Oeh. Olen teemaalgatajaga samas paadis. Ka kaks suuremat last. Ootasime triipe pool aastat ja nüüd nad tulid-ma olen täiesti paanikas. Tahaks rõõmus olla, aga pidevalt pisarad jooksevad ja ise värisen. Muretsen kõige pärast.
Kuidas sul praegu enesetunne on?
lasin abordipäeva mööda. ingliks osutus minuvanune kursaode, kes saatis video oma lobusast beebist (uskumatu, nad ei karjugi kogu aeg) .
tulevad rasked ajad, aga need tuleb üle elada, see suvi moodub suure ja paksuna, jargmine suvi moodub last syles vedades, ja ega kolmaski suvi veel handsfree pole- titt kimab aias ringi nagu muruniiduk ja soob kõike, mis kanadest välja kukub (meil on kanad ). noh, tuleb tugev laps. loodan, et oma kahenädalase stressipaanikaga talle viga ei teinud.
enesetunne on nagu rasedal, ikka iiveldab, ikka hingeldan, koik lõhnad on haisud, energiat ja jõudu pole, aeglane, apaatne, naerda ja jutustada ei viitsi, mees kuivab, sexiisu pole, praegu tundub,et seda kunagi tagasi ei tule ka, kõik on kuidagi energiasäästureziimile tõmmanud. toiduvalik on muutunud ökoks ja lahjaks, joogid peavad olema hapud. hoopis teistmoodi rasedus kui kaks eelmist.
kujutasin praegu ette, et ma pole enam ootel ja laps on juba siinsamas, vorevoodis või hällis. tead, mul tekkis kohe kerguse tunne. asi on raseduses. kohe, kui ära sünnitan, olen uuesti endaga komplekt. nagu saaks iseenda tagasi.
lohutab see, et mone aasta parast tagasi vaadates ma seda vaeva ei kahetse.
kui sa triipe ootasid , siis olid sa kaine peaga, praegu aga on sul alanud hormoonimöll. see on fakt:) ma hoian sulle pöialt ja olen su poolt mis iganes sa ei teeks, aga juhul kui sünnitad, siis teeme seda koos:)
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 19.04 08:16; 19.04 08:53; 19.04 09:09; 22.04 17:06; 23.04 14:20;