Minu meelest on need suurpere toetused algusest peale jaburad olnud – palju loogilisem oleks, kui toetus käiks ikka lapse kohta, näit. 1. laps 100, 2. laps 150 ja 3+ laps 250 eurot. Ei ole ju nii, et 3. lapse sündimisel suurenevad pere kulud korraga 700 euro võrra, aga kui siis veel näit. 4. ja 5. ka sünnivad, siis mõlemal juhul ainult 100 eur.
Teine asi, mis kunagi ammu oli ehk keeruline, aga praeguse aja infosüsteemide juures võiks juba väga lihtsasti teostatav olla: kõik lapsetoetused võiksid kohe automaatselt jaguneda ema ja isa vahel pooleks, va. juhul, kui üht vanemat ei olegi olnud või on ta surnud. See (koos sellega, et ei oleks mingit peretoetust, ikka ainult lapsetoetused) lõpetaks ära ka igasuguse kärgperede skeemitamise suurperede toetuse saamiseks – iga laps oleks oma vanemale just täpselt nii mitmes laps, kui ta on, st kui emal on 3 last erinevate meestega, siis tema saaks jah kolmanda lapse eest suurema toetuse (st 1/2 sellest), aga kui igal mehel on ainult 1 laps, siis nemad saaks ikkagi 1/2 ühelapseliste toetusest. Ja loomulikult, kui näit. mees ei maksa elatist, läheks see toetus automaatselt naisele. Kui aga mehel on kari lapsi erinevate naistega, siis tema saabki 3+ laste eest suuremat toetust ja jaksab paremini elatist maksta.
Seda, et päevases õppes kõrgkoolis õppiv laps võiks veel lapse alla käia ja vastavat toetust saada, pean õigeks küll. Teine võimalus lugeda gümnaasiumi lõpetamisest alates laps omaette leibkonnaks ja mitte lapseks, mis tähendab, et ta saaks õppivana ja sissetuleku puudumisel taotleda toimetulekutoetust. Praegu pole üliõpilane laps, aga täiskasvanu ka mitte, see on ebaõiglane.