Esileht Erivajadustega laps Lapsevanema vaimne toimetulek

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: Lapsevanema vaimne toimetulek

Postitas:
Kägu

Kas on veel selliseid lapsevanemaid, kellel aastaid last toetades/ravides kipub mingil hetkel endal jaksu väheks jääma ja mida ette olete võtnud?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Ma arvan, et ei leidu lapsevanemat, kellel isegi nn tavalaps vahel katust kokku ei sõidutax.

Mina sain tööl käia, töö aitas. Sõbrad ei pidanud mu puudega last imelikux, nendega sai auru välja lasta. Igasugused tugivõrgustikud toimisid. Lapse õdedest oli palju abi (noh, kui nad parasjagu yxteist ei hammustanud, muidugi).

Viimases hädas panin lapsed õhtul voodisse, surusin walkmani klapid sygavale kõrva & jooxin kolm ringi ymber kvartali.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul ka tööl käimine aitab. Kui peaksin olema ise lapsega koguaeg siis saab jaks otsa. Terve esimese klassi käisin lapsega koolis kaasas, õhtul olin temaga, öösel-koguaeg. See väsitas nii ära. Kuna mu lapsel paanikahoog ja 100 miljon hirmu siis tol hetkel ka mehest kasu polnud, seat laps ei leppinud ka temaga. Nüüd ta mul kolmandas klassis, käib tugiisikuga. Mina saan tööle, mees aitab, vanemad aitavad. Aidata muidugi saavad ainult need inimsesed, kes mõistavad. Ühesõnaga tugivõrgustik, ega muud polegi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tööl käimine nii aitab kui kurnab, kahe otsaga asi seega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sobiv töö ja hobiaiandus.lisaks jooga.samuti pereliikmetest tugivõrgustik.
Mul on 2 erivajadusega täiskasvanud last.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

olen ka aastate jooksul väga kokku jooksnud.
leevenduseks on olnud mu terved lapsed, sõbrannad ja huvitav töö.
ma tahaks niiväga leida endale (Tallinnas) spetsialisti, kes küsiks, kuidas MINUL läheb, mitte lapsel, kuidas mina ennast tunnen. ainukesena on seda siiani küsinud üks mu lapsega tegelenud politseinikest, mul tõusid liigutusest ja kurnatusest kohe pisarad silma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

olen ka aastate jooksul väga kokku jooksnud.

leevenduseks on olnud mu terved lapsed, sõbrannad ja huvitav töö.

ma tahaks niiväga leida endale (Tallinnas) spetsialisti, kes küsiks, kuidas MINUL läheb, mitte lapsel, kuidas mina ennast tunnen. ainukesena on seda siiani küsinud üks mu lapsega tegelenud politseinikest, mul tõusid liigutusest ja kurnatusest kohe pisarad silma.

3 last, üks raske puudega. Tugivõrgustik on ainult sõnades st paljud tunnevad huvi, kuidas lapsel läheb, aga keegi ei ole nõus teda paar tundi valvama ja ei küsi, kuidas meil või teistel lastel läheb. Mitmed lähedased eitavad lapse erivajadust, räägivad et ta saab korda (see on võimalik ainult läbi ime).
Kõik on mehe õlul viimased kuud, kuna kõigun ise elu ja surma vahel. Elada ei soovi, aga ei taha ka lastele eluaegset traumat. Mehel oleks ilmselt lihtsam kui mind poleks, olen talle nagu üks erivajadusega laps juures. Ta hoolib minust väga, aga mina hoolin temast ka ja näen et lisaks lastele olen ka mina mitte abiks vaid koormaks. Aga laste pärast kuidagi vegeteerin… Ainus asi, mida teha suudan, on töö. Sellega saab mõtted mujale ja sinna matan end liigagi palju.

Viimane pauk tuli täna. Oleme üle 10a üürikorterites või majades elanud, kuna pole olnud ettevõtjatena laenukõlbulikud ja pole ka suurt tungi omada olnud.
Minu ema ja mehe isa on koguaeg rääkinud, et see pole ikka õige asi ja saatnud erinevate majade linke ja lubanud igati aidata. Nüüd kui lõpuks leidsime maja, mis meile meeldis peale mitut kuud erinevate majade vaatamas käimist, öeldi et lisatagatist keegi neist pole nõus andma. Liiga suur risk. Meil on mõlemal sissetulek rohkem kui piisav laenu teenindamiseks + elukindlustused + laenukindlustus ja nad ise torkisid, et peate kindlasti ostma, lastele stabiilsus jne. Nüüd kui me olime ise selle mõttega harjunud ja endale regulaarselt maksnud ettevõttest välja suuremat palka kui meil tegelikult vaja on, tõmmatakse pidurit…
Võtsin alkoholi appi. See pudel on mul seisnud oma paar aastat ja mulle ei maitse alkohol üleüldse, aga see kuuldavasti tuimestab. Mees põgenes lastega kodust, lootes et väljas läheb tuju paremaks.
Mis edasi, ei tea… Päev korraga. Igal õhtul magama minnes loodan, et järgmist päeva enam ei tuleks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Väldin sellest mõtlemist, sest siis oleks väga raske. Tiksun päeva kaupa ja püüan selle paratamatuga nii hästi toime tulla kui õnnestub.

Please wait...
Postitas:
Kägu

olen ka aastate jooksul väga kokku jooksnud.

leevenduseks on olnud mu terved lapsed, sõbrannad ja huvitav töö.

ma tahaks niiväga leida endale (Tallinnas) spetsialisti, kes küsiks, kuidas MINUL läheb, mitte lapsel, kuidas mina ennast tunnen. ainukesena on seda siiani küsinud üks mu lapsega tegelenud politseinikest, mul tõusid liigutusest ja kurnatusest kohe pisarad silma.

Huvitav, neis keskustes kus minu lapsed on käinud, käivad, on ette nähtud eraldi seansid emale.nii psühholoogi kui ka sotsiaaltöötaja omad. Reh.plaanis on sees. Olen aastate jooksul korduvalt psühholoogide abi saanud.
Muide, tegelikult on eriti raske aeg nüüd kui tutvusringkond oma koolide, ülikoolide lõpetajatest laste pilte postitab. Isegi nendel, kelle enda lagi omal ajal oli keskharidus, on suutnud lapsed ülikooli lõpetada.
Samas, ega ma seda muuta ei saa. Tegelen oma laste elu parendamisega ja ei unusta ka ennast sealjuures.
Mis kinnisvarasse puutub, siis meie elame üsna väiksel pinnal. Kitsas on, aga pealinnas on kergem lastele teraapiaid saada ja olen leidnud ka sobiva osaajaga töö ühele lapsele kodu lähedal.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

olen ka aastate jooksul väga kokku jooksnud.

leevenduseks on olnud mu terved lapsed, sõbrannad ja huvitav töö.

ma tahaks niiväga leida endale (Tallinnas) spetsialisti, kes küsiks, kuidas MINUL läheb, mitte lapsel, kuidas mina ennast tunnen. ainukesena on seda siiani küsinud üks mu lapsega tegelenud politseinikest, mul tõusid liigutusest ja kurnatusest kohe pisarad silma.

3 last, üks raske puudega. Tugivõrgustik on ainult sõnades st paljud tunnevad huvi, kuidas lapsel läheb, aga keegi ei ole nõus teda paar tundi valvama ja ei küsi, kuidas meil või teistel lastel läheb. Mitmed lähedased eitavad lapse erivajadust, räägivad et ta saab korda (see on võimalik ainult läbi ime).

Kõik on mehe õlul viimased kuud, kuna kõigun ise elu ja surma vahel. Elada ei soovi, aga ei taha ka lastele eluaegset traumat. Mehel oleks ilmselt lihtsam kui mind poleks, olen talle nagu üks erivajadusega laps juures. Ta hoolib minust väga, aga mina hoolin temast ka ja näen et lisaks lastele olen ka mina mitte abiks vaid koormaks. Aga laste pärast kuidagi vegeteerin… Ainus asi, mida teha suudan, on töö. Sellega saab mõtted mujale ja sinna matan end liigagi palju.

Viimane pauk tuli täna. Oleme üle 10a üürikorterites või majades elanud, kuna pole olnud ettevõtjatena laenukõlbulikud ja pole ka suurt tungi omada olnud.

Minu ema ja mehe isa on koguaeg rääkinud, et see pole ikka õige asi ja saatnud erinevate majade linke ja lubanud igati aidata. Nüüd kui lõpuks leidsime maja, mis meile meeldis peale mitut kuud erinevate majade vaatamas käimist, öeldi et lisatagatist keegi neist pole nõus andma. Liiga suur risk. Meil on mõlemal sissetulek rohkem kui piisav laenu teenindamiseks + elukindlustused + laenukindlustus ja nad ise torkisid, et peate kindlasti ostma, lastele stabiilsus jne. Nüüd kui me olime ise selle mõttega harjunud ja endale regulaarselt maksnud ettevõttest välja suuremat palka kui meil tegelikult vaja on, tõmmatakse pidurit…

Võtsin alkoholi appi. See pudel on mul seisnud oma paar aastat ja mulle ei maitse alkohol üleüldse, aga see kuuldavasti tuimestab. Mees põgenes lastega kodust, lootes et väljas läheb tuju paremaks.

Mis edasi, ei tea… Päev korraga. Igal õhtul magama minnes loodan, et järgmist päeva enam ei tuleks.

Kuidas need inimesed endale peeglis otsa vaatavad, kes seda kommentaari miinustasid? Leidub ikka igasuguseid…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meil läks lapsega ligi viis aastat, enne kui diagnoosini jõudsime. Või siis tegelikult – diagnoos oli nö käeulatuses, aga üks arst võttis selle maha, et -ei ole. Kui nüüd diagnoosile siiski kinnitus tuli, olin teise lapsega hambaarsti ooteruumis. Pisarad voolasid – mitte kurbusepisarad, vaid sellised lõpuks-on-kõik-möödas pisarad. Kuni diagnoosi polnud, me ringlesime lõputult meditsiinisüsteemis. Oleks ma iga silmapöörituse eest euro saanud, oleksin selle ajaga päris jõukaks saanud. Probleem iseenesest pole midagi väga põnevat, aga Eestis harvaesinev.
Üritan koju alkoholi-krõpse-suhkrukraami mitte tuua, et üks probleem teisega ei asenduks.
Kõige raskem koht on see, et ma olin kõik need aastad sunnitud üsna tihti mõnelt arstilt midagi nuiama, et lõpuks sihile jõuda. Ja kuigi sellest 90% oli erameditsiin, siis nüüdseks on vaimne tõrge kelleltki midagi tahta-kuhugi helistada-midagi võõralt küsida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Viimane pauk tuli täna. Oleme üle 10a üürikorterites või majades elanud, kuna pole olnud ettevõtjatena laenukõlbulikud ja pole ka suurt tungi omada olnud.

Minu ema ja mehe isa on koguaeg rääkinud, et see pole ikka õige asi ja saatnud erinevate majade linke ja lubanud igati aidata. Nüüd kui lõpuks leidsime maja, mis meile meeldis peale mitut kuud erinevate majade vaatamas käimist, öeldi et lisatagatist keegi neist pole nõus andma. Liiga suur risk.

Inimestes pettumises kõige suurem pettumine on lähedastes pettumine. Muidu on see ütlus sõpruse kohta – et alles raskustes ilmneb, kes on su tõelised sõbrad. Aga karm, kui sama lugu kehtib lähedaste kohta.
Olen ise sama läbi elanud, lähedased hakkasid lapse diagnoosi peale vaikselt eemalduma, osad isegi katkestasid suhted. See on nii ebaõiglane

Šoki vastu on kange alkohol abiks küll, rahustab ja vaigistab hingevalu esmaabi korras. Pikemas perspektiivis sellist efekti enam pole, saab vaid tülika sõltuvuse kaela.
Kirjutasid, et sissetulek on teil hea. Ehk saaksid siis endale psühhoteraapiat võimaldada? Tegelikult saaksid psühhiaatri suunamisel seda ka tasuta.
Seniks aga – poputa end. See oli ühe mu lapse terapeudi soovitus minule.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Erivajadustega laps Lapsevanema vaimne toimetulek