Ütlen kohe, et mul pole lapsest saati häid suhteid enda emaga. Millegipärast lapsest saati tunnen ja näen, et tal on nagu minu vastu midagi. Ma ei tea, miks ja mis, aga nii on. Noorema õega on hoopis teised lood. Teda on ta koguaeg hoidnud. Ema on vahepeal üritanud suhteid parandada, aga see pole püsiv. Siis aga jälle ta nagu laseb end lõdvaks ja tekivad samad jamad. Pidev minu kritiseerimine, mind ei mõista ta üldse jne.
Nüüd mul jälle paha tunne ja okas kurgus. See teeb haiget, kuigi ma ei näita seda talle välja. Sugulastega koos oli istumine ja ema näiteks hakkas mulle rääkima, et teda ajab naerma, et ma näiteks ei läinud arsti juurde, sest mu mees ei saanud mind viia, st koos ei saanud minna. Ma olen talle mitu korda selgitanud, et see ei olnud niisama arsti juurde minek, vaid peale seda protseduuri jookseb verd ja tuimestuse ajal tilgub ila ja kui tuimestus läheb üle, siis tuleb räme valu. Ma ei taha sedasi koju seigelda ühistransportidega. Veel rääkis ühest asjast, mis tal minu üle nalja teeb. Muidugi hakkasin talle ka ütlema, et mis minu jaoks on imelik, et mida tema ei tee. Lõpuks igakord kui saame kokku, tekibki selline nõme vaidlus ja vastik jutt. Täiesti selline tunne, et me oleme mingid nagu rivaalid, mitte ema ja tütar. See teeb haiget tegelikult, sest ma ei taha teda endale rivaaliks, vaid ma tahaks temalt natukenegi mingit moraalset tuge ja vahest mõnda head sõna, aga seda pole. On vaid kriitika ja hukkamõist.
Minu jaoks on see kõik tegelikult täiesti arusaamatu, et millest selle õelus ja käitumine tuleb emalt tütre suhtes. Mina teda ju ei hakka kritiseerima. Samas ma kaitsen ennast, kui ikka hakatakse ründama. Nii julm tegelikult, et pean kaitsma ennast enda ema eest, kes on mind ilmale toonud.
Teiste inimeste arust olen igati tubli inimene. Saan kiidusõnu siit ja sealt, ainult, et enda emalt mitte. Hakkasin iseseisvat elu elama palju varem kui mu õde. Tema elab siiani emaga koos ja ema kulul. Mina selles vanuses ammu käisin tööl ja elasin mujal. Mida emal on mulle ette heita, arusaamatu minu jaoks.
Mida teie teeksite ,kui teil emaga selline suhe on ? Olen ka lõpetanud suhtlemist mitmeks kuuks, aga siis koguaeg helistas ja saatis sõnumeid. Võibolla ma poleks pidanud alla andmagi. Kas lõpetaksite sellise emaga igasuguse suhtlemise üldse? Suhtleksite ikkagi viisakusest ja sellest, et ikkagi ema ja laseksite endale muudkui haiget teha? Minu lapsele on ta ju ka vanaema. Võibolla ise lõpetaks suhtlemise, aga lapsel laseks temaga suhelda? Nii ma tegelikult seda ette ei kujutagi.
Teema: Laste ja vanemate suhted
Kaalu perekonstellatsiooni läbimist,
Võib sind aidata, selliste veidrate suhete põhjused võivad olla eelmiste põlvede taga.
Kust Sa võtad, et ema ja laps peavad alati ideaalselt klappima? Kui Sa oled sündinud oma isa moodi, siis on ju erinevus sündimisest peale sisse kodeeritud. Kui oled juba ise ema, on aeg leppida, et ka emad ja lapsed võivad olla täiesti erinevad inimesed ja suurt lähedust nende suhetesse ei tarvitse kunagi saabuda. Omavaheline läbisaamine sõltub mõlema suhtumisest erinevusse. Sinu juttu lugedes tundub, et teie suhtes on ema tugevam pool- ma ka ei saa aru, miks ei saanud Sa iseseisvalt arstil käidud ja mis kiidusõnu ja tuge aina ootab täiskasvanud naine ja lapse ema, kes peaks olema iseseisev, enesekindel ja pigem ise toeks. Minu enda ema juures häiris mind alati temapoolne kannataja rolli võtmine, otsustusvõimetus,hädaldamine ja minu süüdistamine, et ei mõista tema \”kannatusi\”. Õnneks tegin endale varakult selgeks, et erinevust, et olen sündinud oma isa geenidega, ei saa kunagi muuta, samuti ei muutu mu ema kui väljakujunenud isiksus. Seega on ainus võimalus normaalseks läbikäimiseks teha suhtlemises kompromisse ega mitte panna ema ja tütre suhtele ebareaalseid ootusi. Selle poole peaksid ideaalis püüdma mõlemad pooled, kuid ise arvan, et mida vanem on ema, seda enam langeb tütrele vastutavam pool.
Esiteks, ära ela laialt levinud illusioonis, et kõik emad on head ja armastavad oma lapsi. See on vale. Nii palju, kui on halbu inimesi, on ka halbu emasid-isasid.
Sa lased emal endaga manipuleerida. Eriti meeldib sellistele manipuleerijatele see, kui vastane läheb asjaga kaasa, vaidleb vastu, kaitseb ennast.
Minul olid ka sellised suhted emaga, kuni lõpuks muutus ema minu jaoks täiesti tähtsusetuks olevuseks ja ma katkestasin temaga igasuguse suhtlemise aastateks. Kohe peale suhete katkestamist, tekkis mu ellu õhku, ruumi, positiivsust, enesekindlust jne.
Sinu enda vaimse tervise huvides tuleb alati oma elust välja arvata inimesed, kes sind halvasti kohtlevad, olgu need siis kasvõi vanemad või muud lähedased.
Kas ma saan sulle kuhugi kirjutada?
Kas teil on ühine isa?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kas teil on ühine isa?[/tsitaat] Emaga?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Emaga?[/tsitaat]
ei, õega
kõik inimesed lihtsalt ei klapi omavahel. see ei tähenda sugugi seda, et tal emaarmastust sinu suhtes vähem oleks.
Mul on endal kaks täisealist tütart ja vanemaga on palju parem klapp ja teineteisemõistmine kui nooremaga. Me lihtsalt mõtleme sarnaselt ja sellega seoses on meil palju vähem konflikte ja eriarvamusi. See aga ei tähenda üldse seda, et ma vanemat tütart rohkem armastaksin kui nooremat.
Kusjuures mu noorem tütar on ka sarnaseid mõtteid väljendanud nagu teemaalgataja. Ja see teeb väga haiget, sest tegelikult olen ma temasse panustanud märksa enam oma hingejõudu, emotsioone ja vaimuväge, et seda mitteklappimist tasandada. Öeldakse ju, et lapsed sünnivad meile selleks, et midagi õpetada, ma omast arust muud ei teegi kui aina paindun ja arenen tema järgi. Vanema tütrega selliseid probleeme üldse pole, kõik sujub iseenesest.
Kui kerge on üldse emaga lõpetada suhtlemine? Paljud ütlevad, et tee ära, aga kas see on üldse nii rahuliku südamega tehes võimalik?
Mina olen juba lapsepõlvest alates tundnud, et mul emaga puudub nö. armastav side. Ei ole mina tema vastu erilist armastust tundnud ja ei ole vist ka tema eriti helli tundeid minu vastu hellitanud. Vähemalt pole ma iialgi midagi sellist tundnud.
Mul on samuti paar aastat noorem õde, kelle vastu ema silmnähtavalt lahkem ja hoolivam on olnud.
Oleme isata kasvanud lapsed – isa suri. Näljas ja paljad me muidugi ei olnud – väljast vaadates oli kõik tip-top. Lapsed riides ja toidetud ja õppisid hästi. Aga ma ei mäleta emalt ühtegi kallistust ega isegi riivamisi hella paid.
Olin justkui üksi, väike vanainimene, kes koristas ja keetis kodus ja hoolitses väiksema õe eest. Emal töö oli selline, et ta viibis tihti päevade kaupa kodust eemal – siis majandasimegi ise ja vastutasime ise st. mina vastutasin.
Muidugi jäeti meile alati raha koju, et kõik oleks olemas, mis vaja.
Aga asi pole ju rahas.
Oma õrnuse- ja armastuse vajaduse sain rahuldatud vanaema abil, kes oli minu lapsepõlve päike.
Mina lendasin pesast välja kohe, kui kool läbi sai ja läksin oma elu peale – kool, töö, edu, tunnustus, kodu, armastus, abielu, lapsed. Sain kõik, millest mul lapsepõlves puudus oli ja ma hoian seda kõike küünte ja hammastega kinni ning püüan olla kõiges suurepärane. Ja olen ka ilmselt.
Esialgu suhtlesime emaga viisakalt tähtpäevadel jms. Aga kahjuks ei ole ma suutnud unustada, kui halb ema ta mulle oli. Seepärast olen ma alati olnud tema suhtes väga kriitiline ja kõiki märkusi võtnud ka üsna isikliku solvamisena. Sest, olgem ausad, kes on tema, et tulla mind õpetama? Tema, kes ta ei osanud meile isegi putru keeta ning kes poest toitu tuues vorstilatist kaugemale mõelda ei suutnud.
Nüüd olen 45-aastane. Tänaseks on asi juba nii kaugel, et ma pole oma emaga suhelnud juba umbes 10-aastat. Suhtluse lõpetasin mina peale ühte järjekordset temapoolset altvedamist. Mõnda aega ta küll püüdis kontakti võtta, helistas jms. Aga ma ignoreerisin tema kõnesid, kuni need lõppesid.
Minu vanem laps mäletab teda ähmaselt, noorem pole kunagi näinud ja ilmselt ei teagi tema olemasolust. Minu meheema on neile mõlemale vanaema eest ja ma ei suudaks kedagi paremat kujutleda sellesse rolli.
Minu ema, tema olemasolu või puudumine meil kodus jututeemaks kunagi ei tule.
Ja ma ei soovi tegelikult oma emast midagi teada. Ma ei suuda talle andestada, et ta rikkus ära mu lapsepõlve. Olen tabanud ennast ka sellelt, et kui sugulastega pean temast midagi rääkima, siis ei nimeta ma teda juba ammu enam emaks, vaid kasutan tema eesnime.
Oma emalt olen ma õpinud ühte asja – seda, milline üks ema olla EI tohiks.
Ma olen mõelnud ka sellele, et tegelikult on ta ju selles vanuses, kus ilmselt varsti on nö. minek. Ma olen püüdnud kujutleda, et mida ma siis tunneksin ja kas ma suudaksin siis andestada.
Siiralt – ei. Ei suudaks.
Ja piinlik öelda, aga ma ilmselt ei tunneks midagi, kui ta sureks. Ta on mulle lihtsalt nii võõras.
Hea asi on see, et kuna ma tean omast käest, mismoodi näeb välja ja tundub halb ema, siis oskan ma ise olla parem. Halb ema ei pruugi üldse olla joodik või vägivaldne vms. vaid piisab ka sellest, kui ema on oma lapse suhtes lihtsalt tundekülm. Ja see on isegi suurem kuritegu, kui näiteks lapsele talvesaabaste ostmata jätmine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kui mul vahepeal oli raske aeg, läksin mehest lahku ja jäin lapsega kahekesi, siis ema aitas veidi rahaliselt. Aitas ta kohusetundest ja kindlasti ka sellepärast, et ennast parema inimesena tunda, et sellega teistele kelkida ja ,et tema enda ema ei mõistaks teda hukka.
Olen mitmeid kordi unistanud sellest, et kui ma oleksin rikas või kui võidaks lotoga suure summa, siis annaksin emale hea hunniku raha, st maksaksin siis kinni tema vaeva ja häda, mis tal minu peale on kulunud ja ütleksin temast ametlikult lahti. Lugesin kunagi, et üks kuulsus ütles enda emast ametlikult lahti. Mis paberimajandus sellega kaasnes, ei teagi.
Lapsepõlvest mäletan, kus ema ütles mitmeid kordi, et lapsed on tema jaoks nagu vampiirid ta kõri kallal. Mind olla ka valmis tehtud vaid selleks, et mu isa saaks sõjaväest koju vahepeal. Hiljen nentisin fakti, et minu olemasolu oli vajalik lapsehoidjaks olemisel. Ema oli pidevalt kodust ära ja ma kantseldasin oma õde. Hiljem ema on isegi omaarust head nalja teinud ja öelnud mulle, et aitäh, oled mu last hästi kasvatanud(minu õde siis). Pidin loobuma enda hobidest, trennidest, sest oli vaja õde kodus hoida. Ta ise ei viitsinud õde lasteaeda ka viia, mina viisin ja tõin ka sealt koju. Lihtsalt mõnusalt on vaid ära kasutatud, aga antud pole midagi. Ema kasutas minu peal ka füüsilist vägivalda, vaimne vägivald kestab muidugi siiani. Närvid olid haiged või milles viga oli, aga lihtsalt aegajalt tõukas mind küll kappide vastu, küll voodite otsa. Sain suuremaks, siis üks hetk mul lõi silme eest mustaks ja mõõt sai täis, kui hommikul olin veel voodis pikali ja ema hakkas jälle provotseerima mingi jutuga ja meil läks ütlemiseks ja ema mulle kallale tuli. See oli esimene ja viimane kord, kui talle füüsiliselt vastu hakkasin. Peale seda mind enam ei klohmitud ja kolisin kodust ära.[/tsitaat]
ma saan su jutust aru ja mõnus suhe teil ei ole, aga see jutt, et kui lotoga võidaksid, siis küll maksaksid.. nu vaevalt su ema lotoga võitis, kui sind aitas, eksole? kui võitis, siis sorry 😛 et veidi saamatu sa tundud – teised saavad iseseisvalt tehtud /makstud, sul vaja lotovõitu ja mehe tarimist
Kirjutan kohe, et eesti keel pole emakeel.
Mul on 2 last ja isa ei ole neil ühine. Võin ka mainida, et suurema lapsega on särnane olukord mul. Ma võin ainult nii palju siin ette tuua, et mind häiris just see, et laps ei teinud nii nagu pidi elus või mina õpetasin. Näiteks juba väiksena ta armastas valetada(geneetiline) ja see fakt, et tema isa oli samasugune ajas mind endast välja. Ka teised arvavad, et laps on väga tubli jne. Sammas ta ei käitu nendega nii nägu meie peres ja tema tõeline mina on varjatud. Toon veel näide. Tal on oma pois ja tema juures ta abistab tema ema ja isegi teeb süüa(see ajab mind näerma aga heas mõttes). Meile ta seda ei tee – isegi unustab enda järgi nõusi ära pesta. Tulemuseks on see, et mina emana olen moraalsed väga väsinud ja hea-mina on järgmise laste jaoks on vähem, kuna kergesti äritun jne. Lisaks ka teised lapsed kannatasid, kuuldes meie pahandused. Nüüd suur laps on ilus ja rõõmus, sammas teine vaisekene on kurb kuna ema pole see juba.
Eks meil on lahendus see, et alustasime suhted uues lehes. Kui vajan abi suurem tüdruk abistab teiste laste suhtes, sest tunneb süüd selles, et mind ei kuulanud ja sellega põhjustas minu vaimse ebastabiilsust. Ma ei suutnud vaimselt rahulikult peale vaatama, kuidas laps tegi oma vigu ja sellega pani isegi oma elu ohtu. Vahest ebaõiglased süüdistused ja valed arusaamised võivad tekkitada pöördumatu kahju ehk umbes nii nägu külmad ilmad mõjuvad kaitsetud taimedele.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mine palun kiirelt ravile ja ära jumala eest lapsi tee, kui leiad, et kui laps sinu arust natuke saamatu on, et siis on õige teda mõnitada ka klohmida![/tsitaat]
palun ära lapsi saa, kui loetu mõttest aru ei saa 😛 aitan sind – klohmimist pole mul kuskil õigustatud. muide, siin loos ema sai ise raha abistamiseks kokku korjatud, see naisuke siin ise ei saa isegi tagasi maksta ilma võõra panuseta – lotovõit.
On ju inimesi, kes omavahel lihtsalt ei sobi. Arvamused lähevad lahku, valitseb totaalne mõistmatus, konflikti minemata suheldud ei saa ja eelistakski mitte suhelda ja kokku puutuda. Vabalt võib selline sobimatus valitseda ka ema/tütre vahel. Keemiad lihtsalt ei sobi, (oluline osa on ka sünniaastatel).Ega siin ei aitagi mingi nõu…..kui on antipaatia, siis see lihtsalt on ja olematuks ka seda teha ei saa. Küll aga võiksid sa ema selle koha pealt paika panna, et ta sind mingite oma \”naljadega\” ei ründaks ja eriti teiste ees.
Muidugi ootaks oma emalt toetust, aga kui seda ei tunta oma lapse suhtes, siis on see muidugi kurb. Aga solvata ära ennast lase! Ja kui solvamata olla ei saa, siis lihtsalt minimaalselt kokku puutuda ja suhelda.
Mul ka emaga kehvad suhted. Ema näeb minus alatihti halba ja ei jäta seda ka välja ütlemata. See on juba lapsepõlvest saati nii olnud ja jääb ilmselt mu elu alati mõjutama. Samas ta ise nagu tahab, et suhted oleksid head. Võib mu vastu väga alatu olla ja siis öelda, et ärme sellest räägime ja hakkab ajama mingit suvalist juttu. Minu täiesti süütutest mõtteavaldustest loeb ema välja üleolevuse ja kurjuse ja veel mõne patu. Tunnen ennast täiesti manipuleerituna, sest järgmisel hetkel tahab ema teha nägu, et kõik on ju nii korras ja meil nii head suhted. Ma isegi ei kujuta ette, mis tunne on kui on ema, kellega on lähedus ja saab kõigest rääkida, ilma et sind maha ei tehta ja seejärel ei öelda, et kui paha inimene tütar on. Emal on minu suhtes väga võimas kriitikameel, aga ennast peab hirmus heaks inimeseks. Õnneks on mu elus väga palju väga häid inimesi ka, tänu nendele tunnen ennast ikka inimesena ja pole veel hullumajja sattunud. Nii palju soojust annab kui on head suhted elus, see annab energiat. Aga ema läheduses juba lähen kapslisse ja raske on olla, energia voolab välja.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Näiteks juba väiksena ta armastas valetada(geneetiline) ja see fakt, et tema isa oli samasugune ajas mind endast välja.[/tsitaat]
Oh jummal, ma saan siin juba su vastust lugedes aru, et teil ei saakski olla häid suhteid.
Kui sa süüdistad lapse geneetikat (geneetiline valetamine- wtf?), siis see tähendab seda, et sinu jaoks on lapse käitumine juba saatusest määratud ja sinna ei saa enam sina mitte midagi teha ning sinul pole lapse valetamises ka mitte mingisusgust osa, vaid see on lapse isa ja tema kohutav panus.
See tähendab seda, et sa oled ennast vabastanud vastutusest.
See tähendab seda, et sa pole oma lapsesse viitsinud/tahtnud süüvidagi, et temaga tekiks PÄRIS kontakt.
Loomulikult kõik inimesed ei sobi kõikidega, kõikidega ei teki nii hea klapp.
Teemaalgatajel soovitan samuti nagu üks kommenteerija siin- ära mine ema jutuga kaasa! Ära lase ennast provotseerida 🙂
Mina olen sellistes olukordades lausa otse hästi rahulikult ja dialoogi tekitavalt küsinud: Kas midagi minu juures ärritab sind?
Või siis lihtsalt pole nende mõttemängudega kaasa läinud.
Sina ei näe oma ema sisse, sa ei tea, mis teda nö sisse lülitab.
Sinu ema suhtumine sinusse on aga sinu nö nõrk koht ja sa otsid tema heakskiitu ja aktsepteerimist.
Vaatle oma ema aga kõrvalt kui mitte sinu ema, vaid teist täiskasvanud inimest. Tal on omad head ja vead, ta on ka inimene. Tõenäoliselt sinu kasvades tegigi ta endast parima, mida ta suutis, arvestades tollaseid olusid, tõekspidamisi ja tema isikuomadusi ning väärtushinnanguid.
Emad eksivad, ideaalset ema pole olemas.
Mina sain sellest aru alles siis, kui endal lapsed sündisid ja kooliealiseks sirgusid.
ma ei tea, kas sa suudad tungida ema fassaadi taha, mis paneb teda sinu suhtes nii käituma nagu ta käitub. Tõenäoliselt oleks selleks vaja palju objektiivsust ja ka tahet.
Küll aga on SINU valik see, kuidas sa sellele vastad.
Sina kontrollid oma elu ja praegu oled sa täiskasvanu 🙂
Ma saan täiesti aru, kuidas selline suhtumine ärritaks. Mind ka. Aga ma lõpetasin ära selle, et hakkasin reageerima nendele nö nupulevajutustele. Kaua ta ikka üksi jaurab. Meie suhe läks palju paremaks. Püüan ennast tagasihoida.
Õnneks mu ema ei ole kunagi meelega tahtnud mulle haiget teha. Lihtsalt tema arusaam minu olemusest solvas mind kohutavalt, tundus, et ta üldse ei tunne mind, kui ta minust selliseid asju arvab.
Aga kui ma sain üle sellest, et ema heakskiitu otsida, siis kadus see teema tagaplaanile.
Vist kasvasin suureks.
Minu meelest kumab teemalgataja jutust läbi, et tal endal on ohvri sündroom. Ei võta vastutust ise, vaid kurdab, süüdistab lapsepõlve, ema halba käitumist jne. Selline.. abitu kurtja, kui raske on jne.
Jah, su ema käitumine su lapsepõlves ei olnud normaalne. Aga nüüd oled sa täiskasvanu, ema. Selg sirgu ja oma elu elama ilma ennast haletsemata ja ohvrirolli võtmata. Oma emaga võid sa praegu suhted katkestada, kui see su iseisevaks saamise kergemaks teeb. Aga kui sa oma ohvrisündroomiga jätkad, siis jääbki see käitumsimuster külge ning peegeldub sinu suhetesse su lapsega. Ning teed sellega liiga lapsele, kes kasvab jälle ebanormaalses keskkonnas, passiiv-agressiivselt käituva emaga, kes normaalse vastutuse võtmise ja enese kehtestamise asemel vaikselt kurdab ja halb, kuidas talle liiga tehakse ja kui raske tal on..
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Oh jummal, ma saan siin juba su vastust lugedes aru, et teil ei saakski olla häid suhteid.
Kui sa süüdistad lapse geneetikat (geneetiline valetamine- wtf?), siis see tähendab seda, et sinu jaoks on lapse käitumine juba saatusest määratud ja sinna ei saa enam sina mitte midagi teha ning sinul pole lapse valetamises ka mitte mingisusgust osa, vaid see on lapse isa ja tema kohutav panus.
See tähendab seda, et sa oled ennast vabastanud vastutusest.
See tähendab seda, et sa pole oma lapsesse viitsinud/tahtnud süüvidagi, et temaga tekiks PÄRIS kontakt.
[/tsitaat]
Vaata, minu jareldus, et tegemist on isa poolt päritud asjaga, on kahjuks kurb tõde. Ma ise ei valeta ja peres puudub eeskuju selles, samas laps tegi seda juba 3a alates ja isegi siis, kui polnud ega põhjust ja vajadust. Hiljem juba, mehe ema juttu järgi ma sain teada, et lapsena mees käitus ka nii ja isegi hullem veel. Mul teine laps näiteks hakkab nutma, kui ma teda ei kuulaks või ei usuks. Samas esimene naudis oma valed ja pidas seda lausa mingiks eriliseks oskuseks. Ei ole alati vanem kõikides süüdi… Just mina ka viitsisin oma last paremini kasvatada ja tegelasin temaga, isegi kui oskus puudus palusin ka õige abi õigete inimeste käest. Lihtsalt tänasepäeval on palju asju, mis on valesti ja laps lapsena ei mõista selles veel midagi. Ja PÄRIS kontakt on võimalik ainult siis kui inimesed on ühel meel või vähemalt on võimalik saavutada mõne omavahel kokkulepe. Kui viimane asi puudub siis ka päris kontakt juba välistatud. Eriti veel kui kahest üks pool vaikib.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Meil on totaalselt erinevad maailmavaated, uskumused, põhimõtted.[/tsitaat]
Siin ongi ainuke sinule õige vastus, mis on teie suhtes emaga on valesti. Ehk tasub rääkida oma emaga rohkem ja ainult omavahel sõbraliku suheldes saab Teie side veel tugevneda. Muidugi, kui sa sellest hoolid veel…
Eks, siis sinu ema on n.n teise aja inimene.
Kuna ma ise olen vaivu 35a siis minul sinu poolt mainitud asjadest on täpselt 50/50. Tõenäoliselt sel põhjusel ma suutsingi oma suurema lapsega(18a) leida uut suhtlemist tased ehk uues lehest alustada. Samas minul on see ka käib vahest üle mõistuse, kuna pean lugu kombetest ja sain väga ranget kasvatust.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
