Teema: lapsevanem nõuab eeskujulikku käitumishinnet

#3374595:

#3374476:

#3374443:

Töötan ka ise õpetajana.

Kui noore inimesena tööle läksin, siis õpetas vana ja kogenud kolleeg mind nii. Aasta algul, õppematerjal on teisejärguline. Aga distsipliin tuleb klassis saavutada. Kasvõi jääb õppimata.

Igal aastal kui saan uue klassikomplekti, siis esimene trimester on kõige raskem.

Süveneda, püüda aru saada suhetest klassis. Kes keda mõjutab. Kes on nööritõmbaja. Milline mõjutusvahend kellelegi mõjub. Aru olen saanud sellestki, et kui ise suhtud lastesse halvasti, siis vastu midagi head loota ei ole. Ole piisavalt range, aga piisavalt heatahtlik. Ole sõbralikult meelestatud, aga ära püüa olla semu. Noortel õpetajatel kipub olema algul tunne, et vat nemad nüüd tulevad ja on õpilastega sõbrad. Tutkit! Pähe istutakse sulle umbes teisel-kolmandal kuul. Või varem. Oluline – ole õiglane! Ka siis kui õpilane pole meeldivalt käitunud – ära võta seda emotsiooni hindamisse kaasa. Hoia teadmiste hindamine lahus muust jamast. Jaga rohkem “präänikut” ja vähem “piitsa”. Ole klassis boss! Kui ütled, et keegi peab mujale istuma – siis nii on – sest sina ütled nii. Ja see ei kuulu üldse arutlemisele, miks ja miks mõni teine ei pea. Kui tahavad seltsielu elada, siis peale kooli kohvikus. Jää viisakaks, aga ära tagane nõudmistest. Nõudmised olgu mõistlikud.

Räuskavale lapsevanemale ütled rahulikult, et sellises stiilis sa suhtlema pole nõus.

Mida ma aga õpetajana ei mõista, ja mis ühes siinse teemagi postituses silma jäi. Teema on sellest, et lapsel pole käitumishinne eeskujulik. See tähendab siis enamasti, et käitumishindeks on “hea”. Minu meelst ongi normaalne käitumishinne “hea”. Ma isegi ei jaksa koolis eeskujulikult käituda. Ammugi siis lapsed. Kui paljud neist ikka nii käituvad, et teistele suisa eeskujuks on? Ja sõna “eeskujulik” eeldab ikka eeskujuks olemist. Ja ma loen siit, et leidub lapsevanemaid, kes samuti sellise NEGATIIVSE hinde peale aru päriksid ja lärmi teeksid. Mis ajast on “hea” hinne negatiivne? Ja vat see on see, millega õpetajad tänases koolis tõesti silmitsi seisavad. Oleme sealmaal, et kui julged lapsele töö eest panna hindeks nelja, siis võib sind oodata ees vestlus lapsevanema ja direktoriga. Sest lapsevanema arvates on 4 negatiivne hinne. Ainus, mis üleüldse kõne alla tuleb on 5. Ka siis kui töö on kirjutatud loetamatus käekirjas ja osa vastuseid puudu. Sest vaadake – kui on puudu – siis ei saa ju neid valeks lugeda. Ka sellist loogikat olen kohanud. Kui ei pannud viit lapsele, kes töölehe teise külje tegemata jättis. Lapsevanema argument oli, et esimese poole eest peaks ju viie saama.

Aga teemaalgatajale tahaks siiski öelda, et midagi pead sa oma tunni läbi viimises ümber vaatama. Ei ole mingit mõtet anda oma ainet, kui osa lapsi jookseb ringi ja peksab kedagi ning sina siis üritad seal eesti keelt või kirjandust või loodusõpetust anda. Kuidagi suudan veel sellist olukorda kehalises kasvatuses ette kujutada. Aga pinkidega klassiruumis…

Saan (loodetavasti) vähemalt esialgu koolilt tuge, nii mulle vähemalt lubati. See ongi see oodatud muutus.

Detailidesse ei lasku, aga mina sain need pöörased lapsed endale alles 1,5 kuud tagasi.

Enesekehtestussoovitused on toredad, kuid praeguses koolis nad enam ei tööta.

Lapsevanemal on alati õigus. Ja sealt kõik hädad hakkavadki. Tõepoolest, madalamat hinnet kui “viis” vanemad enam ei tunnista, hoidku jumal puuduliku eest.

Ja siis loen siin teemasid, et riigieksamid saadakse alla 20 punkti (medalistid!) või tavalise gümnaasiumi katsed osutuvad ületamatult rasketeks. Jälle on süüdi õpetajad, kes ülirasked katsed tegid või ülirangelt hindasid või need samad õpetajad, kes eelnevalt õpilastele viisi panid.

Selline kooli suunas välja pressiv ja süüdistav haridus ei saa pikalt eksisteerida.

Varem või hiljem seisavad vanemad silmitsi probleemiga, et mida peale hakata lapsega, kes midagi ei tea ja käituda ka ei oska.

Mis mõttes enesekehtestamine koolis ei tööta? Sa pole sellega ilmselt siis tegelenud, kui nii ütled. Said klassi jaanuaris?

Nüüd esmaspäeval teed nii – võtad kasti ning korjad tunni alguses KÕIKIDELT telefonid ära.

Käsid õpilastel asjad valmis panna ja vaikselt tundi alustada.

Teavitad klassi, et tunnis räägid ainult sina ja kes soovib sõna saada, see annab käega ja vaikselt märku.

Ning ütled vaiksel, kuid kindlal häälel – kes tunnikorda rikub, see saab lisaülesandena referaadi selle ja sellel teemal. Naeratad ka sinna juurde.

Hoiatusi on kaks, kolmas kord annad konkreetse ja lühikese referaadi järgmiseks tunniks esitada (seod selle aine ja õpitava teemaga ning lausud, et vikipeediat kasutada ei tohi, sest teed sellele kaastööd ja vastavas teemas kirjutatud artiklid on sinu tehtud)

Ja referaadi peavad tooma KÕIK õpilased. Kirjutad ekooli ka üles, et referaadi esitamise tähtaeg on siis ja siis, tegemata töö hinnatakse esialgu hindega 0 ja kümne tööpäeva jooksul muutub null üheks, mille järelvastamisvõimalus puudub.

Kirjuta referaat ja teema tahvlile, ülaserva.

Lisaks teavitad klassi, et lisaülesandeid saavad nad seni, kui tunnis on kord olemas.

Edasi tutvustad tunni eesmärki, palud avada õpikud/vihikud/TV-d ja tuletada meelde kolm minutit, millest eelmises tunnis räägiti. Seejärel palud tuua kõige suurema lärmaja/segaja oma koduse tööga laua juurde ning võtad ette järgmise ja suvalise inimese, kelle tööd hindad. Kuluta sellele aega umbes 5-7 minutit.

Seejärel kõnni klassis ringi, kamanda vahepeal õpilased sirge seljaga istuma, kontrolli nende ülesandeid. Mõne tegelase kõrvale (piisavalt kaugele, et ta ei hakkaks ahistamise iba suust välja ajama) jää pika pilguga vaatama ja nii, et tal hakkab ebamugav.

SINA oled klassis boss, SINA määrad tooni ja SINA alustad ning lõpetad tundi – sa ei tohi välja näidata, et sa neid kardad või sa neist jagu ei saa.

Iga sekund peab olema ettevalmistatud ja kohe, kui keegi korda rikub, osutad lisaülesande poole.

Vanemad esialgu virisevad, lapsed virisevad, aga referaat on üks osa koolitööst ja nende tegemisega saab klassi üsna kenasti distsiplineerida ja taltsutada.

Lisaks võta oma kõnepruuki ka sellised laused, kui keegi jälle lõugama ja kisama hakkab: “Lubasin rääkida?”; “Palusin sõna võtta?”; “Ütlesin, et sinu kord on või?”

/viimased neli aastat saanud koolis need klassid, kus distsipliin olnud eelneva aineõpetajaga olematu/

Jah, jaanuaris anti need lapsed.
Tegemist on 1. klassiga, nii et referaati seal veel ei kirjutata. Seal ei kirjutata üldse mitte midagi, sest 2/3 klassist ei oskagi ikka veel lugeda, kirjutada ega tunne numbreid. Tean olukorda lasteaias, kust nad tulid. Seal keelas direktor lastele tähtede, lugemise ja numbrite-arvutamise õpetamise ära. See-eest olid nad väga loomingulised: laulsid, tantsisid, vuristasid peast luuletusi, joonistasid, näitlesid jne jne. Distsipliini ei tohtinud neilt juba lasteaias nõuda, koolis jätkub sama jama. Koolis on teisigi sarnaseid vanemaid klasse, kes ka nt 4. klassis veel tähti ega numbreid ei tunne, lugeda, kirjutada ega arvutada ei oska. See ongi Eesti koolides viimase 4 aasta trend. Ega Reps ilmaasjata 9. klassi lõpueksameid ära keelata ei taha – ebameeldiv on ju tunnistada oma läbikukkumist haridussüsteemis.
Hinnetega on nii, et “mitterahuldavad” hinded on tänapäeval õpetaja mure. Õpetaja peab täitma peale “mitterahuldavaid” hindeid referaatide mahus aruandeid, kus tõestab tões ja pühalikkuses, kuidas tema on püüdnud kahemehest kolmemeest teha. Lihtsam on tõesti õpilasele “kolmed” panna. Pärast ei ilmu need voostrid veel suvetööle, kaebavad HM-i ja kohe poogitakse pedagoogile mõni viga külge ja kohalt lendab õpetaja. Seegi on Eesti kooli argipäev. Erikoole ja klasse pole, kuhu selliseid tuhajuhaneid saata ja süüdi ning süsteemile ebamugavaks muutub “mitterahuldavad” kirjutanud õpetaja. Olen seda piisavalt ise näinud, enamik õpetajaid ilmselt nõustub selles osas minuga.
No ja meie esimestes klassides on lausa keelatud alla “neljade-viite” üldse muid hindeid panna.
Nii et sinu soovitused referaate teha, “kahtesid” vorpida ja järelvastamisvõimalusest keelduda (õiguskantsler lennutas peale selliseid võtteid Kopli Kunstigümnaasiumist eelmisel aastal nii mõnedki õpetajate pead koolist välja – lapsele peab ju alati jääma võimalus ennast parandada) minu olukorras tõesti ei tööta.

Sul on vedanud, kui sulle on koolis antud luba olla range õpetaja. Enamikule õpetajatest selliseid privileege ei jagata.
Loomulikult pole see koolitöö mingi asi, mida pikas perspektiivis edasi teen. Aga mis eriala suunas kannapöörde teen, seda ma hetkel veel ei tea. Pole väga aega ega jõudu praegu sellele mõelda. No ja see ei juhtu ka üleöö: vaja uued riigieksamid teha, uus eriala omandada, kõik see võtab aega. Kontorisse võiks küll tööle minna.
Teistes klassides saan tööd küll teha. Selle klassi klassijuhataja kurdab ka väga selle klassi üle. Eks probleem saab ka sellest alguse, et see klassijuhataja ei viitsi väga oma tööd teha. Mujal tundides ka väga probleeme pole, sest kehalises neile joosta meeldib ja laulma on neid lasteaias ka korralikult õpetatud. Minu tunnis jooksu ja laulu pole eriti võimalik rakendada, minu missioon on neile aasta lõpuks trükitähed selgeks õpetada.
Märkused on ka vanematele ülimalt üksikasjalikud olnud. Eks nende arvelt see kõnealune laps oma märkutest ilma jäigi. Lootsin südamest lastele selle formaalsuse arvelt mõne tähe selgeks õpetada, aga vist ei õnnestu. Hakkan aga kõigile igas tunnis iga piiksatuse eest märkusi trükkima. Tekib sama olukord mis arstidelgi, et patsiendi ravimiseks enam aega ei jää sest e-Tervis vajab täitmist. Et sooja koha peal peesitavatel bürokraatidel oleks materjal, millega oma mõnusat leiba välja teenida.

#3374744:

Su jutus on muidugi omajagu kummalisi asju. Esimene klass, keegi muu on klassijuhataja? Muusikat sa ei anna, kehalist ka mitte. Õpetad tähti. Mida see klassijuhataja siis õpetab? Enamasti ikka esimesel klassil klassijuhataja annabki põhiaineid. Esimesele klassile peadki ema eest olema. Loota, et nad on drillitud kuulama nagu tudengid ülikoolis või nagu Hiina koolides, seda on küll palju tahetud. Parem las klassijuhataja õpetab neile lugemist ja tähti.

Klassijuhataja õpetab tähti ühes keeles, mina teises.
Drillitud Hiina tudengite ja üksteist vaeseomaks kolkivate laste vahele jääb veel tükk maad neutraalsemat käitumist.
Või sina leiad, et selline 1. klass on igati OK nähtus või?

#3374933:

Ja endiselt pean teemat libaks. See on täis kirjutaja vastuolulist juttu ja üles ehitatud, nagu Eesti kollane ajakirjandus, halvustamisele. Kindlasti on raskeid klasse ja õpilasi, aga sõbrakesed, 1.klassis ei panda hindeid, ei teadmistele, ei käitumisele ja seega ei saa ka nõuda midagi. Erinevaid õpetajaid saab olla klassil väga vähe – klassijuhataja, kehaline, muusika, võõrkeel (kui on tunnid). Oleks kirjutaja sellise käitumise 5.klassi õpilastele omistanud, no vb oleks pisut usutavam.

Ühesõnaga, see on ilukirjandus ja loodame, et see nii jääbki ja inimene, kes sellisel viisil lastesse suhtub, eal nendega tööle ei hakka.

PS! Ka mina töötan koolis.

Enamasti pannakse 1. klassis hindeid eliitkoolis, aga ka see kool on kummalisel kombel otsustanud nii teha 1. klassis. Kuigi eliidist on asi kaugel ja alla “neljade” ei lubata panna. Kui koolis on hulk muidki jaburusi (nt võib igaüks suvalisel hetkel kooli siseneda, ei pea ennast reteptsioonis tutvustama ega midagi), siis miks ei võiks seal koolis veel mõni jaburus vastu võetud olla, nagu näiteks 1. klassis kohustuslike “neljade-viite” panemine?
Jah, 1. klassis on klassijuhataja, muusikaõpetaja, kehalise õpetaja ja võõrkeeleõpetaja. Mina olengi üks neist. Pane oma peakene nüüd tööle ja küll sa välja nuputad, kes mina neist olen.

Oleks tore, kui sellised klassid oleks kollase meedia muinasjutt, paraku on selliseid klasse igas tavakoolis aina rohkem ja rohkem. Ja kuna lasteaedade õppekavad on meil viimased aastad nii loooooomingulised, nii looooomingulised, kus distsipliinil ja klassikaliste oskuste omandamisel pole enam mingit rolli, siis tuleb selliseid lapsi ja klasse iga aastaga hulgi aina enam juurde.

Imestav õpetaja vist tavakoolis ei tööta?

#3375107:

#3375019:

Sa räägid veel väga korralikest lastest, keda peab õppimises järele aitama, kuid kellel on siiski soov õppida. Sa pole nii hukka kasvatatud lapsi veel näinudki kui need minu omad.

Maksma paneb ennast seal klassis vaid koos turvamehega ja nii hakkabki olema.

Nad on ju alles ESIMENE klass. Nad ei saa veel kindlasti olla hukka kasvatatud. Nad lihtsalt ei oska õppida. Ja ega neil ei peagi olema erilist soovi õppida. Mul ei ole ka meeletut sisemist soovi igal hommikul tööle minna. Laiskus ja mugavus on inimese loomuses.

Pigem tundub, et sul tõesti pole oskusi selle esimese klassiga toimetada. Sa pead neid ilmselt suuremaks ja targemaks kui nad tegelikult on. Esimene klass on alles selline, et osad poisid seal unistavad koju minekust ja Legode kokkupanekust. Tüdrukud tahaks ema kingade ja küünelakkidega aega veeta. Ja muud sellist.

Ära oota, et nad muudkui mõtlevad, et “issand kui ma ei õpi, siis suurena normaalset tööd ei saa”. See oleks lausa õudne kui lapsed nii mõtleks.

Proovi leida viis kuidas tunnis töömeeleolu luua. Ja üsna ilmne, et turvamehest abi pole. Siis on nad võib olla vait, aga ega õppimisesoov suuremaks muutu. Nagu öeldakse – võid hobuse küll jõe äärde viia, aga jooma ei saa sa teda sundida.

Kavalus appi. Ära eelda, et nad kiiresti ja korralikult sul võõrkeelt õpivad. Suur osa neist räägib veel eesti keeltki vigadega (käänded, pöörded, lihtsustatud sõnavara).

Ja esimese klassi laps tahab nunnutamist. Ja heakskiitu. Tahab, et märgatakse kui tubli ta on.

Need lapsed ei hakkagi õppima (hoiatavad näited on mul varasemast ajast küll 4. klassidest, küll 8. klassidest olemas). Kui kodudes ei väärtustata õppimist, siis niimoodi see jääbki kuni kooli lõpuni. Õpetan praegu ka täiskasvanuid. Seal on mõnele endisele eluaegse mitterahuldava käitumishindega noormehele alles 24aastaselt pärale jõudnud, et ilma hariduseta ikka ei saa. Nüüd teenib õhtuti Mainori kooli õppemaksuks Bolti kullerina põhitöö kõrvalt lisaraha ja oigab oma raske elu üle. Ja see on veel väga positiivne näide. Enamik sellistest koolipeksjatest nii positiivsel lainel ei lõpeta.
Ja minu laste emakeel on vene keel. Selles osas on sul õigus, et ei oska suurem osa sedagi keelt lugeda ega selleski keeles kirjutada.
Pidevalt vahelduva meelelahutusega on need lapsed lasteaias küll ära rikutud ja ootavad seda koolistki. Aga kool ei ole lasteaed ja ei saa seda ka kunagi olema. Selles mõttes on see üliloomingulisus lasteaedades laste suhtes lausa kuritegelik.

#3375186:

#3375128:

#3375107:

#3375019:

Sa räägid veel väga korralikest lastest, keda peab õppimises järele aitama, kuid kellel on siiski soov õppida. Sa pole nii hukka kasvatatud lapsi veel näinudki kui need minu omad.

Maksma paneb ennast seal klassis vaid koos turvamehega ja nii hakkabki olema.

Nad on ju alles ESIMENE klass. Nad ei saa veel kindlasti olla hukka kasvatatud. Nad lihtsalt ei oska õppida. Ja ega neil ei peagi olema erilist soovi õppida. Mul ei ole ka meeletut sisemist soovi igal hommikul tööle minna. Laiskus ja mugavus on inimese loomuses.

Pigem tundub, et sul tõesti pole oskusi selle esimese klassiga toimetada. Sa pead neid ilmselt suuremaks ja targemaks kui nad tegelikult on. Esimene klass on alles selline, et osad poisid seal unistavad koju minekust ja Legode kokkupanekust. Tüdrukud tahaks ema kingade ja küünelakkidega aega veeta. Ja muud sellist.

Ära oota, et nad muudkui mõtlevad, et “issand kui ma ei õpi, siis suurena normaalset tööd ei saa”. See oleks lausa õudne kui lapsed nii mõtleks.

Proovi leida viis kuidas tunnis töömeeleolu luua. Ja üsna ilmne, et turvamehest abi pole. Siis on nad võib olla vait, aga ega õppimisesoov suuremaks muutu. Nagu öeldakse – võid hobuse küll jõe äärde viia, aga jooma ei saa sa teda sundida.

Kavalus appi. Ära eelda, et nad kiiresti ja korralikult sul võõrkeelt õpivad. Suur osa neist räägib veel eesti keeltki vigadega (käänded, pöörded, lihtsustatud sõnavara).

Ja esimese klassi laps tahab nunnutamist. Ja heakskiitu. Tahab, et märgatakse kui tubli ta on.

Need lapsed ei hakkagi õppima (hoiatavad näited on mul varasemast ajast küll 4. klassidest, küll 8. klassidest olemas). Kui kodudes ei väärtustata õppimist, siis niimoodi see jääbki kuni kooli lõpuni. Õpetan praegu ka täiskasvanuid. Seal on mõnele endisele eluaegse mitterahuldava käitumishindega noormehele alles 24aastaselt pärale jõudnud, et ilma hariduseta ikka ei saa. Nüüd teenib õhtuti Mainori kooli õppemaksuks Bolti kullerina põhitöö kõrvalt lisaraha ja oigab oma raske elu üle. Ja see on veel väga positiivne näide. Enamik sellistest koolipeksjatest nii positiivsel lainel ei lõpeta.

Ja minu laste emakeel on vene keel. Selles osas on sul õigus, et ei oska suurem osa sedagi keelt lugeda ega selleski keeles kirjutada.

Pidevalt vahelduva meelelahutusega on need lapsed lasteaias küll ära rikutud ja ootavad seda koolistki. Aga kool ei ole lasteaed ja ei saa seda ka kunagi olema. Selles mõttes on see üliloomingulisus lasteaedades laste suhtes lausa kuritegelik.

Ma ei oskagi midagi lisada.

Minu meelest sa kohtled neid lapsi, nagu nad oleks juba suuremad. Jääb tunne, et oskused nii väikestega toimetamiseks sul puuduvad. Ütled, et oled õpetanud neljandaid klasse ja kaheksandaid klasse ja täiskasvanuid. No nendega võrreldes on esimese klassi õpetamine täiesti öö ja päev. Sa ei saa täiskasvanute õpetamise meetoditega läheneda esimesele klassile. Mõtle nüüd ise – kui teised õpetajad saavad hakkama (su enda väide), siis ei saa klass olla täiesti hukka läinud. On midagi, mida sa teed mitte nii õigesti. Ja kaalu tõsiselt selle seltskonna ära andmist mõnele teisele õpetajale. Hetkel teevad nemad sulle halba ja sina neile ka kindlasti positiivselt ei mõju.

Mina ei julgeks iial esimest klassi õpetada – sest see on nii teine maailm. Aga imetlen meie algklasside õpetajaid, kes nende juntsudega toimetavad. Viimasel aktusel istus üks pisike piiga koguni õpetaja süles, teine nõjatus külje pealt õpetaja õlale, veel jaksas see õpetaja kolmandal tüdrukul pluusikraed kohendada ja pisikesele luuletuse lugejale minema hakkamiseks märku anda naeratuse ja peanoogutusega. Nagu suure pere ema. Mesilased ümber.

Selle klassi klassijuhataja ütleb ise ka, et roomab iga päev koju peale 4! tundi selle klassiga. Tunnistab, et on väga raske klass. Aga kuna suhtleb otse vanematega (mida ta mulle paraku ei võimalda), siis kuidagi veab nende lastega päeva lõpuks välja.
Ma olen varem ka 1. klasse õpetanud, õpetan praegugi veel teistki 1. klassi – sellist loomaaeda pole ma nii väikeste puhul varem täheldanud. Kuid teised õpetajad on mulle jutustanud, et need loomana käituvad endised 8. ja 4. klassi õpilased olid juba esimeses klassis samasugused.
Miks peab õpetaja alati süüdi olema, kui lapsed käituda ei oska? Süüdi on ikka eelkõige nende laste vanemad, kes oma lapsi kasvatada ei oska ega taha.
Siin polegi midagi lisada. Seda loomakarja saab natukenegi ohjata turvamehe abiga. Suurem osa neist lastest läheb niikuinii hukka. Ongi kõik.
Pole seal mingeid mesilasi ega illitupsukukununnusid. Lihtsalt pisikesed tulevased pätid.

#3375456:

Jah, on igasuguseid imelikke lapsevanemaid olemas. Ja kindlasti on õiendav lapsevanem õpetaja jaoks ebameeldiv ja see ei peaks nii olema, et õpetajad sellise jamaga tegelema peavad.

Aga palju suurem probleem on praegusel juhul see, et 1. klassi on pandud õpetama inimene, kes seda kohe kindlasti tegema ei peaks.

Ole lahke ja mine kas või homme seda klassi ise õpetama! Ma ei jääks sulle tänu võlgu, ausõna! Miskipärast on seda klassi sügisest saadik kaelast ära loobitud nagu kuuma kartulit. Mitte keegi (peale minu, kes ma sundseisus olen) pole nõus selle klassiga oma tervist rikkuma. Ei mängulisel ega ka mittemängulisel moel!

#3375471:

Üheski Eesti koolis ei panda 1.kl hindeid, ka nn eliitkoolis mitte, igal juhul mitte minu pere lapsele.

Ahah. Sinu lapse kool = mitte ükski Eesti kool. Arusaadav.