Esileht Koolilaps Lapsest võõrandumine.

Näitan 25 postitust - vahemik 1 kuni 25 (kokku 25 )

Teema: Lapsest võõrandumine.

Postitas:
Kägu

Tere.
Mure selline, et 5 kuud tagasi meie pere lagunes ja kolisime lahku. Meil on 7 aastane poeg kes alustab nüüd kooliteed.
Isana tundsin kõik need aastad oma pojaga lähedust ja nägin teda pea igapäev. Kuid nüüd kui ta elab emaga näeme vaid nädalavahetuseti. Kahjuks töötan 3 vahetuses ja iga nädal erinev vahetus. Ning nüüd tunnen, et jään nii palju ilma oma lapse elust ning me pole enam nii lähedased. Igasugune nõu oleks teretulnud. Ainuke laps ja soovin talle olla nii hea isa kui saan kuid eemal elades ma pole seda veel ära õppinud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui sa lapsega reaalselt kokku ei saa nii tihti kui soviksid, siis vähemalt helista talle regulaarselt, kasvõi iga päev. Suhtle temaga. Siis ei kao see side. Minu laste isa kahjuks vajus õige ruttu ära, nüüd on 10 a möödas ja lapsed talle ise niisama kunagi ei helista, ta ise helistab vaid sünnipäeval (kui ära ei unusta) või siis kui külla kutsub (max 2 x aastas). Kogu lähedus. Koos elades ei oleks temast sellist käitumist kuidagi oodata osanud, tundus isana täitsa normaalne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

helista jah. Kui ta kooli läheb, tekib tal tohutult palju uusi muljeid, ema üksi ei jaksagi neid võibolla ära kuulata. Hoia end nt tunniplaaniga ja kooli üritustega kursis ja uuri täpsemalt, kuidas mingis tunnis oli ja mis räägiti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ütleks nii, et sa ei suudagi sama lähedust säilitada. Võõrandumine on asjade loomulik käik, pühapäevaisa ei saa kunagi samaks, mis igapäevane isa. Aga jah, telefoni kaudu saad natukenegi seda leevendada. Kõige parem, kui saad ikkagi mingi konkreetse päevakorrapunkti pojaga kokku leppida – viid teda kooli neil päevadel, kus graafik lubab, tood koolist, viid trenni vms. Ükski kunstlik kokkusaamine a la “läheme loomaaeda ja kohvikusse” ei asenda lähedusetekitajana argipäevatoimetusi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tänapäeval on suhtlemiseks kõikvõimalikud lahendused olemas ju, ka videokõned. Tee kasvõi iga õhtu 10 -15 minutine videokõne, aga reegel – lapsele antud lubadusi ei tohi petta. Ükskõik kus oled/mida teed – kui oled lapsele lubanud – oled olemas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tee kasvõi iga õhtu 10 -15 minutine videokõne

Minu arust oleks üsna tüütu (just lapse vaatevinklist), kui iga õhtul peab 10-15 minutit isaga sunniviisiliselt vestlema. Räägitakse siis, kui on midagi rääkida. Muidu on minu arust mõju vastupidine – peletav.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui sa lapsega reaalselt kokku ei saa nii tihti kui soviksid, siis vähemalt helista talle regulaarselt, kasvõi iga päev. Suhtle temaga. Siis ei kao see side. Minu laste isa kahjuks vajus õige ruttu ära, nüüd on 10 a möödas ja lapsed talle ise niisama kunagi ei helista, ta ise helistab vaid sünnipäeval (kui ära ei unusta) või siis kui külla kutsub (max 2 x aastas). Kogu lähedus. Koos elades ei oleks temast sellist käitumist kuidagi oodata osanud, tundus isana täitsa normaalne.

Jah me ikka räägime pea igapäev või üle päeva.
Kõige nõmedam et tunnen ennast halvasti selles et pole olemas. Kuigi lahkuminek ja kõik muu polnuf minu otsus. Kuid lapsest eemal pean mina olema kahjuks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuigi lahkuminek ja kõik muu polnuf minu otsus. Kuid lapsest eemal pean mina olema kahjuks.

Seda on tõesti väga kurb ja halb kuulda. Elu on kohati ebaõiglane. Sa last enda kasvatada ei soovinud võtta?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

väga kurb tõesti. mul ka ikka vahetevahel tunne, et üksi oleks parem. aga no mitte kuidagi ma ei kujuta ette, et ma ülteks oma lastele, et nad nüüd ei näegi iga päev oma isa või siis ise ma oma lapsi ei näe.
aga tõesti – kõige parem oleks, kui sa ise võtaksid enda peale mingi igapäevase ülesande – kas teda kuskile viia või tuua vms. isegi kui see on suht mõttetu ja tülikas oleks see just asi, mis teid koos hoiaks.

kõike paremat!

Please wait...
Postitas:
Kägu

ma tegelen selliste küsimustega tööalaselt iga päev ja siin on antud mitu head nõuannet.
lisan omalt poolt, et sellisel puhul on vahetustega töö vastupidi, plussiks, mitte miinuseks. vahetustega töö tähendab, et isa ja ema puhkepäevad ei kattu ja isa ning ema ei pea nö konkureerima, kes veedab lapsega puhkepäevi. kui üks või mõlemad vanemad töötavad vahetustega, siis saab laps olla vanemaga pikalt ka nädala sees. nt kui isa vabad päevad on nädala keskel teisipäev kuni neljapäev, siis veedab laps selle aja isa juures, sest isa saab rohkem lapsele pühenduda, kui nendel päevadel kaheksast viieni töötav ema. oleks hea, kui vanemad räägiksid need graafikud kuu alguses läbi ja kumbki vanem ning vanuse kasvades ka laps ise, saab oma elu vastavalt tööaegadele planeerida. nt ema teab, et isal on kuu teise nädala esmaspäev kuni kolmapäev vaba ja ema saab planeerida, et saab mõnel nendest õhtutest sõbrannaga kokku ning ei pea tulema töölt koju süüa tegema ja lapse õppetööd üle vaatama..

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ole aktiivne ka E-kooli kasutamisel. Sealt saad teada, mida laps päeval teeb, mis ülesanded või õppekäigud tal on. Milles ta abi vajab. See pakub ka ainest õhtuseks vestluseks. Nii on kergem aidata õppimisel, viia-tuua kuhu vaja. Käi kohal klassi koosolekutel näiteks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina soovitaks ka e-kooli jälgida. Kui on mõni suurem kodutöö projekt või lugemine, saab abi pakkuda vms. Klassipiknikule kaasa minna, kindlasti kontserditel jms kohal käia jne. E-koolist saab ka aimu, kui lapsel koolis probleeme, saab abi pakkuda. Normaalne ema on ikka ju avatud, kui isa tahab lapsega seotud muret jagada. Kui lapsel tekivad sõbrad, võib vahel nt last kinno viies sõbra kaasa kutsuda. Siis saab ka kohe rohkem aimu lapse elust, millest omavahel räägitakse, mis on teemad, mis klassis toimub. Koos jutustatakse rohkem. Kui laps käib trennis, saab transporti jagada ja võistlustel käia.
PS Mul lahutuse kogemust ei ole, niisama mõtlen kaasa, võin eksida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

7-aastane ongi nagu rohkem ema küljes kinni – vähemalt minu poeg selles vanuses oli. seda ka tänu sellele, et isa tegelikult praktiliselt huvi ei tundnud tema vastu ja mina olin see, kes igapäevaselt lapse kõrval oli (isa elas vahepeal ka teises riigis). samas kui poiss oli teismeline, siis tal tekkis endal suurem vajadus isa järele ja otsis kontakti. kindlasti aitasid kaasa ka isapoolsed vanavanemad, kes nii last kui lapse suhtlust isaga väga toetasid. nii et ütleks, et mingis vanusest hakkasid isa ja poeg rohkem üksteisele lähenema ja nüüd kus pojast on saanud juba noor täiskasvanu, suhtleb ta isa ja isa uue perega ka üsna palju ise. loodan et sinu puhul on ehk samamoodi – oluline on, et kontekt säiliks – mida vanemaks poeg saab, seda rohkem ta ise sind vajab. nagu ka eespool öeldud, ürita vabu päevi ja puhkust võimalikult palju pojaga koos veeta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hea, et sa ei süüdista kedagi teist tekkinud olukorras.
Kõige paremini aitavad konkreetsed kokkulepped lapse emaga ja nendest kinni pidamine. Kõlab nii, et eksiga saate normaalselt läbi, probleem on eelkõige logistiline. Kõrvalt näen vanemaid, kes saavad normaalselt läbi, kuid laste jagamine stiilis elame-näeme on lõpuks kõigile väsitav, nii vanematele kui ka lastele. Parem jagada päevad ära kvartal ette ning nendest katsute kinni pidada. Kui ei õnnestu kinni pidada, siis vahetate elu käigus.
Julgelt ütle ka tööandjale, nt et kolmapäeviti oled lapsega ja sinu vajadused töögraafiku osas on niisugused ja naasugused.

Mul on sama vanad lapsed ja lahus oldud 7 kuud ning toimib väga hästi, et on mingi jaotus paigal (laias laastus lapsed on 2/3 ajast minuga, 1/3 isaga). Ma saan osta teatripileteid mitu kuud ette, kuna tean millal on “minu” vabad õhtud. Kui sel ajal eksil selgub, et ta siiski ei saa lapsi võtta, siis on tema vastutus leida lapsehoidja. Ka lastele sobib hästi teadmine, et nt. kolmapäevad on issi päevad, isegi kui reaalsuses pooltel kolmapäevadel on erandkorras mingi muu korraldus. Lapsed samuti tahavad ette teada, mis on tulemas ja kus nad ööbivad.

Ära ole pühapäevaisa, vaid tee lapsega koduseid ülesandeid; paku eksile, et käid lapsega hambaarstil, juuksuril, klassikaaslase sünnipäeval jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

5 kuud lahus on alles lühike aeg, seetõttu see sind nii väga piinabki. Ole õnnelik, et laps on alles 7, vanuse tõttu on see talle lihtsam. Oleks mingi 10-12 vana, palju keerulisem lapsele. Kui laps just ise kontakti ei otsi, siis mina suhtlusega väga ei survestaks. Neil on nüüd oma elu, sul oma.
Mis teha, ema otsus pere lõhkuda. Küllap leiad aja jooksul uue kaasa ja saad ehk lapsegi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mõtle, et äkki kvaliteet üle kvantiteedi. Et te küll ei näe iga päev, aga kui koos olete, siis teete midagi päriselt ka koos st võtte aega mingi tegevuse jaoks koos. Paljudes peredes elatakse küll koos, aga üksteisele aega ei pühendata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimese klassi lapse koolipäev on päris lühike ja eriti palju seal kodus õppida ei anta. Natuke võib siiski juhtuda, et antakse.
Kui ema käib tööl iga päev samal ajal, siis tähendab see, et laps on peale kooli ja enne ema kojujõudmist omapead.
Kui sul on vahetustega töö, siis tähendab see, et nii mõnigi kord on lapse koolipäeva lõppedes sinul vaba aeg.
Loogiline järeldus on see, et võtad lapse pärast kooli enda hoole alla, toidad, aitad õppida.
“Teete midagi koos” kipub tavaliselt kuuluma lõbustuste alla, aga lõbustused ei aita tegelikult inimestel omavahel lähedasemaks saada. Just argised, igapäevased toimetused on need, mis koos elades moodustavad selle olulise liimi, võibolla halli ja igava, aga sellise, mis inimesi liidab. Lõbustused annavad küll sellele liitvale liimile oma värvi ja sära, aga ilma selle liimita moodustavad nad amorfse massi.
Lisaks võiksid sa enda kanda võtta muidki argiseid toimetusi ja ülesandeid. Lapsega käia hambaarsti jms juures, osaleda lapsevanemate koosolekutel ja klassiüritustel, käia lapsega riideid ostmas, lahendada esilekerkivaid probleeme. Elu ei ole ainult pidu ja pillerkaar, eksole.

Ise võin öelda, et kuni laps oli väike, moodustas minu päeva parima osa hommik, mil me kõndisime koos bussipeatusesse. Kena 1 km otsakene, mille jooksul saime kõik maailma asjad läbi jalutatud, samas selline rutiinne ja vajalik tegevus, mis nõudis küll varajast ülesärkamist aga mitte liigset nuputamist. Peatuses läks tema kooli viiva bussi peale ja mina väikese ringiga tööle. Midagi sama rutiinset ja lihtsat tuleks sul nüüd oma lapsega ka tekitada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma tean, mida sa tunned. Mina olen ema. Lahutasime, kui laps oli 8. Kõigi kolme ühiste arutelude tulemusena otsustasime, et lapse nn püsielukoht hakkab olema isa juures. Ta oli seal harjunud, kool lähedal ja minul väga tihti välislähetusi.

OI, kui valus oli alguses. Minna magama ilma last nägemata. Hommikul ainult endale putru keeta jne. Igatsus tahtis tappa.

Aga ajaga (no üle aasta läks kindlasti) loksus asi paika. Minu päralt on nädalavahetused. Ja kui mul on puhkus või lihtsalt satub nädala sees olema paar vaba päeva, ka. Õnneks on mees normaalne inimene ja mingit kiusu pole kunagi ajanud. Pikemad plaanid (a´la reisid või teatriskäigud) plaanime koos, et olla kindel, et teisel pole samaks ajaks midagi korraldatud.

Ja kui selgub, et olen ka nädalavahetusel Eestist ära, siis ei tee mees probleemi.

Mõned nõuanded sulle:
* ära hakka oma igatsust asjade ostmisega leevendama! Leppige eksiga sellised asjad kokku.
* tehke OMA traditsioonid. Filmiõhtud, matkad loodusesse vms. Esmaspäevaõhtuti nt jalutan koos lapsega trenni, ootan ta ära ja peale seda käime koos söömas, enne kui tema koju tagasi saadan.
* helista tihti (videokõned, Skype on paremad, siis näeb näo ka üle ;)), aga õpi tajuma ka seda, kui liiga tüütuks muutud. Mina küsin nt igal õhtul enne sõnumiga Skypes, kas rääkida viitsid. Alati ta ei viitsi või pole aega. Sellest pole ka midagi.
* ja tõesti, e-kool on hea variant! Ära küsi lihtsalt, kuidas sul läheb (tavaliselt saad vastuseks”normaalselt”), vaid küsigi, et kas tänane mate töö oli raske, kas ekskursioon kommivabrikusse oli põnev, saite kommi ka degusteerida jne jne. Usu, sellised pisiasjad loevad lapsele.
* lubadustest peab kinni pidama. Kui oled lubanud kl 20 lapsege inglise keelt õppida läbi Skype, siis tuledki konverentsilt varem ära ja kogu moos.
* hoia häid suhteid eksiga! On olnud kordu, kui mul tuleb õhtul megaigatsus lapse järele, siis pole mehel midagi selle vastu, et tuua laps minu juurde või et ma lihtsalt lapse mõneks tunniks enda juurde viin.
* Liigne solgutamine ei ole ka hea, laps tahab ikkagi teada, millal kus on.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänapäeval piisab sellest, kui ollakse FB sõbrad. Ja siis muidugi kõik need teised kanalid ka. Kogu aeg oled pildis!

Nali naljaks, aga vanasõna “Mis silmist see südamest” ei ole niisama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Videokõned on paremad – lapsed ei suuda tihti telefonis niisama rääkides mõtet ja sisu hoida. Videokõnes saab näidata oma meisterdusi, pilte jne.

Teiseks koos aeg olgu kvaliteetne – võimalusel tehke ühiseid käike. Loodusesse, liikluslinna, muuseumisse, kalale, lõbustusparkidesse jne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vaata, et sa last siis ära ei unusta, kui endale uue pruudi leiad. Tavaliselt nii läheb.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui sa lapsega reaalselt kokku ei saa nii tihti kui soviksid, siis vähemalt helista talle regulaarselt, kasvõi iga päev. Suhtle temaga. Siis ei kao see side. Minu laste isa kahjuks vajus õige ruttu ära, nüüd on 10 a möödas ja lapsed talle ise niisama kunagi ei helista, ta ise helistab vaid sünnipäeval (kui ära ei unusta) või siis kui külla kutsub (max 2 x aastas). Kogu lähedus. Koos elades ei oleks temast sellist käitumist kuidagi oodata osanud, tundus isana täitsa normaalne.

Jah me ikka räägime pea igapäev või üle päeva.

Kõige nõmedam et tunnen ennast halvasti selles et pole olemas. Kuigi lahkuminek ja kõik muu polnuf minu otsus. Kuid lapsest eemal pean mina olema kahjuks.

Ära süüdista seda, kes tegi otsuse. See pole oluline. Eks paaris ikka tantistakse tangot ja kes mingi mõtte välja ütleb, mis juba ehk ammugi pinna alla ulpis, pole ju tegelikult “süüdi”. Pealegi, lihtsam on leppida olukorraga ja proovida võtta olemasolevast maksimumi. Last kasvatate ju ikka KOOS kuigi enam koos ei ela.

Aga siin on juba kirjutatud… Kui graafikuga töö, siis saad ju vahel ka lapsele nädala see järgi minna, temaga koos trenni minna, süüa, koduseid ülesandeid lahendada nii, et ta saab õhtuks oma koju, oma voodisse. Ei pea olema ainult nädalavahetuseisa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Leia lapsega mingi ühine hobi või tekita mingid ägedad traditsioonid (enda rikutuse astmest lähevad mõtted kohe teaduslaagritele, Ahhaa külastused, robootika, millegi reaalse ehitamine jne). Või sportimine või muu tegevus, mis huvitab konkreetselt nii last kui ka sind.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu laste isa “unustas” lapsed, kui uue pruudi leidis. Paraku leidis ta selle juba kooselu ajal, ja pruudi südame võitmiseks kulus aastaid. Neil aastatel tundusid lapsed isa jaoks tüütud olevused, kellega seotud kohustusi ta ei tahtnud. Nii kuulsidki lapsed pidevalt “ära sega”, “tee omi asju”, “mis sa jälle tahad” jne. Polnud tal aega rattakummi pumbata või koolielust kuulata. Tõmbas ukse vahelt kinni ja tegi arvutis “tööasju”.
Lõpuks asja avalikuks tulles läksime suure tüliga lahku, sain teada, kuidas me oleme lastega ta elu rikkunud.. Kurb oli, ja viha oli.
Nüüd räägib mees, et tal on õigus lapsi enda juurde võtta, aga mingit graafikut ega korrapära ta ei taha. Tahab lihtsalt, et suvalisel laupäeva hommikul helistab ja olgu olla, jätku me omad plaanid ära, sest niikuinii on mul ju võimalik neid asju ka teinekord lastega teha.
Ma ei tea, kuidas ma sellise tola otsa sattusin

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu laste isa “unustas” lapsed, kui uue pruudi leidis. Paraku leidis ta selle juba kooselu ajal, ja pruudi südame võitmiseks kulus aastaid. Neil aastatel tundusid lapsed isa jaoks tüütud olevused, kellega seotud kohustusi ta ei tahtnud. Nii kuulsidki lapsed pidevalt “ära sega”, “tee omi asju”, “mis sa jälle tahad” jne. Polnud tal aega rattakummi pumbata või koolielust kuulata. Tõmbas ukse vahelt kinni ja tegi arvutis “tööasju”.

Lõpuks asja avalikuks tulles läksime suure tüliga lahku, sain teada, kuidas me oleme lastega ta elu rikkunud.. Kurb oli, ja viha oli.

Nüüd räägib mees, et tal on õigus lapsi enda juurde võtta, aga mingit graafikut ega korrapära ta ei taha. Tahab lihtsalt, et suvalisel laupäeva hommikul helistab ja olgu olla, jätku me omad plaanid ära, sest niikuinii on mul ju võimalik neid asju ka teinekord lastega teha.

Ma ei tea, kuidas ma sellise tola otsa sattusin

Mul sama lugu. Ja siis mängib solvunut, kui lapsed ei ole koheselt nõus tormama. Uskumatu jobu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 25 postitust - vahemik 1 kuni 25 (kokku 25 )


Esileht Koolilaps Lapsest võõrandumine.