Kui on veel lapsi plaanis siis soovitan kirjutada perekonnanime
Meil on kaksikud tütred ja riiete sees ongi perekonnanimi 🙂
Nüüd läksid lapsed juba kooli. Sõimes ja lasteaias olid nad kogu aeg saanud hakkama ilma nimesiltideta. Kõige rohkem kipub kaduma just sellist pisikest träni nagu sokid ja patsikummid, aga ei jõua ju igale sokikesele ja igale patsikummile mingit silti peale kleepima hakata!
Üksvahe käis nimesilte trükkiv firma meie lasteaias ning üritas direktorile ajupesu teha, et too nimesildid kogu lasteaias kohustuslikuks muudaks. Õnneks hakkasid lapsevanemad väga resoluutselt vastu ja selline seadus jäi läbi viimata. Kes üht firmat nuumata ning kodus pidevalt suurt triikimistööd ikka teha jõuab?
Meil on laste nimed veekindla markeriga sisse kirjutatud eelkõige kombedele, jopedele, talvepükstele ja kinnastele. Neid on rühmas/ klassis kõige rohkem ühesuguseid – nt oli meie rühmas 3 täpselt ühesugust Lenne kombekat ja 4 täpselt sama mudeli ja värviga Didriksoni talvejopet. Need on piisavalt väärtuslikud ka. Üldiselt mingit ulatuslikumat asjade kadumist meil lasteaia-perioodil polnudki, sest rõivad püsisid kenasti oma rühmaruumi piires ega rännanud kusagile välja. Vahel harva juhtus, et mõni kinnas või sall ununes õue pingi peale.
Nüüd, koolis, on lugu paraku palju hullem. Lapsed liiguvad rohkem ise, ning kooli garderoob on suur ja ühine kogu kooli laste peale. Asjad kaovad pidevalt ära. Õnneks on olemas kadunud asjade kastid, neid siis käin aeg-ajalt läbi lappamas. Hea otsimise peale olen seni lõpuks ikka üles leidnud.