike miinus. Oli sügav nõukaaeg ja prille mul polnud, miinus oli väike ja ei seganud igapäevaelu ja mu vanemad ei tegelnud sellega. Koolis aga tuli mingi tervisekontroll. Kõik lapsed, terve klass oli ühes ruumis ja kordamööda pidi neid silmaarsti rõngatabeleid vaatama. Ma pidin kogu klassi ees ütlema, et ma ei näe neid ridu.
Praegu olen ma 53-aastane. Seesama miinus püsib. Iga kord, kui silmaarsti kabinetis hakkan neid märke lugema (ilma prillideta), tõmbuvad peopesad higiseks. Häbist, et ma ei näe neid märke.
Mul olid ja on hästi toredad vanemad. Üks asi siiski on. Hügieeni ja enese eest hoolitsemisega oleks võinud olla paremini. Pesemisvõimalust meil kodus ei olnud. Korra nädalas käisime alevi saunas. Kui emal olid “päevad”, siis me sauna ei läinud. Olime seega vahel kaks nädalat pesemata. Õudne mõelda praegu! Ka rõivaste pesemine jättis soovida. Mind ka noriti vahel koolis, appi sul on kõõm peas! või et vuih su jope on määrdunud! Umbes 12-aastaselt hakkasin ma oma riideid ise kausi sees solistades pesema. Ema ei reageerinud ka sellele kuidagi. Nagu oleks normaalne, et 12-aastane ise oma riideid kausi sees peseb. Kui nädala keskel köögis kausis pead pesin, siis isa vahel noris, et mis nüüd lahti, nii peeneks mindud.
Ema ei mukkinud ka ennast mingilgi moel ega andnud seega ka mingeid naiste tarkusi mulle edasi. Meikima hakkasin ennast alles ülikoolis, kui enam kodus ei elanud. Strateegilisi kohti raseerima hakkasin u 24-aastasena. Varbaküüsi lakkima u 28-aastasena. Eks minu naturaalse välimuse kallal ka klassikaaslased teritasid kooliajal hambaid. Võib-olla seetõttu pööran nüüd välimusele liialt tähelepanu. Mul ei ole pikki kunstküüsi ega -ripsmeid, küll aga peavad mul olema välimuses detailid kõik kooskõlas. Seetõttu on mul palju asju, et mantli juurde oleks sobivad saapad ja jaki juurde sobivad saapad, ja mantli juurde sobiv müts või kübar, ja jaki juurde sobiv peakate jne jne. Mind kohutavalt häirib, kui detailid ei klapi (minu meelest) omavahel.
Aga muidugi siin enamuse loetletud lapsepõlve slepiga võrreldes on minu oma loomulikult köki-möki. Kokkuvõttes oli mul ikkagi imeline lapsepõlv.
Mul ka natuke sarnased lood olid. Natuke leebem. Teismelisena elasin kesiseid pesemisvõimalusi raskemalt üle. Seepärast hindan praegu duši, kust tuleb sooja vett väga kõrgelt.
– seksuaalne ahistamine (mitte pidev, käisime seal külas 1-2 korda aastas), alates lasteaiavanusest kuni koolieani.
Valus. See halvav hirm on siiani nii ehedalt meeles. Kuidas vaatasin öösel kella seieri liikumist, ei julgenud magama jääda ja mu 2a noorem vend mind kaitsta lubas. Olgu öeldud, et kui vanematele rääkisin, ei kaitsnud nad mind ja viisid mind hiljem veel sinna küll ning olid selle onuga sõbrad edasi. Ju oli häbi seda teemat üles tõsta. Sellega nad nullisid mu ära. Kui aru saate…
– koolikiusamine kuni 9kl (siis vahetasin kooli, läksin linna gümnaasiumisse, ja sain aru, et väljaspool neid maakooli väiklasi idioote on suur lai maailm täis toredaid inimesi ja minuga soovitakse sõber olla ja pidusel mind tantsima kutsuda…
Koolieast (kuni gümnaasiumini) ei mäleta ma eriti midagi, üksikuid detaile, mul on nagu mingi mäluauk…
– mu vanemad ei saanud väga minust aru, ei süvenenud, tõlgendasid mu käitumist/ütlemist tihti valesti ja arusaamatusi oli väga tihti, mille tagajärjel sain ka rihma. Olin tegelikult introverdist üleni viieline varaküps loominguline laps, kelle lemmikhobi oli lugemine ja loomad… Aga näed, jäin ikka ette.
Kuna olen väga tundliku natuuriga, siis jättis see minusse väga sügava jälje. Ausalt öelda ei ela ma täiel rinnal ka praegu, 40aastaselt. Mul on läinud väga hästi elus, on väga tore pere, haridus jne. Kuid mul on sisimas jätkuvalt tunne, et maailm tegelikult ei vaja mind, olen siin vastutahtmist, ei leia oma kohta, riskida ei julge. Olen üleliigne.
Psühholoogi juurest ei ole abi saanud.
Ma ei ole depressioonis (see jäi sinna kahekümnendatesse), olen õnnelik oma pere üle jne- aga see tunne on kuskil kuklas kogu aeg. Et minuga on midagi valesti ja ma ei ole soovitud.
Mina kartsin koolis käia, hästi palju oli narrimist ja kiusamist. Ma ei saa ka öelda, et oleksin olnud kohe eriti kiusatav, aga mingiks toredaks kohaks kooli ja koolikaaslasi pidada ei saanud. Ei olnud sõbralikke suhteid peale paari lähema sõbranna.
Läks aastaid, kui ma õppisin inimesi päriselt ligi laskma ja sain aru, et meie kool oli mingi tobe erand ja üldjuhul inimesed ei otsi su puudusi, et neid osatada.
Nüüd ma enam ei tunneta, et see jätkuvalt mu elu segaks, aga kui koolis vilistlaste kokkutulek on, siis need teated kustutan ma alati muiates ära, sest mu ellu ei kuulu kindlasti need tollased kaaslased, kes ei osanud olla toetavad ega need töötajad, kes ei osanud märgata ja midagi parandamiseks ette võtta. Mida on mul seal teha!?
Täpselt nagu minu elu.
Olin kooli minnes vaikne, aga siiski üsna aval laps. Põhikooli lõpuks oli mul “tänu toredatele klassikaaslastele” välja kujunenud midagi, mida tänapäeval nimetataks ilmselt sotsiaalfoobiaks. Õnneks ülikoolis ja tööl kohtusin toredate inimestega ja leidsin ennast taas üles.
Kooli kokkutulekul käisin ühe korra ja tundsin end täpselt samamoodi kui põhikoolis.
Kõik olid viisakad, aga mul tulid vanad emotsioonid meelde ja ma tõesti ei taha neid inimesi rohkem näha. Eriti veel kambakesti koos.
Iga kokkutuleku eel küsib mu kooliaegne parim sõbranna, et kas ma ikka lähen. Ja ma tahaks karjuda, et KAS SA TÕESTI EI MÄLETA.
Mõlema käo jutu alguse kohta võin öelda, et ka minul oli midagi sarnast, olin üldjoontes heatahtlik ja vaikne laps. Koolis algklassides toimus asju, mille kohta võib öelda, et kiusamine, hiljem otseselt ei kiusatud – aga samas, “lahedamate” ringi ma ilmselgelt ei kuulunud. Ja need popimad kippusid ikka olema ka ülbemad ja teravkeelsemad, et oma popi poisi või tüdruku positsiooni hoida, ikka juhtus, et mingis olukorras midagi nähvati jne. Seetõttu tundus õhkkond ikka pingelisevõitu ning kool mitte eriti kerge ega mõnus koht (kuigi õppeedukus oli mul hea). Vahelduva eduga oli paar sõbrannat ja siis mingil mulle arusaamatul põhjusel suhete jahenemisi, kus ei olnudki nagu kedagi, kellega oleks lähemalt läbi käinud ning oli perioode, kus veetsin koolipäevi endamisi vaikides ja teisi vaid vaadates.
Aga klassi kokkutulekutesse on mul küll risti vastupidine suhtumine – alati käin kohal. Ah et mida mul seal teha? Eks seda, mis teistelgi – rääkida muidugi, igaüks on ju eluga eri suunas läinud, mõni tegutseb sellises valdkonnas näiteks, millega minul muidu mingit kokkupuudet pole (igal inimesele kipub ikka kujunema mingi oma ringkond). Ongi silmaringi mõttes hea. Lõdvalt räägitakse aeg täis, igav nagu küll ei ole.
Minu meelest oleks jabur veel nüüd, juba täiskasvanuna, ikka veel selle või tolle klassikaaslase peale viha kanda sellepärast, mis me kunagi “lollide lastena” (viisakamalt öeldes: noorte ja elukogenematutena) tegime või kuidas olime. Minu meelest siiamaani enda liigitamine “heaks”, et ma olin kooliajal tagasihoidlikum, vaiksem ja oskamatum ennast kehtestada ning teiste, kuna nemad olid sõnakamad ja väljakutsuvamad “pahadeks”, kellega ei ühel kokkutulekul viibida ega vesteldagi, oleks üsna lapsik. Eks tegelikult meile kõigile oli kool ja sõprussuhted laste vahel paras “oled vette visatud ja upu või uju” olukord (tol ajal ei olnud mingeid õpetusi ega nõustamisi ju ka) ja igaüks lahendas seda siis, kuidas oskas. Ning vastavad olukorrad tekkisid, kuna minu sünnipärased omadused olid natuke nii (aga analüüsida/parandada ma lapsena veel ei osanud) – ja klassikaaslastel olid isikuomadused jälle natuke teistmoodi ja lõid ka kuidagi välja (ega nemadki ennast lastena kõige paremini analüüsida/valitseda pruukinud osata). On see nüüd piisav alus, miks ennast paremaks ja teisi elu lõpuni pahadeks pidada? Teistel võivad olla teised traumad, mida minul jällegi pole – näit. mõnel oli õppimine/õpetajetega läbisaamine raske (lapsevanem survestas ühelt poolt, samas koolis õpetajaga olid suhted sassis ja stress laes – mille peale võin kergendatuslt ohata, sest mul õppimine kerge, head hinded tulid, mingeid selleteemalisi raskeid läbielamisi meenutada pole).
Mina näiteks ei kanna viha, viha on väga tugev emotsioon. Mul on lihtsalt sellest seltskonnast täielikult ükskõik, absoluutselt ei huvita, mida need inimesed praegu teevad.
Olgu ja tehku mida iganes oma eluga, ma ei soovi neile paha, aga ma ei soovi olla nendega ühes seltskonnas, ühes majas ja rääkida toredasti juttu, nagu poleks midagi olnud.
Sest oli, oli igapäevane süsteematiline sadistlik kius. Olen näiteks saanud koolis rusikaga näkku, põsk pärast potisinine (lööja on muidugi hetkel vangis, selline kontingent oli meil…), olin siis 11a.
Mulle tundub, et sa ei ole päris kiusamise ohver olnud, kui üldse aru ei saa, miks kiusatu kooli kokkutulekule minna ei soovi…
Väheke empaatiat 🙂
Paari klassiõega olen siiani sõbranna ehk kellest soovin teada ja kellega suhelda, teen seda niikui nii.
Minu isa oli üsna domineeriv, närviline ja äkkvihaga, karjus kodus palju (rohkem emaga). Sellest on küll kerge trauma. Kõige tipuks olen endale ka sellise kaaslase valinud, kes kergelt ärritub ja häält tõstab. Iga kord see endiselt võpatab ja häirib mind. Mingi muster kodust 🙁 Ema on mul alati ülikriitiline olnud meie kõigi suhtes, aga samas tean, et mõlemad vanemad mind väga armastavad. Olgugi et meil verbaalselt ega füüsiliselt seda kodus välja ei näidatud. Tean, et nende lapsepõlv oli oluliselt karmim (sh kehaline karistamine), seega nad püüdsid omalt poolt meie jaoks olla paremad, nii hästi või halvasti kui oskasid, kindlasti oma vanemate kogemusi ka mingil määral pärandades, nt see ema pidev kriitika. Mingi jälje see on kindlasti jätnud, nt ei ole ma piisavalt enesekindel. Samas olen kindlasti palju elutervemast perest, kui need, kes on pidanud kannatana midagi seesugust, nagu nendes jubedates lugudes: https://levila.ee/tekstid/alkoholi-lapsed/
Ema lahkumine minu beebieas oli vist kõige hullem. Lahkus isa peksmise pärast kui olin alla aastane. Tänaseni tekib hirm kui elukaaslane hilineb või ei vasta pikalt telefonile. Usaldus inimeste vastu on samuti täielik 0. Veel mõjutab siiani see, kui isa karjus ja peksis vanavanemaid juua täis peaga. Praegu vihkan alkohoolikuid ja kui keegi mu peale häält tõstab võin nutma hakata või lähen lihtsalt minema. Isa poolne kriitika mu kaalu ja välimuse suhtes mõjutab samuti, kui söön midagi ebatervislikku või võtan vähe suurema portsu tunnen süümepiinasid. Teiste inimeste ees söömine on välistatud. Pidevalt pidin kuulma kui loll ja saamatu ma olen, et näen välja nagu lits, sest kandsin vähest meiki ja liibuvaid riideid. Oma arvamust ei julge avaldada, komplimentidelt ootan mingit aga, sest lapsepõlves kõlasid need alati nagu ‘sul on ilus nägu, aga selle meigiga näed välja nagu sadama hoor’. Tegelikult on väga palju asju, mis mõjutavad elu tänaseni, kõik ei tule kohe meeldegi. Ei ole isaga suhelnud umbes 6 aastat. Isegi vanavanemate matustel ei teretanud, aga seljatagant kuulsin kommentaari ‘issand kui rõve’, mis oli märkus mu väga väikesele kehakaalule.
Jah, sõnadel on väga suur mõju ja need võivad jääda aastateks kummitama. Kas sa oma emaga suhtled või pärast seda ei tea midagi? Kurb on lugeda selliseid lugusid, loodan, et sul läheb elus kõik hästi ja oled super ema oma lastele.
Ema lahkumine minu beebieas oli vist kõige hullem. Lahkus isa peksmise pärast kui olin alla aastane. Tänaseni tekib hirm kui elukaaslane hilineb või ei vasta pikalt telefonile. Usaldus inimeste vastu on samuti täielik 0. Veel mõjutab siiani see, kui isa karjus ja peksis vanavanemaid juua täis peaga. Praegu vihkan alkohoolikuid ja kui keegi mu peale häält tõstab võin nutma hakata või lähen lihtsalt minema. Isa poolne kriitika mu kaalu ja välimuse suhtes mõjutab samuti, kui söön midagi ebatervislikku või võtan vähe suurema portsu tunnen süümepiinasid. Teiste inimeste ees söömine on välistatud. Pidevalt pidin kuulma kui loll ja saamatu ma olen, et näen välja nagu lits, sest kandsin vähest meiki ja liibuvaid riideid. Oma arvamust ei julge avaldada, komplimentidelt ootan mingit aga, sest lapsepõlves kõlasid need alati nagu ‘sul on ilus nägu, aga selle meigiga näed välja nagu sadama hoor’. Tegelikult on väga palju asju, mis mõjutavad elu tänaseni, kõik ei tule kohe meeldegi. Ei ole isaga suhelnud umbes 6 aastat. Isegi vanavanemate matustel ei teretanud, aga seljatagant kuulsin kommentaari ‘issand kui rõve’, mis oli märkus mu väga väikesele kehakaalule.
Vaene laps! Miks ema sind ometi sellisesse õudusesse jättis ja minnes kaasa ei võtnud!?
Samuti vanemate pidev tülitsemine ja teineteise alandamine, mis aasta-aastalt hullemaks on läinud, on minusse sügava jälje jätnud. Ja paraku tunnen, et kipun seda näägutamismustrit enda suhtesse vahel üle kandma, väga üritan end parandada! Praeguseks, mil vanemad on juba ligi 80, on nende vastastikune suhtlemine vihkamise ja põlguseni jõudnud. Aga ikka siiani elavad koos, hambad ristis, sõimavad teineteist vastastikku inetute sõnade ja labasustega. Ma ei suuda nende pool pikemalt kui ühe päeva olla – ja tean, et minu juuresolekul hoiavad nad end veel tagasi, sest olen neile öelnud, mida ma sellisest kõnepruugist arvan.
Kusjuures usun, et keegi tuttavatest ei usuks, et sellised korralikud ja haritud inimesed omavahel nii inetult suhelda võiksid! See vastik kahepalgeline teater on mulle lapsest saadik nii vastik olnud, mäletan, et unistasin pidevalt, et nad ometi lahutaks.
Teine asi, millega ema minu elu mõjutanud on, on ääretult negatiivne suhtumine seksi. Mäletan tema halvustavaid kommentaare kõige seksuaalse kohta (nt filmis olnud seksistseen, mõni aktipilt kuskil ajakirjas, lisaks rääkimine seksist kui naiste ebameeldivast kohustusest). Kuigi ma pole kunagi tema seisukohti jaganud, on see ometigi mu alateadvusse jäänud, tunnen, kuidas ma tahtmatult justkui häbenen seksuaalsust. Ilmselt seetõttu kuulun nende õnnetute hulka, kes pole kunagi orgasmi kogenud.
Meeletu kiusamine juba lasteaiast saadik. Käib lapsepolve alla.
Peres on terve mu elu mainitud, et ma peaks vähem sööma ja kaalust alla votma. Praeguseks ma naen megalt kaaluga vaeva… et alla saada… 🙁
Ema-isa lahkuminek oli kole. Detailidesse ma ei soovi laskuda, aga reaalselt mu ema keelas mingiks ajaks mul isegi vanaemaga suhtlemise.. ta on mul siiani ja kogu aeg on olnud mu nr1 inimene.
Ma ei armasta üldse oma lapsepolve.
Kui olid kahed ja puudumised koolist (kiusamise tõttu!) ähvardati rihma anda jne.
Isegi see tekitab komplekse, et ma olin alati viimane kes lasteaiast koju sai ja praktiliselt esimene alati. Ema-isa töötasid kesklinnas mõlemad. Tihti olin kauem isegi kui lasteaed kinni oli. Ma ei suuda sellist asja oma lapsele teha.
Ses suhtes mul on jah vedanud, et katus peakohal, söök laual, hooliv perekond üldiselt ikkagi, pole kunagi vitsa/peksa saanud. Olen tänulik selle eest. Aga ma ise olen nõrk ja votan liiga kergelt asju südamesse. Tegelen sellega samuti tegelikult. Loodan, et mu lapsel on parem lapsepõlv.
Seksuaalne väärkohtlemine lapsena lähisugulase poolt. Tänaseks 29-aastasena ei ole mul kunagi suhet olnud.
Teine asi, millega ema minu elu mõjutanud on, on ääretult negatiivne suhtumine seksi. Mäletan tema halvustavaid kommentaare kõige seksuaalse kohta (nt filmis olnud seksistseen, mõni aktipilt kuskil ajakirjas, lisaks rääkimine seksist kui naiste ebameeldivast kohustusest).
Põhjus võib olla lihtne- lapsed kui seksi võimalik tagajärg. Ta püüdis sind oma suhtumisega hoiatada seksi ja sellega kaasneva eest. Nn “nende ajal” olid ju rasestumisvastased vahendid pea kättesaamatu teema ja abort tavaline.
Ahistamine vägisi kinni hoides- käperdamine, suudlemine, käe riiete alla toppimine kui olin vast nii 12-13-aastane ~18a sugulase poolt kui olime vanaemal maal külas. Süüdista(si)n ennast, et ju ma siis ise tahtsin, et temaga omapäi juhtusin jääma ja kellelegi ei rääkinud.
Istusin kodus telefon nina all, et helistas usaldustelefonile (võis olla 80. lõpp 90. algus), aga ei julgenud. Kellelegi rääkida ka ei julgenud.
Praegu abieluinimesena ei ole seks minu meeldivaim tegevus ja kui seksin, siis pärast vihkan ennast ja süüdistan, et seda tegin.
Aga see pole alati nii (olnud).
Seksuaalne väärkohtlemine lapsena lähisugulase poolt. Tänaseks 29-aastasena ei ole mul kunagi suhet olnud.
Õudne, ei kujuta seda ette.. kas sa abi oled otsinud? Vbl psühholoog aitab sellisest olukorrast abi saada, et suudaksid oma elu täisväärtuslikult elada.
Seksuaalne väärkohtlemine lapsena lähisugulase poolt. Tänaseks 29-aastasena ei ole mul kunagi suhet olnud.
Minu esimene suhe tekis ka alles 32-aastaselt.
Algusest peale?
Ema oli alkohoolik. Ega ma päris väiksena aru ei saanudki, et midagi valesti oli, sest ta oli väga hea inimene. Tema mulle liiga ei teinud, aga eks ma ripakil olin. Arusaamine, et midagi on valesti, tuli siis, kui ühel päeval naabrite asjaajamise peale oli miilitsaauto väravas, põhimõtteliselt selleks, et mind ära võtta. Vanaema ei lasknud seda siiski toimuda. Ja siiski oli mul varane lapsepõlv tore. Koolis keeras kõik ära. Mu klassijuhataja ütles päris algul kogu klassile, et ärge M peale viltu vaadake, tal ema joob ja pole, kes hoolitseks. Sellega olin ära nullitud kõigi silmis. Lisandusid veel naabritüdruku kõiketeadvad kommentaarid ja põhimõtteliselt olin kiusatav kusagil 7.klassini välja. Siis asi rahunes, aga ega ma seltskonda ei sulanudki. Ei olnud midagi hullu: asjade sodimine igasugu vaimukustega, pliiatsite-joonlaudade katkimurdmine, vahetusjalatsite peitmine, nõmedad kommentaarid, tühjaks kohaks pidamine. Sellele aitas kindlasti kaasa kodune materiaalne olukord. Ega mul peale koolivormi ja mõne koduse hilbu midagi polnud, vanaema trööpas katkiläinud riided kuidagi kokku (pruunide sukkpükste tagumik lapiti erkkollase froteeriidega – kes seda näeb…), kandsin tihti ema tuttavatelt saadud teise ringi riideid. Pesemisvõimalusi polnud, vahel naabrite saunas, vahel pesukausis. Riideid pesti mõni kord aastas… Mingi perearsti kontroll, olime klassi tüdrukutega kõik kabinetis sees ja mind kuulates ütles arst valjusti: sul on nii must alussärk, pane ikka homme puhas. Mul polnudki teist…
Ema vedas koju erinevaid sõpru, küll joomakaaslasi, küll oli tal mõni peika. Kui olin 11, vägistas üks ta joomakaaslane mind mu oma voodis. Kui emale ja vanaemale rääkisin, hakkasid mõlemad naerma: kes sinusugust asja nüüd vägistab, ära mõtle välja! Ja pole siis vaja meeste nina all tiirutada ka! Mäletan seda meeletut hirmu, et võin rasedaks jääda, päevad olid paar kuud tagasi just alanud.
Aastake hiljem oli ema oma asjadega nii hunnikus, et kodused tööd olid kõik minu kaelas. Loomad, aiamaa, heinategu… mäletan, et võtsin veel detsembri algul kartuleid… Sel aastal sain täiskasvanuks.
Veel paar aastat ja ema sai vähidiagnoosi. Kool jäi pooleli, läksin tööle. Olin 16 aastane.
Siiamaani ei oska ma võõrastega suhtlema hakata, kardan, et teen midagi valesti. Ma ei taha kunagi minna mööda mingitest pubekate kampadest, sest äkki nad ütlevad midagi vastikut. Selleks, et olla märkamatu, mitte silma jääda, olen end alateadlikult paksuks söönud. Oma lastele olen üritanud anda kõik, mis võimalik, kuigi see pole lihtne olnud.
Algusest peale?
Ema oli alkohoolik. Ega ma päris väiksena aru ei saanudki, et midagi valesti oli, sest ta oli väga hea inimene. Tema mulle liiga ei teinud, aga eks ma ripakil olin. Arusaamine, et midagi on valesti, tuli siis, kui ühel päeval naabrite asjaajamise peale oli miilitsaauto väravas, põhimõtteliselt selleks, et mind ära võtta. Vanaema ei lasknud seda siiski toimuda. Ja siiski oli mul varane lapsepõlv tore. Koolis keeras kõik ära. Mu klassijuhataja ütles päris algul kogu klassile, et ärge M peale viltu vaadake, tal ema joob ja pole, kes hoolitseks. Sellega olin ära nullitud kõigi silmis. Lisandusid veel naabritüdruku kõiketeadvad kommentaarid ja põhimõtteliselt olin kiusatav kusagil 7.klassini välja. Siis asi rahunes, aga ega ma seltskonda ei sulanudki. Ei olnud midagi hullu: asjade sodimine igasugu vaimukustega, pliiatsite-joonlaudade katkimurdmine, vahetusjalatsite peitmine, nõmedad kommentaarid, tühjaks kohaks pidamine. Sellele aitas kindlasti kaasa kodune materiaalne olukord. Ega mul peale koolivormi ja mõne koduse hilbu midagi polnud, vanaema trööpas katkiläinud riided kuidagi kokku (pruunide sukkpükste tagumik lapiti erkkollase froteeriidega – kes seda näeb…), kandsin tihti ema tuttavatelt saadud teise ringi riideid. Pesemisvõimalusi polnud, vahel naabrite saunas, vahel pesukausis. Riideid pesti mõni kord aastas… Mingi perearsti kontroll, olime klassi tüdrukutega kõik kabinetis sees ja mind kuulates ütles arst valjusti: sul on nii must alussärk, pane ikka homme puhas. Mul polnudki teist…
Ema vedas koju erinevaid sõpru, küll joomakaaslasi, küll oli tal mõni peika. Kui olin 11, vägistas üks ta joomakaaslane mind mu oma voodis. Kui emale ja vanaemale rääkisin, hakkasid mõlemad naerma: kes sinusugust asja nüüd vägistab, ära mõtle välja! Ja pole siis vaja meeste nina all tiirutada ka! Mäletan seda meeletut hirmu, et võin rasedaks jääda, päevad olid paar kuud tagasi just alanud.
Aastake hiljem oli ema oma asjadega nii hunnikus, et kodused tööd olid kõik minu kaelas. Loomad, aiamaa, heinategu… mäletan, et võtsin veel detsembri algul kartuleid… Sel aastal sain täiskasvanuks.
Veel paar aastat ja ema sai vähidiagnoosi. Kool jäi pooleli, läksin tööle. Olin 16 aastane.
Siiamaani ei oska ma võõrastega suhtlema hakata, kardan, et teen midagi valesti. Ma ei taha kunagi minna mööda mingitest pubekate kampadest, sest äkki nad ütlevad midagi vastikut. Selleks, et olla märkamatu, mitte silma jääda, olen end alateadlikult paksuks söönud. Oma lastele olen üritanud anda kõik, mis võimalik, kuigi see pole lihtne olnud.
Appikene, vaene naine, mida sa oled pidanud läbi elama! Tore, et oled veel suutnud kahe jalaga maapeale jääda. Usun, et oled oma lastele tänu sellele hea ema.
Olin pikalt nö voodirežiimil – vanuses 6 kuud kuni 2 a ja 10 kuud. Ühes asendis – selili, päis kõrgemal. Ma ei kõndinud, mind tõsteti.
Tegelikult ma ei oskagi kirjeldada, mida see minuga tegi. Harjusin sellega, et minu keha koheldi nagu pampu. Laman, mõtlen omi mõtteid ja siis keegi tuleb ja haarab mu kaenlasse ja viib mind kuskile. Ma ei saa otsustada, kuhu ma lähen ja mida ma teen. Jah, loomulikult vanemad kuulasid, kui ma ütlesin, et tahan nüüd lugeda (kuna energiat ei läinud liikumisele ja aega oli keskenduda lõpmatuseni, hakkasin ma 10 kuuselt täislausetega rääkima ja 2-aastaselt lugema) või tahan oma tuppa, aga ega vanemad iga kord ka meeles ei pidanud, et kena oleks ka mulle öelda, kuhu ja miks mind nüüd tassitakse.
Senimaani on mul raskusi rahulikuks jäämisega, kui mulle ootamatult sisse sõidetakse. Näiteks isegi siis, kui mees äkki tuppa sisse sajab ja paugust mind ootamatult kõnetab 🙁 Eriti kui see sõnum on seotud sellega, mida mina peaksin kohe tegema või kuhu minema.
Vihkan, kui keegi teine otsustab minu asukoha ruumis ja üldiselt asun lollilt vastasseisu. Näiteks kui kolleeg või mees või laps ütleb, et “ja õhtuks ma ostsin meile kinopiletid” või “nüüd lähme raamatupidamisse Triinu õnnitlema” või “köögis on kringlit, tule sööma”. Üldiselt ma kunagi ei lähe. Ma pigem ei söö seda kringlit ega ammugi lähe kinno kui lasen kellelegi enda kohta määrata, millises ruumipunktis mu keha mingil ajahetkel asub.
Ma saan aru küll, et see on rumal, aga minus on tõsine tõrge selle vastu, et keegi teine otsustab minu liikumised.
Oma lapsi pärast imikuiga ma pole iial kuskile tõstnud, ilma neile enne selgitamata, miks ma teda nagu jahukotti tõstan. Olen võtnud vaevaks ikka öelda, et “ma tõstan nüüd su sinna toolile, sest siis saan sul kingad paremini jalga panna”.
Ja veel samast asjast – ma võin tundide kaupa vaadata näiteks mingit tapeeti või kasvõi ahjuroopi. Ükskõik mida ja 3-4 tundi vabalt. Istun ja vaatan kuni keegi mind nö üles ajab – mis omakorda mind loomulikult vihastab. Eks see ole ka sellest, et midagi ma ju väikelapsena pidin vaatama – ma ei saanud ise minna ja uut mänguasja võtta. Vaatasingi tapeeti 🙂
Oh taevane arm, millised lood on siin vahepeal kirjeldamist leidnud. Sõnulseletamatud, täis õudu, hirmu, ärevust, agooniat. Kohutavkohutavkohutav. 🙁
(Minu enda läbielamised on selle kõige kõrval siiski nagu…titepiss. Mul on olnud head vanemad, kodu, mind pole kodus kunagi pekstud ega vägistatud, alandatud ega mõnitatud. See mõni närvihaige õpetaja sinnatänna või psühhopaatiline klassikaaslane, noh need on ka sellised pehmelt ajalukku vajuvad teemad).
Minu meelest on see ääretult vajalik, et inimesed saaksid südant puistata.
Tõesti südantlõhestavad lood! Need lapsena vägistamisteemad lähevad eriti hinge. Ime, kui need naised üldse suudavad normaalset pereelu elada, sest kahjuks on minevikul päris suur mõju…
Neid lugusid lugedes tahaksin nii öelda, et kõik te olete nii tublid ja hakkajad, et elate ja olete ise emad/naised pärast selliseid kogemusi! Mu enda “traumad” on nende kõrval tõesti jutumärkides.
Minul oli konkreetselt Tuhkatriinu elu, sest oli vihkav kasuisa. Ema tahtis mehega hästi läbi saada ja asus mehe poolele. Lõpuks oli ema poolt nii vaimne kui füüsiline vägivald, kasuisa poolt vaimne. Õigemini ta ei suhelnudki minuga. Ainult läbi ema käis see. Näiteks ei tohtinud mulle uusi riideid osta. Ema salaja ostis, aga kui kasuisa nägi neid mu seljas, sai ema pragada. Mäletan, et kord vanaema andis mulle raha, mille eest ostsin mobiiltelefoni, aga ma pidin seda salaja kasutama. Peitsin õe voodikasti ja turvalisel hetkel sain seda näppida. Kord plaanisin enesetappu. Lõikusin end vahepeal plastikkaartidega. Kord plaanisin vanaemaga rääkida, et äkki ta võtab mu enda juurde elama, aga ma ei tahtnud talle kaela peale minna, sellepärast ka ei rääkinud. Palusin pärisisa ja ta naist, et nad võtaks mu enda juurde, aga ei võtnud. Siis mul oli pilt selge, et keegi mind ei tahagi ja olengi väärtusetu. Viies ratas vankri all ja lihtsalt jalus. Pere läks laadale, ma jäin kodu koristama jne. Õde oli sellises vanuses, kui hakkas valetama mu peale ja muidugi sain jälle ilmaaegu riielda. Mul oma lapsepõlve polnudki, sest hoidsin väga palju oma õde, ema oli tööl ja kus iganes. Midagi tal tegemata ei jäänud. Ma ju pidin ometi kuidagi kasulik olema, mitte muidusööja. Lõpuks kuulsin veel kasuisa juttu emale, et miks tema mind toitma peab. Oli ka muid asju. Elu on olnud päris karm ja keeruline ja kohe kindlasti on jäljed jätnud igaveseks. Vahest on nutuhood, aga üldiselt olen tugev ja pean vastu. Meeste pärast ma ei võitle ega siple kunagi. Sügaval sisimas ma ilmselt ei salli neid. Kunagi ei hakka mehi kummardama ega kiitma. Abielus küll olen, aga kui minu külmus ei sobi, võib ära minna. Minu isa läks ju ka ära kunagi. Kunagisest Tuhkatriinust sai väliselt Lumekuninganna ???? Tegelikult sees kõik keeb ja nutab. Ei näita seda teistele, elan tundeid üksi omaette läbi. Kehvasti on see, et olen ülitundlik inimene ja olin vaikne ja sõnakuulekas laps, aga kõik läks totaalselt valesti, mis mu sassi keeras. Ikka vasardab peas küsimus, et millega ära teenisin sellise kohtlemise ja miks pidin sündima.
Võib-olla aitaks pisut teraapia? Kuigi tundub, et mineviku slepist vist päris vabaks ei saagi.
Paremaks ikka saab, kui ka täitsa heaks ei saa.
Olin teismeline, kui igasugu messengerid (Yahoo Messenger, MSN) populaarseks said ning samuti jututoad. Elasin kõrvalises kohas ja ikka oli huvitav uurida, mis maailmas toimub ning inglise keelt praktiseerida, seetõttu käisin palju Yahoo jututubades. Vahel hakkas kellegagi jutt jooksma, siis läksime jututoast messengeri üle ja sealt vahel ka videovestlusesse, mis oli vist küll ainult pilt, häält mitte, tuli trükkida.
Aga päris mitu inimest, kes jututubades olid täiesti tavalised huvitavad tegelased, muutusid videochatis sõna otseses mõttes perverdiks. Vahel oli kaamerapildi käivitudes juba kaamera vööst allapoole suunatud, see oli minu jaoks väga ootamatu (ja väga vastik, mind ei huvita suvalise tüübi karvane mõttetu inetu peenis ega masturbeerimine). Sulgesin kaamera kohe, aga mälupilti nii lihtsalt ei kustuta.
Pärast paari-kolme korda taolist juhtumit (muidugi oli ka paar-kolmkümmend korda normaalset viisakat suhtlust, mis oli minu jaoks põnev) loobusin jututubadest igaveseks ja tänapäevani ma ei suuda teha ühtegi videokõnet, ei mehega, ei lastega, ei emaga, ei sõpradega, ei töökaaslastega, ei võõrastega. Ei suuda ja kõik, psüühiline tõrge. Kuigi ma ju mõistusega tean, et nt emalt või töökaaslastelt ilmselt pole midagi “ootamatut” oodata ju ometigi?
Tundub küll tühine mure paljude teiste siinkirjutajatega võrreldes, aga vastikustunne videokõnede suhtes on nii suur, et isegi seda teemat siia kirja pannes tuleb kananahk peale. Sellest ei saa ma vist kunagi üle.
Ma vaatan, nii paljud on julgenud jagada oma lugu suhteliselt detailselt. Mina ei suutnud, sest kardan, et ehk tuntakse ära. Küll aga, mis puudutab vägistamist, siis selle kõrval muu tundus nagu tühisem – isa alkoholism, ema hoolimatus, koolis kiusamine, see, et parim sõbranna sülitas näkku – tundus, nagu oleksingi selle ära teeninud, et mulle korduvalt ja korduvalt näidatakse kätte mu koht. Aga mehi ma ei vihka, kardan lihtsalt. Abikaasa on. Pere on.
