Teema: Lapsepõlvetraumad, mis mõjutavad tänaseni

#3381742:

Väga kurvad lood. See paneb taas mõtlema, et kui keegi nõmedalt käitub, siis iial ei või teada, mis temaga tegelikult juhtunud on, et ta selline on.

Mind ahistas lapsena üks vanamees, ajas kätt püksi, suudles keelega ja kabistas. Oli perekonnatuttav ja elas suvekodu lähedal, nii et aegajalt käisin väikse tüdrukuna seal loomi vaatamas ja siis see juhtuski. Vanematel polnud aimugi, siiani ei ole. Minu seksuaalsusele ja enesehinnangule see aga positiivselt pole mõjunud, kui suuremaks saades sellest aru sain, mis toimus. Lisaks pidas ka minu muidu üliarmas ja hoolitsev ema kõike seksiga seonduvat häbiväärseks ja nii vähe, kui ta vihjamisi üldse nendel teemadel sõna võttis, oli alatoon alati hukkamõistev.

Lisaks on mul enesekeskne ning ema alandav ja häbistav isa, kes seadis pidevalt enda vajadused esiplaanile ja ema pidi lihtsalt kõigega leppima. Mäletan lapsepõlvest samuti unistust, et mu vanemad lahku läheksid ja lõputu psühhoterror näägutamiste ja süüdistamiste näol läbi saaks. Lastega oli isa samuti külm ning sarkastiline, head sõna naljalt tema suust ei kuulnud. Pidime pidevalt kuulama kiidulaule teistele lastele, keda eeskujuks seati. Endale jäi selline paraja ebaõnnestuja tunne, kes on isale suure pettumuse valmistanud, kuigi olime tegelikult täiesti tublid lapsed – õppisime hästi, tegime sporti, aitasime kodutöödes.

Isa heitis mulle väiksest peale ette kehakaalu, kuigi ma isegi ei olnud tegelikult ülekaaluline. Minu kehaehitus on selline, et vöökoht kipub tavapärasest suurem olema ja teismelisena põdesin seetõttu niigi. Taas tõi isa mulle eeskujuks kiitsakaid sõbrannasid ja rõhutas sageli minu ebatäiuslikkust. Söögilauas kommenteeris ta mu suutäisi ja seda ka võõraste juuresolekul. Tundsin end paksu ja koledana, alles gümnaasiumis sain noormeestelt kinnitust, et tegelikult olen väga kena tütarlaps.

Hetkel olen 40-aastane, pealtnäha rõõmsameelne ja muretu hing. Mul on kaks last, kelle isa juurest mõni aasta tagasi lahkusin, kuna ta osutus sarnaseks despoodiks nagu mu enda isa. Saan eluga hakkama, mul on palju armsaid inimesi ümberringi, huvitav töö ja ilus kodu. Olen tänulik ja õnnelik, samas ka üksildane ja katki. Olen siiamaani buliimia küüsis, kehakaal ja toitumine on mulle kinnisideeks. Samuti satuvad mu teele nartsissistlike kalduvustega mehed, keda usinasti eemale puksin. Teised iseloomustavad mind sõnadega särav, atraktiivne, positiivne, vaimukas… eks see ongi vist see naeratav depressioon.

Jah, see mis välja paistab, on hoopis muu. Mind peetakse ka hästi tugevaks ja humoorikaks inimeseks. Reageerin palju musta huumoriga, seisan enda ja veendumuste eest.
Kuid tegelikult arvan endast väga halvasti, käin tihti tööl WC-s nutmas (sest kriitika- ja konfliktitaluvus on 0), emotsioonid äärmusest-äärmusesse, tunnen, et ma olen halvem kui teised.
Aga mehega on mul vedanud- on väga tore, usaldusväärne ja hea inimene. Tema hoiab mind kuidagi maapeal, hoiab mu muidu väga kõikuvat keset stabiilsena (ei oska seletada paremini).

Lapsena elasin üle laupkokkupõrke veokiga. Aga täiskasvanuna autokoolis ei saanud hakkama – platsil ja kõrvaltänavatel oli ok sõita, aga kui läksime maanteele, siis tundus, et iga vastutulev veok sõidab otsejoones minu poole ja kohe lömastab mu.

Vaesus ja alaväärsuskompleks. Ema ei teinud seda tahtlikult, kuid andis mulle mõista seda, mida tema omakorda õppinud oli. Ta sisendas mulle terve mu lapsepõlve alateadlikult, et me oleme kõigist kõige väetimad ja viletsamad. Et meie elus, sh minu elus, pole mõtet mingeid sihte seada, sest ma nagunii ei jõua mitte kuhugi. Seega on alati parem mitte kuhugi pürgida, see hoiab pettumuse ära. Selline lootusetu, rõhuv ja ambitsioonitu õhkkond oli kodus. Iga tavaline väljakutse oli nagu maailmalõpp. Ma ei pingutanud koolis ka seetõttu, et ei tulnud selle peale, et minuga tegelikult ei ole midagi valesti ja ma olen täpselt sama hea kui kõik teised.

Isa alkoholism mõjus laastavalt. Aga see oli nii tavaline ja tollal(2000. aastad) igal pool üsna aktsepteeritud asi. Keegi ei tunnistanud, et sellel võiks peale alkohooliku enda ka mingi mõju veel olla.

Koolikiusamine praktiliselt terve põhikooli aja. Mäletan, et mõtlesin alguses, et peaksin kooli vahetama. Paar aastat hiljem mõtlesin juba, et mis see aitaks – teises koolis asi jätkuks ju samast kohast kus siin pooleli jäi! Ma ei tulnud selle peale, et ma ei ole sellist kohtlemist kuidagi ära teeninud.

Ahistamine. See algas üsna hiilivalt, nii et ma ei osanudki selle osas midagi ette võtta. Emal tundus olevat üsnagi ükskõik, stiilis et ära lase ja mida sa ronid sinna. Ta vist ei taibanud asja ulatust ja mõju. See tunduski tol ajal üsna kahjutu tegevusena, aga ma kasvasin sellesse rolli, et minu soovidel ei ole kaalu. Hiljem, teismeeas, jätkasin seda mustrit.

Tänapäeval on kohati väga keeruline olla. Omandan kõrgharidust, aga sisimas ei ole sellest idioodi staatusest kõrgemale roninud. Ma saan aru küll, et objektiivselt võttes ei paista kuskilt, et oleksin halvem kui teised. See on kõik mu enda peas. Samuti on keeruline näiteks kursakaaslastega suhelda. Imestan alati, kui nad mu tervitusele vastavad või minuga bussipeatuses rääkima tulevad. Ma olen üldiselt üsna ärev inimestega suheldes ja üritan liiga palju eemale hoida. Aga inimesed, kes tausta ei tea, arvavad vist, et ma ei soovigi nendega rääkida. Mis omakorda jätab minust ebasõbraliku mulje ja aitab nõiaringile kaasa.

miks on nii, et mõne inimese puhul, talle öeldu läheb nii hinge, tekitab eluks ajaks trauma ja eneseusu kadu.
teise puhul aga tekitab võitluse, tahtmise tõestada vastupidist, paneb tegutsema ja näitama ütlejale vastupidist-ma suudan, sa eksid.
nt võtame paksuse. kellegile tundud paks ja nii ta ütleb. üks inimene nutab ja solvub ja see ütlus saadab teda terve elu.
teine võtab end kokku, see paneb teda tegutsema parema vormi poole.

aga kui selles ütluses on tõde sees? nt ma pole loomu poolest korralik. juba ema õiendas. töökaaslased õiendavad. ma ei märkagi et must jäävad asjad laiali. aga kui nii üks ütleb ja teine ütleb ja kolmas ütleb, siis ilmselt peab end kokku võtma, mitte solvuma. no solvuda võib ka, vihata neid kes ei lase mul olla sellised nagu ma olen. aga äkki on neil õigus?
nii ka paksusega. üks ütleb, teine ütleb. kas neil ei või olla õigus?

#3414024:

Täiesti sobimatu võrdlus

arvad. laps ei arva oma paksusest eriti midagi, kuni talle seda ei ole öeldud. arvad et paksud peaks väga põdema seepärast.
ja laps võib vabalt öelda ka kellegi teise kohta paks, kui see seda on. ilma et ta midagi halba sellega mõtleks. pikk, paks, kõhn, kõik need on omadussõnad.
meil on ka suguvõsas pakse, kel pole muud tagamaad kui lihtsalt see, et naine/ema teeb väga head süüa kodus. ja magus meeldib ka. nt on meil suguvõsas üks poiss, kes meie tulles sööb ära kõik mis meil on “midagi head” nime all. või peaks uurima et neil kodus toimub, milline vägivald.

Jajah, kõik paksukesed on elanud üle raske lapsepõlve, vägistamised, ahistamised ja nende ema ei armastanud neid. KÕIK. Mitte ükski paksuke ei ole paks pelgalt sellepärast, et ta ongi laisk inimene, kes ei suuda oma isu kontrollida. MITTE ÜKSKI. Kui ma kohtaks üht paksukest, kes seda viimast tunnistaks, siis tõmbaksin küll seinale risti.

#3414833:

#3414818:

Jajah, kõik paksukesed on elanud üle raske lapsepõlve, vägistamised, ahistamised ja nende ema ei armastanud neid. KÕIK. Mitte ükski paksuke ei ole paks pelgalt sellepärast, et ta ongi laisk inimene, kes ei suuda oma isu kontrollida. MITTE ÜKSKI. Kui ma kohtaks üht paksukest, kes seda viimast tunnistaks, siis tõmbaksin küll seinale risti.

Jajah, kõik irisejad on tegelikult mures paksude tervise pärast ja teevad seda siirast murest maksumaksja raha pärast. KÕIK. Mitte üks inimene ei mõnita sellepärast, et ongi sisemiselt mäda, ja kasutab paksu lihtsa saagina, kellele oma sappi näkku pritsida. MITTE ÜKSKI. Kui ma kohtaks üht irisejat, kes seda viimast tunnistaks, siis tõmbaksin küll seinale risti.

Ja ometi ei ole sa suuteline tunnistama, et oled paks oma laiskusest ja õgardlusest. MOTT.

Mina olen pealtnäha tavalisest perest. Lihtsalt minu vanemad olid väga noored ja oma vanemate tõttu rikutud psüühikaga. Puudusid oskused omavahel tsiviliseeritult suhelda.Vägivalda nende vahel oli palju- sõim, kisa, süüdistused, etteheited, riiud mis võisid minna nende vahel vägivaldseks. Üks polnud nõrgem ega rohkem ohver kui teine. Kuulasin seda läbi seina terve oma elu. umbes 10 aastaselt kuulsin ma sõimu kuminat läbi seina siis ka, kui seda tegelikult ei olnud. Elasin vanaemaga samas toas. Ta ei sekkunud kunagi vaid ka kannatas ja kuulas ära. Suitsetas öösel toas ja oli vait. Mina olin ka lihtsalt vait.
Väiksest peale olin väga vaikne ja ebakindel. Halva isuga ja väga peenike. Kartsin kõike ja kõiki. Lasteaias ainult nutsin. Kooli minnes hakati mind kiusama. Ilmselt kuna olin paras äbarik, ebakindel ja kartlik. Nii kestis see vähemalt keskoolini. Meie klassis käis paar erilist idiooti poissi, kes oma kodus saamata tähelepanu koolis välja elasid. Tüdrukud olid normaalsed. Samade poiste eestvedamisel kujunes nii, et mind mõnitati koolis igapäevaselt igal pool, kuhu läksin. Alati keegi ütles midagi mahlakat, kui möödusin. Tänavatel valisin ja valin siiani sellise tee, kus oli lootust mitte kohata teatud inimesi. Häbenesin seda kohutavalt ja häbenen siiani. Ma ei räägi sellest kunagi ja keegi minu oma peres ei oskaks seda isegi arvata.
Kodus oli ühesõnaga stabiilne sõjaolukord ja koolis mõnitati. Kohta, kus oleksin tundnud end turvaliselt, ei olnud. Otsisin väga heakskiitu ja tähelepanu. 14 aastaselt tekkis 1 boyfrined. Olin väga armunud. Ometi oli keegi, kes ei pidanud mind mingiks hälvikus. Ise ma ju pidasin ja vihkasin end kogu südamest. Isa, sellest kuuldes, pani mu koduaresti, kus istusin sisuliselt 18 aastaseni. Lubas iga kuti trepist alla visata, kellega isegi räägin. Vanemad lahutasid, kui olin 12. Elu muutus veel ebastabiilsemaks. Mind tõmmati vanemate intriigide keskele ja mõjutati iga nurga alt. Ainult selles suudeti kokkuleppele jõuda, et fikseerida, mis kell ma ühe juurest liikuma hakkan, et siis 10 min hiljem teise uksest sisse astuksin ja juma eest ei omaks kontakti mingite kuttidega ja ei omaks mingit meelelahutust.
Ema juures küll muutus elu pisut lõdveks, tekkisid mingid sõbrad uued ja olin pisut rõõmsam. Samas koolis mõnitamine jätkus. Pidev häbi tunne saatis mind…
Unistasin 14 aastasest peale, et saan 18 ja kolin välja. Ja uskuge või ei – seda ma ka tegin ja kunagi enam vanematelt midagi ei küsinud, abi ei palunud. Suutsin nende ähvardustele vastu astuda ja hakkasin oma elu elama. Kool jäi pooleli, läksin tööle, tegin load….Elasin ühe kuti juurest teise kuti juurde. Sain 20 aastaselt lapse…läksin lahku loomulikult. Lõpuks lõpetasin siiski keska ära ja hiljem ka ülikooli. Abiellusin 20ndate esimeses pooles ja olen sama mehega abielus tänaseni. Olen ligi 40. Mul on 4 last, väga rahulik ja hea mees ja ma olen oma elu saanud rööpasse. Näen hea välja, hoolitsen enda eest, olen julge ja hea suhtleja, särav ja ilus naine. Teiste arvates tugev, jõuline ja enesekindel….Keegi aga ei tea, kust ma tulen, kuidas end tegelikult tunnen.
Olen ennast palju ületanud ja kuidagi alateadlikult alati arvanud, et olla õnnelik ja omada sõpru ja seltskodna enda ümber, on minu õigus. Ma ei tea, kuidas ma olen suutnud selle kõik selja taha jätta ja elada täpselt nii head elu, nagu mul praegu on. Kuidas mul jätkus julgust ja enesekindlust normaalsus välja võidelda…tõesti ei tea.
Samas negatiivsed mõjud on vägagi alles. Mõtlen väga sageli sellele kuidas kodus tehti mind ebakindlaks ja selle tõttu kiusati ka koolis. Kuidas vaneamd mind kontrollisid ja selle asemel, et mind toetada, ähvardasid sageli minu häbistamisega ja alla surumisega. Kuidas mind murti pidevalt ja püüti oma käe järgi voolida….Kuidas mu vanemad mu elu esimesed 18 aastat mu elust põrguks tegid ise sellest ilmselt aru saamata. Mulle ei olnud huvisid, mul polnud trenne – mitte midagi, mis oleks enesekindlust pakkunud. Ma olin üksi ja mitte keegi kes oleks pidanud, ei pakkunud mulle tuge ega lohutust.
Oma vanematega ma tänaseks ei suhtle enam. Emaga selle pärast, et vanusega on ta üha rohkem muutunud ebastabiilseks ja hakanud jooma. Paljud suhtlevad ka siis, aga mul on elu jooksul palju hinge kogunenud ja ma ei lase endale enam mitte kellelgi öelda mitte midagi. Isaga ei suhtle, sest ma kolisin Eestist minema ja talle ei meeldinud see. Nii et ta ei helista mulle enam ja süüdistab olukorras minu abikaasat. Aga ma ei lase tal öelda sõnagi oma pere, ega valikute kohta. Seega ma ei helista ja ka tema ei tee seda.
Mõtlen vist pea iga päev, kuidas elu on läinud ja milliseks ma olen saanud. Olen tänulik. Ma ei teagi millele – ilmselt enda mingile sisemisele jõule.
Ei maksa muidugi arvata, et see pole jätnud endast negatiivset jälge. Olen kaunis võimukas, ei lase endale midagi öelda, võin olla kergesti konfliktne ja öelda halvasti. Usaldan ainult ennast ja tahan, et kõik oleks nii nagu mina ütlen (mitte nagu teised ütkevad). Olen võimukas ja ülbe kohati – nagu mu mees mulle vahest ütleb. Ütleb ka seda, et proovi nüüd natuke vähem oma isa moodi olla. Püüangi. Olen ka, aga vahepeal lööb kuskilt midagi välja. Oma lapsi kuulan palju, annan neile palju (liigagi) vabadust ja toetan nende soove ja valikuid. Olen murdnud palju mustreid. Aga olen väga ebakindel teatud asjades, ei julge küsida abi ega pakkuda kellelegi midagi. Arvan alati, et tüütan inimesi ja hoian parem madalat profiili.

#3381660:

Olin teismeline, kui igasugu messengerid (Yahoo Messenger, MSN) populaarseks said ning samuti jututoad. Elasin kõrvalises kohas ja ikka oli huvitav uurida, mis maailmas toimub ning inglise keelt praktiseerida, seetõttu käisin palju Yahoo jututubades. Vahel hakkas kellegagi jutt jooksma, siis läksime jututoast messengeri üle ja sealt vahel ka videovestlusesse, mis oli vist küll ainult pilt, häält mitte, tuli trükkida.

Aga päris mitu inimest, kes jututubades olid täiesti tavalised huvitavad tegelased, muutusid videochatis sõna otseses mõttes perverdiks. Vahel oli kaamerapildi käivitudes juba kaamera vööst allapoole suunatud, see oli minu jaoks väga ootamatu (ja väga vastik, mind ei huvita suvalise tüübi karvane mõttetu inetu peenis ega masturbeerimine). Sulgesin kaamera kohe, aga mälupilti nii lihtsalt ei kustuta.

Pärast paari-kolme korda taolist juhtumit (muidugi oli ka paar-kolmkümmend korda normaalset viisakat suhtlust, mis oli minu jaoks põnev) loobusin jututubadest igaveseks ja tänapäevani ma ei suuda teha ühtegi videokõnet, ei mehega, ei lastega, ei emaga, ei sõpradega, ei töökaaslastega, ei võõrastega. Ei suuda ja kõik, psüühiline tõrge. Kuigi ma ju mõistusega tean, et nt emalt või töökaaslastelt ilmselt pole midagi “ootamatut” oodata ju ometigi?

Tundub küll tühine mure paljude teiste siinkirjutajatega võrreldes, aga vastikustunne videokõnede suhtes on nii suur, et isegi seda teemat siia kirja pannes tuleb kananahk peale. Sellest ei saa ma vist kunagi üle.

Sama siin! Ma mäletan MSNi aegadest kui suhtlesin ühe väidetavalt u 15-16a kutiga. No võisin mingi 12?! Olla. Isegi rate.ee’s olime sõbralistis ja nii edasi. Isiklikuks ei lainud kunagi, aga ükskord tegi ettepaneku, et teeks videovestluse. No ok. Ja mingi peenis vaatas vastu lihtsalt. No rõve! Miks mehed arvavad, et selline asi ok on? Vastik.

#3414818:

Jajah, kõik paksukesed on elanud üle raske lapsepõlve, vägistamised, ahistamised ja nende ema ei armastanud neid. KÕIK. Mitte ükski paksuke ei ole paks pelgalt sellepärast, et ta ongi laisk inimene, kes ei suuda oma isu kontrollida. MITTE ÜKSKI. Kui ma kohtaks üht paksukest, kes seda viimast tunnistaks, siis tõmbaksin küll seinale risti.

Mine ja tõmba see rist nüüd seinale ära ja ole õnnelik. Mina olen paks, sest ma olen laisk ja mulle meeldib süüa.

Olin kolme aastane kui ema suri jättes maha 5 last. Isa andis mind lapsendamisele.
Minu kasuvanemateks sai abielupaar kes polnud väikelapsega iial kokku puutunud. Emaga oli raske kasvada, tundsin terve lapsepõlve kabuhirmu, alles nüüd olles 40a sain teada, et see mida kogesin lapsena oli vaimne vägivald. Varem ei osanud kogetule nimetust anda. Rasket koolikiusu tundsin samuti koolis. Kord kaks vanemat poissi sülitasid terve tunni mulle selga õpetaja nähes, keegi ei sekkunud. Milline alandus oli seal kõigi ees seal istuda ning kuulda seljataga naeru, mõnitust ning selga sülitamist. Läksin koju shokis seisus, helistasin emale kuid suurema shoki sain kuuldes korraldust et vaheta täissülitatud riided ja mine kooli tagasi.
Ka on lapsena üritatud mind seksuaalselt ahistada, üks meestest oli isa lapsepõlvesõber.
Kogu kasvukeskkond sundis mind kodust lahkuma esimese mehe juurde kes vähegi soojemaid sõnu ütles. Loomulikult jäi ka haridustee pooleli.
Nii sünnitasingi noores eas kaks last, kes on praegu kogu mu elu.
Lühidalt siis mu elus on olnud neli suhet, nendest kõik mehed on mind vaimselt väärkohelnud ning kolm ka füüsiliselt löönud.
Hetkel värskelt üksik ning katkine. Tahan rahu kõigest.

#3415073:

#3414833:

#3414818:

Jajah, kõik paksukesed on elanud üle raske lapsepõlve, vägistamised, ahistamised ja nende ema ei armastanud neid. KÕIK. Mitte ükski paksuke ei ole paks pelgalt sellepärast, et ta ongi laisk inimene, kes ei suuda oma isu kontrollida. MITTE ÜKSKI. Kui ma kohtaks üht paksukest, kes seda viimast tunnistaks, siis tõmbaksin küll seinale risti.

Jajah, kõik irisejad on tegelikult mures paksude tervise pärast ja teevad seda siirast murest maksumaksja raha pärast. KÕIK. Mitte üks inimene ei mõnita sellepärast, et ongi sisemiselt mäda, ja kasutab paksu lihtsa saagina, kellele oma sappi näkku pritsida. MITTE ÜKSKI. Kui ma kohtaks üht irisejat, kes seda viimast tunnistaks, siis tõmbaksin küll seinale risti.

Ja ometi ei ole sa suuteline tunnistama, et oled paks oma laiskusest ja õgardlusest. MOTT.

Saad aru, ükski paks ei ole sulle midagi võlgu! Mis asjapulk sina enda arvates õige oled, et isiklikult sulle peaks midagi tunnistama. Igaüks tunnistab vajadusel endale. Iga inimese kaal ei ole lihtsalt sinu asi, sa igavene urgitseja ja paikapanija.

#3425713:

#3425581:

Ja ometi ei ole sa suuteline tunnistama, et oled paks oma laiskusest ja õgardlusest. MOTT.

Saad aru, ükski paks ei ole sulle midagi võlgu! Mis asjapulk sina enda arvates õige oled, et isiklikult sulle peaks midagi tunnistama. Igaüks tunnistab vajadusel endale. Iga inimese kaal ei ole lihtsalt sinu asi, sa igavene urgitseja ja paikapanija.

Mina olin paks laiskusest ja õgardlusest. Natuke panustavad ilmselt ka geenid, aga 99% oli asi ikka minus kinni.

Nii. Kas sellel õelutsejal on kuidagi kergem? Ma ei tea ühtki paksu, kes süüdistaks selles ainult väliseid asjaolusid. Kuna aga olin ka ise 15 aastat oma elust ülipaks, ma tean palju praegusi ja endisi paksusid.

PS ma ei võtnud kaalust maha tahtejõu ega spordiga. Õgin ikka nagu loom. Igal öösel kell 4 käin söömas, joon klaasi täispiima ja söön kaks moosisaia. Kui piim on otsas, siis ma nutan. Täna hommikul tegin kaks grillkana. Üks on perele. Teisest on hetkel alles 1 koib. Ülejäänu sellest kanast sõin ma täna ära. Rasvast ujuvana, majoneesi, võisaia, paprika ja tomatiga.

Puhas ainevahetus ja tõbi. Ei, ei, ma ei oksenda. See kõik toit jääb minu sisse kuni seedeprotsessi lõpuni. Ma ei tee mingit sporti peale kahe ujumiskorra nädalas, mu päevane sammude hulk jääb 3000 ja 9000 vahele.

Kui see, et ma praegu parimatel päevadel kaalun 42 kilo oma 171-172 cm juures, tundub sulle kuidagi parem, kui olla paks, siis sa eksid. See on JÄLK. Ma oleksin suurima heameelega pigem jälle 114 kilo.

See saleduse kultus, mida sa propageerid, on nõme, haiglane ja vastik.

Kas tervislikkuse propageerimine on kuidagi halb? Kui ma propageeriks alakaalu või kõhnust, siis oleks see kindlasti ebaeetiline, aga ma toon lihtsalt välja, et ülekaal on ebatervislik.
Olgugi et klišee, aga teada ju on, et terves kehas, terve vaim! Ma saan su postitusest aru, et sul on terviseviga või haigus, mida sa ise võib-olla ei saa ravida (võib-olla ei saa ka arstid), aga ma ei räägi ju nii äärmuslikest juhtudest, vaid tavalisest laiskusest ja õgardlusest, mida paksud harrastavad, leides ülesöömiseks sadu põhjusi(ema ei armastanud, mees oli vägivaldne, vend kiusas ja õpetaja sõimas). Kusjuures ka minu kohta on öeldud paks, nagu heinasaad, tünn jne. Muidugi võtsin hinge teismelisena ja nutsin ahastades, et miks just mina pean see paks olema (kusjuures täpselt nagu enamus kägusid siin, ma ei olnudki paks, vaid normaalkaalu ülemises osas).

Nii et kui inimesel just äärmuslikku terviseviga või haigust pole, siis inimene saab palju ise ära teha. Kõige raskem on esimene samm, sest saan aru, et toit on maitsev ja kõht on tühi, aga inimene peaks end oskama ka piirata. Aga ma saan aru, et paksul on häbi tunnistada, et ta on nii nõrk, et ei suuda end piirata ja seepärast süüdistabki nõmedaid naabreid, tobedat ülemust, vastikuid vanemaid ja ma ei tea keda kõike veel oma ülekaalus.

#3415073:

#3414833:
#3414818:
Jajah, kõik paksukesed on elanud üle raske lapsepõlve, vägistamised, ahistamised ja nende ema ei armastanud neid. KÕIK. Mitte ükski paksuke ei ole paks pelgalt sellepärast, et ta ongi laisk inimene, kes ei suuda oma isu kontrollida. MITTE ÜKSKI. Kui ma kohtaks üht paksukest, kes seda viimast tunnistaks, siis tõmbaksin küll seinale risti.

Jajah, kõik irisejad on tegelikult mures paksude tervise pärast ja teevad seda siirast murest maksumaksja raha pärast. KÕIK. Mitte üks inimene ei mõnita sellepärast, et ongi sisemiselt mäda, ja kasutab paksu lihtsa saagina, kellele oma sappi näkku pritsida. MITTE ÜKSKI. Kui ma kohtaks üht irisejat, kes seda viimast tunnistaks, siis tõmbaksin küll seinale risti.

Ja ometi ei ole sa suuteline tunnistama, et oled paks oma laiskusest ja õgardlusest. MOTT.

Vat kui mõni paksuke teeb pidevalt juttu, kuidas ta ei taha paks olla, aga samal ajal suu käib omal kogu aeg – vat siis ma saan aru, et ma ütlen talle, et aga söö siis vähem.
Aga kui inimene on paks, no las ta olla siis kui ta tahab – miks ta ei või paks olla? Keda see segab? Mõnel peenikesel on kole vaadata või?
No ma ise olen peenike, aga mul on probleeme näonahaga. Ei taha tõesti, et seda lapsesuuga kommenteeritakse. Ei muuda kuidagi asja teistsuguseks. Või kui on kellelgi suured kõrvad, kas on vaja kommenteerida? Kõrvad lähevad väiksemaks või? Või miks on vaja kommenteerida üliõhukeste juustega naist, et issand kui kole. Ta teab ise ka ju. Ja ega sinu elu ju tema juuksed ei mõjuta kuidagi.

Vat see kommenteerimisvajadus on mõnel mingisuguse lapsepõlvetrauma tagajärg. Mingi viis tunda end teisest paremana.
Kas maailm oleks kommenteerija jaoks parem koht kui pakse poleks?