Tänapäeval on enamasti lapsed lahkuläinud vanemate vahel võrdselt jagatud, et lapsel nagu ei ole püsivat ühte elukohta, vaid elab nädala või paari kaupa ühes või teises kohas. Selles valguses peaksid siis vanemad väga lähestikku elama jääma, lastel ju vaja koolidesse ja ringidesse liikuda. Kas see lastes segadust ei tekita, et vaja meeles pidada, et erinevates kodudes vaja võib-olla erineval ajal kodust välja minna, et kooli/trenni õigeks ajaks jõuda, võib-olla ka erinevat transporti kasutada. Me elame veel praegu perena koos, aga olud on keerulised ja uurin maad. Ma ei ole kindel, et suudan praeguse elukoha lähedale endale kinnisvara lubada.
Esileht › Pereelu ja suhted › Laste jagamine 50/50
Teema: Laste jagamine 50/50

Ma ei ole kindel, et suudan praeguse elukoha lähedale endale kinnisvara lubada.
Siis ei jää muud üle, kui hakkad oma lastele täispakett autojuhiteenust pakkuma. Hommikul sõidutad kooli ja lõunal tood tagasi. Või õpetad lapsed ühistranspordiga liikuma. Või jäävad lapsed praegusesse koju elama ja sina saad nendega olla nädalavahetused ja vaheajad.

Meil jäid lapsed minu juurde elama. Teise vanemaga kohtuvad heal juhul korra kuus lõunasöögiks.
Ma tean lapsi, kes elavad e-k ühes kohas,kolmapäeva õhtul lähevad teise koju ja on sealpühapäeva õhtuni.
Mapolearu saanud, kas nad tassivad koguaeg kõiki oma õpikuid kaasas.
Ka nädalsiin ja nädalsealeiolenormaalne lahendus minu jaoks, pigem siis kahe nädala kaupa.

Laste jagamine saab olema emotsionaalselt, füüsiliselt ja logistiliselt kurnav. Selles valguses võtke hetk ja kaaluge veel korra, kas teie, täiskasvanute erimeelsused kaaluvad ikka üles kogu selle jama, mille te lastele ja endile aastateks kaela tõmbate või mitte. Kas te päriselt olete teinud kõik võimaliku, et ühe perena lapsed üles kasvatad? Lahendused on olemas, välja arvatud vägivalla ja sõltuvuste korral. Aga viimasel juhul ei ole niikuinii kohane laste huvides neid 50:50 jagada.

Meil on kärgpere sinu-minu-meie lapsed. Kõigi põhikodu on meie juures, aga on ka teise vanema pool arvestatava osa ajast. Jah, selle elukorralduse toimimise alus on elukoha valik, et laste logistika toimiks. Kui saab lähestikku, on eriti lihtne, aga juba siis on hästi, kui uuest kodust viib kooli juurde otse ühistransport ilma ümberistumiseta. Segadust trenniaegadega või kuhu minna polnud meie pere lastel üldse, 1. klassist peale. Ja lapsed harjuvad ja õpivad ruttu. Mis on 7-aastasele veel pikk ja keeruline tee, see on 9-aastasele juba palju hõlpsam. Pakkimine on jah tülikas, aga lapsed lähevad ka selles osavamaks. Pakitakse ju ka selleks, et maale vanaema juurde minna.
50/50 ei tohiks olla eesmärk omaette. Parem on mõelda 100/100: mõlemad on täiega edasi lapsevanemad. Kui ühel on paindlikum töö, kui on ühel lähedasem suhe lapsega, mugavam logistika, siis igatahes, ei pea nui neljaks ööbimisi pooleks jagama.
Koostöövaimu ja suhtlemist eeldab see elukorraldus igal juhul ning õnnestub paremini siis, kui minnakse lahku nö sõbralikult. Kui veel ei ole käinud, siis kindlasti käige nõustaja juures.

Kui ühel on paindlikum töö, kui on ühel lähedasem suhe lapsega, mugavam logistika, siis igatahes, ei pea nui neljaks ööbimisi pooleks jagama. Koostöövaimu ja suhtlemist eeldab see elukorraldus igal juhul ning õnnestub paremini siis, kui minnakse lahku nö sõbralikult. Kui veel ei ole käinud, siis kindlasti käige nõustaja juures.
Voh õige jutt.

Minu arvates võiks lapsel olla püsiv elukoht ja vanemad kolivad sisse-välja. Las laps jääb oma praegusesse koju, kus tal on oma väljakujunenud elukeskkond, sõbrad, kool ja ringid.
Vanemad kolivad korda-mööda, kas nädalaks või kaheks lapse juurde. Miks peaks laps kolima. Täiskasvanul on kergem muutustega toime tulla ja mõistusega aru saada, miks elu nüüd selline on.

Minu arvates võiks lapsel olla püsiv elukoht ja vanemad kolivad sisse-välja. Las laps jääb oma praegusesse koju, kus tal on oma väljakujunenud elukeskkond, sõbrad, kool ja ringid.
Vanemad kolivad korda-mööda, kas nädalaks või kaheks lapse juurde. Miks peaks laps kolima. Täiskasvanul on kergem muutustega toime tulla ja mõistusega aru saada, miks elu nüüd selline on.
Kõlab super luks!
Ehk siis endisel yhel perel saab olema kolm paralleelselt üleval peetavat elukohta. Sest nii ema kui isa peavad ju sel ajal kuskil elama, kui lapse korterist välja visatakse, sest böö, praegu on sinu aeg läbi.
See on ebareaalne kujutelm.
Just raha mõttes. Enamikel ikka nutt kurgus ja sendid veeremas, millest need elukohad ostetaks/üüritakse ja ülal peetakse? Arulage raiskamine nii või teisiti, pool aega kaks elamist ju tühjad…

Siin TA. Tänan kaasa mõtlemast!
Olen ka ise mõelnud, et vajaksime kõrvalist abi või nõustamist, sest omavahel probleemide arutamisega me hakkama ei saa. Mees paneb kas kõrvad kinni, kui neist asjust rääkima hakkan või ütleb pärast 2 lauset, et kas me jäämegi ketrama sellel teemal. Tema idee on vaikida ja unustada ja edasi minna kuni järgmise korrani, sest millalgi kerkib seesama, lahendamata teema ju jälle üles.
Meie igipõlised tüliteemad: seks, raha ja perega ajaveetmine.
Seks – mees vajab rohkem kui mina, solvub ja süüdistab. Klassika on see, et kui mina tahan, olen puhanud ja särav, siis ei taha tema. Ei olegi aru saanud, kas ta ei taha siis päriselt või jonni pärast.
Raha – ta teenib minust mitu korda rohkem, pidevad tülid, kes ja kui palju panustab.
Perega aja veetmine – tihti käin nädalavahetusel lastega kuskil üksi, mees leiab selleks aega ja tahtmist mõne korra aastas. Ikka leiab ju mõne spordivõistluse, mida kindlasti samal ajal vaatama peaks. Ja ta töötab kodukontoris, nii et vahel ei teagi, kas ta teeb kabinetis tööd või istub niisama arvutis.
Tunnistan, et ma ise ka pole ekspert probleemide lahendamise alal ja vahel ehk valan õli tulegi, kui on mingi pikalt vindunud asi. Eks me niimoodi, 2 oskamatut, oleme üritanud hakkama saada.

Minu arvates võiks lapsel olla püsiv elukoht ja vanemad kolivad sisse-välja. Las laps jääb oma praegusesse koju, kus tal on oma väljakujunenud elukeskkond, sõbrad, kool ja ringid.
Vanemad kolivad korda-mööda, kas nädalaks või kaheks lapse juurde. Miks peaks laps kolima. Täiskasvanul on kergem muutustega toime tulla ja mõistusega aru saada, miks elu nüüd selline on.
Kõlab super luks!
Ehk siis endisel yhel perel saab olema kolm paralleelselt üleval peetavat elukohta. Sest nii ema kui isa peavad ju sel ajal kuskil elama, kui lapse korterist välja visatakse, sest böö, praegu on sinu aeg läbi.
See on ebareaalne kujutelm.
Just raha mõttes. Enamikel ikka nutt kurgus ja sendid veeremas, millest need elukohad ostetaks/üüritakse ja ülal peetakse? Arulage raiskamine nii või teisiti, pool aega kaks elamist ju tühjad…
Minu arvates on see vanemad kolimise variant ka imelik. Kui varem viis üks lapsi kooli, aga nüüd see vanem kolib kaugemale, siis viib lihtsalt teine või leitakse muu variant. Ei saa olla nii, et proovige ikka veel, nii oma 3 aastat koos elada, kui juba on elatud 5 aastat sedasi… taludes. st eesmärk ei saa olla iga hinna eest koos olla. Lahutamisega mingid asjad paratamatult muutuvad ja nendesse muutunud/muutuvatesse asjadesse ei osata või taheta loovalt suhtuda.

Teil on nii klassikalised probleemid, et peaksite kindlasti proovima nõustamist. Kaua te koos olete olnud?

Teemaalgataja pere puhul tõepoolest näib, et küsimus on ainult selles, kas jagub head tahet ja mõlemapoolset soovi kõik asjad läbi arutada erapooletu nõustaja toel ja kooselu toimima saada. Kergel käel lahkuminekut ei soovita küll kellelegi, sest see on asi, mille puhul väga toimib klassika: alles siis, kui oled ilma jäänud, saad aru, kui palju kaotasid. On muidugi olukordi, kus polegi mõtet punnitada – füüsiline või vaimne vägivald, alkoholism jmt. Laste pärast kindlasti ei pea hambad ristis koos elama, aga lahkuminek olukorras, kus pigem oleks mõistlik tasapisi oma probleemidepundart harutada ja sellest kõigest asja saada, ei ole ka laste seisukohast kindlasti mitte kõige mõistlikum lahendus.

Meil läksid vanemad lahku, kui oleme vanuses 8-15. Vihaselt, tüliga. Ometi oli neil nii palju intelligentsust, et see laste asi lahendada parimal võimalikul viisil meie kui laste jaoks. Me ei ööbinud kunagi isa juures. Ööbisime ema juures, välja arvatud need paar-kolm reisi aastas, kuhu isa meid viis. Koolivaheaegadel ja mõned korrad aastas nädalavahetuseks ka Eestit mööda teistesse linnadesse, kus ööbisime muidugi hotellides.
Muul ajal aga tuli isa mõned korrad nädalas kas meile koju järgi ja viis kooli. Tuppa ei tulnud, ootas all. Või tuli kooli järgi ja viis näiteks kinno või sööma ja siis ema juurde. Mõnikord puhkepäeviti tuli kohe varahommikul ja siis viis seenele või ujuma terveks päevaks. Õhtul tõi koju, kus väsinuna voodisse kukkusime. Miks oleksime seda pidanud tegema kolides, on arusaamatu.
50/50 keegi seda aega täpselt jaotama ei hakanud, see oleks ülemõistuslik. Kuigi või kuna nad ei sallinud teineteist silmaotsastki, siis nende asjade kokku leppimine käis meie kaudu ja sujus tõrgeteta. Meie ütlesime edasi või helistasime teisele vanemale ja panime kellaajad ja kuupäevad paika.
Rahaküsimust, et kes kellele maksab koosoldud tundide või reiside eest, muidugi ei olnud. Isa maksis vastavalt seadusele, senti keegi ei saaginud ja isa antud raha oli piisav, et emakodus olles ta sai meid toita, riietada jne. Kui ema meid reisile viis, siis maksis ema. Miks peaks 50/50 jagama, see on nii väiklane ja ebaintelligentne. Mis tähtsust on sellel, et 50% uneajast peaks laps veetma mõlema vanema kodus ja täpselt 50% ärkvelolekuajast ka.

Need probleemid on sellised, et peaksite mõlemad ausalt endale vastama, kas soovite siis olla üksi või uues samasuguses suhtes, ainult et kärgperena. Ei ole mees leidmas naist kes tahaks sama palju seksi kui tema ja teeniks temaga võrdselt. Ning sina pole leidmas meest kes ei tahaks seksi ja lihtsalt niisama palju teeniks ja kõik perele kulutaks (eriti kui teemaks on võõrad lapsed).
Kui mõlemal ja ka lastel on üksikvanemana parem, laske käia. Arvatavasti ikkagi ei oleks.

Teemaalgataja pere puhul tõepoolest näib, et küsimus on ainult selles, kas jagub head tahet ja mõlemapoolset soovi kõik asjad läbi arutada erapooletu nõustaja toel ja kooselu toimima saada. Kergel käel lahkuminekut ei soovita küll kellelegi, sest see on asi, mille puhul väga toimib klassika: alles siis, kui oled ilma jäänud, saad aru, kui palju kaotasid. On muidugi olukordi, kus polegi mõtet punnitada – füüsiline või vaimne vägivald, alkoholism jmt. Laste pärast kindlasti ei pea hambad ristis koos elama, aga lahkuminek olukorras, kus pigem oleks mõistlik tasapisi oma probleemidepundart harutada ja sellest kõigest asja saada, ei ole ka laste seisukohast kindlasti mitte kõige mõistlikum lahendus.
Tuli jälle ära, et punnitada pole mõtet kui on vägivald või alkohol, nagu muudel juhtudel on alati põhjust. Ma ei ütle, et sellel juhul pole pointi proovida terapeuti, aga vahel lihtsalt on nii, et jõutaksegi ikka ja jälle samade teemade juurde ehk pingutatakse 2 nädalat ja on jälle kõik vanamoodi. Kõik lähevad “rõõmsalt” oma tavapärasesse rütmi ja seda kuni uue tülini. Selle terapeudi juurde minemise kohta tahan veel seda öelda, et mõlemad peavad päriselt tahtma, et see suhe paraneks. Pä-ri-selt, mitte nii, et “kui sina käitud õigesti, siis ongi õnn õuel” või “kui sina oled süüdi ja võtad midagi ette, siis on õnn õuel”.

Teil on nii klassikalised probleemid, et peaksite kindlasti proovima nõustamist. Kaua te koos olete olnud?
Koos oleme olnud üle 10 aasta.

Me oleme lahus olnud umbes 7 aastat ja lapsed on 50/50 ajast ühes ja teises kodus. Oleme neilt küll küsinud, kas nad tunnevad, et selline kolimine häirib neid ja soovivad ühes kohas põhikohaga olla, aga praegu veel soovivad nad mõlema vanema juures elada. Lapsed on hetkel juba teismelised ja soovi korral võivad elada ka ühes kodus. Meie perele on see sobinud ja logistiliselt ka oleme kenasti hakkama saanud. Kool pole kummagi kodu lähedal.

Minu arvates võiks lapsel olla püsiv elukoht ja vanemad kolivad sisse-välja. Las laps jääb oma praegusesse koju, kus tal on oma väljakujunenud elukeskkond, sõbrad, kool ja ringid.
Vanemad kolivad korda-mööda, kas nädalaks või kaheks lapse juurde. Miks peaks laps kolima. Täiskasvanul on kergem muutustega toime tulla ja mõistusega aru saada, miks elu nüüd selline on.
See võimalik ainult siis kui kinnisvara on ühine, aga mitte kellegi oma.

Te peate mehega kahekesi arutama täpselt need murekohad üle. Tundub, et kumbki kannatab, aga mida teha et ei kannataks, seda te pole üldse arutanud. Rahaasjad panete punkti haaval paika, et kes mida maksab. Seksiga on ikka nii, et enamasti mehed tahavad rohkem ja naised vähem. Nii on ja nii jääb. Siin peavad kumbki kompromisse tegema, mees sinu vähema sooviga arvestama ja sina mehe suurema sooviga arvestama. Perega koos väljas käimised samuti enne läbi arutama: kuhu minek, kauaks jne. Mitte, et hommikul naine paneb fakti ette, et me tahame lastega nt. loomaaeda nüüd minna või ratastega sõitma, ja olgu mees ka kohe krapsti valmis. Mulle endale meeldib vabu päevi veeta just kodus. Üldse ei meeldiks, kui peaksin alati valmis olema kuhugi väljasõidule minema.
Üldiselt, räägi mehele, et su karikas hakkab täiega täis saama, ja et mitte lahku minna peate omavahel asjad paika saama. Kui ta su juttu kuulata ei taha ja nagunii arvutis passib, siis saada talle üks konkreetne kiri. Aga tõesti konkreetsete ettepanekutega, mitte mingit mõttetut kiunu. Jõudu!

Tuli jälle ära, et punnitada pole mõtet kui on vägivald või alkohol, nagu muudel juhtudel on alati põhjust.
Suurem osa lahkuminekuid toimub ikka nii, et uus naine on mehel püksid kihelema ajanud ja teda ei huvita absoluutselt mingi teraapia, arutamine vms. Ei pea tülisidki olema või mida iganes, lihtsalt uus naine erutab pikaajalisest partnerist rohkem, ongi kogu moos. Naine seal siis arutab ja otsib teraapiat, aga see ei toimi, sest meest huvitab vaid teise naisega magamine. Kas toimub siis lahkuminek või kokkujäämine oleneb vähem mehest ja rohkem uue ja vana naise arvamusesest. Kui uus naine väga tahab seda meest ja vana naine on solvunud ja tahab lahku minna, siis minnakse lahku. Kui uus naine ei taha meest päriseks ja vana naine on nõus edasi punnitama, siis lahkuminekut ei ole.

Suurem osa lahkuminekuid toimub ikka nii, et uus naine on mehel püksid kihelema ajanud ja teda ei huvita absoluutselt mingi teraapia, arutamine vms.
.. see kõik on õige jutt, aga teemaalgataja tahab lihtsalt argiprobleemide pärast lahku minna. Uuest pole juttu olnud. Siin äkki aitaks mingi nõustaja nad järje peale, et pere lahku ei läheks.

Kui juba 10 aastat koos olete olnud, kas need probleemid on alati olemas olnud või pigem hiljuti tekkinud? Seksi osas on paljudes suhetes nii, et mees tahab rohkem kui naine, seda ongi keeruline lahendada. Ei saa öelda, et ühel oleks õigus ja teisel mitte, ilmselt ongi lahenduseks, et üks peab sellega natuke vähem tegelema kui tahaks ja teine natuke rohkem kui tahaks.
Perega ühise aja veetmise teema on samuti rohkemates peredes probleemiks kui kõrvalt välja paistab. Kui meie perekonda vaadata, arvavad teised vist, et mees tegeleb palju, sest kui seltskonda satume, on suht ainus aeg, mil mees tõesti tegeleb ja lastele tähelepanu pöörab. Mina lasen tal seda teha, sest argielus teen seda pidevalt ainult üksi ja vajan hingetõmbepausi. Kodus on tavaline, et mees istub oma telefoniga kuskil ja lasteteemad on sujuvalt minu peal.
Raha teema ei läheks teil lahku kolides lihtsamaks kui ütled, et sina vähem teenid. Sel juhul jääb sul tõenäoliselt veel vähemaks.
Meil on mehega igasuguseid aegu olnud, olen teda südamest vihanud ja südamest armastanud. Kõik perioodid vahelduvad, vahepeal saame ideaalselt läbi, vahepeal on väga raske. Siiamaani on hea meel, et oleme koos püsinud, ei usu, et järgmise mehega kõik lust ja lillepidu oleks, rääkimata sellest, et ei kujuta ette, et järgmine mu kolme last kui omasid kasvatama hakkaks.

Minu arvates võiks lapsel olla püsiv elukoht ja vanemad kolivad sisse-välja. Las laps jääb oma praegusesse koju, kus tal on oma väljakujunenud elukeskkond, sõbrad, kool ja ringid.
Vanemad kolivad korda-mööda, kas nädalaks või kaheks lapse juurde. Miks peaks laps kolima. Täiskasvanul on kergem muutustega toime tulla ja mõistusega aru saada, miks elu nüüd selline on.
Kõlab super luks!
Ehk siis endisel yhel perel saab olema kolm paralleelselt üleval peetavat elukohta. Sest nii ema kui isa peavad ju sel ajal kuskil elama, kui lapse korterist välja visatakse, sest böö, praegu on sinu aeg läbi.
See on ebareaalne kujutelm.
Just raha mõttes. Enamikel ikka nutt kurgus ja sendid veeremas, millest need elukohad ostetaks/üüritakse ja ülal peetakse? Arulage raiskamine nii või teisiti, pool aega kaks elamist ju tühjad…
Noh see oli soovitus ja me elame nii – lapsed majas, meil mehega ka kesklinna korter üüritud, kus mõlemad ca pool nädalat elame. Ma poleks nõus väikeste lastega niimoodi, nendega tahaks aega. 100%, aga mu lapsed 15 ka 17 ja mul küll parem nii kui mehega koos elada, ei tahaaaa!!!

Kui juba 10 aastat koos olete olnud, kas need probleemid on alati olemas olnud või pigem hiljuti tekkinud? Seksi osas on paljudes suhetes nii, et mees tahab rohkem kui naine, seda ongi keeruline lahendada. Ei saa öelda, et ühel oleks õigus ja teisel mitte, ilmselt ongi lahenduseks, et üks peab sellega natuke vähem tegelema kui tahaks ja teine natuke rohkem kui tahaks.
Perega ühise aja veetmise teema on samuti rohkemates peredes probleemiks kui kõrvalt välja paistab. Kui meie perekonda vaadata, arvavad teised vist, et mees tegeleb palju, sest kui seltskonda satume, on suht ainus aeg, mil mees tõesti tegeleb ja lastele tähelepanu pöörab. Mina lasen tal seda teha, sest argielus teen seda pidevalt ainult üksi ja vajan hingetõmbepausi. Kodus on tavaline, et mees istub oma telefoniga kuskil ja lasteteemad on sujuvalt minu peal.
Raha teema ei läheks teil lahku kolides lihtsamaks kui ütled, et sina vähem teenid. Sel juhul jääb sul tõenäoliselt veel vähemaks.
Meil on mehega igasuguseid aegu olnud, olen teda südamest vihanud ja südamest armastanud. Kõik perioodid vahelduvad, vahepeal saame ideaalselt läbi, vahepeal on väga raske. Siiamaani on hea meel, et oleme koos püsinud, ei usu, et järgmise mehega kõik lust ja lillepidu oleks, rääkimata sellest, et ei kujuta ette, et järgmine mu kolme last kui omasid kasvatama hakkaks.
Lapsed kasvavad väga kiiresti. Mu lapses teismelised, 15 ja 17 – no miks peab keegi neid kasvatama hakkama peale nende vanemate. Aga jah, õnneks saime väikelapseaastad kenasti koos hakkama, nüüd aitab.

Ma küsiks nende üürikorteri jagajate käest, et kes näiteks selles ühises korteris koristab või pesu peseb? Või see on sisuliselt abielu tüliõuna teise korterisse tõstmine.

Ma küsiks nende üürikorteri jagajate käest, et kes näiteks selles ühises korteris koristab või pesu peseb? Või see on sisuliselt abielu tüliõuna teise korterisse tõstmine.
igaüks end järelt – seal 1toalises pole küll midagi tehagi. Ja kes parasjagu majas elab, see ka enda järelt. Aga meil pole ühtegi koritamisteemalist ega muud tüli 16aastase kooselu ajal ka olnud. Kuidas need tülitsejad saavad lahku minnes lapsed kasvatatud – ei kujuta ette.

Ma küsiks nende üürikorteri jagajate käest, et kes näiteks selles ühises korteris koristab või pesu peseb? Või see on sisuliselt abielu tüliõuna teise korterisse tõstmine.
Kui emmal-kummal uus kaaslane tekib, siis kuidas see eksiga üürikorteri jagamine välja hakkab näema? Kolm päeva elab üks oma kaaslasega seal, siis läheb kaaslane omakorda oma koju, et lapsevanem saaks mõned päevad majas laste juures veeta?
Vahetult lahkuminekujärgselt võib see süsteem toimida (aga kui nii hästi omavahel toimitakse, siis kas poleks olnud lihtsam ja odavam majas edasi elada ja üksteisele lihtsalt lastevabu õhtuid võimaldada?) Pikas perspektiivis kindlasti ei toimi.

Minu arvates võiks lapsel olla püsiv elukoht ja vanemad kolivad sisse-välja. Las laps jääb oma praegusesse koju, kus tal on oma väljakujunenud elukeskkond, sõbrad, kool ja ringid.
Vanemad kolivad korda-mööda, kas nädalaks või kaheks lapse juurde. Miks peaks laps kolima. Täiskasvanul on kergem muutustega toime tulla ja mõistusega aru saada, miks elu nüüd selline on.
Kõlab super luks!
Ehk siis endisel yhel perel saab olema kolm paralleelselt üleval peetavat elukohta. Sest nii ema kui isa peavad ju sel ajal kuskil elama, kui lapse korterist välja visatakse, sest böö, praegu on sinu aeg läbi.
See on ebareaalne kujutelm.
Just raha mõttes. Enamikel ikka nutt kurgus ja sendid veeremas, millest need elukohad ostetaks/üüritakse ja ülal peetakse? Arulage raiskamine nii või teisiti, pool aega kaks elamist ju tühjad…
Seni, kuni uusi elukaaslasi pole vanema(te)l, piisab ju kahest elukohast ka sellise elukorralduse puhul. Ema ja isa elavad ka seal teises kohas kordamööda.
Enamasti küll minnakse laiali muidugi siis, kui vähemalt ühel tekib uus kaaslane. Vähem on neid, kel muud põhjused on.

Mapolearu saanud, kas nad tassivad koguaeg kõiki oma õpikuid kaasas.
Kas teil on õpikud siis kodus koguaeg?
Ei tassi kaasas, õpikud on koolis. Koju võetakse need, kust õppida vaja/plaanis.

Esileht › Pereelu ja suhted › Laste jagamine 50/50