Sa oled vist päris kotis elanud, et sellest midagi ei tea? Neid juhtumeid on sadu. Konkreetseid näiteid ma sulle siin Perekoolis tuua ei tohi, või muidu pannakse mind ennast vanglasse konfidentsiaalsuse rikkumise pärast.
No aga too mõni näide anonüümselt, siis ei saa keegi sind konfidentsiaalsuse rikkumises süüdistada. Kui selliseid juhtumeid, kus lapsed vale kohtuotsuse pärast on surnud või eluks ajaks invaliidistunud on, väidetavalt lausa sadades lugeda saab.
Huvitav, kuidas see üldse võimalik peaks olema, et laps ühele vanemale, kas emale või isale määratuna ühe vanema tõttu surma saab või invaliidiks jääb? Siis peab see üks vanem ju lausa hullumeelne mõrtsukas olema või täiesti teovõimetu, aga see paistaks ju kohtumenetluse käigus välja.
Selline asi, et laps elab ühe vanema juures ja siis juhtub temaga saatuslik õnnetus, võib muidugi ette tulla, aga see ei ole kindlasti vale kohtuotsuse tulemus. Õnnetusi ja haigusi tuleb ette ka kahe vanemaga peredes ja neis peredes, kus lapsed elavad ühe vanemaga omavahelise kokkuleppe alusel ja kohtuotsust ei ole.
Ei taha siin äratundmise hirmus liiga detailseks minna, aga lühidalt kirjeldades selline tõestisündinud juhtum:
Mees oli vägivaldne, naine tegi mitu avaldust politseile ja sotsiaalosakonnale, kuid seal teda ei usutud, kuna mees oli karjääris edukas ja oskas jätta endast väljaspool kodu väga meeldiva mulje. Lõpuks võttis naine oma lapse ja tegi minekut. Kolisid elama vägivaldsest mehest võimalikult kaugele, teise linna. Naine nägi vaeva, kustutades oma sotsiaalmeedia kontolt ja mujaltki kõiki jälgi, mis annaksid aimu ta asukohast. Uues kohas lootis alustada puhtalt lehelt.
Kuna kohalikus lasteaias polnud lasteaiakohta, siis pöördus naine kohaliku sotsiaaltöötaja poole palvega saada lapsele kiiresti lasteaiakoht. Too aga hakkas uurima naise ja lapse eluolu kohta. Kogemata lobises naine talle välja, kuidas nad vägivaldse mehe eest põgenesid. Sotsiaaltöötaja teatas, et igal lapsel peab isa olema ja isaga suhtlemist ei tohtivat takistada. Naine üritas selgitada, et mees on vägivaldne ja nende eesmärk ongi just nimelt kaduda võimalikult kaugele. Teda ei usutud ja kogu trall hakkas sealgi otsast peale.
Uue elukoha lastekaitseametnik võttis ühendust eelmise elukoha ametnikuga ning too oli teatavasti isa poolt. Kuna too oli alati nii kena mees ja käis korrektselt riides ja tegi meeldivaid komplimente ja rääkis, kui väga ta oma lapsest hoolib. Samal ajal “see ema” nägi välja ebastabiilne – pidevalt äranutetud silmadega, hoolitsemata välimusega ja ärritava jutuga.
Saadetigi kohtusse toimik, kus selline tekst sees. Lisaks oli sinna tekitatud hulgaliselt selliseid seiku, mida ema üldse omaks ei võta. Lastekaitseametnikul mitte mingeid tõendeid enda poolt kirja pandud seikade kohta esitada ei ole. Aga kuna tegu on ikkagi ametnikuga, siis uskus kohtus viimase versiooni. Sest ei ole ju lihtsalt kunagi võimalik, et ametiisik pole erapooletu või esitaks kohtule väärinformatsiooni. Sellist asja saavat teha ainult need, kes on juhtumis lapsevanema rollis…
Seega määrati laps isale. Isa lapse eest ei hoolitsenud, vaid jättis ta suvaliste naissoost sugulaste või tuttavate kaela peale. Ise elas oma harjunud elu edasi. Laps käis külakorda kus juhtus ja nägi pealt asju, mida poleks pidanud nägema. Ka õnnetusi juhtus, ja tegelikult päris palju. Need olid sellised õnnetused, mis tekivad hooletussejätmisel. Kui ema lapsega kohtus, olid lapse kehal sinikad ja juures suitsuhais, ning lasteaiaealine tunnistas, et proovib ise suitsu. Lastekaitsetöötajale selgitas isa, et laps sai sinikad kogemata kukkudes ja suitsu võttis salaja isa tagant, noh juhtub.
Ametnik ei teinud nüüdki midagi, sest ta oli kohe alguses otsustanud olla isa poolt ega soovinud nüüd kord langetatud otsust korrigeerida.
Varsti oli see laps nii palju üle elanud, nii füüsiliselt kui mentaalselt, et talle vormistati raske puue. (Enne kohut oli tegemist täiesti terve lapsega.) Nüüd on ta sotsiaalsüsteemis sees, saab iganädalaselt teraapiaid, peaks käima koolis kuid ei saa seal käia ja on koduõppel. Vähemalt võeti ta lõpuks ikkagi isalt ära ja vähemalt ta seisund ei halvene enam.
See kohtunik, kes välise meeldivuse ja lastekaitseametniku valesti täidetud toimikumaterjalide põhjal lapse vägivaldsele isale määras, ei vastuta loomulikult selle eest, et Eestis on nüüd üks raske puudega noor juures. Ei vastuta eales ka kallutatud ja ebaeetiliselt oma tööd teinud lastekaitseametnik. Ainult emale on nüüd elu lõpuni puudega lapse hooldamise taak garanteeritud, kedagi teist ametnike valed otsused ei huvita.
