Teema: Lapsevanemate poolt kasutatavad karistusmeetodid

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kõik lapsed on saanud naha peale . Ei kahetse põrmugi! Peksnud pole ühtegi, aga oma kiire nähvaka peene vitsaga on kõik elu jooksul korra-paar välja teeninud. Õnneks sel ajal veel vanemaid selle teo eest vangi ei pandud.
Huvitav, miks politsei neil lastel ( alaealised ju!)käed selja taha ja asfaldile pikali väänavad kui purjus peaga kusagil lärmitsevad??? Kas nad tõesti ei KUULA politsei juttu?!
Mis Te siis teete,kui üks pätt laps lööb TEIE last? Ja ärge tulge kirjutama, et Teie ANDESTATE Teie last mõnitanud ja peksnud kaakidele. MA EI USU TEID IIALGI; SIIS TE OLETE EBANORMAALSED! Mõelge neile hiljuti ülesriputatud videotele, mis tundega seda vaataksite, kui oleksite olnud selle noore neiu ema??? [/tsitaat]

Ära karju. Sa oled kõiki on kolme last peksnud. Küll kahetsed ja nii lihtsalt ongi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa pole autoriteet tema jaoks, sinu sõnal pole kaalu, nii lihtne see ongi. Miks sa ei ole autoriteet, on sinu mõtlemiskoht.[/tsitaat]

Räägingi ju, oleks aastaid tagasi laksu ära saanud, oleks asjad tehtud (loe: autoriteetne).

See lõpmatu räägimine nagu mees mehega, nagu inimene inimesega ei vii alati kuskile välja. Mina olen täiskasvanu ja tema laps, ja rääkima oleks pidanud talle arusaadaval viisil, st laks andma lõpmatu selgitamise peale.
Aga tunnistan, et olin isegi nende rääkimisepooldajate leeris, ise piisavlat noor, rumal ja kogenematu, ei taibanud veel seda, et laps pole võrdne.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Nojah-kui sa näiteks tööl mõnest ülesandest hästi aru ei saa…siis järelikult peaks ülemus ühe litaka mööda kõrvu sul panema. Siis hakkad ju aru saama. Ja veel-sa pole võrdne, järelikult tulebki tou ära panna. Autoriteet ju.

Kõik loomad on võrdsed, ainult mõned loomad on võrdsemad….[/tsitaat]

Kuidas laps täiskasvanuga võrdne on? Võrdne oma kogemuselt, teadmisetelt, vastutus- ja otsustusvõimelt? Tegelikult ka või?

Aga miks siis teda pissitama ja potitama peab, raha ja süüa andma? Hoidma ja kaitsma?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Jah, aga öelge, mida teha siis, kui ma olen lapsele 10 (KÜMME!) aastat järjest igal hommikul öelnud, et ta peab voodil teki vähemalt sirgu ja öökardinad eest vedama?! Pole ju palju?!

Vbl kord nädalas, ei, vast 1 kord nahe nädala jookusl ta seda teeb.

Laps, muide, on praegu 17.

PS
Ma olen kindel, kui ma oleksin umbes 3dal aastal talle siraka andnud, poleks seda igapäevast jama enam.

[/tsitaat]
Meie kümneaastane neiu ka ei tõmba hommikul oma toas ruloosid üles ega tekki sirgu.
Ma lahendasin selle nii, et viisin tema toast valgustvajavad potililled minema :))) Las siis olla rulood all. Tekist ma saan tegelikult aru – see tekk on tal jube raske. Ta tahab sellega magada, hea soe aga seda sirgeks tuuseldada on temavanusel tüdrukul raske. Nii et pideva näägutamise asemel ma lõpuks hakkasin ise mõtlema, et mis siis tegelikult viga on, et ta neid asju ei tee? Siis avastasingi selle raske teki. Ruloode asja ma veel nuputan aga kuna lilli tema toas enam pole, siis pole selle väljamõtlemisega mul kuigi kiire 🙂
Poiss hoiab meil oma tuba enam-vähem korras, 12 aastane tema siis (täitsa lõpp, ma pidin praegu kümme sekundit mõtlema kui vana mu poeg on!!! Mul on midagi viga või??).
Aga üldjuhul olen ma jõudnud sinnamaani, et ma ei karju oma laste peale, ma lihtsalt ei viitsi, mul hakkab kurk siis valutama ja hääl murdub. Füüsilisest karistamisest ma ei räägigi – imelik on nende suunas vehklema hakata ju. Nagu ma oleks mingi närvihaige, pärast on ainult omal piinlik, et enesevalitsuse kaotasin 🙂
Ma olen proovinud nendega lihtsas keeles rääkida, põhjendada ja selgitada. Saavad aru küll kui suhtuda nendesse kui inimestesse.
Kui enam üldse midagi ei aita, siis saadan mehe peale. Siis piisab kui issi, kes on vana rahu ise, korra kõva häälega põrutab, et olgu see asi tehtud! Aga seda varianti kasutan umbes kolm korda aastas.

Heh, eiei, mulle tuli lihtsalt see ruloojutt nii tuttav ette :)) Teil on muidugi hoopis teine olukord. Ega ma seda enda juttu soovitusena ei mõelnudki, kribasin lihtsalt enda kogemust.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Just nimelt, HEA laps saab aru. Mu teisel lapsel on nii palju mõistust peas, et pooleteitaastasena topib ise vabatahtlikult õue minnes kindad kätte. Samas mu peatselt seitsmene pigem käib ja külmetab endale gangreeni ning ükski jutt ei aita. Lapsed on lihtsalt väga erinevad. Nüüd, omades kogemust ka teise, \”normaalse\” lapsega, hakkan ma isegi aru saama, kuidas mõnel inimesel võib lapsi olla 5 või enamgi. Uskuge mind, kui enamus lapsi oleksid sellised põrgulised nagu minu esimene, siis piirduks enamus vanemaid ühe lapsega.[/tsitaat]

No kuule..
Sa nimetad oma last põrguliseks..

Mõni ime.. mõni ime..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Räägingi ju, oleks aastaid tagasi laksu ära saanud, oleks asjad tehtud (loe: autoriteetne).

See lõpmatu räägimine nagu mees mehega, nagu inimene inimesega ei vii alati kuskile välja. Mina olen täiskasvanu ja tema laps, ja rääkima oleks pidanud talle arusaadaval viisil, st laks andma lõpmatu selgitamise peale.
Aga tunnistan, et olin isegi nende rääkimisepooldajate leeris, ise piisavlat noor, rumal ja kogenematu, ei taibanud veel seda, et laps pole võrdne.

[/tsitaat]
Sa ajad segi autoriteetse ja autoritaarse kasvatuse. Autoritaarse kasvatuse puhul sobivad tõesti kõik vahendid, ka hirmutamine ja vägivald, oma tahtmise kindlustamiseks. Autoriteeti aga laks sulle küll ei too, autoriteedi hoidmiseks on ikka teised meetodid. Lõputu selgitamine küll mitte, see ei tee muud kui seda, et sinu jutt muutub lapsele tapeediks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa ajad segi autoriteetse ja autoritaarse kasvatuse. Autoritaarse kasvatuse puhul sobivad tõesti kõik vahendid, ka hirmutamine ja vägivald, oma tahtmise kindlustamiseks. Autoriteeti aga laks sulle küll ei too, autoriteedi hoidmiseks on ikka teised meetodid. Lõputu selgitamine küll mitte, see ei tee muud kui seda, et sinu jutt muutub lapsele tapeediks.[/tsitaat]

Väga hea! Paku variante!

No panen ka siia oma mõtted kirja. Minu meelest peab igasugune karistus olema ALATI läbimõeldud, kui seda tehakse kasvatuse eesmärgil. Tavaliselt karistatab vanem last füüsiliselt oma vihahoos ja see pole õige, see on ebaviisakas ja julm, kui ei oska oma tundeid vaos hoida ja valatakse neid väiksema peal välja. Kuid oma last füüsiliselt karistada väga läbimõeldult tundub veelgi julmem! Minul hakkaks lapsest kahju, kui teda juba ise rahunenuna hakkaksin lööma… A’la kallis laps sinu enda paremaks inimeseks kasvamise nimel panen sulle rihmaga vastu tagumikku. No kuulge…

Siin räägitakse väga ektreemsetest lastest ja olen oma silmaga selliseid ka näinud. Mu tutvusringkonnas on selline kangekaelne 5-aastane piiga, kes pandi karistust kandma nurka ja kui vanemad lubasid tal sealt ära tulla siis ta lihtsalt ei tulnud. Seisis seal tunde ja lõpuks kui magamise-söömise ajad käes olid siis vanemad juba palusid, et ta sealt ära tuleks. Ööni seisis seal ja lõpuks jäi ikka võitjaks. Vot see on iseloom ja elus tuleb selline kangekaelsus tegelikkuses kunagi ehk kasuks. Sellise lapsega tuleb aga eriti kannatlik olla, mitte hakata veel rihma-vitsaga taguma \”mõistust\” pähe – siis kasvabki temast komplektsides allasurutud vihane inimene, keda me kindlasti oleme kõik kohanud. Või siis poiss, kes on nii hüpeaktiivne, et üks sõna või pilk naelutab ta sinu külge ja ta on nii tüütu ja väsitav- pead temaga õhtu otsa tansima või mängima. Et tähelepanu saada, selleks teeb ta kõike! Vanemad on temast väsinud ja lihtsalt ei suuda tema meelt lahutada ja see tekitab omakorda surnud ringi… Selline laps on vanematele väljakutseks! Temagagi peab vaeva nägema, või tähendab, peab vanem iseendaga vaeva nägema, et sellisest lapsest kasvaks normaalne endaga hakkamasaav inimene.

Ja kardina eest tõmbamise-voodi ära tegemise ema, sul on õigus, et oled kunagi jätnud oma töö tegemata. Aga ei arva, et füüsiline karistus kunagi sellise asja tegemata jätmise eest oleks sind päästnud ja nüüd oleks laps kukupai. Arvan, et see pole ainus asi, mida ta palumisel tegemata jätab. Tegemist on palju sügavama probleemiga- 1. Sa pole tema jaoks autoriteet, 2. Sa lihtsalt näägutad ja ta ei viitsi kuulata. Mõelge nüüd oma kooliajale tagasi- parimad õpetajad olid need, kes ei ladunud mõtlematult 2-tesid ja mölisesid-vingusid, vaid kes ikka südamega õpetasid ja oskasid korda pidada. Tean ka ühte sellist ema, kes koguaeg oma last kirus, et midagi ei tee, laisk, tuleb öösiti külapealt jne. Tuli välja, et poiss lõpetas keskkooli kiituskirjaga ja sai nii mõnegi lõpueksami üle 90 punkti. Mõni vanem hüppaks rõõmust lakke aga mitte tema – moka otsast ütles, et jah läks hästi aga ei kiitnud ega midagi. Kui mul oleks selline ema siis ma ei viitsiks ka midagi teha, kui ta ainult mu kallal iriseb. Minu ema tegi mulle omal ajal selgeks, et me kõik peame ühisesse perre panustama- nemad isaga käivad tööl ja meil lastel on teised kohustused. Kui mina ei austanud neid siis ka nemad vastasid samaga- sain aru.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

Ja kardina eest tõmbamise-voodi ära tegemise ema, sul on õigus, et oled kunagi jätnud oma töö tegemata. Aga ei arva, et füüsiline karistus kunagi sellise asja tegemata jätmise eest oleks sind päästnud ja nüüd oleks laps kukupai. Arvan, et see pole ainus asi, mida ta palumisel tegemata jätab. Tegemist on palju sügavama probleemiga- 1. Sa pole tema jaoks autoriteet, 2. Sa lihtsalt näägutad ja ta ei viitsi kuulata. Mõelge nüüd oma kooliajale tagasi- parimad õpetajad olid need, kes ei ladunud mõtlematult 2-tesid ja [/tsitaat]

Ma SELETAN, räägin ja põhjendan, miks on vaja seda teha.
kord aastas kordan rahuliku häälega üle, muidu kordan tavaliseltt, mida on vaja teha. ei õpetades, näägitades ega mõlisedes. Tavalise, rahuliku häälega, nagu viisakas inimene naabrinaselegi ütleb, et palun, siin on tass kohvi.

Ja füüsilisest karistusest – see polegi karistus, vaid kui selgitamine, rääkimine-rääkimine-rääkimine ja rääkimine (mölisemisest ja näägutamisets ei tea ma midagi) ei aita, siis üks raputus, tutistus varasemas eas oleks selle lapse omast maailmast välja toonud ja nägema-kuulma pannud.

Ja muide, see on AINUS asi, mida ta ei suuda oma kolmest kohustustest (oma must pesu pessu viia ja nõudepesumasinaga opereerida) teha.

Palun, kas on veel ettepanekuid?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

JA mida ta ise ütleb, miks ta seda ei tee? Lihtsalt ei tee kiusuks, unustab ära, ei viitsi? [/tsitaat]

Unustab, ei viitsi. Ei ole kiusuks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Unustab, ei viitsi. Ei ole kiusuks.
[/tsitaat]
Lase vabaks siis, ära ela oma elu keeruliseks. Närvirakud ei taastu. Aga sina kulutad oma seletamisega ja õiendamisega vähemalt 2 inimese närve.

Võin öelda, et unustamist nii ebaolulise asja puhul, nagu ruloo üles tõmbamine sa välja ei ravi. Minu isa püüdis minult hajameelsust välja ravida, minu abikaasa püüab seda aeg-ajalt oma märkustega. Aga hajameelsus on inimese isikuomadus, mida sa ei muuda. Olen ise juba 35 aastat püüdnud leida kõige efektiivsemat meetodit kuidas mitte unustada ja tulemus on – ei tohi ebaoluliste asjade peale oma mälu kulutada, siis ununevad olulisemad asjad ära. Pideva treeninguga on võimalik kinnistada alatedlik käitumine (a la võtmed-rahakoti ja mobiili paned alati sama koha peale, mitte külmkappi, elektripliidi keerad kinni jne. Aga vaatamata sellisele kinnistamisele võib ikka juhtuda erandeid. Enne uksest väljumist püüan iga kord uuesti läbi käia kõik võimalikud asjad mis tegemata. Aga kui neid asju, mille pärast muretseda on liiga palju, siis ei ole võimalik koos eksisteerida teiste, kiiremini mõtlevate inimestega. Kui ma peaks uksel enne lahkumist mõtlema veel igasuguste ruloode allatõmbamiste peale, siis ma poodi ei jõuakski. Ruloo tuleb mulle meelde siis, kui mul on vaja valgust, eks ma siis lükkangi selle üles. Miks teil ei võiks ka olla nii, et ruloo lükkab üles see, kellel on vaja valgust? Kui ikka on näha, et aastatepikkune näägutamine ei anna tulemust, siis tuleb mingi muu lahendus või kokkulepe välja mõelda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oot, miks see TEINE laps ei või kardinaid eest tõmmata, kui ta esimesest parem on (sest nagu ma aru saan – laisk ja loll ja keretäit vääriv on ainult üks su lastest)? Ühine tuba ju, miks ainult üks lastest peab mingite nõdrameelsete kardinatega jantima, peamiselt ema rõõmuks, sest ema ei suuda oma riiete võtmiseks ise kardinaid eest ära tõmmata. Ikkagi tundub mulle, et kõige suurem probleem on sul endal – sa ei taha päeval tuld põlema panna, et laste toast kapist oma riideid võtta. Äkki paned oma rõivad siis üldse enda tuppa? Ma tõesti ei saa aru…[/tsitaat]

Hästi, aga miks peaks päeval tuld panema? Päevavalges? Iga päev? Kogu aeg?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Väga hea! Paku variante!
[/tsitaat]
Ausalt, ei oska mingeid variante 17-aastase kasvatamiseks enam pakkuda. Sul on selles osas õigus, et autoriteedi säilitamiseks oleks tulnud selle kallal töötada juba kolmeaastase lapsega, aga eksid paraku, kui arvad, et laks oleks abiks olnud. Laks või tutistus oleks sinu jaoks ühe konkreetse olukorra lahendanud, aga sinu suutmatus ennast vägivallatult enesekehtestada oleks ju ikka alles ja järgmises konfliktsituatsioonis oleksid jälle pidanud laksu andma, ja siis uuesti ja uuesti. Mind muuseas kasvatatigi täpselt nii.
Ma ei oska ka muud nõu anda, kui et paari aasta pärast on laps tõenäoliselt kodunt läinud ja kui tahad, et ta sinuga veel pärast seda ka veel kunagi vabatahtlikult suhelda tahab, siis tuleb lihtsalt seni hakkama saada. Selles vanuses inimest enam ei kasvata.