Teema: Last ei saa, uus elukaaslane lastega

Jah, ta ise tahab samuti last! Ja seega iga kord kui päevad algavad, tunnen et olen ka teda alt vedanud.

Tema eelmine pere – mingil hetkel vaatasid kaasaga teineteisele otsa, et pereelu teineteisega pole enam mõistlk – lõpuks tõid teineteises ainult halba välja. Eksiga saab nüüd, distantsilt oluliselt paremini läbi.

Kunstlik viljastamine on parem kui üldse mitte last saada (kui see tugev sisemine soov on).

Ära heida meelt. Need tunded on normaalsed, oluline on lapse saamise nimel ratsionaalselt tegutseda, kui sellega esineb väljakutseid. Alates ovulatsioonitestidest kuni analüüside, kunstliku viljastamise välja.

Ja tõenäoliselt, kui see peaks õnnestuma, väheneb ka kadedus (või kaob sootuks).

Hea oleks muidugi kuskil teraapias paralleelselt käia, et oma tunnetega konstruktiivselt tegeleda.

#4070536:

Mul on mure. Üritasin oma eelmise elukaaslasega ca 5 aastat last saada – tulemuseks 3 raskelt saadud, ja ühtlasi katkenud rasedust. Läksime 1,5 aastat tagasi lahku. Nüüd on juba mõnda aega olnud uus elukaaslane, kaitsevahendeid pole viimasel poolel aastal kasutanud – rasedaks pole ikka jäänud. Olen juba 37. Lähiajal on plaan ilmselt kunstlikku viljastamist proovida, aga no see kõik on omaette teema.

Küll aga olen avastanud endas (armu)kadeduse elukaaslase kahe lapse ja tema eksi vastu. Nad kõik on väga toredad ja ma tahan nendega aega koos veeta, aga mul on kuidagi läbikukkunud tunne. Olen kade, sest nendel olid nende “esimesed” hetked. Said koos lapsed ja kõik läks planeeritult ja toredasti (v.a siis see osa kui lõpuks lahku läksid). Ja siis mina, samuti naine, ei ole võimeline lihtsalt lapsi saama ja neid ilusaid hetki ühele mehele pakkuma. Lisaks sellele et tunnen iseenda ees ennast läbikukkununa, siis tunnen seda ka elukaaslase ees. Ja kui ma näen teda oma lastega, siis tuleb mul endal lihtsalt haletsuse hoog peale, ja olen armukade. Mitte halvas mõttes, aga lihtsalt.. no et kui peaksimegi kunstlikul teel lapse(d) saama, et see tundub kuidagi mitte-nii-päris-ja-tõeline kui see et ta oma esimesed lapsed kõik kenasti loomulikul teel sai.

Kas keegi suudab midagi mõistlikku sel teemal kaasa arutada?

Oled sa kindel, et sa naine oled. Nii mehelik kiri.

1,5 a tagasi lahku, mõnda aega uus jorss, kellega lapsi tehakse. Küll need tunded käivad kiiresti.

#4070564:

1,5 a tagasi lahku, mõnda aega uus jorss, kellega lapsi tehakse. Küll need tunded käivad kiiresti.

Aga sa tee aastaid tööd,  osta oma kodu, tutvu 50 aastat väljavalituga jne. Ära jummala eest julge elada. Tee seal ühe kohe peal ringe ja siis võta omale lõpuks koer. Julge elada, julge surra- nii lihtne see elu ongi. Unistusi tulebki  hakata kohe realiseerima, keha jääb vanaks, mõistus jääb nooreks. Ei ole ju eriline uudis.

#4070572:

Tõesti, sa kiirustad oma suure lapsesoovi pärast, teil pole omaette aega uue mehega selle kärgpere kõrvalt olnudki. Imelik mees,kes kohe tutvudes  uue naisega last tahab, endal juba olemas.

Peaaegu kõik siin elus on kokkulepete ja pühendumise  küsimus. Arenemistahe peab ka olemas olema.  Võib ka abielluda peale 2 päevast tutvust ja tead lõbus on siiani.

#4070558:

Oled sa kindel, et sa naine oled. Nii mehelik kiri.

Hakkab peale!

#4070575:

#4070564:

1,5 a tagasi lahku, mõnda aega uus jorss, kellega lapsi tehakse. Küll need tunded käivad kiiresti.

Aga sa tee aastaid tööd, osta oma kodu, tutvu 50 aastat väljavalituga jne. Ära jummala eest julge elada. Tee seal ühe kohe peal ringe ja siis võta omale lõpuks koer. Julge elada, julge surra- nii lihtne see elu ongi. Unistusi tulebki hakata kohe realiseerima, keha jääb vanaks, mõistus jääb nooreks. Ei ole ju eriline uudis.

Su eneseabiõpik muidugi teisi inimesi ei arvesta, nt khm, last.

See kadedus on täiesti normaalne tunne.

Ma olin nt peale lahutust kade kõigi pealtnäha õnnelike kooselavate paaride peale, sest mul oli inetu lahutus seljataga ja mõtlesin et miks just minuga nii juhtus…

Pole mõtet endale mingeid kunstlikke tõkkeid konstrueerida, et IVF pole ikka “päris”. Kui sul on probleeme rasestumisega, last soovid kindlalt ja vanust 37 aastat, siis tuleb tegutseda. IVF protseduur tähendab ainult munaraku viljastmist ja siirdamist, edasi on tegemist tavalise rasedusega.

Ma ise pole kunagi aru saanud inimestest, kellel on oma kehale mingid romantilised ootused, et kõik peab ikka eriti ehe ja ürgne olema. Kui meditsiini võimalused on olemas, miks neid siis mitte kasutada.

Olen ise kunagi 10 aastat viljatusega maadelnud ja hunniku IVFe vorpinud, sestap teemas päris hästi sees.

Üldiselt on inimene suht väheviljakas loom. Tervel paaril on iga kuu viljastumise tõenäosus 25%. Seega võiks lapseootele jääda umbes 4 kuuga. Aga ka 6 kuud pole mingi näitaja.

Kuid arvestades, et sul on juba 5 aastat üritamist seljataga ja lisaks katkenud rasedused, soovitan väga tungivalt lisauuringuid ja abi otsimist sealt, kust sa ehk veel pole otsima juhtunud. 3 järjestikust katkenud rasedust ei ole okei. Eriti nukker, kui teete IVFi ja seegi rasedus samamoodi katkeb (nagu minul oli). Viljatuse ja katkemise põhjuseid võib olla väga palju, ja korduva probleemi korral ei tohi jääda uskuma arsti juttu, et “looduse poolt ette nähtud”, vaid uurida edasi, milles probleem.

Üldiselt on naise- ja mehepoolset viljatust keskeltläbi pooleks. Vahel satuvad kokku koguni kaks viljatut inimest, või on mees viljatu, naisel aga veri paks (mis põhjustab raskelt tulnud raseduste katkemised – nagu meil oli. Samuti võib juhtuda, et kui üks on nn natuke viljatu aga teine üliviljakas, siis see teine suudab asja kompenseerida ja paar jääb kenasti lapseootele.

IVFi ei tasu üldse karta, see on tänapäeval muutunud tavapäraseks protseduuriks ja need lapsed on täiesti normaalsed. Ilma ei jää te mitte millestki: saate ju samamoodi imetleda rasedustestil 2 triipu, kogeda lapseootust, sünnitust ja lapse kasvatamist – mitte midagi ei ole ju tegelikult teistmoodi.

Oma mõtted ja soovid rääkige omavahel läbi. Ja kui mõlemad nüüd lapsi soovivad, siis oleks hea aeg lisauuringutega pihta hakata. Uuringud võtavad aega, tulemuste ootamine samuti, siis uued uuringud, v-o geneetik ka – te ei saa arugi, kui on juba mitu aastat sedasi mööda lennanud. (Mis muidugi ei tähenda, et võite juba hommepäev kenasti lapseootele jääda.)

#4070536:

Mul on mure. Üritasin oma eelmise elukaaslasega ca 5 aastat last saada – tulemuseks 3 raskelt saadud, ja ühtlasi katkenud rasedust. Läksime 1,5 aastat tagasi lahku. Nüüd on juba mõnda aega olnud uus elukaaslane, kaitsevahendeid pole viimasel poolel aastal kasutanud – rasedaks pole ikka jäänud. Olen juba 37. Lähiajal on plaan ilmselt kunstlikku viljastamist proovida, aga no see kõik on omaette teema.

Küll aga olen avastanud endas (armu)kadeduse elukaaslase kahe lapse ja tema eksi vastu. Nad kõik on väga toredad ja ma tahan nendega aega koos veeta, aga mul on kuidagi läbikukkunud tunne. Olen kade, sest nendel olid nende “esimesed” hetked. Said koos lapsed ja kõik läks planeeritult ja toredasti (v.a siis see osa kui lõpuks lahku läksid). Ja siis mina, samuti naine, ei ole võimeline lihtsalt lapsi saama ja neid ilusaid hetki ühele mehele pakkuma. Lisaks sellele et tunnen iseenda ees ennast läbikukkununa, siis tunnen seda ka elukaaslase ees. Ja kui ma näen teda oma lastega, siis tuleb mul endal lihtsalt haletsuse hoog peale, ja olen armukade. Mitte halvas mõttes, aga lihtsalt.. no et kui peaksimegi kunstlikul teel lapse(d) saama, et see tundub kuidagi mitte-nii-päris-ja-tõeline kui see et ta oma esimesed lapsed kõik kenasti loomulikul teel sai.

Kas keegi suudab midagi mõistlikku sel teemal kaasa arutada?

Kui lapse saad siis lähed ju samuti mehest lahku ja mees peab elatist maksma. Mehe poolt suur õnn kui te lapsi ei saa, sest mees on kõige suurem kaotaja kui saate lapse.

Teemaalgataja, sinu jutust ei selgu, et viljatuse või katkemise põhjuseid oleks üldse kunagi uuritud. Lahendus võib palju lihtsam olla kui sa arvata oskad. Pärast nii pikka proovimist ja ebaõnnestumist läheksin mina küll kiiremas korras arsti juurde ja laseksin nii ennast kui meest uurida. Meditsiin saab viljatuse osas enamikel juhtudel palju ära teha, aga kõik võtab aega ja 37-aastaselt ei ole sul arsti vastuvõttu enam pikalt kuskile lükata.

#4070778:

See arm peaks ju näha olema, kohe on selge

Kottide taga paarisentimeetrine pisiarm, aastaid vana. No küll peaks hoolega ja luubiga uurima ????