Kolmelapselised saavad teiste lapsevanematega võrreldes niigi palju rohkem raha.
See võtab kokku selles teemas tekkinud vaidluse. Ühed on kadedad, et plaanitakse teistele maksta ja nemad ei saa. Kolmelapselised näikse lausa rikkaks saavat. Ja teised leiavad, et neile oleks see raha abiks küll, kuigi rikkusest on asi kaugel. Aga mõne paneks isegi kolmanda lapse peale mõtlema.
Tuleb meelde anekdoot eestlastest põrgus: https://www.folklore.ee/~liisi/o2/otsing.php?id=21272&q=&idq_button=1
Miks see küll nii on, et eestlane on hirmus kade, kui teine midagi peaks saama?
Olen ka mina nõus, et praegune eelnõu on päris kulukas ja pole kõige mõttekam selle kulukuse juures, kuid see on vähemalt midagi, mis praeguses olukorras meie oma rahva hakkamasaamise parandamiseks teha on plaanis. Eks siin on palju inimesi, kes isiklikku rahakotti hoolikalt suhtuvad ja arutut laenamist ei poolda. Aga riigi rahakott pole päris võrreldav isikliku rahakotiga. Muidugi ei tohi ka riigi raha raisata, tegelikult peaks selle kasutamine olema veelgi hoolikamalt läbi mõeldud. Aga praeguses Euroopa ja maailma olukorras on vaja teha kõik, mis vähegi saab, et meie oma inimeste hakkamasaamist toetada. Selleks ka laenuraha kasutades, kui ülejäänud EL riigid seda teevad (siiski jäädes vähem laenajate ringi). Muidugi oleks kõige mõistlikum raha paigutada sinna, mis tooks pikaajalise stabiilse majandusliku tulu (toodete/teenuste müük, sh eksport ja heapalgalised töökohad Eesti inimestele), aga kui riigijuhtidel pole arusaamist, mis oleks need kohad, kuhu raha niimoodi paigutada, siis parem paigutada see raha inimestesse ja loota, et lisaraha toel arukamad suudavad ise midagi välja mõelda. Või siis vähemalt hulga tulevasi maksumaksjaid juurde kasvatada, kellel need head ideed ehk tulevad.
Arvan, et siin pole küsimus kadedus, vaid pigem selles, et kas antud summasid kuhugi mujale paigutada ei ole. Puudega laste toetuste tõstmisest või Haigekassa loetellu uute ja moodsate ravimite lisamisest, mida täna annetuste toel soetatakse, pole juttu olnud. Antud hetkel on seega juttu vaid toetuste tõstmisest tavaperedele, nende peale, kes elu hammasrataste vahele jäävad, sültitatakse endiselt edasi. Samuti võiks paigutada raha ka haridusse, mis siit samast teemast juba korduvalt läbi on käinud.
Antud eelnõus kasutatakse minu hinnangul ebamääraseid termineid nagu Eesti rahva “taastootmine” – jääb selgusetuks, kas üha viletsama kvaliteediga haridust saanud mass, kes sisuliselt Eesti kultuuri ja keele arengusse ei panusta, on ikka see Eesti rahvas, keda me soovime? Või siis ehk on mõistlik panustada väiksemasse, kuid parema haridusega rahvamassi, kes suudab ka rahva püsimajäämisse intellektuaalselt panustada? Samuti kui eesmärgiks on maksumaksjaid “toota”, siis antud eelnõu ju tulistab endale jalga, kuna suurem laste arv + suurem toetus tähendab, et üks osapool saab ja kasvava koormuse tõttu ka peab koju jääma ja riik kaotab sellega maksumaksjaid.