Tere kallid Perekooli sõbrad,
Kel on olnud kokkupuudet LOV Lastekaitse ametnikega? Oodatud on nii head, kui ka halvad kogemused. Läbi erinevate lugude olen mina kuulnud vaid jõhkardlust ning laste heaolu on nende jaoks võõras tähendus. Esimene võimalus ning lapsed viiakse perekonnast turvakodusse.
Tagasiside eest väga tänulik.
Kui kõik on kodus normaalne, siis ei viida kedagi kuhugile “esimesel võimalusel”.
Lastekaitse pole mingi gäng, kus on koos erakordselt julmad ja külmad inimesed.
väga positiivne kogemus on olnud.
Kahjuks peab ütlema, et kõik need jutud on tõsi. Leidub küll väga tublisid lastekaitseametnikke, kes tõepoolest hoolivad lapsest ja ta perest ja on huvitatud, et neil asjad paremuse poole liiguksid.
Kuid samuti on kahjuks olemas ka viletsad lastekaitseametnikud. Sellised, kes võltsivad lastekaitsetoimikutes materjale lapse ja ta pere kahjuks, räägivad taga kliente, valetavad nii oma kolleegidele kui ka klientidele ja kohtlevad lapsi halvasti. Ja ärge küsige, “mis on nende motiiv”. Samahästi võiks küsida kõikide maailma kurjust loovate inimeste kohta – nii lihtsalt on. Ilmselt on põhjuseks see, et lastekaitseametnike tegevuse eetilisust ega ametijuhendile vastavust ei kontrolli mitte keegi. Täielik kontrolli puudumine loob ülisoodsad võimalused oma võimu kuritarvitamiseks, ehk meelitab sellele alale neid, kes kipuvad pehmete väärtuste propageerimise kattevarjus rahuldama pigem omaenese isiklikke võimuambitsioone.
Seevastu empaatilised ja inimlikud lastekaitsetöötajad, nähes seda bardakki, lihtsalt lahkuvad vaikselt. See on teema, millest ei tohi rääkida. Ainuke nõuanne – üritage mitte jääda nende “lastekaitsjate” hambusse, ärge minge neilt abi küsima, hoidke eemale. Ehk trehvate südamliku töötaja otsa, aga kui ei, siis olete nii teie kui teie laps oma abipalumisega väga suures jamas.
Just. Olen siin just viimaste aastate jooksul kuulnud jutte justnimelt Lasnamäe Lastekaitse kohta. Üks ametnikest reaalselt vassib ja valetab. Solvab 16. aastast last, kes puudega, et miks sa trennis ei käi ja ujumine ei lähe arvesse. Solvab ema, et ei hoolitse oma välimuse eest piisavalt. Ja siis kogu perekonna ringile – vanavanematele, laste isadele valetab ning räägib hoopis teist juttu. Kas lastekaitse ametnikul on lubatud valetada?
Kahjuks kaebused neile ei mõju. Ringkaitse nii suur, et nad puutumatud. Kustkohast üldse leida abi selliste kibestunud ametnike vastu, kes tekitavad lastes turvalisuse asemel vaid hirmu?
Leiaks vaid emasid,isasid, ks oleks valmis samuti sõna võtma.
Ette tänades.
Kahjuks kaebused neile ei mõju. Ringkaitse nii suur, et nad puutumatud. Kustkohast üldse leida abi selliste kibestunud ametnike vastu, kes tekitavad lastes turvalisuse asemel vaid hirmu?
Leiaks vaid emasid,isasid, ks oleks valmis samuti sõna võtma.
Ette tänades.
Küllap neid emasid ja isasid ja lapsi oma sõna ja kogemustega juba leiduks, küsimus on selles, et neid ei kuula mitte keegi. Olukorras ametniku versioon versus lapse ja ta pere versioon jääb kümnel juhul kümnest peale ametniku oma. Olgu see nii eluvõõras ja pahatahtlik kui iganes.
Oma kogemus selline. Viisin oma lapse LOVi lastekaitseametniku, nimetame teda Tiiuks, ülekuulamisele. Tollega kahekesi toas olles oli laps pidanud joonistama oma perepildi. Sel perepildil aga olid kõigi pereliikmete näod mustaks värvitud, ka riided tumedad ja nende kohal siras must päike. Ametnikud vaatasid pilti tõsisel ilmel, ka ma ise olin kohkunud. Mu ilmet märgates mainis ametnik, et “Hooliv ema ei peaks hakkama oma last kodus sellise värvivaliku osas pinnimisega traumeerima.” Pidasin sellest kinni, sest tahtsin ju olla hooliv ema.
Kuni tulid jõulud ja laps sai hulga kingitusi, sh mitu karpi värvipliiatseid. Tuli siis ja pakkus ühte pliiatsikarpi mulle, et viime selle tädi Tiiule, tal ei ole! Otsustasin siis ikkagi lõpuks lapsega suhtlema hakata ja küsisin, et miks ta sedasi räägib. Selgus, et too ametnik oli lapsele andnud perepildi joonistamiseks kätte ainult musta, pruuni ja halli pliiatsi. Kui laps oli küsinud ka teisi värve, oli LK ametnik vastanud talle, et teisi ei olevat. Ja nii pidigi laps joonistama tahtmatult üleni tumeda perepildi. Üritasin siis seda vaidlustada, pöördusin LOV ülemuse poole, ent too suunas vastamise silmapilk tollele samale LK ametnikule, kes muidugi kirjutas vastuseks, et tema tegutseb alati vaid lapse parimates huvides. Vastus oli padukantseliitlikult ümmargune ega vastanud mitte ühelegi küsimusele sisuliselt. Kogu lugu.
Aitäh vastuste eest. Palun julgust Teilt kõigilt, kes LOV lastekaitse osakonnalt saanud negatiivseid emotsioone. Siin ei pea me midagi kartma, saame arutada lihtsalt olukordi. Ehk ükskord leidub võimalus, kus kõik kannatanud pered saavad ka mingi vastuse neilt äärmiselt tarkadelt ametnikelt.
Kahjuks kaebused neile ei mõju. Ringkaitse nii suur, et nad puutumatud. Kustkohast üldse leida abi selliste kibestunud ametnike vastu, kes tekitavad lastes turvalisuse asemel vaid hirmu?
Leiaks vaid emasid,isasid, ks oleks valmis samuti sõna võtma.
Ette tänades.
Küllap neid emasid ja isasid ja lapsi oma sõna ja kogemustega juba leiduks, küsimus on selles, et neid ei kuula mitte keegi. Olukorras ametniku versioon versus lapse ja ta pere versioon jääb kümnel juhul kümnest peale ametniku oma. Olgu see nii eluvõõras ja pahatahtlik kui iganes.
Oma kogemus selline. Viisin oma lapse LOVi lastekaitseametniku, nimetame teda Tiiuks, ülekuulamisele. Tollega kahekesi toas olles oli laps pidanud joonistama oma perepildi. Sel perepildil aga olid kõigi pereliikmete näod mustaks värvitud, ka riided tumedad ja nende kohal siras must päike. Ametnikud vaatasid pilti tõsisel ilmel, ka ma ise olin kohkunud. Mu ilmet märgates mainis ametnik, et “Hooliv ema ei peaks hakkama oma last kodus sellise värvivaliku osas pinnimisega traumeerima.” Pidasin sellest kinni, sest tahtsin ju olla hooliv ema.
Kuni tulid jõulud ja laps sai hulga kingitusi, sh mitu karpi värvipliiatseid. Tuli siis ja pakkus ühte pliiatsikarpi mulle, et viime selle tädi Tiiule, tal ei ole! Otsustasin siis ikkagi lõpuks lapsega suhtlema hakata ja küsisin, et miks ta sedasi räägib. Selgus, et too ametnik oli lapsele andnud perepildi joonistamiseks kätte ainult musta, pruuni ja halli pliiatsi. Kui laps oli küsinud ka teisi värve, oli LK ametnik vastanud talle, et teisi ei olevat. Ja nii pidigi laps joonistama tahtmatult üleni tumeda perepildi. Üritasin siis seda vaidlustada, pöördusin LOV ülemuse poole, ent too suunas vastamise silmapilk tollele samale LK ametnikule, kes muidugi kirjutas vastuseks, et tema tegutseb alati vaid lapse parimates huvides. Vastus oli padukantseliitlikult ümmargune ega vastanud mitte ühelegi küsimusele sisuliselt. Kogu lugu.
Ja “ülekuulamisele” kutsuti kuidagi suvaliselt? Löödi RR lahti ja hakati aadressi järgi lapsi kutsuma?
Oma kogemus selline. Viisin oma lapse LOVi lastekaitseametniku, nimetame teda Tiiuks, ülekuulamisele. Tollega kahekesi toas olles oli laps pidanud joonistama oma perepildi. Sel perepildil aga olid kõigi pereliikmete näod mustaks värvitud, ka riided tumedad ja nende kohal siras must päike. Ametnikud vaatasid pilti tõsisel ilmel, ka ma ise olin kohkunud. Mu ilmet märgates mainis ametnik, et “Hooliv ema ei peaks hakkama oma last kodus sellise värvivaliku osas pinnimisega traumeerima.” Pidasin sellest kinni, sest tahtsin ju olla hooliv ema.
Kuni tulid jõulud ja laps sai hulga kingitusi, sh mitu karpi värvipliiatseid. Tuli siis ja pakkus ühte pliiatsikarpi mulle, et viime selle tädi Tiiule, tal ei ole! Otsustasin siis ikkagi lõpuks lapsega suhtlema hakata ja küsisin, et miks ta sedasi räägib. Selgus, et too ametnik oli lapsele andnud perepildi joonistamiseks kätte ainult musta, pruuni ja halli pliiatsi. Kui laps oli küsinud ka teisi värve, oli LK ametnik vastanud talle, et teisi ei olevat. Ja nii pidigi laps joonistama tahtmatult üleni tumeda perepildi. Üritasin siis seda vaidlustada, pöördusin LOV ülemuse poole, ent too suunas vastamise silmapilk tollele samale LK ametnikule, kes muidugi kirjutas vastuseks, et tema tegutseb alati vaid lapse parimates huvides. Vastus oli padukantseliitlikult ümmargune ega vastanud mitte ühelegi küsimusele sisuliselt. Kogu lugu.
Ja “ülekuulamisele” kutsuti kuidagi suvaliselt? Löödi RR lahti ja hakati aadressi järgi lapsi kutsuma?
Ah, tead, ära mõnita. Ise te, ametnikud, ju kogu aeg moosite, et “vähimagi kahtluse korral teatage kohe meile, küll meie siis professionaalidena välja uurime, kas kahtlusel on alust või mitte!” Ehk siis, ise te teete kõikjal ajakirjanduses ajupesu, et “abile pöörduma” peab võimalikult madala künnisega ja ilma õieti milleski veendumata, ja ise ometi hakkate pöördujaid otsekohe halvustavalt sildistama! See on sama, nagu teha vähimagi kahtluse puhul politseisse kutsutud inimesed juba ette ilma igasuguse kohtuta suurteks süüdlasteks.
Oma kogemus selline. Viisin oma lapse LOVi lastekaitseametniku, nimetame teda Tiiuks, ülekuulamisele. Tollega kahekesi toas olles oli laps pidanud joonistama oma perepildi. Sel perepildil aga olid kõigi pereliikmete näod mustaks värvitud, ka riided tumedad ja nende kohal siras must päike. Ametnikud vaatasid pilti tõsisel ilmel, ka ma ise olin kohkunud. Mu ilmet märgates mainis ametnik, et “Hooliv ema ei peaks hakkama oma last kodus sellise värvivaliku osas pinnimisega traumeerima.” Pidasin sellest kinni, sest tahtsin ju olla hooliv ema.
Kuni tulid jõulud ja laps sai hulga kingitusi, sh mitu karpi värvipliiatseid. Tuli siis ja pakkus ühte pliiatsikarpi mulle, et viime selle tädi Tiiule, tal ei ole! Otsustasin siis ikkagi lõpuks lapsega suhtlema hakata ja küsisin, et miks ta sedasi räägib. Selgus, et too ametnik oli lapsele andnud perepildi joonistamiseks kätte ainult musta, pruuni ja halli pliiatsi. Kui laps oli küsinud ka teisi värve, oli LK ametnik vastanud talle, et teisi ei olevat. Ja nii pidigi laps joonistama tahtmatult üleni tumeda perepildi. Üritasin siis seda vaidlustada, pöördusin LOV ülemuse poole, ent too suunas vastamise silmapilk tollele samale LK ametnikule, kes muidugi kirjutas vastuseks, et tema tegutseb alati vaid lapse parimates huvides. Vastus oli padukantseliitlikult ümmargune ega vastanud mitte ühelegi küsimusele sisuliselt. Kogu lugu.
Ja “ülekuulamisele” kutsuti kuidagi suvaliselt? Löödi RR lahti ja hakati aadressi järgi lapsi kutsuma?
Ah, tead, ära mõnita. Ise te, ametnikud, ju kogu aeg moosite, et “vähimagi kahtluse korral teatage kohe meile, küll meie siis professionaalidena välja uurime, kas kahtlusel on alust või mitte!” Ehk siis, ise te teete kõikjal ajakirjanduses ajupesu, et “abile pöörduma” peab võimalikult madala künnisega ja ilma õieti milleski veendumata, ja ise ometi hakkate pöördujaid otsekohe halvustavalt sildistama! See on sama, nagu teha vähimagi kahtluse puhul politseisse kutsutud inimesed juba ette ilma igasuguse kohtuta suurteks süüdlasteks.
Ega ikka ei kaevata küll.
Oma kogemus selline. Viisin oma lapse LOVi lastekaitseametniku, nimetame teda Tiiuks, ülekuulamisele. Tollega kahekesi toas olles oli laps pidanud joonistama oma perepildi. Sel perepildil aga olid kõigi pereliikmete näod mustaks värvitud, ka riided tumedad ja nende kohal siras must päike. Ametnikud vaatasid pilti tõsisel ilmel, ka ma ise olin kohkunud. Mu ilmet märgates mainis ametnik, et “Hooliv ema ei peaks hakkama oma last kodus sellise värvivaliku osas pinnimisega traumeerima.” Pidasin sellest kinni, sest tahtsin ju olla hooliv ema.
Kuni tulid jõulud ja laps sai hulga kingitusi, sh mitu karpi värvipliiatseid. Tuli siis ja pakkus ühte pliiatsikarpi mulle, et viime selle tädi Tiiule, tal ei ole! Otsustasin siis ikkagi lõpuks lapsega suhtlema hakata ja küsisin, et miks ta sedasi räägib. Selgus, et too ametnik oli lapsele andnud perepildi joonistamiseks kätte ainult musta, pruuni ja halli pliiatsi. Kui laps oli küsinud ka teisi värve, oli LK ametnik vastanud talle, et teisi ei olevat. Ja nii pidigi laps joonistama tahtmatult üleni tumeda perepildi. Üritasin siis seda vaidlustada, pöördusin LOV ülemuse poole, ent too suunas vastamise silmapilk tollele samale LK ametnikule, kes muidugi kirjutas vastuseks, et tema tegutseb alati vaid lapse parimates huvides. Vastus oli padukantseliitlikult ümmargune ega vastanud mitte ühelegi küsimusele sisuliselt. Kogu lugu.
Ja “ülekuulamisele” kutsuti kuidagi suvaliselt? Löödi RR lahti ja hakati aadressi järgi lapsi kutsuma?
Ah, tead, ära mõnita. Ise te, ametnikud, ju kogu aeg moosite, et “vähimagi kahtluse korral teatage kohe meile, küll meie siis professionaalidena välja uurime, kas kahtlusel on alust või mitte!” Ehk siis, ise te teete kõikjal ajakirjanduses ajupesu, et “abile pöörduma” peab võimalikult madala künnisega ja ilma õieti milleski veendumata, ja ise ometi hakkate pöördujaid otsekohe halvustavalt sildistama! See on sama, nagu teha vähimagi kahtluse puhul politseisse kutsutud inimesed juba ette ilma igasuguse kohtuta suurteks süüdlasteks.
Ega ikka ei kaevata küll.
Ei kaevata jah, õnneks. Sest enamik inimesi on (veel) nii arukad, et neile läheb korda lapse saatus. Aga meeletu massimeedia kaudu teostatava ajupesu õnge läinute arv paraku kasvab ja üha rohkem tehakse kaebuseid stiilis “laps oli lasteaias määrdunud kombega, olen tema heaolu pärast suures mures.”
Aitäh vastuste eest. Palun julgust Teilt kõigilt, kes LOV lastekaitse osakonnalt saanud negatiivseid emotsioone. Siin ei pea me midagi kartma, saame arutada lihtsalt olukordi. Ehk ükskord leidub võimalus, kus kõik kannatanud pered saavad ka mingi vastuse neilt äärmiselt tarkadelt ametnikelt.
No aga tee ise ots lahti siis.
Kuigi näib, et siin Perekoolis paraku kubiseb neist lastekaitseametnikest, ja just neist ärakeeranutest. Ilmselt palju vaba aega neil, et siin kõiki peresid, kel lastekaitsega mis tahes erinevatel põhjustel pistmist olnud, lõpmatuseni sõimata jaksavad. Nii et võid oma lugu ikka rääkida, kuid varu siis ka külma närvi, et nende laste “kaitsjatest” tädikeste mõnitusterahe eest ennast kaitsta
Mul ei ole nendega mitte mingit kokkupuudet olnud. Isegi kui naabrimees oma naise läbi peksis ja 3 last üksi korterisse jäid(ema viis ära kiirabi, isa politsei) ei tahtnud lastekaitseamernikud minult midagi, no nt tunnistust või iseloomustust vms. Seega jah, kuidas äkitsi nüüd keegi niisama ülekuulamisele viidi.
Oma kogemus selline. Viisin oma lapse LOVi lastekaitseametniku, nimetame teda Tiiuks, ülekuulamisele. Tollega kahekesi toas olles oli laps pidanud joonistama oma perepildi. Sel perepildil aga olid kõigi pereliikmete näod mustaks värvitud, ka riided tumedad ja nende kohal siras must päike. Ametnikud vaatasid pilti tõsisel ilmel, ka ma ise olin kohkunud. Mu ilmet märgates mainis ametnik, et “Hooliv ema ei peaks hakkama oma last kodus sellise värvivaliku osas pinnimisega traumeerima.” Pidasin sellest kinni, sest tahtsin ju olla hooliv ema.
Kuni tulid jõulud ja laps sai hulga kingitusi, sh mitu karpi värvipliiatseid. Tuli siis ja pakkus ühte pliiatsikarpi mulle, et viime selle tädi Tiiule, tal ei ole! Otsustasin siis ikkagi lõpuks lapsega suhtlema hakata ja küsisin, et miks ta sedasi räägib. Selgus, et too ametnik oli lapsele andnud perepildi joonistamiseks kätte ainult musta, pruuni ja halli pliiatsi. Kui laps oli küsinud ka teisi värve, oli LK ametnik vastanud talle, et teisi ei olevat. Ja nii pidigi laps joonistama tahtmatult üleni tumeda perepildi. Üritasin siis seda vaidlustada, pöördusin LOV ülemuse poole, ent too suunas vastamise silmapilk tollele samale LK ametnikule, kes muidugi kirjutas vastuseks, et tema tegutseb alati vaid lapse parimates huvides. Vastus oli padukantseliitlikult ümmargune ega vastanud mitte ühelegi küsimusele sisuliselt. Kogu lugu.
Ja “ülekuulamisele” kutsuti kuidagi suvaliselt? Löödi RR lahti ja hakati aadressi järgi lapsi kutsuma?
Ah, tead, ära mõnita. Ise te, ametnikud, ju kogu aeg moosite, et “vähimagi kahtluse korral teatage kohe meile, küll meie siis professionaalidena välja uurime, kas kahtlusel on alust või mitte!” Ehk siis, ise te teete kõikjal ajakirjanduses ajupesu, et “abile pöörduma” peab võimalikult madala künnisega ja ilma õieti milleski veendumata, ja ise ometi hakkate pöördujaid otsekohe halvustavalt sildistama! See on sama, nagu teha vähimagi kahtluse puhul politseisse kutsutud inimesed juba ette ilma igasuguse kohtuta suurteks süüdlasteks.
Ega ikka ei kaevata küll.
Ei kaevata jah, õnneks. Sest enamik inimesi on (veel) nii arukad, et neile läheb korda lapse saatus. Aga meeletu massimeedia kaudu teostatava ajupesu õnge läinute arv paraku kasvab ja üha rohkem tehakse kaebuseid stiilis “laps oli lasteaias määrdunud kombega, olen tema heaolu pärast suures mures.”
No meie lasteaias on ka pere, kus lapsed sooja süüa saavad lasteaias, kord päevas duši all käivad lasteaias, juukseid lõikavad kasvatajad, pesu pestakse ka lasteaias ning vanemad ei saa isegi aru, kui lapsed lähevad õhtul koju teiste riietega, kui hommikul sinna läksid.
Ja tead mis. Lastekaitseametnikud ise sõidutavad lapsi kodu ja aia vahet. Vanemad lihtsalt saavad lapsi, aga kasvatamine käib tsipa üle jõu.
Mul ei ole nendega mitte mingit kokkupuudet olnud. Isegi kui naabrimees oma naise läbi peksis ja 3 last üksi korterisse jäid(ema viis ära kiirabi, isa politsei) ei tahtnud lastekaitseamernikud minult midagi, no nt tunnistust või iseloomustust vms. Seega jah, kuidas äkitsi nüüd keegi niisama ülekuulamisele viidi.
Ja täpselt nii ongi. Naisepeksjate peresid kardavad isegi ametnikud, seevastu mõni täiesti tavaline pere jääb neile hambu ja hakatakse lapsi terroriseerima. Muide, naabrid on tavaliselt kõige viimased, kes tegelikust olukorrast midagi teavad, veider oleks hakata sult mingeid iseloomustusi küsima.
Meie abikaasa ja lapsega läksime täitsa ise, vabatahtlikult, LOV lastekaitseametniku juurde abi küsima. Ent lastekaitseametnik ei kuulanud meid üldse, vaid tembeldas silmapilk, esimese kohtumise põhjal, meie pere mõttetuteks asotsiaalideks ja meid halbadeks vanemateks ja eraldas lapse mitmeks tunniks meist. Pärast rääkis laps meile väga murettekitavaid seiku tollest ülekuulamisest. Ametnik oli sisuliselt üritanud last vahendeid valimata survestada, et saada last valetama vanematepoolsest väärkohtlemisest. Kuna laps lastekaitseametniku survestamisele ei allunud, siis polnud neil millestki kinni hakata. Ehkki nad üritasid ja üritasid meid süüdlasteks lavastada. Aga abi ennast meile ei antudki, ükskõik kui palju kordi üritasime seda küsida.
No meie lasteaias on ka pere, kus lapsed sooja süüa saavad lasteaias, kord päevas duši all käivad lasteaias, juukseid lõikavad kasvatajad, pesu pestakse ka lasteaias ning vanemad ei saa isegi aru, kui lapsed lähevad õhtul koju teiste riietega, kui hommikul sinna läksid. Ja tead mis. Lastekaitseametnikud ise sõidutavad lapsi kodu ja aia vahet. Vanemad lihtsalt saavad lapsi, aga kasvatamine käib tsipa üle jõu.
Ja kui palju siis selliseid peresid ka on? Terve suure lasteaia, sadade laste peale üksainus. See on üksikjuhtum ju.
Minu lapsed ei ole küll eales pidanud lasteaias duši all käima ega ole kasvatajad kunagi nende juukseid lõiganud ega pesu pesnud, rääkimata kojutoomisest, seega mida sa nüüd väita üritadki?
No meie lasteaias on ka pere, kus lapsed sooja süüa saavad lasteaias, kord päevas duši all käivad lasteaias, juukseid lõikavad kasvatajad, pesu pestakse ka lasteaias ning vanemad ei saa isegi aru, kui lapsed lähevad õhtul koju teiste riietega, kui hommikul sinna läksid. Ja tead mis. Lastekaitseametnikud ise sõidutavad lapsi kodu ja aia vahet. Vanemad lihtsalt saavad lapsi, aga kasvatamine käib tsipa üle jõu.
Ja kui palju siis selliseid peresid ka on? Terve suure lasteaia, sadade laste peale üksainus. See on üksikjuhtum ju.
Minu lapsed ei ole küll eales pidanud lasteaias duši all käima ega ole kasvatajad kunagi nende juukseid lõiganud ega pesu pesnud, rääkimata kojutoomisest, seega mida sa nüüd väita üritadki?
Et määrdunud jope lasteaias tähendabki, et ehk vajab laps ja pere abi ning seda neile ka antakse.
Neid peresid on ikka rohkem. Lasteaias hoitakse ikka varu tervete riietega, sest mõnel ikka vägisi laguneb riie selga ära. Lasteaed teab su perest võrratult rohkem, kui ettegi kujutad. Kui igast asjast peaks ette kandma, istuks pooled pered sotsosakondades.
Mul ei ole nendega mitte mingit kokkupuudet olnud. Isegi kui naabrimees oma naise läbi peksis ja 3 last üksi korterisse jäid(ema viis ära kiirabi, isa politsei) ei tahtnud lastekaitseamernikud minult midagi, no nt tunnistust või iseloomustust vms. Seega jah, kuidas äkitsi nüüd keegi niisama ülekuulamisele viidi.
Ja täpselt nii ongi. Naisepeksjate peresid kardavad isegi ametnikud, seevastu mõni täiesti tavaline pere jääb neile hambu ja hakatakse lapsi terroriseerima. Muide, naabrid on tavaliselt kõige viimased, kes tegelikust olukorrast midagi teavad, veider oleks hakata sult mingeid iseloomustusi küsima.
Meie abikaasa ja lapsega läksime täitsa ise, vabatahtlikult, LOV lastekaitseametniku juurde abi küsima. Ent lastekaitseametnik ei kuulanud meid üldse, vaid tembeldas silmapilk, esimese kohtumise põhjal, meie pere mõttetuteks asotsiaalideks ja meid halbadeks vanemateks ja eraldas lapse mitmeks tunniks meist. Pärast rääkis laps meile väga murettekitavaid seiku tollest ülekuulamisest. Ametnik oli sisuliselt üritanud last vahendeid valimata survestada, et saada last valetama vanematepoolsest väärkohtlemisest. Kuna laps lastekaitseametniku survestamisele ei allunud, siis polnud neil millestki kinni hakata. Ehkki nad üritasid ja üritasid meid süüdlasteks lavastada. Aga abi ennast meile ei antudki, ükskõik kui palju kordi üritasime seda küsida.
Süüdlaseks lavastada milles? Ja lavastati siis?
Ma tõesti ei kujuta ette olukorda, et vanemad veavad vabatahtlikult lapse lastekaitsesse. Politseisse ei tahtnud viia?
No meie lasteaias on ka pere, kus lapsed sooja süüa saavad lasteaias, kord päevas duši all käivad lasteaias, juukseid lõikavad kasvatajad, pesu pestakse ka lasteaias ning vanemad ei saa isegi aru, kui lapsed lähevad õhtul koju teiste riietega, kui hommikul sinna läksid. Ja tead mis. Lastekaitseametnikud ise sõidutavad lapsi kodu ja aia vahet. Vanemad lihtsalt saavad lapsi, aga kasvatamine käib tsipa üle jõu.
Ja kui palju siis selliseid peresid ka on? Terve suure lasteaia, sadade laste peale üksainus. See on üksikjuhtum ju.
Minu lapsed ei ole küll eales pidanud lasteaias duši all käima ega ole kasvatajad kunagi nende juukseid lõiganud ega pesu pesnud, rääkimata kojutoomisest, seega mida sa nüüd väita üritadki?
Et määrdunud jope lasteaias tähendabki, et ehk vajab laps ja pere abi ning seda neile ka antakse.
Neid peresid on ikka rohkem. Lasteaias hoitakse ikka varu tervete riietega, sest mõnel ikka vägisi laguneb riie selga ära. Lasteaed teab su perest võrratult rohkem, kui ettegi kujutad. Kui igast asjast peaks ette kandma, istuks pooled pered sotsosakondades.
Ja mida tarka need sinu uhked “sotsosakonnad” siis tegema peaks? Paku välja midagi!
Ühte hooldusõigus vaidlust lähedalt näinud, siis Lasnamäe lastekaitse tegi küll korralikult tööd. Tegu oli sõbranna looga ja täpsemalt ei taha siia kirjutada, aga kui ikka laps oli kadunud ja oli mure, et on hooletuses, siis lastekaitsetöötaja oli see, kes aitas.
Samas arvestades, kui palju on kohtutes vanemate vahelisi vaidlusi, siis neis kõikides peab lastekaitsetöötaja osalema, andma arvamusi, külastama kodusid, küsitlema lapsi. Ja kui ta annab ühele poolele positiivse hinnangu, siis teine pool süüdistab kohe erapooletuses jne.
Mul ei ole nendega mitte mingit kokkupuudet olnud. Isegi kui naabrimees oma naise läbi peksis ja 3 last üksi korterisse jäid(ema viis ära kiirabi, isa politsei) ei tahtnud lastekaitseamernikud minult midagi, no nt tunnistust või iseloomustust vms. Seega jah, kuidas äkitsi nüüd keegi niisama ülekuulamisele viidi.
Ja täpselt nii ongi. Naisepeksjate peresid kardavad isegi ametnikud, seevastu mõni täiesti tavaline pere jääb neile hambu ja hakatakse lapsi terroriseerima. Muide, naabrid on tavaliselt kõige viimased, kes tegelikust olukorrast midagi teavad, veider oleks hakata sult mingeid iseloomustusi küsima.
Meie abikaasa ja lapsega läksime täitsa ise, vabatahtlikult, LOV lastekaitseametniku juurde abi küsima. Ent lastekaitseametnik ei kuulanud meid üldse, vaid tembeldas silmapilk, esimese kohtumise põhjal, meie pere mõttetuteks asotsiaalideks ja meid halbadeks vanemateks ja eraldas lapse mitmeks tunniks meist. Pärast rääkis laps meile väga murettekitavaid seiku tollest ülekuulamisest. Ametnik oli sisuliselt üritanud last vahendeid valimata survestada, et saada last valetama vanematepoolsest väärkohtlemisest. Kuna laps lastekaitseametniku survestamisele ei allunud, siis polnud neil millestki kinni hakata. Ehkki nad üritasid ja üritasid meid süüdlasteks lavastada. Aga abi ennast meile ei antudki, ükskõik kui palju kordi üritasime seda küsida.
Mis abi vaja oli? Ma ei kujuta ette, miks ma peaksin lastekaitse ametniku poole pöörduma
Mis abi vaja oli? Ma ei kujuta ette, miks ma peaksin lastekaitse ametniku poole pöörduma
No ära sina siis kujutle. Ometi reklaamivad nad ise ennast kui “perede abistajaid ja toetajaid” ning kehutavad alati enda poole pöörduma, kui mõni last puudutav mure on. Kuskil pole kirjas, et lastekaitse ainus funktsioon on lapsevanemate liistule tõmbamine. Ei – ikka peresid aidata lubavad nad! Kui sinul on teistsugune teave, siis kuulame huviga.
Kas keegi teab, mis sellest loost saanud on? On see võõra pedofiili poolt vägistamise tõttu kodust ja vanematest lastekodusse eraldatud laps vahepeal koju tagasi lubatud?
Kirjutas ju, et sai koju tagasi. Uskumatu lugu tegelt.
Kirjutas ju, et sai koju tagasi. Uskumatu lugu tegelt.
Jumal tänatud. Lihtsalt õudne mõelda, mida tunneb laps, kes on esiteks üle elanud tohutu trauma ja kelle lastekaitseametnik selle trauma kogemise eest tagatipuks veel ka lastekodusse elama paneb. Poleks ajakirjandus siin südikalt sekkunud, istuks see laps praegu ilmselt lastekodus edasi ja oleks traumast ja koduigatsusest tingitult nii suurte vaimsete häiretega, et ka parim psühholoog ei suudaks teda elu lõpuni enam terveks teha.
Tekib hea küsimus, kes tegelikult laste kaitsja on – kas ametnikutädi või ajakirjandus?
