Olen õpetaja ja küsin nüüd lõpuks siinsete lapsevanemate käest siiralt nõu, mida ma peaksin tunnis tegema, kuidas win-win-meetodil lahendada näiteks järgmisi olukordi:
* Lapsel on “foobia” vapsikute ees ja akent ei tohi avada, sest ta saab siis närvivapustuse. Päike kütab, kõik higistavad ja lämbuvad. Laps aga teab oma õigusi – tema foobiaga tuleb arvestada.
* Kui vapsikuohtu ei ole, siis selgub, et selsamal lapsel on ka väga õrn tervis ja tuuletõmbust ta ei kannata. Hea küll, avatagu siis aken, aga tema istub teatud nurka klassis, palun see vabastada talle. Me vabastame, sest ei soovi ju, et klassikaaslane haigeks jääks, me hoolime. Kümne minuti pärast leiab laps, et talle see koht ei sobi siiski, tal on vaja tagasi kolida, palun tehke talle vana koht vabaks. Me teeme. Kuidas jääb siis haiguse ja tuuletõmbega? Pandagu aken kinni palun. Loomulikult me paneme, laps ei tohi ju koolis haigeks jääda.
* Tervelt kaks last ühes klassis nutavad tõsiselt ja ohjeldamatult, sest nad “ei oska” ja kolme pärast lähevad vanemad endast välja. Õppida aga polnud aega, sest nii palju oli õppida. Annan aega tunnis asi ära õppida. Aga sellest ei tule midagi välja – töö ei õnnestu. Üks satub hüsteeriasse. Ma ei pane talle hinnet sisse … Teisel õnnestub üle noatera neli saada.
“Aga see on ju NII RASKE, kurat küll! Miks ma pean seda tegema üldse!” ründab mind täie vihaga ja viimaseni üleskeeratult see teine, kes lõpuks nelja sai.
Ma ei tea, mis oleks, kui ta oleks ikkagi kolme saanud. Mida teha, kui laps hüsteeriliselt nutab, sest ta kardab kodus kolme või kahe eest tappa saada?
Mida teha, kui ühel lapsel on selline erivajadus, mis nõuab kogu ülejäänud klassi tema teenistusse ja ta laseb sellel südamerahus sündida?
Ma olen tõesti nõutu. Ma tunnen ennast isiklikult süüdi, kui teie laps saab kodus halva hinde pärast riielda ja nutab hirmust tunnis või siis hüppab mulle ninna, et julgen üldse tööd teha.
Ma saan muidugi hakkama, aga see kõik muutub pikapeale tüütuks, samal ajal mul pole mingit tahtmist jantida teie kaebustega ministeeriumini välja, et ma pole arvestanud tõsiseid eripärasid ja lapse hoolimatult haigeks teinud.
Need on vaid kaks lugu.
Andke nõu.