Teema: .

#3458073:

#3458059:

Kõik, kes üksikud on, ei ole seda põhjusel, et mehed on minema aetud.

See põhjus polnud ju oluline, MIKS mees ära läks, milleks erutuda.

Ok, SINU jaoks kirjutan spetsiaalselt selle mitteolulise lahti:

– mees pettis ja suhe lõppes

– naine armus teise, aga too ei olnud päri see õige. Aga oma suhe oli selleks hetkeks läbi.

– Mees hukkus õnnetult

– Mees osutus lootusetuks alkosõbraks

– midagi veel, midaiganes.

Point oli see, et miks naine ei ole uut suhet loonud, olles ise üsnagi suhteinimene. TA ei ole kass, kes käib omapead.

Kassil oleks hea meel, et poeg ja minia maja ostavad. Ja tormaks edasi oma 1000 asjaga, mis talle elus olulised on, tegelema.

Kas saite aru, pr. Umbluu002?

Mind ei rahuldanud see vastus, aga see selleks. Polegi vaja. Sest minu jaoks on see samalaadne, kui elatisteemas öeldakse üksi lapsi kasvatava naise kohta – “aga äkki ta mees ei tahtnudki lapsi, aga äkki, aga äkki”. Siis ütleb elatist nõudev naine, et mees ise sooviski esmalt lapsi ja ikka keegi tuleb lagedale – aga äkki ta nüüd enam ei soovi, aga äkki..

Issver! Kui vana sa oled, et juba surmast räägid? Mitte ei usu, et siin 80+ vanuses inimesed käivad.

#3458043:

Lõpetage juba need jutud, et vanemad peaksid maja lastele andma ja ise korterisse kolima! Miks peaks täisjõus inimene ülejäänud paarkümmend aastat kuskil korteris konutama, et noored saaksid majas elada? Igaüks ostku ikka ise omale maja, mitte ärgu lootku, et vanemad või ämm ja äi kügelevad edaspidi kuskil paneelikas ja vahivad kõik õhtud telekat, sest midagi muud pole neil seal teha.

Rahune. Teemaalgataja poeg tahabki ise endale maja osta, mitte ei tõsta ema tema majast korterisse.

Kuna teemaalgataja kirjutab, et maja on suur ja elab seal üksi ning et poeg tahab nagunii eraldi elada, siis tulevikule mõeldes ei ole iga hinna eest majas elamine väga mõttekas. Võib juhtuda, et ühel hetkel on teemaalgataja fakti ees, et maja korrasolek käib üle jõu ja samas on rahulolematu ka poja pere, et peale enda elamise pidevalt ema juures toimetamas käia on vaja.

Räägin siis sellise loo..
Minu isa eluunistus on olnud maakodu, aga kuna minu ema vanematel on talu väga looduskaunis kohas, siis ongi nii ema kui tema vanemad alati seda mõtet maha laitnud, et niikuinii tuleb ju kunagi see vanemate talu üle võtta. See jutt on käinud aastakümneid.
Samas see vanemate talu ikka nagu meie pere oma ei ole, sest vanaemal ja vanaisal on väga selged arusaamad, et kuidas seal asju peaks tegema ning lõpuks nemad elavad seal aastaringselt.
Ja siis ongi nii, et minu vanemad on juba pea 60, vanavanemad ei ilmuta ka veel suremise märke, mis on muidugi tore, aga minu isa aktiivseim ja kõbusaim aeg, mida ta oleks saanud kulutada oma kodu üles ehitamisele, on nüüd möödas.

#3457851:

Ma tunnen, et mu hing on haige. Eile käis poeg oma elukaaslasega külas ja teatasid, et neil on uudiseid. Korraks olin juba rõõmus sest arvasin, et saan vanaemaks aga siis hoopis löödi minult jalad alt teadaandega, et nemad planeerivad hoopis maja ostu. Rääkisid, et on tasapisi juba paari vaatamas käinud ja et pank oli samuti rohelise tule andnud. Ma teadsin, et mu poeg kogub raha aga sisimas arvasin, et teevad seda, et mu poeg kunagi koju tagasi kolides saaks veidi maja värskendada oma maitse järgi. Ma ei ole enam esimeses nooruses ja poeg on ainus, kes mul on. Uskusin siiralt, et nad tulevad hoopis minu juurde elama ja peale minu surma jääb maja talle. Olen ise väga palju maja olukorda parandanud ja suuremad tööd on kõik tehtud. Vahetasin maja katuse, uuendasin vundamenti jne jne ja kõike selleks, et mu lapsel siin kunagi hea elada oleks. Nüüd siis aga tuleb välja, et tema planeerib hoopis oma maja ostu. Küsisin ka et miks mitte näiteks korter, mille saaks välja üürida tulevikus, kui minu maja vabaks jääb. Vastas, et nad tahavad ikka maal elada ja et ta ei taha planeerida oma elu, nii et peab minu surma ootama. Ma ei mõista, ta ei peagi ootama ju. Tulgu või kohe koju tagasi. Maja on suur ja ma elan üksi. Ruumi on kõigile. Jah, ma ei ela küll päris metsa sees vaid linna külje all alevis aga on siis ilmtingimata vaja kuskile metsa kolida.

Riidu me küll otseselt ei läinud aga tunnen sügavat solvumist ja ei mõista, mida ma küll valesti teinud olen.

On keegi midagi sarnast läbi elanud? Kuidas olukord küll ümber pöörata?

:O

Ma pakun ka esimest korda siinoldud aja jooksul, et see peab küll liba olema …

Eks see teema annab mõtlenisainet. Selle poja naisena tahaks ka OMA kodu, esiteks juba seetõttu, et mehe ema maja ei kuulu ühisvara hulka st. üks hetk võib naine olla puupaljas, kui suhe/abielu läbi saab. Ei usu, et ema on nõus maja pojale ja ta naisele müüma. Kinke puhul tuleb jälle ka see võimalus, et suhted lähevad sassi ja kinkelepingu saab n.ö. tagasi pöörata jämeda tänamatuse tõttu. Seega oleks naisel kindel tunne, kui ostetakse maja abielu ajal või siis kooselu ajal kaasomandisse.
Teiseks – kuigi minul on väga hea ja tore ämm, siis kaks meest saavad ühes majas hakkama, aga 2 naist mitte. Eriti, kui on selline ämm, kes kõik enda jaoks on valmis mõelnud. Tahab minia teha kuhugi oma käe järgi ürdipeenra, sobib see jälle ämma plaanidega jne.
Koos saab elada vaid siis, kui on eraldi sissepääsud, köögid ja aed ka pooleks jagatud.
Elame ka majas ja kui poeg koos naisega tuleks rääkima, et emake koli nüüd korterisse, sest meie taha me siin elada – saaks vist šoki, et mida ma valesti teinud olen. Enda teada olen kasvatanud lapsed ise elus hakkama saavateks, nüüd tahavad meid mehega oma armasast kodust välja ajada. Meil on ka pensipõlve tagatiseks paar üürikorterit ostetud, korteri võin küll neile tasuta kasutada anda.

#3458332:

#3458311:

Mina tahaks ka et laps elaks me majas edasi. Meil on see maja juba 100aastat selle koha peal. Minu vanavanaisa maja, linna ääres tollal. Nüüd juba linnad. Elas siin mu vanaisa ja ema ja nüüd meie. Mul oleks väga kahju seda müüa. Ka me naabritel on sama tüüpi majad. Kui vanem põlvkond st meie on 50-60a. Siis on naabritel juba majas ka noorem põlvkond lapsed ja lapselapsed. Meil veel oma lapsed elavad kodus.

Seda minagi. Tegemist ei ole mingi uusarendusega vaid vana majaga, kus meie perekond on elanud mitmeid põlvi. Elasid minu vanemad ja nüüd elan mina. Laps on teadlik selle koha päritolust ja ta teab, et seda ei tohi maha müüa. Nii lihtsalt ei tehta.

Ma ütlesin, et suuremad tööd majas on mul omal tehtud hiljaaegu ja ma ei eelda et mu poeg tuleks siia kõike ümber ehitama. Selleks pole vajadust. Ma eeldan, et ta austab ja väärtustab seda, mida ma olen mõeldes talle teinud.

Ma saan aru, et noored tahavad oma elu elada aga ma nii kardan, et nii jääbki meie pere kodu ühel päeval üleliigseks.

Eeldad, eeldad, eeldad. Ja mida su poja tulevane naine peaks eeldama? Et ta tulevane mees on paras memmepoeg, kes emme juurde elama kolib? Ole normaalne, kui sa tahad kunagi lapselapsi, siis lõpeta noorte ellu nina toppimine. See, mis saab sinu majast peale sinu surma, ei peaks sind enam morjendama.

See on raskem just seetõttu et sel majal on oma lugu, hing. Uutel majadel seda pole. veel. Pole nt ka mu mehel olnud
hingega elupaiku. Tema vanemad ostsid maja kui olid 40aastasd. Omakorda nende vanenad olid hoopis teisest kandist. Ma ei taha öelda et nende majal pole hinge ja armastust. Aga kõik see et me maja on nö näinud palju. See teeb ta erilieks. See on mingi eestlaseks olemise vaev ilmselt et see koht, see maja, vana oma ajalooga maja tahaks hoida. Siin on mälestused.kõik ei pruugi olla helged, aga ajaga nad muutuvad oma lugudeks.

Aga võibolla poeg mõtleb tuleviku peale ette. Võibolla plaanivad rohkem kui üks laps saada ja siis on neile juba tulevased elukohad olemas: see, kus proua praegu elab ja see, kuhu nad ise elama plaanivad minna….kui neil on praegu majanduslikult võimalik maja osta/ehitada, siis on ju hästi. Ja tõepoolest, kui poja ja ta naise vahel midagi pekki peaks minema, siis on pojal koht, kuhu tulla…

Peale minu surma ei ole lastel küll ühtegi kohustust minu asju säilitada – müügu maha või tehku, mis tahab. Elan ka majas, mille ehitas mu vanaisa ja hea meelega näeksin, et selles majas elaksid ka minu lapsed – aga ei kohusta neid selleks.
Samas tean selliseid inimesi ka reaalselt, kelleks jaoks on asjades suurem tähendus, kui head peresuhted. Sõbrannal läks ikka mitu aastat enne, kui suutis emale selgeks teha, et sinna majja ei tule keegi elama ja ema üksi ei jõua seda maja üleval pidada. Maja müüdi tublidele noortele ja ema ostis laste lähedale kena korteri. Nüüd kiidab elu, küll on hea – toad on koguaeg soojad. Selge see, suure maja kütmine oli üks rist ja viletsus.

#3458332:

#3458311:

Mina tahaks ka et laps elaks me majas edasi. Meil on see maja juba 100aastat selle koha peal. Minu vanavanaisa maja, linna ääres tollal. Nüüd juba linnad. Elas siin mu vanaisa ja ema ja nüüd meie. Mul oleks väga kahju seda müüa. Ka me naabritel on sama tüüpi majad. Kui vanem põlvkond st meie on 50-60a. Siis on naabritel juba majas ka noorem põlvkond lapsed ja lapselapsed. Meil veel oma lapsed elavad kodus.

Seda minagi. Tegemist ei ole mingi uusarendusega vaid vana majaga, kus meie perekond on elanud mitmeid põlvi. Elasid minu vanemad ja nüüd elan mina. Laps on teadlik selle koha päritolust ja ta teab, et seda ei tohi maha müüa. Nii lihtsalt ei tehta.

Ma ütlesin, et suuremad tööd majas on mul omal tehtud hiljaaegu ja ma ei eelda et mu poeg tuleks siia kõike ümber ehitama. Selleks pole vajadust. Ma eeldan, et ta austab ja väärtustab seda, mida ma olen mõeldes talle teinud.

Ma saan aru, et noored tahavad oma elu elada aga ma nii kardan, et nii jääbki meie pere kodu ühel päeval üleliigseks.

Majas on suuremad tööd tehtud. Ümber tegemiseks pole mingit vajadust…

See on piisav põhjus ühel minial mitte tulla elama sinna, sest kõik on väidetavalt paigas. See on iga noore naise õudusunenägu. Oma käe järgi midagi sättida ei saa, sest kõik on ju valmis. Aga kõiki muudatusi tuleb otse loomulikult kooskõlastada ämmaga. Kikivarvukil tuleb käia kogu ämma/äia eluaja, mis võib olla veel edasised mitukümmend aastat, kuni neile on elupäevi antud. Tühja elatud elu.

Meil ka kunagi ämm ja äi pakkusid enda suurt maja ja krunti elamiseks (mina tegelikult isegi mitte ei kaalunud seda mõtet, mehel lasin lihtsalt selle mõttega mõne aja mängida, et ta jõuaks ise arusaamiseni, kui jabur see idee on).

Seal majas oli ka väidetavalt kõik valmis. See, et aeg oli köögis seisma jäänud 25 aastat tagasi, ei olnud põhjendus millegi uuendamiseks. Mikrouun kuulus ilmselt esimeste väljalasete hulka omataoliste seas, külmkapi tasakaalu hoidsid mingid puidust klotsid, trepi käsipuuga võiks mingi retro stiilikonkursi siiamaani vabalt kinni panna, kööki polnud mõtet suuremaks teha, sest seina mahavõtmine tähendaks köögimööbli lammutamist, telekas ju on olemas ja töötab, milleks uut ja suuremat osta, sibullillede koht on alati olnud siin, juurviljade koht on ju seal, kasvuhoone siia ei sobi jne. Milleks kola täis garaažist kaasaegne saun ehitada, kui saunamaja on olemas (kole nagu öö, kokku klopsitud jumal teab, millest, pealegi varjab ilusat vaadet).

Ma olen enne 20 aastat võlgu pangale, kui et ootan teadmata hulga aastad oma elust, et saaks äia-ämma maja enda perele sobivaks teha. Ilmselgelt tähendab tasuta maja saamine ka vanade hooldamist nende viimase hingetõmbeni. Ka laste hoid pole piisav argument oma hapniku ja vaba elu kinninöörimiseks. Tänan ei! Ja veelkord ei.

Kui nad kuulsid, et lihtsam ja odavam on see maja (kusjuures aastakümneid veel kasutusloata) maha lükata, ja suurele krundile uus maja ehitada, oli kutsetel lõpp. Hea, et see kohe selgeks sai. Las kütavad oma lahmakaid koridore, tühje tube ja külmi põrandaid nii palju kui neil vanana aega ja raha jagub. Meie naudime juba aastaid oma mõnusat vaba inimese elu soojas ja kaasaegses kodus.

#3458426:

See, et aeg oli köögis seisma jäänud 25 aastat tagasi, ei olnud põhjendus millegi uuendamiseks. Mikrouun kuulus ilmselt esimeste väljalasete hulka omataoliste seas, külmkapi tasakaalu hoidsid mingid puidust klotsid, trepi käsipuuga võiks mingi retro stiilikonkursi siiamaani vabalt kinni panna, kööki polnud mõtet suuremaks teha, sest seina mahavõtmine tähendaks köögimööbli lammutamist, telekas ju on olemas ja töötab, milleks uut ja suuremat osta, sibullillede koht on alati olnud siin, juurviljade koht on ju seal, kasvuhoone siia ei sobi jne. Milleks kola täis garaažist kaasaegne saun ehitada, kui saunamaja on olemas (kole nagu öö, kokku klopsitud jumal teab, millest, pealegi varjab ilusat vaadet).

Seda teemaalgataja põikpäiset juttu oma reliikviast lugedes kerkis umbes sama pilt silme ette.
Aga sa oskasid selle ilusasti sõnadesse valada.

Ei ole midagi uut siin päikese all.
Ja kusjuures sellised ongi oma lastes pettunud ja ei hakkagi kunagi aru saama, mis valesti on.
Mõttetu teema…

#3458496:

#3458332:

Vahel käivad majad “ülepõlve” – tühja vanaema/vanaiisa majas alustab elu lapselaps. Ehk siis, seda maja võib tahta sinu tulevane võimalik lapselaps. Vahel pole see aga otsene järeltulija, vaid hoopis keegi kaugem noor sugulane, kes plaksutab käsi: “Appiii – just sellisest ajalooga kodust ma olen alati unistanud!”

Siin mängib rolli ka see, et kui lapselaps nõustub maja üle võtma, on senine majaomanik 80 ringis ehk peatselt minekul ja ühtlasi liiga vana, et midagi nõudma ja vaidlema hakata. Lapselaps saab sellest ajalooga majast teha midagi, mis talle sobib ja ajalugu säilitada täpselt nii vähe või palju kui endale meeldib.

Kui maja võtab üle enda laps, on senine omanik igati elujõus tööealine inimene oma soovide, tahtmiste ja eelistustega ning need punase sõstra põõsad lähevad muruvaiba vastu vahetamisele ainult üle tema laiba ehk 30-40 aasta pärast. Miks peaks noored inimesed terve oma elu ja laste kasvamise aja sinna kinni panema ja oma kodu alles vanurieas sellisel viisil nautida saama nagu nemad tahavad? Loomulikult võtavad nad pigem laenu ja ostavad omale isikliku maja. Lisaks ei pea ema/ämmaga päevast päeva ninapidi koos olema.