Esileht Koolilaps Laste eripärad koolis

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 51 )

Teema: Laste eripärad koolis

Postitas:
Kägu

Olen õpetaja ja küsin nüüd lõpuks siinsete lapsevanemate käest siiralt nõu, mida ma peaksin tunnis tegema, kuidas win-win-meetodil lahendada näiteks järgmisi olukordi:
* Lapsel on “foobia” vapsikute ees ja akent ei tohi avada, sest ta saab siis närvivapustuse. Päike kütab, kõik higistavad ja lämbuvad. Laps aga teab oma õigusi – tema foobiaga tuleb arvestada.
* Kui vapsikuohtu ei ole, siis selgub, et selsamal lapsel on ka väga õrn tervis ja tuuletõmbust ta ei kannata. Hea küll, avatagu siis aken, aga tema istub teatud nurka klassis, palun see vabastada talle. Me vabastame, sest ei soovi ju, et klassikaaslane haigeks jääks, me hoolime. Kümne minuti pärast leiab laps, et talle see koht ei sobi siiski, tal on vaja tagasi kolida, palun tehke talle vana koht vabaks. Me teeme. Kuidas jääb siis haiguse ja tuuletõmbega? Pandagu aken kinni palun. Loomulikult me paneme, laps ei tohi ju koolis haigeks jääda.
* Tervelt kaks last ühes klassis nutavad tõsiselt ja ohjeldamatult, sest nad “ei oska” ja kolme pärast lähevad vanemad endast välja. Õppida aga polnud aega, sest nii palju oli õppida. Annan aega tunnis asi ära õppida. Aga sellest ei tule midagi välja – töö ei õnnestu. Üks satub hüsteeriasse. Ma ei pane talle hinnet sisse … Teisel õnnestub üle noatera neli saada.
“Aga see on ju NII RASKE, kurat küll! Miks ma pean seda tegema üldse!” ründab mind täie vihaga ja viimaseni üleskeeratult see teine, kes lõpuks nelja sai.

Ma ei tea, mis oleks, kui ta oleks ikkagi kolme saanud. Mida teha, kui laps hüsteeriliselt nutab, sest ta kardab kodus kolme või kahe eest tappa saada?

Mida teha, kui ühel lapsel on selline erivajadus, mis nõuab kogu ülejäänud klassi tema teenistusse ja ta laseb sellel südamerahus sündida?

Ma olen tõesti nõutu. Ma tunnen ennast isiklikult süüdi, kui teie laps saab kodus halva hinde pärast riielda ja nutab hirmust tunnis või siis hüppab mulle ninna, et julgen üldse tööd teha.

Ma saan muidugi hakkama, aga see kõik muutub pikapeale tüütuks, samal ajal mul pole mingit tahtmist jantida teie kaebustega ministeeriumini välja, et ma pole arvestanud tõsiseid eripärasid ja lapse hoolimatult haigeks teinud.
Need on vaid kaks lugu.

Andke nõu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie koolis on sellised lapsed väikeklassis.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina kutsuks vanemad kooli ümarlauale (need kelle lapsed räägivad vägivallast seoses halbade hinnetega) ja annaks teada, et kui laste karistamine jätkub – teavitad lastekaitset. Võibolla ka see, et lapsed valetavad – aga siis klaarigu ise ära. Pean ebaõigeks, et sellistele manipuleerijatele pannakse paremad hinded, kui neile kes n.ö. kolme vastuvõtavad.
Vapsikute puhul – ei laseks klassis ühel lapsel tunnitööd häirida v.a. kui toob tõendi foobia olemasolu kohta. Siis paluks panna aknale ette võrk, et saaks klassi õhutada. Tuuletõmbuse puhul – paneks lapse uude kohta ja jätaks sinna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie koolis on sellised lapsed väikeklassis.

Kindlasti ei ole. Neil pole mingeid tõsiseid erivajadusi.

Mina kutsuks vanemad kooli ümarlauale (need kelle lapsed räägivad vägivallast seoses halbade hinnetega) ja annaks teada, et kui laste karistamine jätkub – teavitad lastekaitset.

Olen sama mõelnud. Mis takistab mind asja kella külge panemast? Ütlen ausalt: viitsimatus jännata ja vastu võtta kogu see jama, mis siis järgneks. Sest see ei jääks nii. Tõuseb küsimus õpikoormusest üldse, mis muidugi ongi probleem, aga selle tagamaad on täiesti teised, kui arvatakse. Ma ei viitsi aru anda, miks täpselt ma tegin just selle harjutuse ja mitte teise, kui karvapealt ma olen täitnud õppekava, kas selline raskusaste on ikka kohane või mitte. Igaühel on oma nägemus, igaühel omad õpetussõnad, hoiatused ja manitsused.

Ütlen, et ma ei karda mingeid uurimisi, ma olen pädev ja tean, mida teen, ka ei armasta ma lapsi üle koormata. Kuid … ma tahan tööd teha, mitte ümarlaudu pidi jahuda ja aruandeid kirjutada ning patuoinast mängida. Sel juhul panen kooliukse enda järelt rahulikult kinni.

Muidu aitäh heade nõuannete eest ja mõistmise eest ka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma imestan, et tänapäeval veel üldse õpetajaid on koolides. Istuvad nagu püssirohutünni otsas ja ootavad, kust poolt see järgmine pauk ja jama tuleb..

Please wait...
Postitas:
Kägu

Vaheta klassis kõigi kohti, siis ei kinnistu laps oma kohale ja saad akna lahti teha.
Kirjuta vanemale vapsikute kohta ja küsi kas lapsel vapsiku allergia, kui ei ole, siis tõstad lapse seina äärde.

Kolmede osas ära tee midagi, pane hinne, mis laps väärt on ja punkt. Muidugi laps junteab,et see õpetaja on manipuleeritav.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen ka õpetaja.
Kui lapsel on tõesti foobia vapsikute vastu, siis lubaksin tal istuda kõige lähemal uksele, et ta saaks vapsiku ilmudes kohe uksest välja astuda. Kindlasti ei piinaks kogu klassi seetõttu umbses ruumis viibimisega. Ei saa absoluutselt aru, miks sa tegid kaasa tsirkust tuuletõmbuse ja kohtade tagasivahetamisega seoses – tuuletõmbust ei tekigi ju, kui avatud on üks aken, mitte aken ja välisuks mõlemad; kohti ei vaheta tagasi ja kõik, miks peaks?! Miks seda lapsele öelda ei võinud?!
Nutvate laste puhul – mis klassiga on tegu? Meie algklassides hindeid ei pane, on kujundlik hindamine ja suuline tagasiside. Kui sinul oli hinde panemine vajalik, siis seletaksingi lastele, mis on hindamise eesmärk ja mida nad saavad teha, et teinekord ei peaks sedasi kurvastama. Laste õppekoormus võibki olla üsna suur, jällegi oleneb klassist ja oleneb lapsest – kas tal on palju kooliväliseid kohustusi jne – olenevalt tööst võimaldaksin ka “3”-le tehtud töid parandada, kui on näha, et laps on tegelikult püüdlik ja siiralt tahab tulemust parandada, mitte lihtsalt laiskusest ei jäta õppimata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Raske uskuda, et sa oled õpetaja. Ja kui oled, siis tõenäoliselt oma eriala teadmiste tõttu, mitte sihilikult pedagoogikat õppinud.

Pedagoogilised praktikad taoliste olukordade lahendamiseks antakse tänapäeval ülikoolist kaasa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kas oled alles alustanud õpetaja tööd? lapsed 1.klassis?
Sa pead õppima ennast kehtestama ja tegema rahulikult lastele selgeks, milline on koolikord, kord tunnis jne. Kui lapsel on foobiad ja sotsiaalsed probleemid võiks ta koolis suunata koolipsühholoogi juurde. loomulikult peaks rääkima vanematega.

Kui. minul endal läks laps 1.klassi, siis ka ilmnesid väga suured kohanemisraskused. Lapsel oli väga tubli klassijuhataja (ja tubli just selles mõttes, et kord on majas ning samas märkab laste erivajadusi ning annab vanematele tagasisidet), suunas lapse koolis 1x nädalas psühholoogi juurde, käisin ka ise koolis õpetajaga kohtumas. Nüüdseks on lapsel diagnoositud Aspergeri sündroom, kuid täna klassijuhatajale ning koostööle kooliga saab laps tavaklassis väga hästi hakkama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui lapsel on tõesti foobia vapsikute vastu, siis lubaksin tal istuda kõige lähemal uksele, et ta saaks vapsiku ilmudes kohe uksest välja astuda.

See ei tööta. Närv püsti, ei saa keskenduda jne.

Ei saa absoluutselt aru, miks sa tegid kaasa tsirkust tuuletõmbuse ja kohtade tagasivahetamisega seoses – tuuletõmbust ei tekigi ju, kui avatud on üks aken, mitte aken ja välisuks mõlemad; kohti ei vaheta tagasi ja kõik, miks peaks?! Miks seda lapsele öelda ei võinud?!

Seda ma oleksin ka ise küsinud, täiesti õige märkus. Tegu oli uue klassiga, täiesti uute nägudega, keda ma ei tundnud veel. Tsirkus algas kohe esimeses tunnis. Ma lasin sel sündida meelega, et klassi tundma õppida ja näha, kui kaugele see konkreetne inimene läheb, kas häbi ka hakkab ja kuidas teised reageerivad. Lihtsalt kompimise mõttes. Teist korda sellist asja juhtuda ei lase. See stseen ütles mulle nii mõndagi laste kohta, samuti edasised arengud järgmistes tundides, ning näitas mulle kätte, kuidas toimida, kui kaugele saab kellegagi minna jne.

Nutvate laste puhul – mis klassiga on tegu? … Kui sinul oli hinde panemine vajalik, siis seletaksingi lastele, mis on hindamise eesmärk ja mida nad saavad teha, et teinekord ei peaks sedasi kurvastama.

Kujundava hindamise east väljas – see ongi probleem. Hindeid pole harjutud saama ja nüüd on nutt kergesti lahti.
Ega sa ometi arva, et kõik mu selgitused hindamise eesmärgist ja sellest, mida nad saaksid teha, leevendab kuidagi konkreetset olukorda? Mida siis ta saanuks teha? Ta ütles, et õppis nagu hull poole ööni. (Tegelikult oli ülesanne suht lihtne, ta sai sellega tunnis ju tegelikult peaaegu hakkama, ta on lihtsalt väga väga aeglane inimene. Ta pole selles süüdi – pea tal lõikab.) Ma pole manipuleeritav, aga ma pole ka jäik. Teen vahet, millal laps nutab südamest ja millal üritab vingerdada. See teine üritaski.

Ma näen kujundava hindamise mürgiseid vilju, ausalt öeldes. Neid veel hakkab tulema, sest esimesed satsid kujundavalt hinnatuid saabuvad kolmandasse kooliastmesse. Draamad alles algavad.

Laste õppekoormus võibki olla üsna suur, jällegi oleneb klassist ja oleneb lapsest – kas tal on palju kooliväliseid kohustusi jne – olenevalt tööst võimaldaksin ka “3”-le tehtud töid parandada, kui on näha, et laps on tegelikult püüdlik ja siiralt tahab tulemust parandada, mitte lihtsalt laiskusest ei jäta õppimata.

Mina lasen parandada isegi nelja, selles pole probleem. Asi pole ju hindes, vaid selgeks saamises. Jah, õppekoormus võib olla suur. Aga võib olla ei ole? Kes seda individuaalselt hindab, seda enam, et mina aineõpetajana olen sunnitud viibima omas mullis. See tähendab, et näen ainult oma ainet. Mis on kellelegi homseks veel üles antud, või kuidas lapsel läheb muudes ainetes, seda ma ei näe. Kellegi arvates on selline süsteem kuidagi kasulik. Minu arvates mitte. Lisaks on lastel erinev vastuvõtlikkus ja koormustaluvus. Elementaarseid õpetussõnu pole mulle eriti tarvis peale lugeda, ilmselt on mu staaž pikem kui sul.

Küsin peamiselt lapsevanematelt, millist suhtumist nemad ootaksid, kui neil on selline laps?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kas oled alles alustanud õpetaja tööd? lapsed 1.klassis?
Sa pead õppima ennast kehtestama ja tegema rahulikult lastele selgeks, milline on koolikord, kord tunnis jne. Kui lapsel on foobiad ja sotsiaalsed probleemid võiks ta koolis suunata koolipsühholoogi juurde. loomulikult peaks rääkima vanematega.

Mu pedagoogiline staaž on üle kahekümne aasta ja ma töötan kolmandas-neljandas kooliastmes ehk gümnaasiumi lõpuni 🙂
Kehtestamisega saan hakkama (võib-olla esimeses kooliastmes ei saaks, ei oma vastavat ettevalmistust tõesti). Oma küsimused kirjutasin päris hästi lahti tegelikult.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kas oled alles alustanud õpetaja tööd? lapsed 1.klassis?

Sa pead õppima ennast kehtestama ja tegema rahulikult lastele selgeks, milline on koolikord, kord tunnis jne. Kui lapsel on foobiad ja sotsiaalsed probleemid võiks ta koolis suunata koolipsühholoogi juurde. loomulikult peaks rääkima vanematega.

Mu pedagoogiline staaž on üle kahekümne aasta ja ma töötan kolmandas-neljandas kooliastmes ehk gümnaasiumi lõpuni 🙂

Kehtestamisega saan hakkama (võib-olla esimeses kooliastmes ei saaks, ei oma vastavat ettevalmistust tõesti). Oma küsimused kirjutasin päris hästi lahti tegelikult.

No sellisel juhul need teismelised lihtsalt testivad sind, kust läheb piir. Ma mäletan oma kooliajast, et ka meil oli klassis õpilasi, kes alati uute õpetajatega (ses mõttes uutega, et enne polnud nendega kokku puutunut) proovisid, kuhu maani saab minna.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kirjuta vanemale vapsikute kohta ja küsi kas lapsel vapsiku allergia, kui ei ole, siis tõstad lapse seina äärde.

Kulla inimene, kas sa ikka tead, mis elukas see vapsik on? Ja kas sa ise tead, kas sul on vapsikuallergia?

Aga kui nüüd teemaalgataja probleemist rääkida – kui koolimaja ümber just vapsikuid reaalselt ei tiirle, siis oled sa lasknud endale lapsel kohe kõvasti pähe istuda. Kuidas see laps hommikul kooli ja õhtul koju saab kui toas akentki lahti teha ei tohi? Tundub pigem lollitamise ja õpetaja testimise moodi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ülikoolis oli õppejõud, kellega kõik pidid testi tegema, kuid need, kes tundsid, et test ei läinud kõige paremini, võisid töö pooleks murda ja seda ei loetud ega hinnatud. Pärast tegid järeltöö.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuidas see laps hommikul kooli ja õhtul koju saab kui toas akentki lahti teha ei tohi? Tundub pigem lollitamise ja õpetaja testimise moodi.

Õige tähelepanek.
Aasta-aastalt lähevad õpilased õrnemaks ja iseteadvamaks. Hakkama saamisega mul pole probleeme ja vähemalt selle vapsikufoobikuga on asjad paigas. Minu arvates. Aga mine tea ka? See ongi, et mine sa tea? Äkki hindan midagi valesti, tekitan teab millise trauma, perekooli tekib teema “Kas õpetajal on õigus …?” koos kirjeldusega, mida kõike tekitas lapsele õpetaja mõistmatu robustsus ja mis nüüd küll saab! Ning asjatundlike ja õigusteadlike kägude komisjon asub hukka mõistma ning soovitama lapsevanemal pöörduda kõikidesse institutsioonide poole alates klassijuhatajast ja lõpetades ministriga. Lapsel on jätkuvalt närvivapustus ja ta sööb tablette. Julm õpetaja ilmselt samuti. Ma ei taha seda oma südametunnistusele. Vanasti oli lihtsam, ausõna.
Muide, ma ei arva, et vapsikufoobik teadlikult testis minu hakkamasaamist. Temas ei ole huumorimeelt ega mängulusti kopika eestki. Tõsidus ja teadlikkus oma õigustest kiirgub igast ihurakust. Kui ta midagi testis, siis vaid seda, kas tema õigused ikka on selle õpetaja juures tagatud. Praegu tundub, et ta on rahule jäänud. Ja selline asi tuleb kodunt: valvsus iga hinna eest, et keegi ei teeks liiga, kaasa arvatud õpetajad. Pidev kaitsesolek.

See kolme pärast südantlõhestavalt nutja on mul palju suurem probleem. Ma pean edaspidi tegema nii, et ta saaks häid hindeid? Ma võin vastavalt sättida küll, isegi nõnda, et keegi ei saa arugi. Tekitada eduelamust ja pöörata individuaalset tähelepanu. Sellele ühele. Aga kuulge, kuhu me jõuame lõpuks? Klassis on 25 last.
Kas lasta nutjal nutta ja karta – teha süda kõvaks? Võin. Aga kui draamad jätkuvad, reaalsed närvivapustused sagenevad, mis siis?

Tegu pole väga suurte lastega, nagu öeldud, äsja kolmandasse kooliastmesse jõudnud, äsja hakanud hindeid saama. Päris hindeid, mitte romaane stiilis “püüa selles asjas natuke veel, aga too on juba päris hea”. Ta pole harjunud selles “kolme” nägema ja see tekitab nii temas kui ilmselt ka tema vanemates tohutu sisemise segaduse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.
2.1. Kasutajal on kohustus käituda teiste suhtes viisakalt, lugupidavalt ning sõbralikult.

Perekooli Moderaator

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jälle kohal psühhopaat- pedagoog, kelle meelst on kõik lapsed värdjad. Sa ikka ei saa rahu ja pead neid teemasid välja mõtlema, kuidas lapsed ja vanemad sind päevast päeva kiusavad?

Mine ravile, ausalt.

Minuga räägid või? Kust sa sellise asja välja võtsid nüüd, kas sa ikka lugesid, millest ma kirjutan üldse 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen lapsevanem, kes on isiklikult tegelenud mõlema teemaga oma lapsel – vapsiku (ka herilase) foobiaga ja lapse nutuga kolmede pärast (laps ei saa hinnete pärast pahandada, ise on õnnetu).
Minul on kurb lugeda selle pedagoogi juttu siin. Jääb mulje, et pedagoog ei suhtu lastesse inimlikult. On näha sisemist ebakindlust ja hirmu hakkamasaamise ees, kartust autoriteeti kaotada ja see kartus teeb õpetajast ebameeldiva kuiviku, kes lisaks veel põlastavalt suhtub nii koolisüsteemi kui kodusesse kasvatusse. Mina arvangi sinust just täpselt nii halvasti, nagu sa kartsid.

Hallooo, oled ise sama saamatu oma uue klassiga kui see laps, kes kolme pärast kurvastab. Teil mõlemal on aeg õppida. Ka Sinul, ehkki ütled, et staaž on pikk. Ju siis see pikk staaž ei ole veel kõike sulle kätte andnud. Oled paindumatu ja ei suuda aktsepteerida, et koolis ei käi enam kõik nii nagu 10-15 aastat tagasi. Arvad, et kujundav hindamine on kõiges süüdi, aga ei ole. Minagi olen nutnud lapsepõlves oma vene keele kolme pärast, ei osanud aimatagi, et sõnad ei jää pähe. Olen enne uinumist veetnud tunde, tekk üle pea, sest toas oli sääsk. Mind ei aidanud mitte keegi. Ma pole erivajadusega, olen tavaline inimene. Tänapäeval on lapsel võimalik abi küsida, oma tundeid välja näidata, mis tegelikult lihtsustab probleemi identifitseerimist ja lahendamist. Kuni selleni välja, et lapsel tõesti võib olla autismispektri häire või aspergeri sündroom. Aga igal juhul ma eeldaks, et õpetaja võtaks last tõsiselt.

Ootan sellises olukorras õpetajalt mõistmist ja inimlikkust ning tegutsemist, mis oleks suunatud probleemi lahendusele. Hindaksin kõrgelt koostööd lapsevanemaga. Olen oma laste kolmede pärast ise pöördunud vastava aine õpetaja poole nõu saamiseks, kuidas oma last aidata. Olen palunud selgitada õppekava ja õpetamise põhimõtteid. Olen teada saanud, et laps ei pruugigi osata õppida, eriti kui aine on uus või on seni tal koolis lihtne olnud. Õpetaja peaks reaalselt aru saama, et laps võibki õppida tunde ja tunde, aga ta ei tea, kuidas. Ja õppimine pole tulemuslik niimoodi. Ühisel jõul on võimalik saavutada, et lapse tööpanus ja saadud hinne on proportsioonis ja siis kaob ka kurvastus. Minu lapse inglise keele õpetaja näiteks ütleski mulle otse, et ta ei pane esimesel õppeveerandil kolmesid. Kogu klassis. Kas sina teeksid seda või oleks see vastuvõetamatu? Ma ei arvanud, et tema peaks nii tegema ei nõudnud oma lapsele mingeid imehindeid, aga see oli väga hea lahendus, kuni lapsed harjusid uue õpetajaga ja uue ainega.

Vapsikute probleem saab nüüd lihtsama lahenduse, sest külmaga neid enam ei ole. Nii et ma ei hakka välja tooma tehnikaid, kuidas mina oma foobiku suvel üldse autost välja sain.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hästi, su edasised kirjad kinnitavad mu esimese kirja põhjal tekkinud tunnet, et kuigi väidad end “siiralt” küsivat, siis tegelikult suhtud teemasse iroonilis-sarkastiliselt ja üleolevalt. Jah, suhtud küll. Ja ma saan absoluutselt aru, kust see tuleb – aga ikkagi näiteks mina õpetajana endale sellist suhtumist ei luba, just tööalaselt. Sest selle tajuvad nii lapsed kui nende vanemad hoobilt ära, isegi need natuke lihtsamakesed, kes ei tundu kõike muud sugugi nii lennult haaravat, ja siis on koostöö ja teineteisemõistmine väga oluliselt raskendatud.
Kui sa päriselt lahendusi otsiksid, siis sa leiaksid need.
Sinu esitatud probleemid ei olnud ju kuigi keerulisi lahendusi nõudvad – hindamise teema on, jah, laiem, aga on ju arusaadav, et inimene, kes võib-olla ongi aeglasem ja tundlikum ja keerulises vanuses ja alles harjub numbriliste hinnetega, reageerib just sellisel moel, nagu ta reageeris, ja sinu kui pedagoogi asi ongi talle järjekindlalt ja rahulikult üle seletada, mida hinded tähendavad ja mida hinded EI TÄHENDA ja lõpuks ta harjub ja rahuneb tõenäoliselt. Aga seda sa ju tegelikult tead isegi, nii et su teemaalgatuse mõte ei olnud konkreetsete olukordade tarvis nõu saada, vaid kritiseerida tänapäeva lapsi ja lapsevanemaid. Millega jõuame tagasi algusesse, et pedagoog võiks üritada endale sellist suhtumist pigem mitta lubada, isegi kui vahel on kange kiusatus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Selge. Tänan ka nende vastuste eest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma olen üks kord vapsikult nõelata saanud. Ausõna, rohkem ei taha, ning ei taha et ka keegi teine selle mürgilaksu saaks. Vapsikut peabki veidi pelgama.
Tuuletõmbus ongi väga ebameeldiv. Külma ilmaga ongi halb lahtise akna all istuda. Õpetaja saab ju enda kõrval asuva akna lahti teha, eks ju?
Hinnetega on mu meelest kõige lihtsam. Õppeperioodi alguses jagab õpetaja kõigile paberid, kus kirjas (semestri jooksul) õpitavad teemad, samuti see, mitu kontrolltööd vms kontrolli teema kohta tuleb, see, kuidas töid hinnatakse, hindamisvahemikud; millised on töö parandamise võimalused, viited veebilehekülgedele või raamatutele, kus teemad pikalt ja põhjalikult on lahti seletatud. Ehk siis, lastel on lihtsam, kui neile konkreetsed reeglid ette antakse.
Samuti oleks hea, kui õpetaja õpetaks lapsi ka õppima, eks ole ju? Ikka moel, et kõik õppimisnõksud saaks puust ette ja punaseks tehtud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis külm see ilm ikka praegu veel on. Ja miks õpetaja peaks rohkem tahtma lahtise akna kõrval olla?
Kas õpetajal oma igapäevatöö jaoks ka aega peaks jääma, kui ta igasuguseid pabereid ja kavasid peaks moodustama?
Lõpuks on õpetaja teiste lapsevanemate surve all. Miks on eliitkoolid nii popid? Suuresti tahetakse laps sinna saata lootuses, et lapsevanemad on ka ehk mõistlikumad ja õpetaja ei pea koosolekul nt sellele aega kulutama, et meenutada – koduseid ülesandeid pole õpetaja nalja pärast e-kooli kirjutanud – need peaks kodus ära ka tegema jms.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina lapsevanemana imestan hoopis peamiselt selle üle, et pedagoogid nagu omavahel koolis üldse ei suhtleks. Tuleb uus õpetaja ja peab hakkama mingil x põhjusel jalgratast leiutama, kuigi on ju olemas kolleegid, kes on konkr klassiga/õpilasega juba nö omad vitsad saanud ja mingid toimivad lahendused leidnud. Miks?
Ma ise töötan erivajadustega inimestega ja uue kliendi puhul alati suhtlen esmalt temaga eelnevalt kokku puutunud töötajatega, et teada, mida oodata ja milliseid taktikaid on tulemuslikult kasutatud.
Mul endal on koolis hetkel kaks kirstunaela, kellega iga sügis algab sama trall: uued õpetajad ei saa hakkama, e-kool on märkustest punane ja tekib mõlemapoolne trots. Kuigi koolil on olemas õppekorralduslikud soovitused nii spetsialistidelt kui tihe koostöö minu endaga, mida teha ja kuidas olla, et asjad toimiksid. Kes kuhu istuma, keda kellega kohe kindlasti kokku mitte panna, millised on kitsaskohad arusaamises ja kuidas kõike korraldada, et toimiks. Sest huvitaval kombel osadel toimib laitmatult ja osadel ei toimi kohe üldse mitte. Miks mitte siis kasutada ära juba olemasolevat infot, miks vedada vägikaigast ja muuta kõigi elu keerulisemaks? Vaat ma ei saa sellest aru. See selleks.
Mu autist läheb kooli paari aasta pärast, kogu mu senine töö temaga tiirleb suuresti ümber selle, et ta saaks tavakoolis tavaklassis hakkama ja usun, et saab ka.
Lapsevanemana sooviksin teemaalgatajat näha pedagoogina, kes 1) omab strateegiat; 2) jääb seejuures inimlikuks, 3) otsib ja kuulab informatsiooni, mida enda (ja kogu klassi) kasuks tööle panna. Jaksu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina lapsevanemana imestan hoopis peamiselt selle üle, et pedagoogid nagu omavahel koolis üldse ei suhtleks. Tuleb uus õpetaja ja peab hakkama mingil x põhjusel jalgratast leiutama, kuigi on ju olemas kolleegid, kes on konkr klassiga/õpilasega juba nö omad vitsad saanud ja mingid toimivad lahendused leidnud. Miks?
Ma ise töötan erivajadustega inimestega ja uue kliendi puhul alati suhtlen esmalt temaga eelnevalt kokku puutunud töötajatega, et teada, mida oodata ja milliseid taktikaid on tulemuslikult kasutatud.

Tegelikult jagataksegi infot, aga see käib ainult tõsiste ja raskete erijuhtumite puhul. Need minu nimetatud ei ole tõsised juhtumid – lapsed pole kuskil “arvel” ega vaja erikohtlemist. Erikohtlemise vajadus on õiges kohas ilusti kirjas, psühholoogide ja arstide kommentaaridega, asjaomastele õpetajatele kättesaadav.
Need juhtumid pole ka rasked, millega ei saaks kuidagi hakkama. Ütlen veel kord, et ma sain ja saan jätkuvalt hakkama. Mu huvi oli siin just see, et kuidas lapsevanem tegelikult soovitaks õpetajal käituda, nii et tema lapsevanemana rahule jääks. Mis oleks lapsevanema lahendus olukorrale, kus tema laps nutab hinde pärast hinge välja? Või kuidas tema ise reageerib kodus, kui laps näiteks pahiseb, et “nii kuradi raske on kõik (ja keegi midagi ei seleta, eks)”. Ja kuhu see kõik võiks viia, kui tõesti võtta ette ja mõni individuaalküsimus tõstatada laiale ringile. ILMA diagnoosideta või eriprobleemideta.

Lapsevanemana sooviksin teemaalgatajat näha pedagoogina, kes 1) omab strateegiat; 2) jääb seejuures inimlikuks, 3) otsib ja kuulab informatsiooni, mida enda (ja kogu klassi) kasuks tööle panna. Jaksu!

Saab tehtud! 😀 Aitäh!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja miks õpetaja peaks rohkem tahtma lahtise akna kõrval olla?

Aitäh ka sulle. Kägu ei saanud aru, et akent ei tohtinud üldse lahti teha. Mitte ühtki akent. Loomulikult ei lase ma lastele meelega tuult selga, aga noh, ilmselgelt pole õpetajad ainsad, kes tahavad kogu aeg õpetada.

Kas õpetajal oma igapäevatöö jaoks ka aega peaks jääma, kui ta igasuguseid pabereid ja kavasid peaks moodustama?

Pabereid ja kavasid moodustame niikuinii ja käime nende järgi. Väiksemate lastega on asi selles, et on võimatu plaan jäigal kujul paika panna. Õppetöö käigus ilmneb ju igasugu asjaolusid, miks ei saa näiteks teha niisugust kontrolli või võtta naasugust teemat just sel kombel just selles konkreetses klassis. Siis on see plaan pigem risuks jalus, eriti kui see veel lastele välja jagatud peaks olema. (Ei tea, kui palju siis kaebusi võiks laekuda, et ei käidagi plaani järgi.) Soovitaja lähenes kõrgkooli kombel, kus tudeng ise vastutab paljugi eest. 6.-7. klassis on turvalisem sõltuda vähemalt õppekava osas õpetajast, kuivõrd selle läbimine on kõigile kohustuslik. Siis tuleb see ka, nui neljaks, läbida, ja võimalikult väikeste inimkaotustega. Mis tähendab paindlikkust ja veel kord paindlikkust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hea õpetaja, kui teil 20 aastat kogemust ja teil pole probleeme enesekehtastamisega, nagu kirjutate, millest siis üldse jutt on?
Kui ma oleksin alsutav õpetaja, siis oleks ilmselt sama probleemi ees.

Klassis mitu akent. Tehke see aken lahti, mis teie laua läheduses.
Klass ei peaks istuma koguaeg ühes ja samas mustris. Vahetage iga 2 kuu tagant kohti ja pinginaaberid. Väga hea süsteem, mida juruutas minu lapse klassijuhataja. Ideaalne nii füüsise jaoks kui ka laste omavaheliste suhete jaoks. Nii ei ole lapsel nõuet OMA ÜHE koha järgi.
LOOMULIKULT tuleks küsida antud lapse ema-isalt, milles täpsemalt asi ja kui tõsine on tema foobia ja küsida otse neilt, kuidas nemad olukorda lahendada sooviks.
Hinnete osas. Mitte midagi ei pea tegema. Te ei vastuta koduse aura eest ja hullude vanemate eest, kes reageerivd hindele. Ainus, mida saate teha, on kirjutada üldkiri lastevanematele, et hinnete tõttu ei ole adekvaatne last peksta (nagu kirjutate)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mu huvi oli siin just see, et kuidas lapsevanem tegelikult soovitaks õpetajal käituda, nii et tema lapsevanemana rahule jääks. Mis oleks lapsevanema lahendus olukorrale, kus tema laps nutab hinde pärast hinge välja?

Iva on selles, et sinu küsimustele ei ole ühest vastust: issanda loomaaed on kirju ja sama palju on erinevaid lapsevanemaid. Konkreetse lapse vanemalt pead isiklikult tema arvamust küsima. Paraku ma kardan, et nii mõnelgi lapsevanemal ei oleks sulle kuigi head lahendust pakkuda: näiteks “pange mu lapsele ainult neljasid-viisi, ükskõik kui hästi ta oskab, sest ta on nii õrna närvikavaga” ei oleks õiglane klassi teiste laste suhtes.
Ma ei arva sugugi nagu mõni varasem kägu siin, et sa ei suhtu lastesse inimlikult. Kujutan hästi ette, et ka üks hüsteeriline laps võib terve klassi õppetööd väga segada. Ja mis võimalused on siis temasse inimlikult suhtuval õpetajal? Äkki ikkagi koolipsühholoog peaks sellistel juhtudel aineõpetajale appi tulema? Tegema kindlaks, kas sellel lapsel on ka teistes ainetes niisugused probleemid, ja suhtlema lapse vanematega. Või kas klassi lastevanemate seas ei ole kooli hoolekogu liiget, kes võiks vahendada suhtlemist probleemse lapse vanemate ja õpetajate vahel (juhul kui vanemad on sellise suhtumisega, et õpetajad on kõiges süüdi ja kiusavad nende lapsukest).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Iva on selles, et sinu küsimustele ei ole ühest vastust: issanda loomaaed on kirju ja sama palju on erinevaid lapsevanemaid. Konkreetse lapse vanemalt pead isiklikult tema arvamust küsima. Paraku ma kardan, et nii mõnelgi lapsevanemal ei oleks sulle kuigi head lahendust pakkuda: näiteks “pange mu lapsele ainult neljasid-viisi, ükskõik kui hästi ta oskab, sest ta on nii õrna närvikavaga” ei oleks õiglane klassi teiste laste suhtes.

Nõnda jah ongi. Sellepärast küsingi anonüümses keskkonnas, et keegi söandaks öelda, et jah, mina olen see lapsevanem, kes lapse kolme pärast närvi läheb ja sellepärast palun teha nii ja naa. Samas muidugi, see närvis lapsevanem ei süüdista ilmselt õpetajat, vaid oma last. Sellepärast on mul tollest nutjast lapsest ka kõige rohkem või õigupoolest ainsana just temast kahju, kui rääkida siinsest kolmest lapsest, ja see mulle dilemmat teebki. Ülbe lapse ülbe vanema puhul mul dilemmat pole – saab oma kolme või kahe kätte, ning õpib sellest. Aga südamest nutva lapse puhul on hinde panek või mitte panek juba nagu elu ja surma küsimus. No ma ei arva muidugi, et kodus on asi neil nii kohutavalt tõsine, et peaks seadusega sekkuma. Lihtsalt laps on nii tundlik. Ja see rebib mul südame lõhki.
Ma tõepoolest pean siin lisasüüdlaseks kujundavat hindamist, mis ei ole lasknud lapsel saada iseendast adekvaatsemat pilti. Kuivõrd numbriline hindamine on seni veel valdav. Ja hoidku selle eest, et kujundav saab valdavaks ehk siis liigub edasi ülemistesse klassidesse. Siis lahkuvad õpetajad veel rohkem koolist, sest selline hindamine on praeguse õppekorralduse juures äärmiselt kurnav. (Vanemad, hinnake ja ülistage taevani neid klassiõpetajaid, kes teie lastele informatiivseid ja tõhusaid kujundava hindamise tunnistusi kirjutavad. See on ebainimlik orjatöö, arvestades laste arvu klassis.)

Ma ei arva sugugi nagu mõni varasem kägu siin, et sa ei suhtu lastesse inimlikult. Kujutan hästi ette, et ka üks hüsteeriline laps võib terve klassi õppetööd väga segada. Ja mis võimalused on siis temasse inimlikult suhtuval õpetajal?

Nii ongi. Muidugi me suhtleme omavahel, psühholoogiga ja nii mõnigi juhtum on jõudnud hoolekokku ja ümarlaudadele. Ainult et sellest sisuliselt ei ole kasu. Ikka kõnnid munakoortel.

Mu peamine mure on kõigi nende “erilist” suhtumist ja oma võõrandamatuid õigusi nõudvate laste hulga suurenemise juures, et teised lapsed jäävad nende varju. Selline laps paneb su endaga tegelema ja tal on õigus seda nõuda, me kõik teame, et õpetada tuleb individuaalselt lähenedes. Ainult et see on võimatu missioon. Tunnen end alati süüdi kõigi teiste, õnnistatult tavaliste laste ees, kelle jaoks mul aega väheks jääb. Just nagu nemad ei vajakski tähelepanu. Tund on aga 45 minutit – isegi paari-kolme foobiku, egotsentriku ja lihtsalt õnnetu inimese jaoks jääb sellest väheks. Rääkimata kõigist ülejäänutest.

Ekstreemumitega on klaar – tegelebki terve ühiskond ja kooli kõik institutsioonid. Jutt mitte-ekstreemsetest.

Nojah, üks lapsevanem siin mõistis mind hukka, sest ka tema kartis kunagi sääske ja keegi ei aidanud tal mitte karta. Keegi sai vapsiku käest nõelata ja valus oli. Kas ma peaksin nende memuaaridest järeldama, et tegin õigesti, kui akna kinni hoidsin? Miks ma sel juhul halvakspanu pälvisin? Kas sellepärast, et ma ei heldinud ega tundnud kaasa foobikule, vaid kogu ülejäänud klassile? Ilmselt. Aga kui mõni kuuma pärast minestanud oleks? 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Või kuidas tema ise reageerib kodus, kui laps näiteks pahiseb, et “nii kuradi raske on kõik (ja keegi midagi ei seleta, eks)”.

Panin lapse õppetööle lisaks vastava aine kursusele. Sundisin last arvutimängu juurest laua taha ainet õppima. Sundisin teda tunni ajal ja tunni lõppedes õpetajalt selgitusi küsima selle teema suhtes, mis arusaamatuks jäi. (Õnneks oli õpetaja väga abivalmis ning rääkiski asja vajadusel uuesti üle.) Mingid “koolipuhkused” ei tulnud kõne allagi. Kuulasin ta muresid ja kiitsin väga palju. Tulemus oli väga hea.

Mis oleks lapsevanema lahendus olukorrale, kus tema laps nutab hinde pärast hinge välja?

Kui laps hinde pärast lohutamatult nutab, siis ei ole enam mõtet tema vanematega rääkima minna. Kardetavasti on selles peres probleemid ning neid ei suuda ükski õpetaja lahendada. Seepärast oleks hea, kui elukogenud ja haritud pedagoogid suudaksid sellele lapsele selgeks õpetada viisid, kuidas ise ennast aidata, sest kodust ta nagunii vajalikku tuge ei saa.
Kui lapsest hoolitakse, siis oleks mõttekam see laps koolipsühholoogi juurde saata. Samas on selge, et vaid ühekordsest rääkimisest sel puhul ei piisa. Aga kas koolil on niipalju raha, et koolipsühholoog saaks just sellel lapsele piisavalt aega pühendada?
Aine õpetaja jällegi saaks omalt poolt nii palju aidata, et õpetab lapse õppima. Mul on väga kahju, aga see tähendabki, et õpetaja peab oma tunnid ja metoodika läbi mõtlema ning eelnevalt plaani paika panema ning ka lastele selgitama, mida õpitakse ja kuidas tulemuslikumalt õppida. Plaane võib teha ka paari nädala peale ette, ei pea tegema kogu aasta peale. Lapsed on õpetusele palju vastuvõtlikumad kui üldiselt eeldatakse. Üldjuhul nad hindavad väga kõrgelt neid õpetajaid, kes suudavad nad n-ö mäkke ronima panna.

Kaebustesse soovitan suhtuda väga rahulikult, sest sa ju tead, millisele tasemele soovid lapsed saada ning sa ju tead, mida teha, et nad sinna jõuaksid. Ilma pingutamata ei saa midagi, see on vast kõigile selge.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

et tegin õigesti, kui akna kinni hoidsin?

Ma loodan, et sa ikka tead, kes vapsik on, seepärast saanuksid ju muretult selgitada, et seda putukat on juba saja meetri tagant kuulda. Seepärast ei saa ta hääletult läheneda. Et selle putuka hääl on nii vali, siis ajame ta nagunii välja, kui ta peaks klassi sattuma. Linnas on vapsikuid väga vähe.
Foobik peab tajuma, et tema murest hoolitakse ning ta peab olema kindel, et õpetaja tegutseb kohe, kui vapsik kohal on. Suhelda on vaja.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 51 )


Esileht Koolilaps Laste eripärad koolis