Kolmanda lapse eest 1000 on küll selline summa, mis paneb kolmanda lapse saamise peale mõtlema, eriti kui see veel ära ka indekseeritakse. Ma küll mõtlen õudusega tagasi laste beebieale, kohe üldse ei tahaks kogu öiseid toitmisi, koolikuid, hammaste tulekut, titemänge jms uuesti läbi teha, aga 1000 euro eest annaks pooleaastasele juba hoidja palgata ja 1,5selt võetakse juba sõime ja siis tõstaks see raha kogu pere elujärge märgatavalt.
Miks siis teised peavad rohkem makse maksma, et sinu pere elujärg tõuseks. Minu arust pole küll õiglane mitte kuidagi. See tuleb ju kellegi või millegi arvelt, mitte kuskilt taevast ei saja see raha alla. Kolmelapselised saavad teiste lapsevanematega võrreldes niigi palju rohkem raha.
Ei peakski teised rohkem makse maksma. Nii suur summa peretoetuseks tundub mullegi utoopiline. Aga puht inimlikust kadedusest: kuna ma teiste kolmandatele lastele raha külvata ei soovi, hangiks endale kah kolmanda ja oleks seeläbi kasusaajate hulgas. Enne veel maksaks endale suure preemia, millega vanemahüvitist võimendada, ja siis hakkaks triipe püüdma.
st ostan tite riigilt. Kindel ei. Laps vajab ka hoolt armastust pühendumist peale raha. Raha on ainult vahend lapse ülalpidamiseks ja laste kasvatamine on kallis. Kui vahel lugeda vanema osalust lapse kasvatusse nn elatisrahad, siis pole ju midagi vaja maksta lahuselaval vanemal. Milleks seda ja milleks toda vaja on. Riigi kanda on praeguste plaanide kohaselt suurem osa laste ülalpidamisest. Naine on ainult sünnitaja. Kui see raha läheks kõik laste hüvanguks oleks ka veel hea ja kaoks igasugunegi laste vaesuse jutt ja kerjamine lastele nii raha toitu kui muid vahendeid.