Esileht Koolilaps Laste eripärad koolis

Näitan 21 postitust - vahemik 31 kuni 51 (kokku 51 )

Teema: Laste eripärad koolis

Postitas:
Kägu

Mu peamine mure on kõigi nende “erilist” suhtumist ja oma võõrandamatuid õigusi nõudvate laste hulga suurenemise juures, et teised lapsed jäävad nende varju. Selline laps paneb su endaga tegelema ja tal on õigus seda nõuda, me kõik teame, et õpetada tuleb individuaalselt lähenedes. Ainult et see on võimatu missioon. Tunnen end alati süüdi kõigi teiste, õnnistatult tavaliste laste ees, kelle jaoks mul aega väheks jääb. Just nagu nemad ei vajakski tähelepanu. Tund on aga 45 minutit – isegi paari-kolme foobiku, egotsentriku ja lihtsalt õnnetu inimese jaoks jääb sellest väheks. Rääkimata kõigist ülejäänutest.
Ekstreemumitega on klaar – tegelebki terve ühiskond ja kooli kõik institutsioonid. Jutt mitte-ekstreemsetest. [/quote]

Vot mina näiteks tunnengi, et minu nö. tavalised lapsed saavad koolis oluliselt vähem tähelepanu, kui igasugused erilised. Mu poeg näiteks, arenguvestluse küsitlust täites, vastas küsimusele-kas tunned, et õpetaja hoolib sinust ja sinu muredest(või midagi sarnast oli)-ei, õpetaja ei pane tähelegi mind. Mind tegi see mõte kurvaks…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuule, kolleeg! Ma muidu mõistan sind ja su muret ja olen nõus, et lapse individuaalsusega arvestamine võtab ausalt vanduma ja ropendama, sest teisest torust pasundatakse sama valjult, et kõiki tuleb ikka võrdselt kohelda ja hinnata, eks ole.
Aga. Inimene, miks krt sa neid nelju järgi teha lased???? Sabotöör! Loodan, et sa minu koolis ei tööta. Meil on terve ports selliseid õpse. Riiklikus õppekavas on kirjas, eks, et negatiivseid hindeid 1 ja 2 saab parandada. Kooli õppekavas ka. Ja kui mina siis ütlen õppeaasta alguses, et nii on, samumeie, kus algab põrsakisa. Aaagggaaaa kõõõiiik teeeeiiiiiseeeed laaaaseeeevaaaaaaddd! Kes teised? Vott nüüd tean, kes, sina. Ja veel 4 ka. Siis ei ole vaja vinguda, et järeltöölisi istub kl 6 õhtul klassitäis koolimajas ja õpsidel on tegelik koormus 100 h nädalas. Aga näed, mina ei taha nii, olen kohe kriminaal valmis.
Mis signaali sa saadad neile nii? Päriselus ei saa lõputult asju ümber teha. Lähed punasega üle tee, jääd auto alla ja saad surma, mitte ei roni kõnniteele tagasi, et proovin rohelisega uuesti.
Mina muideks kardan ka vapsikuid. Kui lendab klassi, ma hea meelega oleks esimene kiljudes laua all peidus. Pole ükski aken kinni jäänud sellepärast. Korra lendas mingi elajas sisse ka. Ma olen inka õps, pressisin kõige rahulikuma olekuga poisile, kes akna lähedal istus, läbi hammaste: make it go away! Tüüp muigas, nätsas korra vihikuga ja triibuline peletis oli õues tagasi. Tsirkust tohib mul tunnis vajadusel ainult 1 inimene teha, mina nimelt. Aga pole hullu, vapsikusaisoon saab kohe läbi. Järgmisena ilmneb, et sul seal ka lumehelbe-foobikud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuule, kolleeg! Ma muidu mõistan sind ja su muret ja olen nõus, et lapse individuaalsusega arvestamine võtab ausalt vanduma ja ropendama, sest teisest torust pasundatakse sama valjult, et kõiki tuleb ikka võrdselt kohelda ja hinnata, eks ole.

Aga. Inimene, miks krt sa neid nelju järgi teha lased???? Sabotöör! Loodan, et sa minu koolis ei tööta. Meil on terve ports selliseid õpse. Riiklikus õppekavas on kirjas, eks, et negatiivseid hindeid 1 ja 2 saab parandada. Kooli õppekavas ka. Ja kui mina siis ütlen õppeaasta alguses, et nii on, samumeie, kus algab põrsakisa. Aaagggaaaa kõõõiiik teeeeiiiiiseeeed laaaaseeeevaaaaaaddd! Kes teised? Vott nüüd tean, kes, sina. Ja veel 4 ka. Siis ei ole vaja vinguda, et järeltöölisi istub kl 6 õhtul klassitäis koolimajas ja õpsidel on tegelik koormus 100 h nädalas. Aga näed, mina ei taha nii, olen kohe kriminaal valmis.

Mis signaali sa saadad neile nii? Päriselus ei saa lõputult asju ümber teha. Lähed punasega üle tee, jääd auto alla ja saad surma, mitte ei roni kõnniteele tagasi, et proovin rohelisega uuesti.

Mina muideks kardan ka vapsikuid. Kui lendab klassi, ma hea meelega oleks esimene kiljudes laua all peidus. Pole ükski aken kinni jäänud sellepärast. Korra lendas mingi elajas sisse ka. Ma olen inka õps, pressisin kõige rahulikuma olekuga poisile, kes akna lähedal istus, läbi hammaste: make it go away! Tüüp muigas, nätsas korra vihikuga ja triibuline peletis oli õues tagasi. Tsirkust tohib mul tunnis vajadusel ainult 1 inimene teha, mina nimelt. Aga pole hullu, vapsikusaisoon saab kohe läbi. Järgmisena ilmneb, et sul seal ka lumehelbe-foobikud.

Olen ka õpetaja. Sellega on üks probleem, vähemalt meie kooli hindmaisjuhendis on nii: kehtima jääb viimasena saadud hinne. Seega teeb õpilane esimesel korral töö kahele ja siis parandab, viieks näiteks. Seevastu kohe korralikult kolmele või neljale tehtud tööd enam parandada ei saa. Jube ebaõiglane mu meelest!
Nelja parandamisel peab aga arvestama, et ikkagi jääb kehtima viimasena saadud hinne, seega saab nelja ka “allapoole” parandada. Kui see kellegagi korra juhtunud on, siis enam eriti palju parandajaid pole….

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga. Inimene, miks krt sa neid nelju järgi teha lased???? Sabotöör! Loodan, et sa minu koolis ei tööta.

😀 Mõistan sind, kolleeg, ja aitäh ausa hinnangu eest.
Kuula nüüd mind: sina ära lase järele teha, sul on seaduslik õigus selleks. Kui mõni teine viitsib jännata ja laseb, siis see ei pea sinu kohta käima. Nii ütledki: need teised käigu või kõrvade peal, minu juures on nii ja mind kaitseb seadus. Ja las kisavad. Iga õpetaja on samuti isiksus ja neil tuleb sellega arvestada. Läbi aegade on õpilased õppinud toime tulema erinevate õpetajanatuuridega, see on samuti osa elust.
Ka mul on asju, kus ma näpuga protokollis järge ajan ja pean iga aasta uuesti läbi tegema uute põrsakisa, et teised kõik lubavat ja mina olen ainuke nõid. Jah, nii on. See on minu individuaalne kiiks, et siin ajan mina näpuga järge, seadus on minu poolel. Kui kõikide teiste juures on teil tore olla, siis ammugi kannatate ära üheainsa minu. Või tahate, et kõik hakkaksid seadust täitma ja nõudma? Võin korraldada! (Parem nad ei taha 🙂 ) Proovi nii öelda.

Ära tee asju, mis sulle koormust ja närvi juurde toodavad, kui võid seda täiesti seaduslikult mitte teha. Ära lase ennast läbi põletada. Aga ära ka mine närvi, kui mõne teise kolleegi valupunktid on teise koha peal. Me kõik oleme erinevad ja kui tekib vaidlus, siis järgime kõik seadust. Siis võib sul endal tulla mõni asi ümber vaadata oma töös, ja seda sa ju ka ei taha. 🙂 Elagem ise ja, või õigemini aga … laskem ka teistel elada. Seda viimast tuleks hakata rohkem õpetama õigusteadlikele lastele.

Mis hinnete parandamisse puutub, siis see on terve filosoofiline teema, mida teine kolleeg juba mõnest aspektist valgustas. Ebaõiglus on sisse programmeeritud nagunii. Ja “elus ei saa kõike parandada”, aga kool pole elu, see on alles õppimine. Asi pole ju hindes, vaid selles, et ta saaks selgeks. Nii selgeks, et on kohe viis. Miks takistada inimesel saada täiesti selgeks ja võtta temalt stiimul seda saavutada? Üks põhjus on – õpetaja ebainimlik töökoormus ja läbipõlemisoht. Mina aktsepteerin seda. Ära lase ennast ümber sõrme keerata 🙂 Ellu peab jääma.

Jõudu meile kõigile, kes me lapsi tegelikult armastame ja hea meelega iga päev nende juurde läheme. No tegelikult – peaaegu iga päev. Või vähemalt päris sageli 🙂 Varsti on vaheaeg ka jälle. Saab hingata ja laadida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina võin öelda, et minu laps ongi see, kes kolme pärast nutab. Kodus peksa ei saa, ei saa ka pahandada. Koolis ei ole hindesuvet. Aga laps on lootusetu perfetsionist. Ainus, mida kodus nõuan, on hoolsus (kodutööd tehtud ja asjad koolis kaasas) ja see, et laps käitus koolis viisakalt. Sellegipoolest suudab ta nutta nii kolme kui nelja peale ja mossitada 5- peale. Koolis meil kolmesid järele vastata ei saa, see on kooli arvates positiivne hinne. Tunnistan, et olen hinde 5 pärast kiitnud ja et kui hinne on alla viie, soovin töid näha, et aru saada, milles asi. Mõnikord on tegemist lohakusveaga või et miski jäi kahe silma vahele. Mõnikord tuleb lihtsalt veel kord teema üle vaadata (kui matemaatikas näiteks miski veel natuke ebaselge).
Ma muidugi pole koolis erinõudmisi esitanud. Olen küll õpetajale selgitanud, et laps lihtsalt väga tundlik ning vtab väga hinge ja et mulle pole oluline hinne, vaid see, et ta tõesti asjast aru saaks.
Nii et asi ei pruugi üldse kodus olla vaid lapse hullust soovist kogu aeg viisi saada.

Kindlasti on olemas hullumeelseid lapsevanemaid, kel on jaburad nõuded. Soovitangi küsida sellegipoolest vanemate käest, kuidas nemad lahendust näeks. Ehk annab ikkagi läbi rääkida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina võin öelda, et minu laps ongi see, kes kolme pärast nutab.

Meil sama lugu. Kogu alg- ja põhikooli aja üritasin talle selgeks teha, et neli on hea hinne ja kolm pole ka midagi hullu, aga viimase puhul peab vaatama, kas midagi on arusaamatuks jäänud. Põhikooli viimastes klassides enam muidugi ei nutnud, aga häiritud oli küll. Nüüd on gümnaasiumis, võtab asju enam-vähem mõistlikult ja kõigis ainetes maksimaalset tulemust taga ei aja, aga neis, mis talle olulised on, tahab siiski kindlasti viisi saada.
Keskmine laps on põhikoolis ja teda pole hinded kunagi väga huvitanud, õpib siis kui viitsib ja aega saab ja lepib sellega, mis tuleb.
Kolmas läks just kooli ja tema tundub olevat pigem esimese sarnane – paar päeva tagasi hakkas õpetaja koolitööde eest templeid jagama (mis oma olemuselt on ju hinded) ja tähed vihikus läksid kohe nähtavalt sirgemaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina hakkasin algklassis kahe peale alati nutma, tulid automaatselt ja nagu kraanist. Õnneks oli kaks minu jaoks väga erandlik olukord. Pahandada ma kodus ei saanud, aga see tundus nii ebaõiglane, sest ma ei jätnud selles eas midagi õppimata ega tegemata tahtlikult.

Vapsiku hirmuga laps tuleb saata vanematega psühholoogi juurde. Foobiate omamine pole ju normaalne seisund või paratamatus nagu puue. Neid on võimalik ravida.

Vanasti avati aknad vahetunnis ja saadeti kõik lapsed klassist välja. Tunni ajal olid aknad suletud. Ma ei tea, kuidas tänapäeval käib. Tegelikult pole see ju normaalne, et kooliklassides puudub ventilatsioon ja lapsed on tunni ajal õhupuuduses ja peast märjad. Talvel ei saa ju nii või teisiti lapsi lahtise akna all hoida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ütlen vahepeale, et neiu foobiatest pole enam midagi järel, nagu ma kogenud pedagoogina arvasingi. Ei peljata enam ei tuuletõmmet ega vapsikuid. Viimased on praegu nagunii juba kadunud, foobia kadus juba pärast esimesi tunde. Tegu oli katsetusega, kas ta võib tunda end selles ruumis selle õpetajaga piisavalt turvaliselt. Ta sai oma tõendi ja nüüd suudab juba lõdvestuda. Iseloom on tal pehmelt öeldes tüütu, aga vähemalt suuremad aktsioonid on nüüd minevik.
Kolme pärast nutjatest. Üks on nö paika pandud. Teisega laabub tasapisi, on räägitud vanematega ja lapse hirmusid ning läbikukkumistunnet on veidi maandatud. Töö jätkub.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vapsik kindlasti ei ole lennuvõimeline 12 kraadises temperatuuris. Vapsik magab või on surnud praegu, ütleks lapsele.
See hinnete teema, kirjutaks lapsevanemale kirja.
Nutust ei teeks välja, puhas manipulatsioon, sina õpetajana ei pea lapsi kaitsma oma bioloogiliste vanemate eest, selleks on teised institutisoonid.

Päris karm lugemine ausalt öeldes.
Minu lapsed saavad teisest klassist hindeid, kõik toimib, kahed vastatakse järgi, kui kekas jooksed alla normi, on hindeks 3 ja lähed õhtuti parki jooksma.
Lapsed õpivad ja arenevad, jah, on mõned lapsevanemad, kes keerutavad oma tegemata töö peitmiseks vahtu üles ja käivad nurumas paremaid hindeid oma lastele, kuid neid on vähemus või ma ei tea nendest episoodidest.

Hiljuti rääkis üks 65 aastane kolleeg, et kooliteemal rääkides on kogu aeg 3 probleemi: koolikotid on liiga rasked, õppida on liiga palju ja kool algab liiga vara. Teemad on IGAL aastal, igas põlvkonnas.
Järelikult ei maksa sellele tähelepanu pöörata, mõtetu soigumise tühi tähi.

Viielised õpivad ja lähevad edasi, kolmelised ka saavad teinekord elus väga hästi hakkama. Ka mõni viieline põrub. See on elu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Õpetaja esmane tugi ja profess. Nõuandja on tema tööandja korraldatud. Koolipsühholoog, eripedagoog v sotsiaalpedagoog
Loodan,et olukorrad lahendatakse koolis ja professionaalselt

Please wait...
Postitas:
Kägu

Hiljuti rääkis üks 65 aastane kolleeg, et kooliteemal rääkides on kogu aeg 3 probleemi: koolikotid on liiga rasked, õppida on liiga palju ja kool algab liiga vara. Teemad on IGAL aastal, igas põlvkonnas.
Järelikult ei maksa sellele tähelepanu pöörata, mõtetu soigumise tühi tähi.

Kui probleemid on igal aastal samad, siis see näitab ju, et need ongi tegelikult ka paljude jaoks häirivad ja murettekitavad asjad, mitte tühi-tähi?
1) Raskete koolikottide probleemiga tuleks minu meelest tegeleda riiklikul tasandil – olgu siis rohkem raha koolidele topeltõpikute jaoks, kõigile kättesaadavad e-õpikud või vähemalt etteantud maksimaalne õpiku kaal kirjastustele. Kool saab organiseerida koolikapid või muu võimaluse asjade hoiustamiseks.
2) Alati on neid, kelle jaoks on õppida palju, ja neid, kes võiks veel hoopis rohkem õppida. Tähtis on leida mõistlik tasakaal. Õpetajad peaksid muuhulgas tutvustama ka efektiivsemaid õppimistehnikaid (sh erinevaid, et lapsed leiaksid ise enda jaoks selle, mis just tema puhul paremini töötab).
3) Jah, kell 8 on enamiku jaoks mõttetult vara, eriti algklassides, kus koolipäev juba enne kella 12 läbi saab. Koolid võiksid korraldada küsitlusi ja alustada päeva vastavalt laste ja vanemate enamuse soovile.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hiljuti rääkis üks 65 aastane kolleeg, et kooliteemal rääkides on kogu aeg 3 probleemi: koolikotid on liiga rasked, õppida on liiga palju ja kool algab liiga vara. Teemad on IGAL aastal, igas põlvkonnas.

Järelikult ei maksa sellele tähelepanu pöörata, mõtetu soigumise tühi tähi.

Kui probleemid on igal aastal samad, siis see näitab ju, et need ongi tegelikult ka paljude jaoks häirivad ja murettekitavad asjad, mitte tühi-tähi?

1) Raskete koolikottide probleemiga tuleks minu meelest tegeleda riiklikul tasandil – olgu siis rohkem raha koolidele topeltõpikute jaoks, kõigile kättesaadavad e-õpikud või vähemalt etteantud maksimaalne õpiku kaal kirjastustele. Kool saab organiseerida koolikapid või muu võimaluse asjade hoiustamiseks.

2) Alati on neid, kelle jaoks on õppida palju, ja neid, kes võiks veel hoopis rohkem õppida. Tähtis on leida mõistlik tasakaal. Õpetajad peaksid muuhulgas tutvustama ka efektiivsemaid õppimistehnikaid (sh erinevaid, et lapsed leiaksid ise enda jaoks selle, mis just tema puhul paremini töötab).

3) Jah, kell 8 on enamiku jaoks mõttetult vara, eriti algklassides, kus koolipäev juba enne kella 12 läbi saab. Koolid võiksid korraldada küsitlusi ja alustada päeva vastavalt laste ja vanemate enamuse soovile.

Selle viimase punktiga on nii, et kui korraldataks küsitlus, siis enamus pooldaksid kell 8 alustamist (olen näinud ühes koolis seda). Samas kui kool teeb õpilaste tervisele mõeldes otsuse, et koolipäev algab kell 9 (teises koolis kogemus), on alguses virisejaid palju, aga pärast on tegelikult enamus sellega väga rahul. Probleem on põhiliselt selles, et suuremates klassides nihutab kella 9-ne algus koolipäeva lõpu ka tund aega hilisemaks ja igasugu trennid ja huvikoolid pole sellega arvestanud. Aga kui kõik on lõpuks fakti ees, et kooli alguse ja lõpu kellaajad on sellised nagu nad on, siis leitakse ikkagi lahendused (nt õnnestub trenniaegu muuta) ja keegi ei taha enam tagasi seda kell 8 alustamist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina kutsuks vanemad kooli ümarlauale (need kelle lapsed räägivad vägivallast seoses halbade hinnetega) ja annaks teada, et kui laste karistamine jätkub – teavitad lastekaitset. Võibolla ka see, et lapsed valetavad – aga siis klaarigu ise ära. Pean ebaõigeks, et sellistele manipuleerijatele pannakse paremad hinded, kui neile kes n.ö. kolme vastuvõtavad.

Vapsikute puhul – ei laseks klassis ühel lapsel tunnitööd häirida v.a. kui toob tõendi foobia olemasolu kohta. Siis paluks panna aknale ette võrk, et saaks klassi õhutada. Tuuletõmbuse puhul – paneks lapse uude kohta ja jätaks sinna.

Väga õiged mõtted!

Töötan ise koolis, olen tavaklassis erivajadusega lapse tugiisik. Klassis on veel raske puudega laps ja ametliku puudediagnoosita ATH (st. diagnoos on, aga puue pole määratud, kuna vanemad ei ole 8 aasta jooksul uskunud, et nende lapsel midagi viga võiks olla). Lisaks laps, kes on lihtsalt “väike valge saatan” ja paganama aktiivne sealjuures. Kogu selle kompoti juures tunnen sügavalt kaasa TEISTELE LASTELE, sest meie, täiskasvanud, saame ikka hakkama. Kuid kaasõpilased kannatavad: tase on nigel tänu “kõik on võrdsed” ja suurele lõimumisele, helgemad pead igavlevad, erivajadusega lapsed jälle maadlevad raskustega. Õpetaja võimleb ees, aga mida sa võimled, kui üks osa seltskonnast on samamoodi väga kindlate teadmistega – “aga emme ütles, et ma olen teistsugune laps!” -, ja pidurdavad üldist hoogu. Kui Repsi plaan kõik TÕK’id ja LÕK’id ka tavaklassidesse lüüa – ikka, et kõik võrdsed oleksid -, siis palju õnne maakoolid! – ei julge mõeldagi, mis tasemel noori me toodame. Maal puudub üldjuhul ju valik ning võimalus kooli vahetada.

See teeb tegelikult üsna kurvaks ja teatud määral ka vihaseks: arusaadav, et laps pole oma eripärades süüdi: ka vanemaid süüdistada puudega lapse saamises on ebaõiglane (terviseriskid, ja eriti raseduse ajal las jäävad teiseks teemaks), kuid teha tervest lapsest “eriline”, on minu arvates väär. Jah, vbl on herilasefoobia, õrn tervis, mingi toidutalumatus, sagedased peavalud või väsimus vm., aga seda süvendada ja rõhutada nii, et laps jääbki uskuma – “olengi nii eriline!” -, on karuteene kõigile. Karuteene ka lapsele endale, sest hilisemas elus ei sussuta teda keegi tema imelike (ja lihtsalt sisendatud) “eripärade” tõttu. Kõige rohkem aga kannatavad nö. normaalid. Kas see peaks ikka niipidi olema? Kas varsti on füüsiliselt ja vaimselt terve ning hakkamasaav inimene nagu 200a tagasi tsirkuses töötanud ja raha eest rahvale näidatud habemega naised ja lilliputid?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga tead, inimestel ongi väga erinevad tajud. Isiklikult kardan ma väga koeri. Foobia just ei ole, kuid väga ebameeldivad loomad on küll. Suur osa inimestest ei taju minu poolt tajutud objekti, koera, ebameeldivana. Laps võib vabalt karta vapsikut kui sellist. Kas ise seisaksid silmitsi millegagi, mis sind hirmutab? Vaevalt.

Tuuletõmme võibki haigeks teha. Kõigil ei ole raudne tervis. Minul nt on tuttav kes südatalvel hoiab magades akent lahti, samas kui ma ise saan esimesest sügistuulest igal aastal nohu.

Ka vanemad pole kõigil ühesugused. Mõnele tundub koolipoisi kolm täiesti normaalne, teine saab kolme nähes närvivapustuse.

Inimesed on väga erinevad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tunnistan, et olen hinde 5 pärast kiitnud ja et kui hinne on alla viie, soovin töid näha, et aru saada, milles asi. Mõnikord on tegemist lohakusveaga või et miski jäi kahe silma vahele. Mõnikord tuleb lihtsalt veel kord teema üle vaadata (kui matemaatikas näiteks miski veel natuke ebaselge.

Tundlikule lapsele juba sellest piisakski- kui pole hindeks 5, siis tuleb kodus töö ettenäitamine, jutuajamine lohakuse teemal, aruandmine, et millest ikka aru ei saa jne.

Iga 4 puhul hakata analüüsima, et “mis läks valesti?”

Kohutav ju.

Kui su laps on perfektsionist, siis järelikult ta õpib ja on hoolas piisavalt.

Mina olin samasugune perfektsionist, selle vahega, et mu vanemad usaldasid mind õppimise teemal 100%.
Kui sain 4, oli see minu asi ja vastutus. Oli endalgi nõme tunne nelja pärast, aga vähemalt ei pidanud kodus hakkama analüüsima, et “mis läks valesti”. Sain ju isegi tööd vaadates sellest aru, mis valesti läks, juba algklassides.

Kui keskkoolis ühe veerandi esmakordselt kolme sain (peas olud peod ja poisid), siis mu ema hoopis naeris heatahtlikult. Et noh, said ka selle kogemuse.
Pärast seda olid mul edasi ainult viied jälle 🙂

Ehk kui teil on niikuinii arukad ja ülihoolsad lapsed, lõpetage kullipilgul iga hinde ülevaatamine ja üleanalüüsimine.

Kui laps reaalselt vajab tuge õppimisel, palju kodust tööd, sest ei jõua järele teistele, siis on teine asi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Praegu tundub, et ta on rahule jäänud. Ja selline asi tuleb kodunt: valvsus iga hinna eest, et keegi ei teeks liiga, kaasa arvatud õpetajad. Pidev kaitsesolek.

Muide, minu lapse õpetaja on Sinule täielik vastand: niikui midagi lapsega toimub, nii silmapilkselt riputab see õpetaja ilma süvenemata asja suure kella külge, “teatab kuhu vaja”, viib juhtumi isegi koolimajast välja – ainukene asi, mida see supertore õpetaja teha ei oska, on lapsevanemaga ühendust võtmine. Taban end tihti mõttelt, et miks on see pedagoog sedasi pidevas kaitsesolekus ja tegelikult teeb ta ju oma ülemõtlemisega (et kõik õpilased on kurjad ja vanemad rumalad jne) endale palju halba. Ideaalsel juhul võiks õpetaja suuta igasugu piiride katsetajad paika panna ja vapsikukartjate vanematega rahulikult asjad läbi arutada, ning samas säilitada oma heatahtlikkuse laste suhtes ning võtta lapsevanemaid kui oma partnereid, mitte kui oma rumalaid vaenlasi. Tegelikul võidaksid sellest ju kõik.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ideaalsel juhul võiks õpetaja suuta igasugu piiride katsetajad paika panna ja vapsikukartjate vanematega rahulikult asjad läbi arutada,

Saime hakkama ilma vanemateta. Oli nii, nagu mu kogenud silm kohe algul oletas: katsetas, kas ta võib ennast klassis ikka turvaliselt tunda ja kas teda ikka kaitstakse ohtude eest, kui vaja. Nüüd on juba ammu lõdvaks lasknud, miski teda eriti ei morjenda, õppetöö samuti mitte.
Nutvate kodukartjatega on samuti asjad klaarid. Või peaaegu klaarid.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 13 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie laste koolis on “suured ja väiksed kahed”.

Laps ei saanud ühest teemast õpetaja jaoks ilmselt päris hästi aru ja ta sai nn. väikse kahe. Tegemist oli luuletusega. Lapsel oli tehtud teemasse, justkui juhendi järgi (aitasime mehega:)) ja kõigele vaatamata ta sai kahe. Ta oli ikka päris õnnetu. Soovitasin tal see asi uuesti teha ja minna järgi vastama, teisisõnu tahtsime, et laps saaks asja selgeks. Hinne hindeks, see polegi oluline minu jaoks, aga laps oli kurb. Õpetaja juurde minnes aga selgus, et see on “väike kaks” ja seda järgi teha ei saa. No jah. Eks ta ole.
Tundub, et eesmärgiks on hinne, mitte lapse teadmised ja vat see teeb mind vanemana hirmkurvaks. Lapsel oli ju töö tehtud ja ilmselt ei sobinud see õpetaja isikliku maitsega. Tegemist 4. kl lapsega.

Klassis nutavad normintellektiga lapsed, umbes 50% lastest. Nutavad kõige pärast. Mõni laps saab tõepoolest tänu sellele soodustatud tingimused ja mittenutvad lapsed puksitakse siis oma kohalt minema. Näiteks, nuttis üks laps ja seepärast muudeti koolivälise ürituse plaani ja meie laps jäi üldse oma varem kokkulepitud kohast ilma ja selle sai nutulaps. Mitu päeva hiljem, sest kui kohti jagati, siis tema ei tahtnud veel, aga siis järsku tahtis…nutt igati abiks.

Kodus räägivad nad sellest ilma nututa, aga solvumine on hinges. Õpetaja on selleks hetkeks nutva lapsega lahenduse leidnud, aga teine, mittenuttev laps, saab haiget.
Nutetakse sellepärast kui keegi teine jõuab tunnis kiiruse peale tehtud ülesande varem valmis, sellepärast et rühmatööde grupp ei sobi, nutavad sest…lihtsalt nutavad. Iga jumala päev.

Vahel sekkun, aga kuna sellist absurdsust on nii palju, siis pigem selgitan oma lapsele, kuidas elu PÄRISmaailmas käib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

* Tervelt kaks last ühes klassis nutavad tõsiselt ja ohjeldamatult, sest nad “ei oska” ja kolme pärast lähevad vanemad endast välja. Õppida aga polnud aega, sest nii palju oli õppida. Annan aega tunnis asi ära õppida. Aga sellest ei tule midagi välja – töö ei õnnestu. Üks satub hüsteeriasse. Ma ei pane talle hinnet sisse … Teisel õnnestub üle noatera neli saada.
“Aga see on ju NII RASKE, kurat küll! Miks ma pean seda tegema üldse!” ründab mind täie vihaga ja viimaseni üleskeeratult see teine, kes lõpuks nelja sai.

Eks ka täiskasvanud sportlased nutavad vahel võistlustel, kui halva tulemuse saavad – juhtub!
Seda enam võivad lapsed kurvastusest nutta (jah, täiesti tavalised, normintellektiga lapsed) – iseasi, kas nutjale peaks hakkama kuidagi eriliselt vastu tulema.

Meil algklassides nutjaid (kes pärast halba hinnet poetasid pisaraid) lihtsalt rahustati natuke (“Pole viga, homme teed paremini”), aga hinnet ära ei muudetud – ka kõige heatahtlikum õpetaja jättis ikkagi juba väljateenitud 3 või 2 kehtima. Saadi lihtsalt joru paremaid hindeid sinna otsa ja veerandihinne tuli siis ikkagi hea (lapse vääriline) – muud ei midagi.

Kuid antud juhul pole tegu vaikse omaette vesistamisega, vaid kõik tundub kuidagi liiga demonstratiivne. Pluss esimesel veel see tobe vabanduste otsimise, et ei olnud aega. Kahjuks mõjub kõik see kokku (alateadliku või teadliku?) katsena õpetajat emotsioonitulva abil manipuleerida – äkki ohtralt nuttes ja kaeveldes, et elu on raske, saaks kergema vaevaga nelja?
Ju siis kodus on harjutud emotsioonidele rõhudes oma tahtmist kergemini saama – mis on halb.

Mina hoiataks neid demonstratiivseid nutjaid, et järgmine kord selline draama enam ei lähe läbi – tehtagu kodune töö ära/süvenetagu tunnis rohkem, siis on ka hinne parem ja pole põhjust nutta.
Kui on olemas mingid ametlikud reeglid, mis lubavad hindeid parandada – eks peab siis vastavalt nendele laskma parandada (nii nutjatel kui mitte-nutjatel).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tunnistan, et olen hinde 5 pärast kiitnud ja et kui hinne on alla viie, soovin töid näha, et aru saada, milles asi. Mõnikord on tegemist lohakusveaga või et miski jäi kahe silma vahele. Mõnikord tuleb lihtsalt veel kord teema üle vaadata (kui matemaatikas näiteks miski veel natuke ebaselge.

Tundlikule lapsele juba sellest piisakski- kui pole hindeks 5, siis tuleb kodus töö ettenäitamine, jutuajamine lohakuse teemal, aruandmine, et millest ikka aru ei saa jne.

Iga 4 puhul hakata analüüsima, et “mis läks valesti?”

Kohutav ju.

Kui su laps on perfektsionist, siis järelikult ta õpib ja on hoolas piisavalt.

Mina olin samasugune perfektsionist, selle vahega, et mu vanemad usaldasid mind õppimise teemal 100%.

Kui sain 4, oli see minu asi ja vastutus. Oli endalgi nõme tunne nelja pärast, aga vähemalt ei pidanud kodus hakkama analüüsima, et “mis läks valesti”. Sain ju isegi tööd vaadates sellest aru, mis valesti läks, juba algklassides.

Kui keskkoolis ühe veerandi esmakordselt kolme sain (peas olud peod ja poisid), siis mu ema hoopis naeris heatahtlikult. Et noh, said ka selle kogemuse.

Pärast seda olid mul edasi ainult viied jälle 🙂

Ehk kui teil on niikuinii arukad ja ülihoolsad lapsed, lõpetage kullipilgul iga hinde ülevaatamine ja üleanalüüsimine.

Kui laps reaalselt vajab tuge õppimisel, palju kodust tööd, sest ei jõua järele teistele, siis on teine asi.

Selle minnalaskmise olen ära proovinud. Ilmselt olen üldse enam vähem kõik versioonid ära proovinud. Kui nelja peale ütled, et pole midagi (laps ise tuleb rääkima ja endast väljas) siis sellele järgnes tõsisem nutmine teema, et tema ei saa mitte millestki aru ja kõik on halvasti. Nii et nüüd vaatamegi, kas päriselt ka ei oska või lihtsalt “juhtus”. Juurde räägin, et ei pea olema inimesed nii ideaalsed. Ja see on tõesti AINUS asi, mis siiani on töötanud. Inimesed on erinevad, lahendused on erinevad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

õpetaja-amet ongi stressirikas. mina vist ei peaks vastu. samas suur osa inimestest ei peaks minu ametis vastu. iga inimene peab oma võimeid hindama. kas õpetajatel mingit psühholoogilise nõustamise ja/ või mentor-süsteemi pole?

seni “õnnistatult tavalise” lapse emana kriibib mind siiski veidi sinu suhtumine. nende tavalistega pole muret, sest nendele pole sa nii väga tähtis. isegi kui koolikohustust poleks, saaksid nad vanemate abiga kuidagi üles kasvatatud ja lugema-arvutama õpetatud. usu mind: sa ei pea ennast minu lapse ees süüdi tundma, kui aitad kedagi, kes nii sujuvalt ei sulandu. minu lapsel tõesti pole su tähelepanu sama palju vaja kui mõnel teisel.

need, kes sind väga vajavad, on lapsed, kelle vanemad ei hooli või ei oska suunata. ja lapsed, kes on ühel või teisel moel “erilised”. ja lapsed, kellel on õpiraskused või -eripärad. nende ellu on sinul võimalus jätta kustumatu jälg – arendav või haiget tegev, on sinu teha.

muidugi peab jätkuma peent kavalust ära tunda varateismelise katsetused oma areneva manipulatsioonivõimega. soovin sulle seda tarkust, aga veel rohkem jõudu ikka kutsuda kokku neid ümarlaudu ja olla aktiivselt toetava, mitte passiivselt halvustava mõjuga nende laste elus, kellele ühiskonda sobitumine nii kergesti ei tule kui teistele.

Please wait...
Näitan 21 postitust - vahemik 31 kuni 51 (kokku 51 )


Esileht Koolilaps Laste eripärad koolis