mul on 14a tütar, kellel on madal enesehinnang. ükskõik kuidas ma ei püüaks seda turgutada, iga väiksem eriarvamus tema omast lööb selle uppi. nii kurb on kuulata, kuidas laps ütleb,( peale 2 minu arvamuse avaldamist) ükskõik mida ma teen teen alati valesti. aga kuidas ma talle ütlen, kui ma ei arva nii nagu tema? tema juures peaks ma olema temaga kõiges nõus ja kiitma teda, et ta saaks eneseusku. see oleks ju valetamine tegelikult.
aga mul on teinegi tütar, 11a. tema enesehinnang ja arvamus endast on jälle vägagi hea. nii hea, etnt porilaisk laps, kes ei viitsi üldse õppidagi, on kindel et ta saab linna parimasse kooli kunagi gümnaasiumisse. ta lihtsalt arvab endast nii hästi. temale ma tutvustan fakte, et kui ikka veab kolme tunnistusele mitmes aines, siis ei ole reaalne, et teda sinna vastu võetakse, kuna tal on õppimises tüsiseid puudejääke. temaga me võime vaielda ja vaielda ja ta jääb endale kindlaks. isegi kui ma keelan teda külla minna, siis nõuab ta rida fakte, miks ta ei või ja leiab et need pole küll piisavad.
laste omavahelises vaidluses kodus pean ka mina olema vahekohtunik, kuna vanem jääb nooremale alla ja noorem istub pähe. ja noorem teeb nii hästi suuremale selgeks, kui valesti ta arvab, surub enda tahet peale.
ei oska seda komplekti kasvatada. kuigi peaks olema et üks õpib teiselt. ei õpi. on nii et enesekinlam läheb järjest enesekindlamaks ja ebakindel järjest ebakindlamaks.
raske on rääkida lastega, kui nad on koos. kohe ütleb hakkajam laps et minuga sa küll nii ei räägi. talle tundub et ma suuremaga olen leebem ja mõistvam ja see tekitab temas trotsi. sellest omakorda see päheistumine suuremale tema poolt.
kuidas enesehinnanguid saaks tasakaalustada. nii et suurem ei arvaks et ta teeb kõike valesti ja noorem ei istuks tervele perele pähe?
see on algusest peale nii olnud. kuna väiksemaga oli vaja kehtestada kindlad piirid, sest ta oli juba väiksena selline sünakuulmatu ja pöörane. siis kehtestasime teatud reeglid, mida kõik pidid järgima. tulemuseks oli aga see, et vanem laps käiski nagu nööri mööda ja nooremale oli kõik kui hane selga vesi. edasi võtsin kasustusele tegu ja tagajärg seosed. see veel enam hirmutas vanemat last, kes sai teada, milline vastutus on oma tegude eest. noorem aga ei teinud mingeid järeldusi, peale suure röökimise kui tagajärg ei meeldinud.
Teema: laste enesehinnang
Aga võibolla jätaksid oma vanaema tütre siis rahule ja ei kritiseeriks teda kogu aeg?
Minul on selline vähist poiss ja minul on selline veel vähist mina ise. Jah, meil on keeruline, et meil selline kiiks on kallal. Mina lihtsalt saan üle niimoodi, et tean, et see on kiiks ja see kiiks kiusab mind ja ma teen talle vastupidi siis tuupi. Ma ei hakka iial tundma end enesekindlamalt vaid lihtsalt tean, et ma pean ignoreerima seda kiiksu.
Poissi aga jah katsun kiita tihti ja väita vastupidist tema enese arvamusele, sest ta arvab ise endast pidevalt halvasti. raske on.
ammm.. kui sinu arvates tema kiitmine hästitehtu eest on valetamine, siis on tüdrukul ju täitsa õigus- kõik mis ta teeb, teeb valesti.
ei taha edasi lugedagi. kahju su lapsest kohe.
mul on täpselt samasugune komplekt. ainult et tütred on 16 ja 20 juba.
noorem läheb läbi elu nagu Vene tank, ta saab kõik mis ta tahab lõppudelõpuks (ja linna parimasse gümnaasiumisse sai ka oma kolmedega sisse:).
vanemale on haldjad sündides väga palju kaasa andnud, nii tarkust, kunstiandeid kui ilu. kuid kahjuks nullib selle kõik pidev kõhklemine, otsustamatus, valel ajal vakka olemine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
hästitegemisega ja selle kiitmisega pole meil probleeme. probleeme on halvastitehtu kritiseerimisega. ma ei tohi seda teha talle. kui on halvasti tehtud, ma ei tohi selle kohta midagi öelda. [/tsitaat]
Aga miks sa peaksid halvastitehtut veel kritiseerima? Laps isegi õnnetu, kui hästi ei lähe. Endal ka ei oleks ju hea tunne, kui näiteks tööl midagi nihu läheb ja siis kodus mees veel kritiseeriks, mida ma valesti tegin.
mu meelest oli väga vale, et sa noorema distsiplineerimiseks kehtestasid ühed reeglid kogu perele. inimesed ei ole ühtemoodi ja ühtemoodi ei saa neid ka kohelda. ja mu meelest 11-aastane ei ütle emale, et ema argumendid ei ole piisavad. 11-aastasele peaks piisama sellest, kui ema ütleb, et täna ei lähe. miks? vaja õppida või kell palju või mis iganes. pole piisav argument? tema probleem. iseasi, kui su põhjendused tõepoolest tobedad on, sorry :). väiksemal keelata ära vanema nokkimine. lihtsalt keelata ära ja jutul lõpp. nii ei käituta inimestega, see on põhjendus.
ma ei arva küll, et see on põhiline probleem. põhiline probleem tundub olema hoopis noorem laps, kes ignoreerib kõiki ühiselu reegleid ja sa ütled selle peale, et mis teha. minu lastega olid ka probleemid, mitte küll hoopiski sellised, aga siiski probleemid. mul ka noorem on vähema kohusetundega. vastuvaidlemist või ignoreerimist ma talle küll ei võimalda. lühidalt – meie probleemid suurema lapsega hakkasid leevenema siis, kui panin nooremale suuremad nõuded ja keeldu peale. siis vanem justkui rahunes, et tema ei peagi üksi see loll olema ja nooremale on rohkem lubatud, kuigi nõutakse ühepalju. nojaa, ma ka nõuan ühepalju, aga käitun nendega küll erinevalt. vanemat vaid julgustan, ei kontrolli. sest talle ei sobiks see, ta õigustab usaldust ja kontroll oleks talle alandav. ja nooremale ütlengi, et sina teed nii ja naa ja seetõttu kontrollin ja nõuan sinult rohkem. ja vanem on nüüd ka rahulikum.
Ma ka Vähi tähtkujust ja kah selline enesekindluseta inimene 🙁
Ei aita ükskõik millised saavutused või ükskõik millised komplimendid. Natuke aega on sutsu enesekindlam tunne ja siis kukub jälle kõik vanadesse rööbastesse.
Vahi tahtkuju ja enesekindluse puudumine minu k6ige lahedasemate inimeste puhul on taiesti teistpidi – mees ja ema on mul vahid. M6lemad (eriti mees, aga kindlasti ka ema) on juba kaugelt enesekindlusest pakatavad.
Laps syndis mul 18. juulil (siis vist ka vahk…?), ja no see pea nelja-aastaseks saav poiss teab ka tapselt mida tahab 🙂
Vahi tahtkuju ja enesekindluse puudumine minu k6ige lahedasemate inimeste puhul on taiesti teistpidi – mees ja ema on mul vahid. M6lemad (eriti mees, aga kindlasti ka ema) on juba kaugelt enesekindlusest pakatavad.
Laps syndis mul 18. juulil (siis vist ka vahk…?), ja no see pea nelja-aastaseks saav poiss teab ka tapselt mida tahab 🙂
Tead, m6tlesin natuke sellele olukorrale, eriti meeldivad mulle sinu naited igapaevasest elust (pallide toomine, tasakesi uksetelefoni raakimine). See annab igapaevastest suhtlusmallidest paris hea pildi.
V6in eksida, aga mulle tundub et oled ise natuke vanema tytre tyypi. See seletab kenasti, et vaike tytar sulle oma argumentidega peale karata yldse julgebki. Nooremat peaksid sa kogu oma tarkuse ja rangusega pyydma hoida piirides ja arvatavasti praegu sul veel on argumente temaga vaidlemiseks. Kunagi hiljem ei pruugi olla, aga inimesed ongi erinevad ja sa ei pea ju oma tytarde eluvalikutega alati n6us olema? Oota ara kuni nad ise vastutuskohasesse ikka j6uavad ja las noorem lendab kui tiivad kannavad.
Uksetelefoni naide on, et nooremale 6ele on lubatud teha isiklikke salvavaid markusi vanema aadressil. Nagunii teeb, aga kui sina kuuled tuleb vahele astuda. Modelleerid nii vanemale 6iget kaitumist: \”L6peta need kommentaarid, xx teab ise kuidas telefoni raagib ja sinul ei ole siin midagi kommenteerida\”. Kutsu korrale et teist inimest tuleb austada. Noorem teab tapselt mis vanemale sydamesse laheb, nad ju koos kasvanud ja kui ta tahab, saab ta teise vaga lihtsalt maatasa teha sest teab tema n6rkusi. Tapselt sama kaib vanema kohta…
6petaja ja pallide naide on ka vaga hea naide. Sul on 6igus, et 6petajal on palju 6pilasi ja on normaalne kui ta jarjekorra ara unustab. Ehk 6petaja arvab, et su tytar on ylimalt abivalmis ja tubli inimene? V6i hoopis, et teda on kerge sundida? Niisiis igal juhul on su tytrel 6igus minna 6petaja juurde oma 6igust n6udma. Mingu ja seletagu, seisku enese eest ja tehku 6petajale neutraalselt, aga kindlalt yks vaike markus. Objektiivne olukord oli ju sinu tytre kahjuks ning et 6petaja vihaseks sai on tema enese probleem. Ehk saaksid tytart natuke aidata kuidas sellistes olukordades reageerida (mitte turtsuda, minna ja raakida 6petajaga rahulikult nelja silma all jms). Kas sina arvad, et kui jargmine kord juhtub sama asi siis su laps tahab enese eest seista v6i? Ja kuidas kasvatab see teistes (sh 6petajas) ja temas endas tema vastu austust? Esiteks pole see mingi Big Deal mille parast oma enesehinnangut kahjustada, ongi hea vaikeste naidete varal 6ppida enese eest seisma ja edaspidi raskemates eluolukordadega hakkama saada.
Veel huvitavam teema on see, et selline pallisituatsioon on sinu tytrele nii oluline et ta laseb ennast sellest nii suurel maaral k6igutada. Suur pilt (ka elus) jaabki nagemata, saabki labi elu minna tyhistes olukordades martrit mangides…
Sa pead oma lähenemist mõlema suhtes vägagi muutma. Reeglid peaksid aga ikka samad kehtima mõlemale! Vanema käitumine on paigas, aga suhtlema pead teise nurga alt.
Vanemale tytrele: \”Sa ei ole VALESTI teinud, vaid TEISTMOODI teinud. Teistmoodi ei ole valesti, kuid proovi teha nii, nagu õpetaja tahab. Endal lihtsam labi lyya\”
Lapse jaoks on suur vahe,sest valesti tehtul on negatiivne maik!
õpetaja ja pallide loo peal oleksid võinud öelda,et ega see karistus polnud, õpetaja lihtsalt usaldab ja võib-olla hoopis eelistab teda,sest koik ei ole nii tublid ja kohusetundlikud,et õpetaja saaks nende peale kindel olla.
Uksetelefonist-kas ta põhjendas sulle ära miks ei ole mõtet ja kas sa seletasid talle, milleks on uksetelefon yldse valja mõeldud- infovahetus turvalistes tingimustes, et igasugune varas/vägistaja/joodik sul ukse taha ryndama ei tuleks.
Noorema puhul pead olema järjekindlam. Ta testib su piire ja tundub,et toimib tema kasuks isegi kui oled paaril korral karistanud.
kui vaidleb vastu, oma tuppa ja arvutiajast või mobiilist ilma. või lausa õhtusöögist. ja nii kaua kui ykskord ei tule sealt piuksu.
kui arvutit on õppetööks vaja, istud kõrval ja jälgid,et Facebook-i ei roni.
Lapsevanemat peab austama ja mitte argumente esitama. selle peab ta selgeks saama.
Hilinemise puhul jääb ilma arvutiajast, mõnest lõbustusest samal ajal kui vanem tytar, kes reeglitest kinni peab saab seda endale lubada.
Võid isegi lubada,et hakkad järel käima koolis voi trennis nagu \”titel\”. paar korda võib-olla peadki, isegi kui nui neljaks ja töölt ära vaja tulla. peaks mõjuma, sest koolikaaslaste arvamus on tähtsam ja 11-selt \”beebi,kes kättpidi koju talutatakse\” staatust ei ihaldata enam.
Reguleerida saab ka taskuraha kaudu. väga hea mõjur. eirab reegelid või haugub vastu, taskurahast summake maha. paar korda proovib, aga kui esmaspäeval ikka taskuraha nulli on tiksunud, muudab käitumist.
õppimise koha pealt sundida ei saa, kuid saad kaasata välisabi jõudu. katsu leida keegi,kes seal Eliit gymnaasiumis juba käib. kasvõi lahete koos kooli ja palud mõnda vabatahtlikku oma võsukesele seletada,et näiteks 3-lised ei saanudki siia kooli sisse. Sealsete õpilaste jutt sinu lasele on mõjuvam kui õpetajate oma.
p.s. eelnevalt pead väiksema enda ette istuma panema ja seletama reeglid rahulikult ära ja loomulikult ka tema argumendid kuulama:). Eesmärk on,et sa ei viska niisama yleõla:\” kui vaidled, siis jääd taskurahast ilma!\”
Yldjuhul kehtib reegel,et kui sa suhtled temaga enda tasemel nagu täiskasvanu täiskasvanuga, siis õpib ta sinuga suhtlema täpselt samal tasemel.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
hästitegemisega ja selle kiitmisega pole meil probleeme. probleeme on halvastitehtu kritiseerimisega. ma ei tohi seda teha talle. kui on halvasti tehtud, ma ei tohi selle kohta midagi öelda. [/tsitaat]Ma arvan, et selles olukorras, kus Sa midagi kritiseerima oled sunnitud ja laps end sellest liiga palju häirida laseb, tuleks võtta ja hakata lähiminevikust meelde tuletama kõikvõimalikke asju, mis on hästi olnud, mille eest ta on kiita saanud jne. Ning seletadagi lapsele täitsa teadlikult, et nii elus ongi: kunagi pole keegi KÕIGEGA meie tegudes rahul ning see, et mõni asi vahel ebaõnnestub, ei anna mingit põhjust ära unustada kõike, mis on hästi välja tulnud. Õpeta teda ennast ka ebaõnnestumiste kõrval õnnestumisi märkama ja meeles pidama.
Midagi pole parata, Sa pead teda eluks ette valmistama. Ja päris kriitikavabalt täiskasvanuelu teda kindlasti ei kohtle. Nende olukordadega lihtsalt peab kuidagi õppima toime tulema. Kindlasti ei tohiks sellise lapse puhul unustada kõiki häid asju alalõpmata kiitmast ja esile tõstmast, aga see, et igasugusest kriitikast loobuda, ei ole ka lahendus.
[small]Tere Hommikus kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vahi tahtkuju ja enesekindluse puudumine minu k6ige lahedasemate inimeste puhul on taiesti teistpidi – mees ja ema on mul vahid. M6lemad (eriti mees, aga kindlasti ka ema) on juba kaugelt enesekindlusest pakatavad.
Laps syndis mul 18. juulil (siis vist ka vahk…?), ja no see pea nelja-aastaseks saav poiss teab ka tapselt mida tahab :)[/tsitaat]
Need juuli lõpu vähid on juba jah lõvis rohkem oma omadustelt. Mul kodus lisaks ka juulikuine lõpu vähk, tal enesekindlusega probleeme pole.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
