Tere
Olen noor naine kelle natuke üle kuu aja oleks olnud ideaalne elu.Oli kolme ja pooleaastane laps,uus suto,oleks kohe saanud korteri,mees ja mõlemil meeldiv töökoht.Aga selle ilusa idülli lõpetas meil avarii.Avarii juhtus nii õnnetult,et laps suri kuna ei kannatanud välja,et rekkaa meie autosse sissesõitis.Ise ei mäleta õnnetusest midagi.
Kuna ma armastasin oma last väga ja armastan ja jään teda kogueluks armastama ja ma arvestasin temaga alati lõppuni siis ei oska üksi olla.Meil olid suveks juba plaanidki tehtud.
Minu kirjutamise mõtte seisneb siis natuke pihtimuses,natuke teiste arvamuses,et mu pisike tütar tahtis väga väga endale väikest õde või venda ja me kavatseme mehega ta soovi täiita.Küsimus või nõuanne siis sooviks teada millal oleks õige aeg.Kohe ei tahaks teha sest kardan kas suudan teda samaväärselt armastada.Aga millal see hirm kaob.Korter nüüd olemas mees nõus aga millal on õige aeg?
Suured tänud vastamast
Teema: Lapsest ilma
Soovitan sul kindlasti nõustaja/psühholoogi poole pöörduda. Tema aitab sul natuke endasse vaadata kusmaal oled leinaga ja kas oled lapseks valmis.
Väga kurb:-( Kuidas küll sellised asjad juhtuvad, elu on nii ebaõiglane teinekord.
Ma soovitaks võtta ühendust raseduskriisikeskusega, neil on ilmselt ka kogemust selliste saatustega, et mida siis teha ja millal võiks olla õige aeg, see on teie jaoks kindlasti eriolukord ja te vajate head ja mõistvat abilist. http://www.rasedus.ee, seal peaks olema selline kontakt nagu Külliki Lillestik.
suudad küll armastada. ma arvasin samamoodi, kui jäin planeerimatult rasedaks. kartsin sama asja, aga näe – suudan küll.
soovitan siiski sul oma \”hing\” terveks ravida või vähemalt sellega alustada.
Ma tunnen sulle väga kaasa, aga sellised asjad ei peaks juhtuma ühegi lapsega ega ühegi perega. Vahet ei ole palju lapsega tegeletakse …
Perekooli foorum ei ole ilmselt sulle hetkel õige koht, mõni lähedane inimene või juba soovitatud nõustaja/psühholoog
Sügav kaastunne. Soovitan samuti asjatundja poole pöörduda, kes suudab ehk aidata mõtteid korrastada. Lähisuguvõsas kaotas ka üks pere lapse imikueas. Nemad said kiiresti uuesti järgmise, pealtnäha tundub kõik ok, mida nad tegelikult tundsid/tunnevad, ei tea.
Suurt hingejõudu ja jaksu!
Minu sügav kaastunne, kui see pole libateema. Aga sedamoodi see välja näeb, sest selle aasta jooksul Eestis juhtunud õnnetuste hulgast ei leidnud mina küll ühtki auto ja rekka kokkupõrget, kus oleks hukkunud väikene tüdruk.
olen ka lapse kaotanud ja peale seda kiiresti uuesti rasedaks jäänud. võib tunduda julm aga just uus laps lõpetas leina sest imiku kõrvalt ei jõua enam nutta taga minevikku. mõtlen oma inglikesele tihti siiani aga nö. elu läheb edasi….Jõudu sulle! ma tean, et sa ei suuda praegu seda uskuda aga ajaga valu väheneb.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas ma hinge ravima saan hakkata?Kuidas see välja näeb?
Jah sellised asjad ei peaks juhtuma peres kus last hoitakse,armastatakse ja taga tegeletakse.Mu laps oli mulle kõik ja ma küsin endalt igapäev miks ja mis ometi valesti läks!?[/tsitaat]
Kaastunne 🙁
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas ma hinge ravima saan hakkata?Kuidas see välja näeb?
Jah sellised asjad ei peaks juhtuma peres kus last hoitakse,armastatakse ja taga tegeletakse.Mu laps oli mulle kõik ja ma küsin endalt igapäev miks ja mis ometi valesti läks!?[/tsitaat]
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja kus selline õnnetus juhtus, kus väikelaps surma sai? Eestis viimase 2 kuu jooksul ei ole igatahes juhtunud ju, kaugemale ei uurinud. Millegipärast tundub libateema. Kui see libateema ei ole, siis kaastunne, ja Sinu jutu põhjal ütleks, et leina läbi elanud Sa kindlasti ei ole veel ja uue lapsega ei tasu kiirustada.[/tsitaat]
On juhtunud tõesti.Minu asi pole nimesi nimeteda aga elan samas alevis kus nemadki.Jube kahju 🙁 Tunnen südamest kaasa!
Kaua sul sellest õnnetusest möödas on?
Minul ei ole sellega kogemust, aga minu emal kahjuks on. Ema ja isa muretsesid uue lapse üsna varsti peale seda kohutavat õnnetust ja mina olengi see järgmine laps. Ema oli loomulikult üsna närviline kogu raseduse ajal, igal vabal hetkel käis kalmistul ja üldse elas rohkem minevikus oma lapsega. Ilmselt ei mõjunud see ka minule päris hästi, olin üsna närviline laps, koolis mul ei läinud ka just kõige paremini, mitte selles polnud probleem, et mul oleks midagi viga olnud või ma poleks hakkama saanud, ma lihtsalt ei huvitunud õppimisest. Loomulikult lõpetasin ma kõik oma koolid lõpuks ära.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
