Justkui korteriasunikud oleksid aastaid tagasi, kui kinnisvara jaotati, seisnud leti ees, kus peal kaks valikut: suur eramaja ja läbikostvate seintega korter,
Kinnisvara meil ammu enam ei “jaotata”, aga valiku tegid inimesed ju siiski ise.
Korterielu pole paraku nii privaatne kui eramaja.
Suures majas elanu, hetkel naudin korteri elu, ei hakka kedagi närvi ajama minu omandisse kuuluva kinnisvara nimistuga.
Vaevalt küll keegi rikkur viiendale korrusele koliks. Mees jättis maha?
Mitmes korrus oleks sobilik?
Muidugi mine ütlema. Meil ka oli väga lärmakas see olemine, eriti kevadel kui koroona oli. Kogu pere täiskoosseisus 24/7 kodus. Läks kisaks ära jah. Ja lisaks kadus ka kuidagi märkamatult normaalne unerütm. Ise ma koguaeg selle möllu sees ei märganudki.
Lõpuks lausa kaks korterit tulid kaebama pluss ühistu esimees. Lapsed kuulsid “pahandamist” pealt. Hetkeks ehmatasime kõik ära. Aga alates sellest hetkest on meil kodus vaikne. Lapsed võtavad palju-palju vaiksemalt! Kuidagi nüüd on ka õhtune voodisse minek oluliselt valutum, ilma vaidlusteta.
Mida ma öelda tahan, et kui koguaeg olla laste kisa sees, siis võib juhtuda see, et lastevanemad ise on juba immuunsed sellele kisale ja lärmile. Ei märka enam, kuid märkamatult mõjub see pidev lärm väsitavalt kõigile, ka lärmavale perele. Ma olen kindel, et selle pere vanemad igatsevad ise kõige rohkem vaikust.
Niisiis, sättige teavitamine nii, et lapsed ka kuuleksid, et keegi naaber on PÄRISELT olemas ja kes on PÄRISELT häiritud.
Mitmes korrus oleks sobilik?
Sulle sobib see viies suurepäraselt.
Nii ongi, tänan komplimendi eest!
Mäletan, lapsena sai ka korteriinimeste poole kõõrdi vaadatud, issand neil polegi oma aeda ja sauna, kuidas nad mängivad jne. Õnneks lapseiga on möödas.
Tegelikult ega seal midagi teha pole, võid ju rääkima minna aga ega see midagi muuda.
Minul ka väiksed lapsed ja tõesti nutavad, kaklevad ja karjuvad praktiliselt koguaeg ja ma ei saa midagi teha. Jõuga vait ju ei sunni ja vahel karjun ka nende peale, sest nad ilusti rääkides ei kuula. Ikka päris hull on olukord. Vahel mõtlen küll, mida naabrid küll mõelda võivad, seinad kostavad nii hästi läbi.
Jääb vaid oodata kuni suuremaks kasvavad.
Kindlasti mitte ei pea naaber ootama, et sinu lapsed juba suureks kasvaks, et temale saabuks elamisse rahu ja vaikus. Hoopis sina pead taltsutama oma lapsi. Teedki neile selgeks, et kodu pole kisamise ja kaklemise koht. Ütledki, et naaber tahab rahu ja vaikust.
Tundub tõeline õudus tulla töölt ja teisel pool seina tramburai käib. Kaaluksin kolimist või siis hakkaksin tihedalt naabri ukse taga käima.
Omast kogemusest võin öelda, et on inimesi, kellel ei aita ukse taga käimine ega ka mitu korda politsei kutsumine. Tegemist pole lastega vaid pidutseva venelasega.
<p style=”text-align: left;”>Kahjuks on meil ka tihtipeale kisa ja karjumine.</p>
Meil on aga autistlik poiss kes juba normaalse eiramise peale (nt. Täna sajab vihma ja välja ei saa) kisab ja nutab.
Paraku meie midagi teha ei saa. Aga meie kortermaja on ka suht hästi ehitatud (või nii ma loodan) ja teisi naabreid eriti kuulda ei ole.
eelmises kohas, kus ma elasin, oli noor pere kahe väikese pojaga, noorem vist neljane ja vanem kuuene. kõik röökisid kõikide peale – lapsed omavahel ja niisama “ääst meelest”, vanemad teineteise peale ja laste peale ja siis lapsed omakorda kas karistusest või jonnist või mõlemast. korterite uksed olid õhukesed ja koridor suht kitsas, see oli ikka päris õudne.
aga ükskord olid vanemad ära, poisid kaaberdasid koridori peal ja jälle lõugasid, ma kutsusin nad siis natukeseks enda poole. ja kui teineteise poole pöörduti juba kisades, siis kogu aeg ütlesin neile, et paluks tasem, ma kuulen hästi, ja rääkisin ise ka vaikselt. paari sellise korraga olid mul lapsed vaikseks treenitud, aga kahjuks töötas see ainult koos minuga. nii kui nad koju tagasi läksid, akkas samane pull jälle otsast peale. kohe kahju lastest. nüüd peaks nad juba ammu täiskasvanud olema, aga mul ei ole õrna aimugi, kuidas nad hakkama saavad ja millisel valjusel ja toonil suhtlevad.
Minul ka väiksed lapsed ja tõesti nutavad, kaklevad ja karjuvad praktiliselt koguaeg ja ma ei saa midagi teha. Jõuga vait ju ei sunni ja vahel karjun ka nende peale, sest nad ilusti rääkides ei kuula. Ikka päris hull on olukord. Vahel mõtlen küll, mida naabrid küll mõelda võivad, seinad kostavad nii hästi läbi.
No kui väikesed siis, et lausa kogu aeg karjuvad ja nutavad? Mul on 3 last (8, 6 ja 1a7k) ja eks nad ka vahel kaklevad ja kisavad, aga kogu aeg mingit karjumist küll pole. Kõige väiksem jonnib, kui oma tahtmist ei saa, aga siis tuleb lihtsalt muud tegevust leida, kaasata lapsi oma tegevustesse (toimib minu tite puhul suurepäraselt!) ja juhendada ning õpetada, kuidas omavahel suhelda ning kõik koos rahulikult mängida. Kui suuremad ülemeelikuks lähevad, saadan kas õue või lauamänge mängima. Tihti annan neile ülesandeid nt pesu pesema panna, loomadele süüa panna, voodipesusid vahetada, nõud masinasse või välja, põrandaid pühkida, tolmu võtta või lapiga suvalisi pindu nühkida, mida tegelikult üldse nii väga vaja pole, aga mida lapsed alati mul väga innukalt teha tahavad. Mingit tipptasemel teenindust loomulikult oodata ei maksa, aga nii nad õpivad pingutama ja hiljem on üliuhked, kui midagi tehtud saavad. Tegemist on pikaks ajaks ja ühes sellega ka vaikust. Eakohaseid ülesandeid leidub igale vanusele!
sellises vanuses kombo ei karjugi veel. 6-8 eluaastat yldse kõige lihtsam vanus ju.
Oota, kui vanemad lapsed nii 11-12 vanusesse jõuavad (kui tydrukud, poistel hiljem), siis mitu aastat detsibellid laes.
Ei leia, et korterites elavad pered peaks yksteist nahutama, kuna maja kostab paratamatult läbi. Nii lihtsalt on ja igayhel ikka õigus oma elule. Ainuke erand on tümps põhjas selgelt ööajal.
Ostes korteri, paratamatult ju arvestad naabri olemasoluga otse sinu seina taga.
Soovitus ka, et ostke vanade majade kortereid, ei kosta niiviisi läbi. Ag kui ikkagi uusarendust vaja ja maja peale hammas ei hakka, tuleb leppida.
<p style=”text-align: left;”>Kahjuks on meil ka tihtipeale kisa ja karjumine.</p>
Meil on aga autistlik poiss kes juba normaalse eiramise peale (nt. Täna sajab vihma ja välja ei saa) kisab ja nutab.
Paraku meie midagi teha ei saa. Aga meie kortermaja on ka suht hästi ehitatud (või nii ma loodan) ja teisi naabreid eriti kuulda ei ole.
Vabandust, aga miks vihmaga välja ei saa?
Puudega laps on heas mõttes nagu koer, kellel on savi, mis ilm väljas on. Sõltumata ilmast, lähed temaga välja. Ei juhtu midagi hullu muide.
Selles mõttes saan suurepäraselt lapse emotsioonist aru, seda enam, et tegu on puudega lapsega. Autism ongi ju selline.
Soovitus ka, et ostke vanade majade kortereid, ei kosta niiviisi läbi.
Totter jutt. Olen elanud vanades paneelikates ja mõnes on kostnud lausa nii hästi läbi, et kuulen, mida naabrid omavahel räägivad.
<p style=”text-align: left;”>Kahjuks on meil ka tihtipeale kisa ja karjumine.</p>
Meil on aga autistlik poiss kes juba normaalse eiramise peale (nt. Täna sajab vihma ja välja ei saa) kisab ja nutab.
Paraku meie midagi teha ei saa. Aga meie kortermaja on ka suht hästi ehitatud (või nii ma loodan) ja teisi naabreid eriti kuulda ei ol
Vabandust, aga miks vihmaga välja ei saa?
Puudega laps on mõttes nagu koer, kellel on savi, miheass ilm väljas on. Sõltumata ilmast, lähed temaga välja. Ei juhtu midagi hullu muide.
Selles mõttes saan suurepäraselt lapse emotsioonist aru, seda enam, et tegu on puudega lapsega. Autism ongi ju selline.
Kuidas palun? Mis mõttes nagu? Iga ilmaga võib lastega õues käia, miks peaks puudega lapsel rohkem savi olema vihmasest ilmast või ükskõik millest, kui teistel lastel? Laps on laps.
Mul on palju lapsi ja olukord tuttav, kuid peale kella 19 on alati vaikus, 2 väiksemat lähevad magama ning ise toimetame vaikselt. Hetkel on meil pingeline ka mehega, sest lisaks kahele väiksemale sündis beebi ja no on tore…. aga kuidagi ei suju ja siis tulevad need tülid, ise normaalse inimesena saad ju aru aga jah ikka karjume… ju siis ikka pole ka nii normaalsed jne… Vanem laps katsetab hetkel, kompab piire. Mees teenib vähe aga kulutab palju, eriti mingi ninn nänn, endale ja sõpradele, no 38a võiks juba oodata, et pere on ju tähtsam jne… jah ise olen valinud selle elu ja tegelikult on ju okei, saaks see raske periood mööda ja läheks see “kriis” mehel ka mööda.
Kunagi kui meil oli vaid 2 last ja läbisaamine oli super , elasime ühes eesti alevikus ja no suurem laps käis õues ja tõesti unustas vahel koridori ust mitte lukku panna jne, siis hakkasid ilmuma koridori uksele sildid erinevate teadetega, suurte tähtedega kirjutatud ja kõvasti võimendatud. Ja ühekorra öösel kuulsin keegi kobistab ja siis läksin vaatama ja nägin kes neid kleepis, sain selle inimesega läbi ja mulle ta kunagi midagi ei kurtnud, et halvasti midagi jne… no igatahes rohkem ei sildistatud uksi
Väga tuttav probleem. Alguses proovisime kuskil 5x heaga ja siis alles hakkasime üürileandja ja politsei poole pöörduma. Oleks võinud need nn karmimad meetmed kohe kasutusse võtta kui juba paar korda rääkimist pole tulemust andnud. Patrull ka mitmel korral käinud aga midagi nad teha ei saa, sest tegemist pole valju muusika mängimisega keset ööd.
Telli heliisolatsiooni mõõtmised ja kui need ei vasta normidele, anna eelmine omanik/ehitusfirma kohtusse ilmnenud puuduste tõttu. Või kui seda teha ei taha siis röökimist leevendab veits heliisolatsiooni paigaldamine aga siis jällegi trampimise mütsud ilma kõrgete helideta hakkavad rohkem tähelepanu saama. Muidugi läheb see maksma mõned head tuhanded eurod.
Kui kõrval on üürikorter siis ei vasta ka üüripind nõuetele ja ka sellega oleks variant üürileandja kohtusse anda. Odavam oleks lärmakatest üürnikest vabaneda kui nad ei suuda korterelamu ühistu poolt vastu võetud siseeeskirjadest kinni pidada.
