Teema: Lapsest eemal olemine

Miks sa seda kõike praegu meile räägid ja mitte isale??

#3972273:

Miks sa seda kõike praegu meile räägid ja mitte isale??

Rääkisin juba lahkumispäeva õhtul, kui esimene nutukõne tuli lennujaama värvas pardaleminekut oodates. Nüüd on juba järgmine õhtu ja midagi pole muutunud.

Vanavanemaid ei saa kuhugi ära saata, nad elavad teises riigis ja tulid külla terveks nädalaks. Eriti kurvastab mind see, et lapse vanaema on alati soovinud, et elaksime lähemal ja et ta saaks rohkem lapselapsega aega veeta ja tema elus osaleda. Laps on ka tihti öelnud, et igatseb tema järele. Nüüd on käes hetk, kus jutt peaks muutuma tegudeks, aga tulemus on hoopis midagi muud…

Räägi oma mehega. Vanavanemad saada minema. Mees on samasugune lapsevanem nagu sinagi, mitte mingi töllakas, et tema vanemad peavad ka aitama last hoida. Ma oleks ka lapsena endast väljas kui mingi mutt kiledal häälel kodus röögib. Ära võta Skype’i kõnesid neilt vastu siis, kõnesid tee ise, et lapsega nt õhtul rääkida.

Äkki oled ise süüdi, et laps ei oska isaga olla ja vastupidi. Kui laps on 5-aastaselt esimest korda isa ja vanavanematega üksi, siis loomulikult läheb laps paanikasse. Ja kui isale ei ole eelnevalt antud võimalust lapsega aega veeta, siis ta ei oskagi teda rahustada. Mul oli laps juba alla aasta teiste hoida, et harjuks.

Ma oleks ka päris häiritud sellest. Minu arust on ok äraolevale vanemale niimoodi helistada või paluda tal tagasi tulla siis, kui tegemist on hädaolukorraga, näiteks õnnetus juhtunud, muul juhul peab hoidja ikka ise proovima hakkama saada.

Meid on ämm kutsunud teatrist tagasi koju, sest laps nutab. Paraku mees arvas ka, et tuleb minna ja seega läksimegi vaheajal minema. Olin üsna häiritud, et ta 4 tundi ei suutnud hakkama saada ja pidi meid tagasi kutsuma. Lapsel polnud midagi viga.

Ma teataks, et mulle saab helistada õhtupoole ühe-kaks kõnet. Nt kella 6 ja 9 vahel. Räägid siis lapsega päevast, mis edasi plaanis jmt. Kriisikõned tuleb ära lõpetada.

Kui isaga rääkimine mitte mingeid tulemusi ei anna, siis lülitaksin telefoni välja ja helistaksin ise õhtul- “telefon sai tühjaks”. Sa ei saa ju kauge maa tagant midagi füüsiliselt teha, midagi tuleb neil siis endil kamba peale välja mõelda!

#3972614:

Ära hellitatud ja vatis sees hoitu võimumängud.

Paar õhtut nutab magama ja siis hiljem emme toob välismaalt värvilist traati ja nätsu.

Kas sind jäeti lapsena vanemate lähedusest ja armastusest ilma, et nii õelaks muutusid?

Nad võiksid midagi lapsega koos teha. Näiteks kinno minna, mõnda muuseumi (Miia, Milla, Manda Kadriorus). Kui lapsel on tore ja põnev ei tule igatsus ka peale.

Vanavanemad ajavadki lapse endast välja. Kui keegi võõras (sest elatakse erinevats riikides siiski) kriiskaks mu peale ‘ära nuta!’ ja tuleks mu poole elama samal ajal kui ema ära läheb. Ise nutaks ka.

Mõttetu tänitada ju, et miks pole last varem emata jäetud – seda ei saa ju praegu muuta enam.

Mina soovitaksin teha eraldi telefonikõne mehele: öelda, et selline käitumine, kus lapse iga mure peale helistatakse eemalolevale emale, pole normaalne ega tulemuslik ja ajab nii ema kui lapse rohkem närvi. Palu mehel endal leida lahendused lapse rahustamiseks. Keela endale helistada! Lepi kokku aeg, mil sina helistad lapsele.
Aga!!! Ma väga soovitaks võtta mingi aja, mis pole päris õhtul, sest õhtuks on laps päevast väsinud ja arvatavasti tunneb sinust eriti palju puudust. Siis võib sinuga rääkimine ja igatsus just nutu vallandada, ehkki tegelikult pole viga midagi. Seega võiks see aeg olla pigem pealelõunane, eriti hea, kui kõnele järgneb mingi tore tegevus, nt õhtuse multika vaatamine, koos isaga parki mängima minek vms, mis aitab mõtteid sinult eemale juhtida. Une-eelseid kõnesid tasuks vältida.

Ma läksin ka teemaalgatusse tagasi lapse vanust kontrollima. Minu laps on ka väga minu küljes kinni olnud, aga no kuulge – 5aastane ei saa nüüd kolm päeva oma isaga (!) oldud, vaid nutab ohjeldamatult! Nagu võõra mehega oleks jäetud. Kas isa pole senini üldse lapsega siis tegelenud?

#3972989:

Ma läksin ka teemaalgatusse tagasi lapse vanust kontrollima. Minu laps on ka väga minu küljes kinni olnud, aga no kuulge – 5aastane ei saa nüüd kolm päeva oma isaga (!) oldud, vaid nutab ohjeldamatult! Nagu võõra mehega oleks jäetud. Kas isa pole senini üldse lapsega siis tegelenud?

minu kaksikute puhul  tegelikult oligi olukord selline, kus ema oli pidevalt lastega koos ja isa  roll oli pigem arveid maksta.

Vanavanematega  oli ka nii, et minu ema oli neid titest saati hoidnud ja mehe vanemad olid paari tunnised hoidjad selliselt, et mina olin vajadusel kohe kätte saadav.

Nüüd on lapsed piisavalt suured ja näha on,kuhu nad heameelega lähevad ja kuhu nad visakusvisiite teevad.

#3972989:

5aastane ei saa nüüd kolm päeva oma isaga (!) oldud, vaid nutab ohjeldamatult! Nagu võõra mehega oleks jäetud. Kas isa pole senini üldse lapsega siis tegelenud?

Sealsamas oli ju öeldud ka olulisem info – laps ongi ESIMEST KORDA ELUS emast eemal paar päeva sh pole ka ainult isaga aega veetnud. See on jabur, aga teemaalgataja on ise niimoodi lapse kasvatanud siiani.
Vanavanemad küll süüdi ei ole. Kuidas see teises riigis elav poolvõõras vanaema oskakski midagi paremat lapsega ette võtta kui mängida

Mina oleks ka mehe peale väga pahane ja kindlasti ei oleks ma kutsunud vanavanemaid last hoidma. Mees on ju samamoodi lapsevanem, isegi kui tal on tööl pingeline periood. Mees on möku ja kahjuks on ta saanud 5 aastat lapsekasvatamisest viilida, sest kuidas muidu seletada seda, et laps on endast väljas kui peab olema koos oma isaga, kellega ta iga päev koos elab.