Mida sinu jaoks näitab see, et kaaslane laseb end sinu seltskonnas lõdvaks?Võiks ju võtta kui komplimenti – tunneb järelikult turvaliselt ja laseb paista end nii nagu on.
Aga kui see lõdvaks laskmine läheb nii kaugele, et enam ei pingutata näiteks välimuses.
Võibolla “unustatakse” puhkepäeva hommikuti dušši all käia ja lastakse rasvase pea ja retuuside/maikaga kodus ringi. Toast välja minnes aga aetakse hoolega habet/föönitatakse juukseid jms.
Või lastakse lõdvaks kõnepruugis ning ei viitsita enam viisakas olla. Koju tulles ei mingit tere, naeratust ega musi. Vaidlustes surutakse enda arvamust peale, meeldib oma hääle kuulamine, kõrvad on vaid vatipulgaga urgitsemiseks, mitte kuulamiseks. Meelde tulevad veel lauakombed – luristamised, matsutamised, röhitsemine, hammaste urgitsemine nende vahele ununenud toidupalade lutsutamine jms. Tööl ja seltskonnas aga ollakse etiketi etalon.
Miks lastakse sellistel asjadel juhtuda, kui hakkab vähegi pikema suhte poole kujunema?
Kas ei võiks mõtelda, et olen enda parim verisoon ja austusest teiste vastu jään alati selliseks. Kas see tuleb lastetoast või laiskusest? Kas muutuseks on vaja uut suhet, sest siis selliseid ilminguid ei esine.