Teema: Lasin eluarmastusel minna

Isegi vanasõna ütleb, et küsija suu pihta ei lööda. Kaotada pole sul midagi, tee ettepanek lihtsalt kohvile minna, et räägite, miks lahku läksite, mis teie elus praegu on. Rääkige asi selgeks, siis on endal kergem, isegi kui jutu järgi saad aru, et tema samamoodi ei tunne.

No ega sa siis kohe seda ette laduma ei pea, mis sul kripeldab! Ma räägin, mine kohvile, vabanda, et olid noor ja loll ja lahkuminek sinu algatusel oli läbimõtlemata tegu. Meenutage, mis teie suhtes oli head, ütle talle, mida sa temas hindasid ja mille poolest te sobisite jne. Ära kohe kaela lange “võta mind tagasi!!!!”, kui tema sama ei tunne, peab ta sulle ära ütlema ja see jätab nõmeda mälestuse mõlemale, ikka tasa ja targu. Saate rääkida, natuke (loodetavasti vastastikku ehk) südant puistada, siis saad teada, kas temast üldse midagi sellist loota on või on see rong tõepoolest läinud. Siis saad ise ka edasi minema hakata, muidu unistad teisele kuldset kuud selga siin.

Eluarmastust pole olemas. Vabasta ennast neist mõtetest ja liigu edasi. Asi pole mingis müstilises eluarmastuses, vaid sinu klammerdumises mineviku külge.
Tülid tunduvad sulle tühised praegu, eemalt. Usu, tegelikult ja siis kui sa ta maha jätsid, olid need tülid olulised. Inimesel on komme minevikku ilustada ja halbu asju unustada.

Oled lihtsalt üksildane, pole uuesti armunud ja seepärast mõtled kõik ilusa vanale armastusele külge. Loomulik, et kehvad asjad ununevad ja hea jääb pikemaks meelde, inimloomus on selline.
Mis need tühised asjad olid, misk lahku läksite, too mõni näide?
Nagu öeldud, kui juba esimesel aastal tekkisid tülid pisiasjadest, siis kõlab see nii, et te ei sobinud kokku.
Igatsed teda inimesena, aga miks mitte näiteks sõprust proovida? Olen seda meelt, et kohe peale lahkuminekut ei õnnestu eriti sõpradeks jääda, aga mõne aja pärast miks mitte.
Kõik võib muidugi olla ja ehk tunneb temagi, et võiks uuesti proovida, niiet uurida ju võid.
Loodetavasti pole kummalgi lapsi, keda selline sehkendamine segadusse võiks ajada.
Aga muidu – ära heida meelt. Ei ole nii, et on kindlasti mingi üks elu armastus! Tähendab, võibolla on, aga kirjelduse järgi sinu oma on alles teel ega polnud see, kellega ühe aasta jooksul juba tülli sai mindud.

Aasta on küll selline seksiperiood veel, mil mõlemal on ees roosad prillid. Sa ei tunnegi seda meest veel nii põhjalikult, et võrdsustada seksisemu eluarmastusega. Kõige roosamannamal perioodil te juba tülitsesite??? Sa ei tea sel juhul üldse sõna “eluarmastus” tähendust. Tegelik armastus on oma olemuselt lihtne ja murevaba. Kui pidevalt peab midagi lahendama ja parandama, siis pole asi õige. Lõpeta illusioonis elamine ja asjade ettekujutamine.

olen hämmingus, kui lihtsalt tuleb inimestel üle huulte sõna “eluarmastus”. seda enam, et sa ei tea, mida mees sinu vastu tunneb, pole tegemist eluarmastusega. kui te oleksite üksteise eluarmastused, siis teaksite üksteisest palju rohkem ja kõike põhjalikumalt. teie vahel ei oleks valehäbi, et sa ei julge midagi teha tema ees või mingeid tõsiseid teemasid tõstatada temaga. küll neid uusi eluarmastusi tuleb veel ja veel.

Kui iga päev sellest mehest mõtleb, siis järelikult armastab?

See pole küll mingi armastamise kriteerium. Kinnisidee pigem.

#2896264:

#2896259:

Kui iga päev sellest mehest mõtleb, siis järelikult armastab?

See pole küll mingi armastamise kriteerium. Kinnisidee pigem.

Jah, aga tundub, et see kinnisidee on juba pikaajaline. Kuid ikka tuleb ta siia küsima ega pole kuidagi selle mehe ellu sekkunud ja austab ta soove, mitte ei jälita meest ja ‘põrka’ temaga kokku. Ootas isegi kuni suhe läbi sai. Ei loe siit välja, et ta mehe teisest naisest lahku ajas.

Ka pikaajaline kinnisidee ei ole armastus ning vajab pigem juba psühholoogi abi. Kuulake elukogenud inimeste sõnu, paljud on siin teemas öelnud seda, mis kogu see asi kõige tõenäolisemalt on – nimelt mõnda aega üksik olnud naise rahuldamatus ning igatsus suhte järele. Me kõik või enamik meist on selles faasis olnud, kus kunagine jobust peika on hakanud äkki “siiski nii toredana” tunduma.

PS palun ära suhtu kergekäeliselt ettevalmistustele. Sul peab olema ka see koht teada, kuhu sa lähed, kui ta vastus on eitav. On see siis konkreetne pargipink varjatumas kohas, takso, kaubanduskeskuse tualett vms iganes koht, kui sul tekib vajadus nutta pärast lahkumist. Veekidlast ripsmetušist ma ei räägigi. Salvrätte. Pool liitrit vett plastpudelis ???? ja palderjani. Lisaks sularaha, kui peaksite oma vestlusega restoranis või baaris sinnani jõudma, et mõlemad tahaksid pigem olla kuskil mujal. Siis saad lihtsalt umbmääraselt oma arve summa lauale panna, tänada, soovida head htut ja väljuda. Mitte ei pea sinna veel jääma töllerdama, kelnerit ootama ja kohmetust suurendama.

Jummel küll, ega inimene sõtta ei lähe. Sa oled mingi dramaqueen?

Mul on olnud kokku-lahku suhteid. Vahepealse aja olin ka üksik ja kui siis ära leppisime oli mõnda aega asi korras, kuid siis paari kuu pärast samad tülid ja probleemid. Ometi alles olin igatsenud teda taga. Sõltub kas inimene on õppinud vanadest vigadest või mitte.

Võid tõesti kutsuda ta mõnesse kohvikusse või parki kus varem käisite koos. Uurida, kas ta midagi õppis ka teie suhtest ja sama võid ise rääkida, et mis osas oled enda vana käitumist analüüsinud.

Esimesel aastal võivadki olla need armukadeduse ja nurkade mahalihvimise ajad.
Mind ajasid närvi ka mingid mehe äripartneritega väljasõidud poole ööni. Ise istusin kodus ja ootasin. Ma tahtsin, et mees koguaeg minuga arvestaks ja tuleks lubatud ajal koju.
Kaugsuhe võib küll toimida, kui räägitakse läbi ja lepitakse kokku , et teenitakse 3 kuud raha ühise korteri sissemaksuks ja suhtlemine oleks igal õhtul arvutis.

#2896571:

#2896558:

Ära vingu. Sina ei tea, mis on eluarmastus, ehk ei tea minagi, aga osa inimesi teab. Proovi seda empaatiavärki.

Vastupidi. Ma tean küll, mis on eluarmastus. Eluarmastus on see armastus, mille kohta oled otsustanud, et selle armastuse võtan omale terveks eluks. Mingeid valmistooteid nimega “eluarmastus” pole olemas.

Peaaegu nõus. Ja mille üle siis viriseme?

Ei virisegi, omateada. Naersin selle ülepingutatud emotsionaalsuse üle, mis justkui selle tegelikult täiesti tähtsusetu vestlusega justkui kaasnema peaks. Minu jaoks naljakas. Sinu jaoks reaalsus. Inimesed on lihtsalt erinevad.

Vat minu jaoks tõesti ei ole olnud vestlus tähtsusetu, kui mind on maha jäetud. Ka see kord ei olnud tähtsusetu, kui ise suhte lõpetasin. Ka see kord ei olnud vestlus tähtsusetu, kui mu abikaasa mulle petmise üles tunnistas. Ja seegi kord polnud tähtsusetu, kui üks noormees, kes minusse aastat kaks armunud oli (ma ei teadnud) seda mulle tunnistas. Ja see kord polnud ka jutuajamine tähtsusetu, kui ma oma elukaaslaselt küsisin, et kas mul on veel šanssu temaga suhe taastada.
Inimesed on erinevad. Ma ei tea, mis sind emotsionaalseks teeb ja lausa nipalju, et võiksid salvrätti vajada ja ehk pisargi võiks silmanurka tulla. Inimsuhred, need, paistab, ju pole.
Iseenesest vanuseks seal 25+ võiks ju teada, kuidas iseenda empaatiavõimega on ja mitte karata kallale teemaalgatajale ja teis(t)ele, kes julgevad rääkida, et vestlus suhetest on hirmuäratav ja tulemus võib olla kurb. Mina püsin vait, kui lauldakse, sest ma tean, et ma ei oska laulda.
Sulle oskaksin ma soovitada olla vait seal, kus räägitakse tunnetest ja kaasnevatest emotsioonidest, sest üks tundeavaldus, vestlus suhete tulevikust ja ühise tuleviku võimalusest on sinu jaoks (tsiteerin) “täiesti tähtsusetu vestlus”.
Inimesed, jah, on tõesti erinevad. Ma ei tea, mis on sinu jaoks siis tähtis vestlus, kui mitte oma tunnete avaldamine teisele poolele, kellega on oldud lähedased.
Ilmselt inimkonna päästmine suures plaanis. Suhted? Draamaqueenide värk.

Sul on ilmselt lausa suur taskurätikarp kotis kogu aeg. Mõtled ikka oma silmad vist päevas mitmed korrad vesiseks. Justnimelt ise mõtled. Samamoodi kui minu vastusesse mingi tohutu loo taha mõtlesid ja end käima tõmbasid.
Jah, vestlus võhivõõraga “suhte tulevikust” on tõesti täiesti tähtsusetu vestlus. Elukogenud inimesena tean, et suhteid looda ega alustata nii, et “alustame nüüd” või “jätkame homsest”. Suhted tulevad kui tulevad ning ükski kunstlik üritus ei pane suhet käima. Mängige oma mänge pealegi, päris elu ja päris suhteid see lähemale ei too.