Mu laps nautis õues olekut ja õues tegevusi enne kooli ja ka kooli ajal, aga ikkagi tekkis koolis mõnikord TA viidatud mõnedes kohtades tõrge.
Kooli vahetunnis ei läinud ta mingil ajal enam õue. Garderoobi läks kaks kitsast treppi läbi mille edasi-tagasi peaksid ülerahvastatud koolis kõik jõudma lühikesel vaheajal välja ja tagasi (ja kindlasti pidi vahetama jalanõud õue minekuks, isegi, kui riideid ei pane). Õpetajad lajatasid märkuseid , kui lapsed õuest peale kooli kella tundi jõudsid (küll välja pakutud variandid, et õues heliseks mingi eelkell, aga seda käiku ei lastudki). Hoovis polnud tegelikult sisuliselt tegevusvariante (ikka see mida ise tekitad jooksu, või kui oma rattaga koolis ,siis ratta või palliga).
Kehalises oligi neil palju aastaid suures osas õues, sest sise sprodisaali neil isegi ei olnud. Kui aga talviste aladega isegi soodsa ilma korral õues ei tegeleta vaid ikka jooksud jms sügise ja kevade tegemised, siis ilmselt tüdineb nii mõnigi õpilane sellisest õuekehalisest ka. Praegu jälle kuulda et mingi palats ei vasta “veel” nõuetele (pole vist remonttööd pidulikult avatud) ja seal ei saa kehalist läbi viia ja toimuvad kehalised siis jälle mingis asendatud tegevuses.
Mu lapsel oli küll (siiamaani)nii äge klassijuhataja ja ägedad õppekäigud, et lapsed läksid hea meelga ja kiitsid (isegi kui tekkis kellelgi möödapanekuid riietusega uskudes ilmateadet või mõne iseenese tarkust). Ainukesi “pirtutamisi” kuulsin sellistele “õppekäikudele”, mis surutud koolipäeva sisse mingiks tunniks paariks ja pidid pärast jälle õigeaegselt järgmises koolitunnis olema, tassima kaasas mitmeid variante riietusi ja mõtlema, kus ja kuidas ruumipuuduses vaevlevas koolis neid hoistada. Kes ikka naudib sellist tihedaks lükatud tegevusi ja paanilisi kiirustamisi. Ei jõua ühes ega teisses süveneda ja nautida.
