Mis teile seal lastega tegelemise juures meeldib? Minu jaoks on see ikka üks tõeline piin, mängi, aita, hoolitse, toida, maksa, õpeta, kontrolli, karista, kuula, näita ja jälle otsast peale. Tööl käia on ka huvitavam. Ilmselt on mul midagi viga, aga mida siis teha ja kuidas asja muuta, ei tea.
Mul ei ole lapsi ja ma tean seda kõike niigi. Mulle meeldib rahu ja vaikus, mehega koos rahulikult tshillida jne.
Miks sina lapsed said? Mis motiveeris?
Aga ära lihtsalt saa lapsi, väga lihtne ju. Ega lapsevanemaks olemine pole Eesti riigis ometi kohustuslik.
Varasemast elust on teada, et olen nokitseja ja kuulaja tüüpi.
Mulle meeldib näiteks:
– lastega õues käia
– laste “Miks?” küsimustele vastata, asju seletada, nõu anda
– kuulata laste muljetamist millestki-kellestki kogetust
– vaadata, kui lapsed ilma täiskasvanu sekkumiseta mängivad oma fantaasia kohaselt välja mõeldud mänge, tekivad mingid omapärased ehitised, joonistused
– lastele riideid osta
Mis ei meeldi ja teen hambad ristis? Kuna ma olen loomult selline, kes pigem teeb ise ära kui hakkab energiat kulutama sellele, et panna teist inimest midagi tegema, siis on laste puhul veenmine midagi teha/mitte teha/kontrollimine, kas ta ikka tegi jne. täiesti tüütu ja tülpimust tekitav. Just sellega seoses tekib kõige rohkem negatiivseid emotsioone: “Ja jälle otsast peale!” ja “Ma ei taha enam!”
Mõne sees lihtsalt on see “emaduse geen” 🙂 Nii, kui täisealiseks sain, tuli titeisu peale. Kaine mõistus õnneks sekkus ja esimese lapse sain 24 aastaselt. Teine tuli siis, kui olin 26 ja kolmas, kui 29a. Kolmanda lapse kandmise ajal lõpetasin ülikooli.
Ei ole midagi jäänud nende pärast tegemata-nägemata-kogemata.
Lapsed on fantastilised!
Ma muidugi ei ole loomult ka egoist, kes vaid enda heaolule suudab mõelda. Abistamine ja aitamine on mulle alati olulised olnud. Ka eriala, kus töötan on sellega seotud.
Nii, et põhimõtteliselt leian, et mõned inimesed on sündinud emad ja mõned võiks laste heaolu nimel jätta need lapsed sünnitamata.
Mu töö põhineb ka tööl väga palju abistamisel ja aitamisel. Tööl tuleb mul see väga hästi välja. Kodus sama tehes-aidata, kuulata, pesta, õpetada, lohutada, sööta ei ole see tegevus pooltki “minu eriala”. Ma ei tea, milles asi. Kas selles, et kodus on ka muud asjad teha ja on kiire. või selles, et tööl teevad mu hoolealused üldjuhul mida ma ütlen. Oma edasise tervise ja toimetuleku nimel. Kui ei tee, siis lõpuks on see nende oma otsus, kuidas nende elu edasi läheb. Ma aitaks ja õpetaks, aga kui ei taha siis ei taha. Ka “ei tahat” peab austama. Täiskasvanud inimesed.
Kodus käib üks lõputu vaidlus ja selgitamine ja jälle vaidlus. see väsitab ära. Seda ei tahat on kodus palju raskem austada ja sageli ei saagi sest nad teevad sellega endale halba.
Minule meeldib lastega mürada, lihtsalt väntsutame üksteist voodid, kõditame, otsime naerulinnu pesa jne. Vahest lollitame ka. Maal pidasime olümpiamänge, pärast lonkasin paar nädalat, kui poistele oma head taset kõrgushüppes näitasin. Ma ei tahtnud lastest midagi teada ja sain esimese lapse 35selt, teise 41 -selt. Olen väga rahul. Mees teeb poistega “tõsisemaid” asju – käib matkamas, kalal.
Töötan suht vastutaval kohal, istun oma kabinetis tõsine nägu ees – õhtul on aga mõnus poistega kaarte mängida või niisama lollitada.
Mõne sees lihtsalt on see “emaduse geen” ???? Nii, kui täisealiseks sain, tuli titeisu peale. Kaine mõistus õnneks sekkus ja esimese lapse sain 24 aastaselt. Teine tuli siis, kui olin 26 ja kolmas, kui 29a. Kolmanda lapse kandmise ajal lõpetasin ülikooli.
Ei ole midagi jäänud nende pärast tegemata-nägemata-kogemata.
Lapsed on fantastilised!
Ma muidugi ei ole loomult ka egoist, kes vaid enda heaolule suudab mõelda. Abistamine ja aitamine on mulle alati olulised olnud. Ka eriala, kus töötan on sellega seotud.
Nii, et põhimõtteliselt leian, et mõned inimesed on sündinud emad ja mõned võiks laste heaolu nimel jätta need lapsed sünnitamata.
Paraku on nii, et need, kes ise peavad ennast ideaalseteks emadeks, ei ole seda laste silmis mitte. Eriti kui lapsed täiskasvanuks saavad ja lapsepõlvele tagasi vaatavad, heidavad nad sellistele emadele ette liigset lämmatamist või liiga pealetükkiv või liiga pehme olemist.
Minule meeldib esiteks väga füüsiline kontakt. Lapsi saab lõputult kallistada ja kaisutada ja nad on selle peale veel väga rõõmsad ka (kui sul on neid piisavalt ja sa ei vaeva ainult üht last). Teiseks meeldib mulle edasi anda oma teadmiseid, oskuseid, elufilosoofiat ja lapsed on selles osas nagu vaha, minu mõju on ikka vägagi märgatav. Mulle meeldib, et nüüd, mil kõik kolm last on koolis, on mul kodust võtta seltskond, kes hea meelega tulevad minuga rändama ja kes sunnivad mind vahel kauemaks mõnda kohta paigale, nii, et ma ei kihuta jälle kusagilt kaunist kohast läbi vaid võtan aja maha, sest lastele ei sobi sellised läbitormamise retked. Mulle meeldib, et kui mulle spontaanselt miski pähe tuleb, on mul alati seltskond, kelle saan kaasa võtta ja kellega oma emotsioone jagada. Mees mul ei tunne näiteks samasugust rõõmu iga-aastasest kuldkingade otsingust kevadeti, lapsed tunnevad. Elasin eelnevalt 10 aastat üksi ja kõige enam tundsin puudust kellestgi, kellega oma emotsioone igapäevaselt jagada, sest sõpradele siiski igal hetkel ei helista, neil on oma elud ja perekonnad. Mees on mul selline kergelt introvertne kuju. Eks ma taipan, et see lastega oma elu jagamine ei kesta lõputult, aga ehk siis kunagi tulevad lapselapsed ja eks siis vahepealsel ajal on jälle teised asjad, mida saab teha vaid ilma lasteta. Aga lastega on parem, lõbusam. Seltskond on omast käest, sünnipäevad, grillimised aias jne, kõik on lõbusamad kui mehega kahekesi melanhoolselt filosofeerides. Ega lapsed ei sega tegelikult lisaks ka täiskasvanulikku filosofeerimist ja romantilist üksteisele silma vaatamist rohkem kui paar aastakest. Ja eks muidugi vihastab päris sageli see, kui mitu korda mõnd asja pead kordama, kui kaua miski aega võtab, või, et keegi hakkab emmetama just siis, kui sina tahad raamatu rahulikult läbi lugeda. Aga kuna mul on kümne aastane üksi elamise kogemus, siiskuigi ma toona isegi ei teadnud, millest ilma jään ja olin üsna rahul ning õnnelik, siis nüüd küll leian, et mulle lapsed sobivad.
Minule meeldis ka tööl rohkem käia kui kodus lastega toimetada, kui nad olid vanuses umbes 2-4. Kuidagi nii raske tundus nendega mängida, neid kasida, seletada jne jne. Siis läks paremaks, lapsed läksid vanemaks jne.
Aga tagantjärgi mõeldes tundub mulle, et mul oli sel ajal ilmselt ka depressioon, mis kindlasti ei aidanud kaasa…
Mis teile seal lastega tegelemise juures meeldib? Minu jaoks on see ikka üks tõeline piin, mängi, aita, hoolitse, toida, maksa, õpeta, kontrolli, karista, kuula, näita ja jälle otsast peale. Tööl käia on ka huvitavam. Ilmselt on mul midagi viga, aga mida siis teha ja kuidas asja muuta, ei tea.
Mulle meeldib mängida, aidata, hoolitseda, õpetada, kuulata, näidata ja nii otsast peale. Jälgida inimeste arenemist ja sellele kaasa aidata. Sellepärast ilmselt olen ma ka õpetaja, kuigi see karistamise ja kontrollimise osa viskab suve alguseks üsna üle. Ja sellepärast ei meeldi mulle ka saada kingiks uhkes õiteilus taimi, vaid pigem allahinnatud räbalaid või esimese lehe väljaajanud oksakesi.
Jah, on küll tüütu. Aga se ehetk, kui 1,5aastane jookseb sind kallistama, peidab pea su üla najale jne, se eon ikka nii armasa ja korvab kõik need tüütud hetked 🙂
Minuarust on see looduse poolt nii seatud,e t kuigi me teame, et lasteksvatamine on üks igavene piin, siis ikkagi on soov neid lapsi saada. Kuna elu mõte ongi ju elu edasi anda, siis se eon koht, kus kaine mõtlemine ei aita. SIegi laste arvu osas on vahel raske otsusele jõuda, et tahaks ju niiväga veel, aga olemasolevadki on nii kuragi tüütud 😀
Aga ma ütleks, et pigem ongi nõrgad need inimesed, kes ei julge lapsi teha või ei julge neid rohkem teha, kartes raskusi. Ma ei räägi neist, kellel lihtsal tpuudub soov lapsi saada, aga just neist, kes ei taha lapsi sellepärats, et kardab unetuid öid jne 🙂 Lapsed ongi tugevatele, et lihtsalt suudame selles tüütuses elada, et ei saa enam iseendale elada ainult, ei olegi oma aja peremees enam vaid on kellegi uneajad, toiduajad jne 😀
Jah, on küll tüütu. Aga se ehetk, kui 1,5aastane jookseb sind kallistama, peidab pea su üla najale jne, se eon ikka nii armasa ja korvab kõik need tüütud hetked ????
Minuarust on see looduse poolt nii seatud,e t kuigi me teame, et lasteksvatamine on üks igavene piin, siis ikkagi on soov neid lapsi saada. Kuna elu mõte ongi ju elu edasi anda, siis se eon koht, kus kaine mõtlemine ei aita. SIegi laste arvu osas on vahel raske otsusele jõuda, et tahaks ju niiväga veel, aga olemasolevadki on nii kuragi tüütud ????
Aga ma ütleks, et pigem ongi nõrgad need inimesed, kes ei julge lapsi teha või ei julge neid rohkem teha, kartes raskusi. Ma ei räägi neist, kellel lihtsal tpuudub soov lapsi saada, aga just neist, kes ei taha lapsi sellepärats, et kardab unetuid öid jne ???? Lapsed ongi tugevatele, et lihtsalt suudame selles tüütuses elada, et ei saa enam iseendale elada ainult, ei olegi oma aja peremees enam vaid on kellegi uneajad, toiduajad jne ????
Saan aru, et su laps on alles 1,5-aastane ja sa ei tea laste kasvatamisest veel midagi, kuigi pead ennast juba suureks asjatundjaks. Su jutt on üsna loll või oled sa ise üsna loll. Nagu oleks unetud ööd lapse kasvatamisel kõige hirmsam mida emad kardavad. Saa raske laps või puudega laps, siis tule siia teooriaid jagama ja ennast tugevaks inimeseks nimetama. Seni ole parem vait.
Mis teile seal lastega tegelemise juures meeldib? Minu jaoks on see ikka üks tõeline piin, mängi, aita, hoolitse, toida, maksa, õpeta, kontrolli, karista, kuula, näita ja jälle otsast peale. Tööl käia on ka huvitavam. Ilmselt on mul midagi viga, aga mida siis teha ja kuidas asja muuta, ei tea.
Ma arvan, et sid ehk piinavad mingid stambid, et kuidas PEAB lastega tegelema. Et nendega Peab mingil kindlal viisil mängima, peab kamandama, õpetama jne … Lase vabaks!
Tee neid asju, mis sulle meeldib. Tee rõõmuga. Lase neil ise toimetada ja teha. Nii kasvavadki iseseisvad inimesed.
Pealegi. Armastus on hoopis midagi muud kui igapäevane tegelemine. Armastuse puudumine on muidugi hoopis teine teema, kui tunned, et lapsed on sinu jaoks Nagu võõrad inimesed. Ja sellest on muidugi kahju, aga noh, eks iga inimene Peab läbi elu oma taagiga minema – su laste jaoks on see siis emaarmastuse puudumine.
Jah, on küll tüütu. Aga se ehetk, kui 1,5aastane jookseb sind kallistama, peidab pea su üla najale jne, se eon ikka nii armasa ja korvab kõik need tüütud hetked ????
Minuarust on see looduse poolt nii seatud,e t kuigi me teame, et lasteksvatamine on üks igavene piin, siis ikkagi on soov neid lapsi saada. Kuna elu mõte ongi ju elu edasi anda, siis se eon koht, kus kaine mõtlemine ei aita. SIegi laste arvu osas on vahel raske otsusele jõuda, et tahaks ju niiväga veel, aga olemasolevadki on nii kuragi tüütud ????
Aga ma ütleks, et pigem ongi nõrgad need inimesed, kes ei julge lapsi teha või ei julge neid rohkem teha, kartes raskusi. Ma ei räägi neist, kellel lihtsal tpuudub soov lapsi saada, aga just neist, kes ei taha lapsi sellepärats, et kardab unetuid öid jne ???? Lapsed ongi tugevatele, et lihtsalt suudame selles tüütuses elada, et ei saa enam iseendale elada ainult, ei olegi oma aja peremees enam vaid on kellegi uneajad, toiduajad jne ????
Saan aru, et su laps on alles 1,5-aastane ja sa ei tea laste kasvatamisest veel midagi, kuigi pead ennast juba suureks asjatundjaks. Su jutt on üsna loll või oled sa ise üsna loll. Nagu oleks unetud ööd lapse kasvatamisel kõige hirmsam mida emad kardavad. Saa raske laps või puudega laps, siis tule siia teooriaid jagama ja ennast tugevaks inimeseks nimetama. Seni ole parem vait.
Ei, mul on mitu last, noorim on lihtsalt 1,5 : vanemad lapsed lihtsalt ei jookse enam mu jalgu kallistama 😀
Tead, see puudega lapsele viitamaine – jah, kui sul on juba puudega laps, siis tõesti mõtled veel lapsi saades sellele. A ga lihtsalt jätagi lapsed saamata, et äkki tuleb puudega, sest kusagil maailmas on puudega inimesi? Jah, siis ütlen küll, et oled nõrk, kui otsuseid teed pelgalt hirmudest, mitte reaalses olukorras seistes.
On sul endal lapsi? Kui ei ole, siis ole ise vait. Kui aga on ja lapsed on nii võimatult rasked, puudega jne – kas sa tõesti soovid, et neid poleks olemas? okei, ,kui sügava puudega, eluaegset hooldust vajav, võibolla siis tõesti, kui lapsest pole mingit rõõmu. Aga ka raskest lapsest on rõõmu – mu noorim on just üks selline. Väga raske laps ja samal ajal peab mind jaguma ka vanematele lastele.
Ei, ma pole mingi kangelasema. Väga raske on. Aga ma ei kahetse hetkekski, et ta (ja vanemad lapsed) olemas on.
Misk üldse arvad, et ainult sinu elu on raske? See, et ma julgen väita, et lstest ON palju rõõmu lisaks raskele poole, ei tähenda, et minu eluoleks üks lust ja lillepidu – vastupidi, ma peaaegu iga päev luban oma noorimale, et hommepäev lähen tööle ära, ei jaksa enam 😀 aga ei lähe ma kuhugi, kuni raha veel vähegi jagub…. lihtsalt emainstinkt on selle nimi, mis aitab kõigega toiem tulla
Kõik me kannatame ära 😀
Nagu iga teise töö või tegevuse juures, meeldib mulle lapsega tegelemise juures tulemuste nägemine, millegi saavutamine, tagasiside. Kui ikka laps teatab, et emme, sa oled nii mõnus, õpib midagi uut, on jälle kasvanud – no see on väga tore. praegu ta on juba nii suur, et mõtleb igasuguseid asju välja, teeb toredaid üllatusi, tahab abiks olla jne.
Muidugi ma armastan oma last, sest ta on minu inimene. Teiste lapsed ajavad mind küll tihtipeale närvi, mänguväljakul näiteks teevad osad pahandust, röögivad täiest kõrist jms. See muidugi ei tähenda, et ma neid lausa vihkaks, lihtsalt tüütu on. Õnneks pole mu töö kuidagi lastega seotud. Ja eks ma omagi lapsega tegeledes mõnikord tunnen väsimust või tüdimust, aga see ei ole mingi valdav emotsioon, see on mööduv ja ei teki igapäevaselt. Ühtlasi see ka ei pane mõtlema, et miks ma ta üldse sain või et saaks ta juba rutem suureks ja oma elu peale. Mul on suht kurb lugeda siin nende inimeste postitusi, kelle jaoks on lapse kasvatamine jube piin ja nad kahetsevad lapsesaamist. Ainult üks soovitus- ärge juurde tehke. Ma ise mõtlen ka, et teist vist (niipea mitte) ei taha. Üks on okei, aga mitmega jookseks mul võib-olla juhe kokku.
Mõne sees lihtsalt on see “emaduse geen” ???? Nii, kui täisealiseks sain, tuli titeisu peale. Kaine mõistus õnneks sekkus ja esimese lapse sain 24 aastaselt. Teine tuli siis, kui olin 26 ja kolmas, kui 29a. Kolmanda lapse kandmise ajal lõpetasin ülikooli.
Ei ole midagi jäänud nende pärast tegemata-nägemata-kogemata.
Lapsed on fantastilised!
Ma muidugi ei ole loomult ka egoist, kes vaid enda heaolule suudab mõelda. Abistamine ja aitamine on mulle alati olulised olnud. Ka eriala, kus töötan on sellega seotud.
Nii, et põhimõtteliselt leian, et mõned inimesed on sündinud emad ja mõned võiks laste heaolu nimel jätta need lapsed sünnitamata.
Paraku on nii, et need, kes ise peavad ennast ideaalseteks emadeks, ei ole seda laste silmis mitte. Eriti kui lapsed täiskasvanuks saavad ja lapsepõlvele tagasi vaatavad, heidavad nad sellistele emadele ette liigset lämmatamist või liiga pealetükkiv või liiga pehme olemist.
Kas peaksin siis ütlema, et olen kohutav ema!? Sain lapsed lihtsalt seepärast, et loodus kutsus?
Räägi enda eest! Kui oled enda lastelt saanud kehva tagasiside.
Mina pean end heaks emaks ja ma ei kahtle selles sekunditki, sest vastasel juhul poleks ma rohkem lapsi soovinud. Annan endast parima, et kasvatada vastutustundlikud ja heasüdamlikud inimesed. Kedagi ma ei lämmata ega ole ka hooletusse jätnud.
Ma ei peagi ennast ideaalseks emaks, aga päeva parim hetk oli astuda lasteaia väravast sisse – siis tead, et kohe-kohe näed oma last. Just selline ääretult mõnus tunne on, sp. imestasin (aga ei mõista hukka) neid vanemaid, kes lasteaeda tulles on pahurad, riidlevad, kiirustavad. Nii mõnus oli, kui su laps su juurde jookseb ja ümbert kinni võtab. Praegu käivad nad koolis ja tulebki jupphaaval last enda küljest lasta – sõbrad, trennikaaslased. Vaid õhtul on meil möll majas – padja sõda ja müramine.
Saan aru, et su laps on alles 1,5-aastane ja sa ei tea laste kasvatamisest veel midagi, kuigi pead ennast juba suureks asjatundjaks. Su jutt on üsna loll või oled sa ise üsna loll. Nagu oleks unetud ööd lapse kasvatamisel kõige hirmsam mida emad kardavad. Saa raske laps või puudega laps, siis tule siia teooriaid jagama ja ennast tugevaks inimeseks nimetama. Seni ole parem vait.
Mina kasvatan raske liitpuudega last. Tal on kaks nooremat õde-venda ka. Sellist õelust, nagu sinus, pole minus kunagi olnud. Ei oma laste, ega ka teiste inimeste vastu.
Mis teile seal lastega tegelemise juures meeldib? Minu jaoks on see ikka üks tõeline piin, mängi, aita, hoolitse, toida, maksa, õpeta, kontrolli, karista, kuula, näita ja jälle otsast peale. Tööl käia on ka huvitavam. Ilmselt on mul midagi viga, aga mida siis teha ja kuidas asja muuta, ei tea.
No see raske periood kestab kaks-kolm aastat ja tuleb lihtsalt üle elada kõigi järgnevate toredate aastate nimel. Kooliealise ja vanema lapsega on elu lill.
o see raske periood kestab kaks-kolm aastat ja tuleb lihtsalt üle elada kõigi järgnevate toredate aastate nimel. Kooliealise ja vanema lapsega on elu lill.
ei tea kas ikka on. öeldakse et väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed suured mured.
väikse võtad kaissu, teed nalja ja mured lahenevad. suure lapse muresid on palju raskem lahendada. need on juba tingitud teistest inimestest või lapse enda probleemidest. väike muudkui tahad rääkida. suur ei räägi midagi enam, mis teda vaevab.
Hmm. Ma ei ütleks, et ma laste eest hoolitsemist (söögid, riietus, koristamine, tülide lahutamine, jonnide lahendamine, väiksemate potitamine-õuetamine jne) hirmsasti naudiksin. Pigem pean ennast ikkagi sellisteks tegevusteks sundima, ma olen loomu poolest koba ega ole kunagi majapidamistöid sallinud. Ja väga mõnus on vahel, kui lapsed on kõik kodust ära / magavad, jõudehetke nautida. Sellistest igapäevaolukordadest naudin ma täiel määral ausalt öeldes üksnes lastele ettelugemist, sisukaid vestlusi suuremate lastega, vastastikuseid hellitusi, mõnes olukorras ka lihtsalt laste tegevuse vaikset kõrvaltvaatamist ja nende elurõõmu jälgimist. Samuti olen ma end mõne ema üliemotsionaalset kirjeldust lugedes kurbusega tabanud mõttelt, et heldeke, NII kõikehaaravalt kirglik ja ülevoolav minu armastus laste vastu küll ei ole. No mingi suvaline näide — väga tihti emad kirjeldavad oma lapse juhusliku vaevustega haigestumise puhul, kuidas neil on nii raske näha last valus või kõrges palavikus ja et nad teeksid kõik, kui saaksid lapsega kohad vahetada. Ma ei kujuta (õnneks, ja loodetavasti ei peagi kunagi kujutama) ette, mis tunne oleks, kui lapsel oleks mingi raske parandamatu, halva prognoosiga haigus, aga kui mu lapsel on näiteks kõrge palavik ja kõrvavalu või iiveldus vmt vaevus, siis muidugi on mul temast hirmus kahju ja püüan vimaluste piires aidata, aga ausalt öeldes on see mulle lõppkokkuvõttes ikkagi jupp maad kergemini talutav kui analoogne vaevus iseendal. Ja ma olen mõnikord mõelnud, et kas ma oskaksin oma lapsi armastada ja nautida ka siis, kui nad oleksid raske puudega, ning ma ei tea tegelikult vastust — annaks taevas, et ma seda iialgi teada ei saakski!
Kuid siinse teema mõnd postitust lugedes hakkab küll kurb ning kahju nii postitajast kui ka tema lastest. Sest kokkuvõttes on mul kõigi kohustuste ja tüütute asjade kiuste lastest ikkagi eelkõige rõõmu ja ma ei oleks mingil juhul nõus oma praegust lastega elu lasteta elu vastu vahetama (ehkki ma aktsepteerin mõtet, et kui ma üldse kunagi lapsi poleks saanud, oleksin ma võinud mingil teisel moel oma eluga sama rahul olla). Kõik need hetked, kui lapsed oma armastust üles näitavad, kui on põhjust nende saavutuste üle uhkust ja rõõmu tunda — need on ikka väga palju väärt ja kaaluvad kuhjaga üles kõik need igapäevased kohustused ja talumised. Ning neid ilusaid hetki jätkub ju samuti igasse päeva. Muide, üks asi, mida ma veel olen tähele pannud, on see, et kui ma suhteliselt hästi kannatan ära mõne Perekooli sopaloopija sõimusõnad minu enda aadressil, siis ma lähen totaalselt endast välja ja tunnen veel aastaid hiljem viha ja nördimust, kui keegi mu laste kohta mingit solvavat väljendit kasutab. Hoolimata sellest, et mõistusega saan ma suurepäraselt aru, kui mõttetu on solvuda olukorras, kui suvaline võhivõõras psühhoterrorist loobib sõimusõnu inimeste kohta, keda ta pole iialgi näinud, kellest ta midagi ei tea ning kelle kohta ka sõimu ajendiks olnud postitus pole andnud vähimatki seesugust infot, mis oleks võinud kellegi pahameele ajendiks saada.
Hmm. Ma ei ütleks, et ma laste eest hoolitsemist (söögid, riietus, koristamine, tülide lahutamine, jonnide lahendamine, väiksemate potitamine-õuetamine jne) hirmsasti naudiksin. Pigem pean ennast ikkagi sellisteks tegevusteks sundima, ma olen loomu poolest koba ega ole kunagi majapidamistöid sallinud. Ja väga mõnus on vahel, kui lapsed on kõik kodust ära / magavad, jõudehetke nautida. Sellistest igapäevaolukordadest naudin ma täiel määral ausalt öeldes üksnes lastele ettelugemist, sisukaid vestlusi suuremate lastega, vastastikuseid hellitusi, mõnes olukorras ka lihtsalt laste tegevuse vaikset kõrvaltvaatamist ja nende elurõõmu jälgimist. Samuti olen ma end mõne ema üliemotsionaalset kirjeldust lugedes kurbusega tabanud mõttelt, et heldeke, NII kõikehaaravalt kirglik ja ülevoolav minu armastus laste vastu küll ei ole. No mingi suvaline näide — väga tihti emad kirjeldavad oma lapse juhusliku vaevustega haigestumise puhul, kuidas neil on nii raske näha last valus või kõrges palavikus ja et nad teeksid kõik, kui saaksid lapsega kohad vahetada. Ma ei kujuta (õnneks, ja loodetavasti ei peagi kunagi kujutama) ette, mis tunne oleks, kui lapsel oleks mingi raske parandamatu, halva prognoosiga haigus, aga kui mu lapsel on näiteks kõrge palavik ja kõrvavalu või iiveldus vmt vaevus, siis muidugi on mul temast hirmus kahju ja püüan vimaluste piires aidata, aga ausalt öeldes on see mulle lõppkokkuvõttes ikkagi jupp maad kergemini talutav kui analoogne vaevus iseendal. Ja ma olen mõnikord mõelnud, et kas ma oskaksin oma lapsi armastada ja nautida ka siis, kui nad oleksid raske puudega, ning ma ei tea tegelikult vastust — annaks taevas, et ma seda iialgi teada ei saakski!
Kuid siinse teema mõnd postitust lugedes hakkab küll kurb ning kahju nii postitajast kui ka tema lastest. Sest kokkuvõttes on mul kõigi kohustuste ja tüütute asjade kiuste lastest ikkagi eelkõige rõõmu ja ma ei oleks mingil juhul nõus oma praegust lastega elu lasteta elu vastu vahetama (ehkki ma aktsepteerin mõtet, et kui ma üldse kunagi lapsi poleks saanud, oleksin ma võinud mingil teisel moel oma eluga sama rahul olla). Kõik need hetked, kui lapsed oma armastust üles näitavad, kui on põhjust nende saavutuste üle uhkust ja rõõmu tunda — need on ikka väga palju väärt ja kaaluvad kuhjaga üles kõik need igapäevased kohustused ja talumised. Ning neid ilusaid hetki jätkub ju samuti igasse päeva. Muide, üks asi, mida ma veel olen tähele pannud, on see, et kui ma suhteliselt hästi kannatan ära mõne Perekooli sopaloopija sõimusõnad minu enda aadressil, siis ma lähen totaalselt endast välja ja tunnen veel aastaid hiljem viha ja nördimust, kui keegi mu laste kohta mingit solvavat väljendit kasutab. Hoolimata sellest, et mõistusega saan ma suurepäraselt aru, kui mõttetu on solvuda olukorras, kui suvaline võhivõõras psühhoterrorist loobib sõimusõnu inimeste kohta, keda ta pole iialgi näinud, kellest ta midagi ei tea ning kelle kohta ka sõimu ajendiks olnud postitus pole andnud vähimatki seesugust infot, mis oleks võinud kellegi pahameele ajendiks saada.
Täiendaksin veel oma postitust. Mõtlesin vahepeal järele, millised on viimaste päevade jooksul olnud need hetked, mil ma oma lastest kõige rohkem rõõmu olen tundnud. Ning mõtle kuidas tahes, kõige helgemad momendid on tegelikult ikkagi need, kui ma näen oma lapsi millegi üle rõõmustamas. Vot see lapse siiras ja kergelt süttiv särasilmne õnn, olgu siis tühisel ajendil või mingi suurema saavutuse üle, on see, mis teeb lapsevanemaks olemise õndsaks kogemuseks. 🙂
Nüüd ma vist vastasin ka konkreetsemalt teema autori küsimusele.
Eks väikelaste eas ongi kõik tegevused lastega enamasti väsitavad kohustused, mida vastutustundlik lapsevanem teeb rutiinselt ja iga rutiin muutub mingil hetkel tüütuks, et mitte öelda vastikuks. Samas mida rohkem lastega suhelda ja tegeleda, seda arukamaks ja iseseisvamaks nad kasvavad ning kui nad teismeliseks saavad, on selliste lastega selle võrra oluliselt lihtsam.
Mina praegu hullult naudin oma hilisteismelise tütrega koos väljas käimist, kas teatris või kontserdil või šoppamas. Teismeline poeg on natuke reserveeritum, nagu pojad oma emadega selles vanuses ikka, aga ta ei ütle kunagi ära, kui mul läheb abi vaja ja võtab aktiivselt osa peresiseste otsuste tegemisel. Ühel hetkel on lapsed jälle väga ägedad ja sa saad aru, et sünnitamine on olnud elu parim otsus. Ja avameelselt oma muredest rääkima on nad mul mõlemad varmad, aga eks seegi ole vastutustundliku lapsevanema raske töö vili.
Mina vaatan siira haletsusega neid, kes on otsustanud, et elu on parim lastetuna chillides.
Mul ei ole lapsi ja ma tean seda kõike niigi. Mulle meeldib rahu ja vaikus, mehega koos rahulikult tshillida jne.
Miks sina lapsed said? Mis motiveeris?
Kui see ei ole provo, siis sul ikka hullult kripeldab, kui paneb avama, lugema ja kommenteerima laste armastamise teemat.
Mind teevad lapsed õnnelikuks. Iga kord kui vaatan neile otsa tuleb naeratus näole. Ja kuidas mitte armastada väikeinimest, kes ise sind armastab niiväga: olgu sa paks, kole, tööalaselt ebaõnnestunud või kehva iseloomuga, oma lapse silmis oled ikka nr 1 inimene planeedil 🙂
Jah, on küll tüütu. Aga se ehetk, kui 1,5aastane jookseb sind kallistama, peidab pea su üla najale jne, se eon ikka nii armasa ja korvab kõik need tüütud hetked ????
Minuarust on see looduse poolt nii seatud,e t kuigi me teame, et lasteksvatamine on üks igavene piin, siis ikkagi on soov neid lapsi saada. Kuna elu mõte ongi ju elu edasi anda, siis se eon koht, kus kaine mõtlemine ei aita. SIegi laste arvu osas on vahel raske otsusele jõuda, et tahaks ju niiväga veel, aga olemasolevadki on nii kuragi tüütud ????
Aga ma ütleks, et pigem ongi nõrgad need inimesed, kes ei julge lapsi teha või ei julge neid rohkem teha, kartes raskusi. Ma ei räägi neist, kellel lihtsal tpuudub soov lapsi saada, aga just neist, kes ei taha lapsi sellepärats, et kardab unetuid öid jne ???? Lapsed ongi tugevatele, et lihtsalt suudame selles tüütuses elada, et ei saa enam iseendale elada ainult, ei olegi oma aja peremees enam vaid on kellegi uneajad, toiduajad jne ????
Saan aru, et su laps on alles 1,5-aastane ja sa ei tea laste kasvatamisest veel midagi, kuigi pead ennast juba suureks asjatundjaks. Su jutt on üsna loll või oled sa ise üsna loll. Nagu oleks unetud ööd lapse kasvatamisel kõige hirmsam mida emad kardavad. Saa raske laps või puudega laps, siis tule siia teooriaid jagama ja ennast tugevaks inimeseks nimetama. Seni ole parem vait.
Meil on teine laps puudega, ometi oleme saanud veel kolmanda ja neljandagi.
Hea teema! Minule jääb mulje, et on kahte sorti emasid, need, kes on sündinud emaks ja need, kes peavad hullumoodi vaeva nägema, et ema olla. Mina olen see teine variant. Ei ole mul kunagi olnud mingit vaimustust teiste lapsi nähes või beebisid vaadates titeisu tekkinud. Ei meeldi mulle selline ninnu-nännutamine ja ma ei suudaks oma lastega 24/7 koos olla. Mul on neid 2 ja vanem on juba sellises eas, kus temaga saab asju läbi rääkida ja kellega on juba lõbus koos aega veeta. Jutt on 5 aastasest. Noorem saab varsti 2 ja ta selles eas, kus kisa ja protesti jätkub terveks päevaks ja ma ootan tema ööund nagu mingit maailma imet. Minu meelest alates 4ndast eluaastast läheb mõnusaks, beebiiga pole ma kummagi lapsega nautinud sest fakt, et üks väike abitu inimene sinust täielikult sõltub on minu jaoks lämmatav. Lisaks veel magamata olek jms. See on ka põhjus, miks piirdun 2 lapsega. Õnneks olen emana palju arenenud ja kasvanud ja vaatamata sellele, et ma pole emalik tüüp ja vajan palju oma ruumi ja aega ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu.
Minu jaoks on emadus lihtne ja lõbus.
Eks selleks on mitmeid põhjuseid. 1) Mul on abikaasa jäägitu tugi, kes tegeleb lastega vähemalt sama palju kui mina. 2) Meil on hea ja lai tugivõrgustik, nii et saame ka koos abikaasaga käia seal kus tahame ja millal tahame. 3) Ma olen väga muretu ema ja üldiselt ei põe pseudoteemade pärast. Näiteks ei teki mul mingit valehäbi kui 2aastane titt keset linna end siruli viskab ja jonnima kukub, sest ma tean, et see on tavaline arenguetapp ning sellega tuleb lihtsalt tegeleda. Sassis tuba ei ole minu jaoks olulisem kui väike lõunauinak beebiga. Ma ei poe nahast välja, et ööst väsinuna koristada, pesu pesta, triikida, süüa teha, jne. Lastel on isa ka 🙂 Kui ma ikka ei jaksa, siis ma ei jaksa. Jne…
Lapsed on vahel väsitavad aga 90% ajast on nad lihtsalt lõbusad ja lahedad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
